Xavi manna Urazentnerile, kellele 13. juuli oli juubelipäevaks. Tänases saates meenutab juubilar möödunut ning oma tänapäevaseid töid, tegemisi. Kas muusikateadus on kerge või raske kunst? Tiharu kõigepealt pean ma teile ütlema, et mina ei peagi ennast muusikateadlaseks, ma arvan, et ma olen rohkem muusikaarvustaja teadlane, ma olin ju mõningad teaduslikud tööd kirjutanud näiteks Eesti heliloojate Peterburi kool konnast siis Artur kapist Astrahanis, viimane töö selle jaoks ma tegin kaks aastat eeltööd ja ta on mõnikümmend lehekülge ainult. Ja suur nosi vastab umbes sellele, mis ma teaduse all mõtlen, ma ei pea just teaduseks seda, kui tehakse mingisuguseid kergeid kokkuvõtet ja sellepärast ma leian, et mul aega ei ole olnud teadusega nii täpselt tegeleda. Siis ma olen spetsialiseerunud arvustuste peale juba enne sõda ja nüüd kah. Ja missis nüüd arvustaja ametisse puutub, siis ma leian, et see erine palju sellest, mis kõik inimesed arvavad, sest lõppude lõpuks on ju kõik, kes kontserti pealt kuulavad ehk ess näitusel käivad, nad on omamoodi kõik arvustajad, ainult et nad seda nii suuremale hulgale teatavaks ei tee, nagu nüüd ütleb üks ametlik arvustaja, ma tunnen ennast alati ainult. Ühe lülina sellest suurest kontsertsaalist ainult eraldab mind teistest see, et ma olin natuke eriharidust saanud ja võib-olla rohkem kogemusi ja seda ma pean teile ütlema, et ma teen seda päris hea meelega. Kuigi ma alguses, kui mind selle ameti peale kutsuti, olin hirmus õnnetu. Too. See oli nimelt Miina Härma, kes omal ajal tuli selle mõtte peale ja siis, kui oli omal ajal Postimees arvustaja, koht vaba, siis ta rääkis mulle augu pähe ja maksingi arvustama ja alguses ei kujuta ette, missugune hirmuga ma läksin kontserti. Sest see on hoopis teine asi, kastet, et te peate seda pärast teistele edasi, seal ma oma muljeid või teil lihtsalt nauditi ja ei meeldi ja mis meeldib. Aga mispärast ei meeldi. Vaat selles on see arvustaja ehk mispärast meeldib eri, selle poolest erineb arvuste. Ma isegi katsusin väga palju õppida, ma tellisin omale näiteks kooriloomingust käsiraamatut välja. Ma olen jumala ajal Berliinis õppinud ja seal oli üks väga ja koorijuht bot, temal oli kolmeköiteline käsiraamat ja siis ma katsusin kõiki nendesse saladustesse nii päris teaduslikult tungida eksidet vilumuse tulega ajaga. Kuidas esimene arvustus teil välja kukkus? Pidin tookord ooperit arvustama, Vanemuise ooper ei olnud tookord mitte just väga kõrgel tasemel, maestro Simm oli ju igatpidi auväärne. Ma ma ei usu, et ta nüüd väga nii hoolikat tööd iga korteedi humasid, seda ooperit kuulasin. Siis ma istusin kui nõelte pääl, sest mul kogu aeg meeles, mis asja ma pean kirjutama, sest dirigent oli auväärt muusika tegelenud ja siis koduteel ma pean hinge ahastuses tuli mul idee. Ma kirjutasin sellest, mis üks dirigent peab ooperile olema. Teate, ma vahel teen Jonüüdkacha nisukesi kõrvalpõiked ja aastad läksid mööda. Ja oli Simmi juubel. Ja mina istusin ka seal paketilauas ja kui kõik oli mööda, siis tuli maestro, sim minu juurde, istus mu kõrvale, ütles teate kõige valusama arvustuse. Olete teie minust kirjutan, ma sain kohe aru, milles asi seisis. Aga ma muidugi tegin, on nagu ma ei teaks, ma ütlesin, kuidas mina, noor arvustaja nii edasi. Tähendab, ta mõistis väga hästi ridade vahelt, mis ma ütelda tahtsin. Aastatel arvustamise tegevus algas 38. aastal õiete. See teeb umbes 35 aastat ajakirjanduslikku tegevust. Nojah, aga