Enno eesmaa on teatris olnud oma inimene väga kaua aega 46 aastat, ühtekokku. Aasta 42 oli see, millal te teatrisse tulite. Väga põnev. Missugune oli teater siis aastal 42, mida te mängisite, kes olid laval, kest laulsid võib-olla ka dirigentidest, lavastajatest, orkestrist majast üldse, sest see maja, kus me praegu oleme, on ju pärast jälle niimoodi üles ehitatud, see oli ju siis veel vana Estonia teatrimaja, see päris õige maja. Ja seal oli veel vana vana Estonia, kui ma tulin 42 siia. Muidugi, Estonia teater oli siis oma hiilgetipul, see aeg oli väga head solistid. Ooper oli tugev, operett oli tugev, hiljem see meie operetikoosseis. Kõikjal Milvelaidid ja Riina, Reinikud ja arry gaasikud ja ja kõik need ja veel farmanite, kõik Jul läksid ära välismaale. Aga sea, kui ma tulin, siis need olid kõik veel alles ja töö käis ja ooper oli väga tugev. Siis oli Tiit Kuusik alles tuli teatrisse Viini lauluvõistlust, kus ta tuli esimeseks ja siis juba oli Estonia teatri solist ja no siis, Martin Taras oli oma hiilgevormis ja ja Karl Ots, ja veel siis oli veel meil Benno Hansen ja Ott Raukas. Veel kõik omas vormis seal Elsa Maasik ja et koosseis oli see aeg väga tugev. Mina tulin, esialgu tulin koori, meil oli, kuulutati välja konkurss koorilauljate saamise Estonia teatrisse ja mina olin parajasti Tiit Kuusiku õpilane ja siis Tiit Kuusik soovitas mul ka minna katsetele. No ja muidugi ma läksin katsetele ja seekord oli küll väga palju sissetahtjat, 112 oli, kes tahtsid sisse saada, ainult kaks võeti, mina sain siis otse ooperikoori ja üks teine mees sai siis abikoori. No ja siis siis mul algas teatris töö ja minu esimeseks öösel tan Hoizarys koed, anna Isari koorides need muuseas väga rasked, aga väga ilusad koorid. Kooris olin kolm aastat kooris olles juba ma hakkasin juba rolle tegema, nii et kui ma juba solistiks andis, mul oli juba mõned olid juba tehtud. Ja, ja siis niimoodi see töö läks ja see orkestri koosseis, kes tollel ajal kõik mängisid orkestris Uušüts ja millid ja ja see muidugi see koosseis on kõik nüüd kadunud, neid suurem osa on kõik juba manalasse läinud. Nii et sellest orkestrist ei ole enam peaaegu mitte ühtegi alles, kes tollel ajal, kui mina tulin ja, ja siis dirigentidest oli, tollel ajal oli Priit Nigula oli siis oli Kirill Raudsepp oli. Ja, ja järvi ka. Vallo Järvi oli siis ja siis pärast oli veel Neeme Järvi, hiljem tuli väga palju tööd, tehti teatris, teatritöö oli väga intensiivne, väga suuri asju, võeti ette väga suuri oopereid, siis olid, meil käisid lavastavas väljast käis Alexandra viiner oli, kes siin tegi väga palju, väga palju toredat TÖÖD, mitu ooperit tegi Boriss koduna ja noor kaardivägi ja veel varem enne mind oli ta teinud Traviata ka need Travjaata oli samas koosluses veel mängisid hulk aega, kui tähendab selles samas lavastuses. Tollel ajal oli igatahes töö väga tugev ja minu arvates ooperitase ja ka operetitase, kõik olid siiski. Kas Aleksander viiner tuli juba enne seda siia tööle Traviatad tegema, kui vabastajad olid meile siia jõudnud või tuli ta peale vabastajaid? Ta tuli peale vabastajaid, Kaja oli ennem ka käinud, nii et ta oli ikka kodanlikul ajal ka käinud ja nii et ta käis kodanliku ajal tegid raviatata. Aga siis vabastate ajal siis ta tuli, siis ta tegi kõik need poriscurnoffide noor kaardiväed ja, ja kõik need need oopereid. Te olete selles armsas Estonia teatrimajas üle elanud, siis tõepoolest kõiksugused, lained, elu ja sõja ja, ja kõik