vahepeal on, ma kirjutasin vähem, sellepärast et peale sõja ma olin väga ametis, esiteks konservatooriumi tööga, teiseks ma pidasin Filaret moonia liinis väga palju kontsert, loenguid ja kah raadius, ma olen nii palju raadios rääkinud. Ma ükspäev hakkasin sirvima neid asju, ma olen kogu Vene muusikaajaloo üle, siis ma olen rääkinud pianismi ajalugu tohutult palju, ma ei ole just need lugenud päris intensiivselt, ma arvustan nüüd rahva hääles juba üle 10 aasta, sellepärast et enne ma alustasin siis kui minu käest telliti, aga nüüd on mul rahva häälega niisugune kokkulepped. Ma võin igal ajal ja mis ma tahan armastada. Ja nüüd ma olen siis päris rakmes olnud. Mind tihti aitavad analoogiat, ma olen ju oma elus hirmus palju kuulnud. Mõelge minu õpinguaastaid, tar, kus see oli see aeg, kus Aavik suvekontserte korraldas ja ma õppisin seal juba väga palju tundma ja ma õppisin seal väga palju vene muusikat tundma, mida ma pärast oma õpingute ajal Saksamaal vähemal määral toonud. Aga Saksamaal ma õppisin viis aastat. Ja see viis aastat ei olnud mitte ainult õpingut, vaat see oli peaaegu iga õhtu kuskil kontserti, lehtiaat istumisel. Ma olin terve, kaks aastat oli mullu abonoment furtfelleri juhtimisel Berliini Filharmoonikute Abel moment. Seal ma kuulsin ju ääretult palju maailmaklassikat, solistid olid alati esmajärgulised Molguldmiskle dirigente nagu Bruno val. Ma olen isegi Katoscaniinid kuulnud, seda küll ooperis ma olin Milanos, me tegime mehega ühe Itaalia reisi ja ma käisin skaalas ja juhtus, et sel õhtul olitus Caniini ja siis kõiki neid solist ja oma erialma õppisin valgusest Cover'id ja siis kuud mu käsi oli haige, siis ma astusin praegusesse Humboldti Ülikooli Berliini Humboldti ülikooli ja kuulasin seal muusikaajaloolisi loenguid Berliini konservatooriumis, huh juures olid ju ka esmajärgulised kuulsusest, näiteks maailmakuulus instrumendi teadlane kurtaks, luges seal see on niisugune suur kapatsiteet. Ja hiljem kuma Berliinist ära läksin, läksin ma üheks aastaks Pariisi ja seal avanes mulle kogu prantsuse ja hispaania ja see muusika, nii et need on kõik kogemused olen talletanud ja kui nõukogude ajal oli meil tarvis konservatooriumis vene ja nõukogude muusikaõpetajad siis ei olnud meil ühtegi spetsi ja mul tuli üldse ise õppida seda vene ja nõukogudemuusikat. Ja ükskord tuli üks revident ja küsis, kus ma oma asjaga hakkama saan. Ja kui ma ütlesin, et ma jälgin teie suust helilooja Rimski kurssakovi, keda kutsuti konservatooriumisse õpetama ja ta ise, kas siis enne õppima ta naeris selle peale kõigest südamest, ütles, et no eeskujud, on teil tõesti head? Teisest küljest on argus talle väga tähtis teatud intuitsioon. Ma pean teile ütlema, et sageli tuleb mul ju kirjutada just Eesti ja mitte ainult eesti heliloomingust, mida ma esimest korda kuulen. No see on üks väga niisukene, riskantne asi siis ma olen mõnest asjast omamoodi jagu saanud, siis ma küsin helilooja käest, aga sageli mul ei ole võimalik seda teha ja ma kirjutan ikka oma isikliku arvamise sellest. Ja ma pean teile ütlema, ma ei tea ju, mis heliloojate arvavad, aga et ma seniajani päris rappa ei ole kunagi läinud. Igal uuel asjal on ju kah oma niisugune skeem. Ja kusi uudsuse võlu kaob siis jääb ju ikka see õige järele. Mis te arvate, miks võetakse muusikat ainsana kunstide hulgas kõige rohkem lihtsalt meelelahutusvahendina? Ma ei tea, võib-olla ate diaatriga joon ehk mõne raamatuga kah, aga muusika juures on siin nüüd sellepärast, et seal saab inimene kõige paremini passiivne olla. Ühte näidendit vaatate, et ei saa nii passiivselt kuulata, aga muusika eriti kui ta film ka hea muusika ei ole, siis see on nagu lei, kes vees suplemine. Minu arvates ei pruugi oma poolt midagi teha ja sellepärast inimestel on isi lõõgastus kõige suurem. Mõtlen. Ja selle juures vist muusika on üks nendest nähtustest, mis kõige rohkem ka lihtsalt mööda voolab. Kahjuks küll, aga ma pean teile ütlema, et see oleneb ikka vastuvõtjast, sest mina ei pea seda õigeks, et vähe erudeeritud kuulaja, et tema, Ma oleks vastuvõtlikum näiteks halva ja kergemuusika vastu kui tõsise muusika vast ma arvan, et inimestel on hirm pääle aetud selle sõnaga tõsine muusika. See muusika. Ta ei pruugi suukinite sinul ehk võtta, mõjuks leinamarss näiteks tõstetud tõsine, aga ta on väga sageli väga ilus, väga meloodiline. Ja kõik saavad sellest aru. Ja mina arvan, et just need interpreedid, kes ma ei mõtle mitte neid muusika inteblytivadki adega muusikat propageerida tahavad. Need on rohkem inimestele hirmu. Tänud selle tõsise muusika eest, kui nad teinekord kasu on teinud. Ma ei ole mitte kergemuusikavastane ja leian, et kergemuusika sees võib ka väga head muusikat olla. Aga mina tunnen isiklikult mõnu rohkem tõste tõsise muusika juures kui kergemuusika juures, aga see, mis mind kurvastab, on kontserdid ei ole mitte alati täis ja seal on minu suu oleks küll niisugune, et leitakse üks moodus, kas vähem kontserte korraldada või siis nii head propagandat hääle kontserdile teha, et rahvassinnaga tormaks. Minu arvates ei ole õige, et valik on nii suur, et inimesel tekib ükskõiksus, kontserti vast, kontsert peaks olema alati ihaldatud pidupäev. Ja see on üks minu suur muidugi, mis minu kompetentsi ei kuulu, seda ümber teha, aga ma tahaksin siiski, et inimesed kelleski oleneb natuke selle probleemi üle. Järelemõtlik. Ma usun, et mõnel pool valitseb ka niisugune arvamus, et kui inimene läheb kriitikuna kontserti kuulama, siis ta ise selle eest nagu emotsionaalset elamust ei saa. Kas see võib tõele vastata? Praegusel momendil, kus vaiba arvustajana lähen, siis ma tõesti mõtlen sageli formuleerides juba asjade peale, aga siis olen ma elus väga palju kontserti kuulnud. Kus ma olen ära unustanud, et ma olen arvustaja, aga ikka veel, sellest ajast on mul mõned kontserdid meelde jäänud, kus ma üldse veel ei olnud arvuste näiteks ma mäletan oma õpinguaastatest Berliinis Bachi h-moll messi mis nii tugeva mulje, minul pole jätset, ma tundsin kohe, et selga mööda judinad jooksid, mul koori dirigent sihvlid oks, kõik vanad mahiaalsed instrumendid ja see oli oma mõõdu väga suur elamus. Muidugi tähendab see ka väga palju, kui sa esimest korda ühte teost üldse kuuled ja temaga tutvud. Nüüd On vähe neid teoseid, mida sa esmakordselt kuuled. Siis on mul veel meeles. Don Juan vot seal ka selle surnuaia stseeni juures mul tõesti jälle judinad jooksid, see on ju suurepärane muusikakuma. Kuulsin, kuidas Richter mängis Schuberti ränduri fantaasiat on mulle eluks ajaks meelde jäänud, ehk erus tropovitš. Ta ei unusta kunagi viimati paari aasta eest, Ostrahv mängis partuke esimest viiulisonaati soli kaks suur elamus. Sel aastal on mul olnud paar nisukest kontserti mis mul tõsist rõõmu on valmistanud. See oli meie kammerorkestri kontsert, kus kanti ette pöörsseli Tiidu ja Ene heas teos ise oli niisugune elamus. Solistid olid esmajärgus, kulised, Neeme