lained, mis siin Eestimaast on üle käinud. Kas teatri vaimsus on ka muutunud aegade kütkes ja kuidas vaimsus selles mõttes, et just need kohutavad viiekümnendat aastat, kus tõesti võib-olla ei osanud tead mida laulda ja teab mida öelda ja mõelda võib-olla isegi garderoobist. Isegi garderoobis võib-olla ei tohtinud kõikidest asjadest kõnelda, sellepärast et ega ei teadnud ju, kuidas ja kes need olid vist ühed hirmsad ajad siin majas ka. Olid küll, see on küll õigus, sõjarepertuaari osas oldi väga-väga kitsid ja, ja käis läbi mitmekontrolli, ennem kui lasti teha, nii et et ega palju neid väga neid lääneooperis ei soovitatagi. Aga kuidas te saite hakkama katuste nimetasite muidugi Boriss kodu, noh see oli väga hea, et see ooper kuulus mängukavasse sellepärast, et seal on, mida laulda ja mida mängida, see on ikka muusikaline šedööver tänase päevani välja. Aga siis viiekümnendatel aastatel vist olid siin noh, noor kaardivägi ja, ja külmataati, mis siin kõik olid, mis olid vist ainult üheks hetkeks või ütleme, mõned korrad suudeti ette kanda, sest ei olnud ka juhist kuulajaid. No vaat ma niimoodi ma päris ei ütleks, sest et kuigi noor kaardivägi oli niukene, sügavalt temaatiline ooper ja, ja võib-olla isegi teater teatud mõttes nagu võib-olla kartis ka, et kuidas sellega, kuidas kuulikud käib ja kõik. Aga ma pean ütlema, et ta oli siiski niivõrd hästi lavastatud Aleksander viineri poolt kollektiiv oli ka nii kokku sulanud seal ja, ja järjest temaatiline ooper läks väga edukalt ja, ja ikka täis peadega. Nii et meie olime ise ka üllatunud ja ise me olime ka haaratud sellest ooperist kui pidaldiemaatin, ooperi ja kõik, aga need, mis seal stseenid olid siiski nii hästi tehtud, et nad haarasid meid kõiki. Oli isegi mäletan seal mahalaskmise stseenis oli nii, et silm läks ikka märjaks, nii et peab ütlema, et jah, et kuigi ta oli tema Nooperataga läks siiski väga hästi. Inimesed jäävad jalad. Inimesteks ja kõik inimlikud tunded ega siin ei muuda tõepoolest ei lippega värv, sellepärast et lipuvärvi sageli rikuvad inimesed ise ära. On ju nii. See ongi õige. See on õige küll. Aga nüüd ma kujutan ette, et teil on nii palju hetki meenutada lõbusaid ja tõsiseid ja naljakaid ja dramaatilisi sellelt pikalt lavateelt paljude partneritega. Nojah, mul on Partnersi väga palju teatris olnud ja, ja muidugi niukse hetketesse nüüd laskuda, siis muidugi kõige kõige raskem hetk oli siis, kui Estonia põles. Sest et varasel õhtul läks kratt krati etenduses ja krati etenduse ajal algas pommitamine. Ja muidugi me olime seal all keegliruumis, seal päris all keldris. Nii et maja peal põles. Me olime all. Ja sellel samal õhtul minu esimene abikaasaga sai surmava hoobi, nii et seal pommitamisega. Ja, ja noh, muidugi siis pärast seda oli väga raske ja et meil ei olnud õiget ruumi, kus minna või kus teha, siis aga siis hiljem me saime Vene teater, ruumid, kloorias saime need ruumid ja siis hakkasime sealt tegema. Muidugi need olid ruumid ikka ei olnud õiget garderoobi seal ega midagi, aga aga ära sai tööd siiski tehtud ja noh, muidugi siis hakati kohe ka taastama Estoniat jälle uuesti. Estonia teatris aga noh, kõik olid siiski, kollektiiv oli enam-vähem kõik alles mõned üksikud, kes olid ära läinud, aga üldiselt töö hakkasidki jälle tasapisi käima ja nii et eks neid raskeid aegu on majas väga palju olnud. Ja, ja, ja on ka toredad aegu olnud. Nii et eesti teater olen niisugune niisugune koht, kus on rõõmud ja kurbused ja