Järvi oskas seda nii hästi kokku võtta, nii et see oli tõesti, kuulajat väärib kontsert ja enamik kuulajad olid vaimustatud samuti karmina Burana, mida üliõpilased koorid ette kandsid, Eri Klasi juhatusel väga heade solistide ka võib-olla mitte nii täiuslik, aga lihtsalt oma kõlaliselt jooma taanselt nisukesed värskuselt niivõrd et vaimustav professionaal reaalsus minu arvates suudab muidugi rohkem, kui koosseis on hea, aga teinekord aitab kah entusiasm isetegevust kooridel väga palju teose täiuslikkusele kaasa. Näiteks bassepa juhatatud teaduse akadeemia koorid, juba see repertuaar, paar, mis nad ETK annavad sulle alati niivõrd uudne. Et. Mart Laar. Õppepikku Valka. Ka. Tartu käivitati. No Mokko pruuti lohvrita vaipa. Rääkinud. Ta nutma. Kõigil kunstiliikidele on kokkupuutepunktid olemas. Mida teile on andnud tutvumine maalikunstiga kirjandusega, poeesia. Millest ei saa muusik jääda kitsalt oma Klale, ta peab eluga kaasas käima ja ta peab kahtiste kunstidega, käsi käis käima. Mis nüüd minusse isiklikult puutub, siis minu tutvumine kunstiga on väga varakult alanud. Ma olen nimelt pooleteise aastaselt juba teatris käinud, minu vanematel ei olnud last kuskile jätta. Ta, ja nad võtsid mind kaasa. Ja see oli veel Viira aegne Vanemuine ja mäletad tants selgest vil ühte stseeni näidendist ja ma olen püüdnud küll teada saada, mis see on, aga mul ei ole mitte korda läinud, võib-olla ka lapse mälestused ei ole enam nii täpsed ja see teatri harrastus, see kestab pool kuni tänapäevani, sest ma olen juba minu vanemad, võtsid mind isegi juba meil lingi teatrisse kaasa, ema on kõiki neid asju näinud ja näiteks Sternbergi surmatants Alt Leesiga, see on nii tugev mälestus mul. Et ma seda praegu veel mäletan kõigi teiste kunstidega. Taas oli laul alati väga hinnas, minu vanaema oli haruldaselt ilusa häälega, laulis lapsena juba ja mind on võetud ainutamme kontsertile, kui ma laps olin ja Paula pri myya niisuks. Ma olin siiski vist haaratud kaunis sellest, mis toimus. Mis nüüd puutub maalikunsti, siis minu vend Adamson-Eric on ju maalija. Nii et ma olen lapsest saadik selle kunstiga kuidagimoodi nii tutvunud. Muide, olgu nüüd üks saladus, reedetud oma venna kooli joonistused, tegin kõik mina. Sellepärast, et nagu ta hiljem oma vabanduseks ütles, et ta ei olla nii halvasti joonistada, oskan koolis. Niisiis olin mina see, kes nii halvasti joonist ma mõtlen vähem halvaste kui täpselt ja nii korrektselt, sest tema võttis seda asja mitte klassikaliselt, millega ta tasus. Teate, tema muuseas võttis seitse aastat lätte juures klaveritundi ja minu vend sai sellega hakkama, et seitsme aasta pärast ta ikka veel noote ei tundnud, aga ta armastas muusikat. Ja kui ma vanast nii midagi valmis tegin siis ta tuli ja kuulas ja ütles väga, õieti nii oma arvamist. Kirjandus on niisugune asi, mida juba lapsena sai loetud alguses küll natuke pettuse teel, sest lasteraamatuid jäid meelde ja siis sai teeseldud, et ma loen ja lugesin kõik seda ühesõnaga lõpeks ma õppisin lugemise ka ikka ära ja ja loetud on tänapäevani. Luulet pean ma siiski kõige enesele lähedamaks kirjandusliigiks. Kes teile luuletajatest lähemal seisab? See on küll väga niisugune kahe otsaga küsimus, sellepärast et mu mees oli luulet ja siis ma võiksin teile vastata et see oli tema, aga ma pean ütlema, et mu süda on selles mõttes väga lai. Ma olin väga palju nii meie kui ka teistes keeltes luuletajaid väga palju lugenud ja armastanud ja ma ei võigi ütelda, et üks on minu lemmikluuletaja. Kõigil on väga häid luuletusi. Selle juures oli teie abikaasaga suur muusikahuviline, et teil oli nähtavasti tõesti teineteise käest väga palju ka teada saada. Ja ma pean teile ütlema, et ma olen ikka oma mehe õpilane, nii mitmeski suhtes on isegi ühes luuletus öelnud, et kui ta üks käpil saaks elu alustada, siis saaks temast muusik. Ta oli haruldane nii tundlik muusika vastu. Ta mängis klaverit ja tema üks lemmikharrastuse oli nisukesed. Ta luges mitte nii nagu raamatuid, ta armastas võõrad nii täitsa tundmatuid klaveripalu ja asju ja neid nõnda ütelda klaveri juures dešifreerida. Ja sellepärast ta tundis nii palju muusikat. Ta oli juba üliõpilaspõlves käinud kõikidel kontsertidel, väga palju niisugusi, kuuld ja kuma temaga. Abiellusin siis kaasa Barakse, andma temaga tohutu paki klaverinoote, tookord, kui tema üliõpilane oli olis kirja, pin väga moes ja see oli talle kah väga lähedane helilooja, et ta oli teda isiklikult kuulnud ja oli väga vaimustatud tema mõtte lennukusest. Ainult üks tüliõun on meie perekonnas olnud muusika suhtes. Minu mees imelikkusega on ei armastanud Beethoveni, tema leidis selle sonaadivormi arendamine, et see on liiga formaalne ja liiga igav, temal olid romantikut selles mõttes palju lehedamalt. Šobeni armastas Termsaste ja Bachi, armastas ka nii, et et meil jätkus elu vältel väga palju ühiseid naut, timisi muusikast, tema käis ikka minuga kontserditel kaasas ja ka ühiseid vaidlusi, sest ma olen kaunis kõrges, kuigi ma õppust võtan vastu, aga kui mul on oma seisukoht, siis mind nii kergesti murda. Vaidluses selgub tõde ja kui jutt olis kreabinist, siis tal on lugenud teie abikaasa kirjutas ka Scrabimi surma puhul nagu väikese ülevaates kreabini muusikast ja tema elust. Ta ei ole mitte Ants grammilist kirjutanud Vatkade püssist Teebyysiin ekroloogigolvil naljakas lugu ja oli niisugune ajastu ajalooline moment, kus need teated ühest maast teisse nii kiiresti ei kandunud nagu nüüd praegu. Ja aga ta kuulis, et TPS-i on surnud ja kirjutas ekroloogi valmis. Aga TPS-i elas veel mitu aastat väeles selle. Kas on maailmas palju maid, mida ta ei ole oma silmaga saanud näha? Kahjuks küllaltki veel palju ma ei ole näiteks Ameerikas saanud käia ja Indias ma ei ole käinud ja Hispaanias, kuhu ma väga tahaksin Wells ritta ja nii imelik kui see ka on. Ma ei ole Ungaris käinud, mis ei peaks ju olema meile õde nii tuttama, aga Hiinas. Ma olen käinud ja Egiptuses ma olen käinud ja kui ma nüüd loen kõiki neid sõjategevuses ja kõige asjadest, siis on ike mõnda asja näinud. Iga tas rännulust on mul Vilpra praegu väga suur ja kuul vähegi võimalik on. Sisse sõidan ma igas tulevikus, meie maal on meil palju kohti, kuhu ma tahaksin minna. Alati olen ma väga huvitavaid elamusi. Nii rahvamuusika kuulamisest kui ka noh, kuidas ma nüüd ütlen tõsise muusikaga isegi kergemuusikaalalt. Ma olen huvitavaid kogemusi saanud, näiteks pulga Taarja festivalilt kergemuusikafestivalil, kus Kuslap võitis kuldplaadi. Nii et ma arvan, et on pil palju nähe ja palju kuulda. Jutu lõpetuseks, kas teil on praegu mõni reis lähemas tulevikus plaanis? Esialgu küll ainult maale looduse rüppe puhkus helikülas ja Lõuna-Eestis prossa järve ääres, kus on ilus tammemets ja hääd kalad. Järves. Kas püüate ise? Söön küll aga ei püüa. Soovin häid kontserte, et need oleks ka mõnus arvustada. Et oleks endal ka huvitav neid kuulata. Tänan väga.