segamine, kolleeg on mul väga palju, väga palju, kellega ma naislauljatest, kellega ma väga palju koos laulsime, oli. Elsa Maasik, Aino Külvand, siis operetis olid seal aasta vihand ja isegi nendel ajal veel mängisin Reinik ja need mängisid. Milvi Laid mängis. Mäletan veel väga hästi, Milvi Laidi. Ta oli publiku suur lemmik. Meeskolleegidest on mul ka väga palju olnud. Aaro Pärn oli mul väga hea kolleeg. Temaga meie, ka estraadil tegime vahest kaasa kaheksase, laulsime duette ja mäletan väga niisugune. Elur, Rõõmus ja krutskitegija oli meil, Endel Pärn. Tali alati väga heas tujus ja ühesõnaga oskas väga toredat meeleolu luua, nii et tema oli. Temast räägitakse väga palju uskuda, Tartu päevadel oli Tartu Vanemuises oli siis ta oli seal väga palju teinud, ta oli napsumees. Nojah, ja siis ta tahtis saada viina raha ja siis läks siis kassasse, aga ta tal ei tahetud anda. Ja, ja siis ta ei saanud muidu. Kui ükskord võttis turult, kauples ühe maamutiga. Ma ta lehma osta, võttis selle mutiviisis kogu lehmaga viis teatri fuajeesse. Siis läks selle kassapidaja juurde, ütlesid, et ma tahan, vaat seda lehma ostad, kas ma saaks raha laenata? Muidugi siis ta raha sai, selle raha ta muidugi lehma ei ostnud, aga see raha läks lohmadi. Vaat. Millist nõu te annaksite ühele noorele poisile, kes tahab tulla teatrisse, laulma, teatrisse, häid lauljaid, vaja? Ja minu arvates on praegu eriti vaja teatrisse lauljaid ja õnneks on siiski siin noori tulnud ja mõned on väga nii perspektiivikad ja kõik. Ja muidugi, mis noorele lauljale on kõige tähtsam, kõige tähtsam on töö ja tõsist tõsine töö. Sest teatris on siiski ka võitlus, olelus võisid kindlalt meelt, peab olema, et, et võidelda, et saada, ega kõik päevad ei ole roosilised. Teatris on ka neid, kui näiteks ka mõni roll ei istu hästi, jaja halvad arvustused on kõike, siis on meeleolu paha ja kõik, aga aga sellest kõigest peab üle saama, mamma jälle püüdma, ikka ikka äike veel paremini jälle järgmist rolli teha, et etele saadele paremat arvustused ja nii et noortele ma soovin ainult ainult tööd ja veelkord tõsist tõsist. Jaa. Suudan. Ainult luba. Enn Eesmaa pikki aastaid olid koos laval Aaro Pärnaga kes ta oli teie jaoks kolleeg. Me vähe sellest, et me tegime teatrilaval paljudes ooperites ja tema operettides palju ei mänginud, aga peamiselt ooperites väga paljudes ooperid, mängisin temaga koos. Ta oli väga-väga-väga tubli, tore bass. Eriti ta on mulle meelde jäänud. Meff, istun Faustis ja ja palju-palju-palju rolle, ta tegi väga toredalt ja, ja siis väljaspool teatrit me käisime veel suveti Estra pahade tegemas ka sinna oli meil Bellu viisema Sulev Nõmmiku trupp ja siis me käisime. Mina olin siis laulsin solisti ja tema oli siis kaasus, laulsime duette temaga ja nii et ta oli mul väga tore kolleeg ja ta oli ooper seisukohal, siiski väga-väga tugev laulja. Ja, ja ja sellega igatahes teater, tema pidi pensionile minema muidugi teatriks autos sellega palju. Ta oli väga-väga-väga-väga tubli laulja. Kuid ringreisil käisite, siis võis teil lõbusaid lugusid ka juhtuda? No eks neid lugusid juhtus ringele sul muidugi, neid oli väga tihti alguses. Me käisime teatriga, käisime väga palju väljas ja, ja, ja, ja ma mäletan, kui me käisime säärase mulgi ka omal ajal väljas, siis meil oli lihtsalt üks furgooniga veomasin ja seal oli üks igavene logu masin ja siis pingid, poolpingid ja vaat niimoodi siis sõita ja magada siis kuskil koolimajades ja kõik ja, ja siis nii et see oli ikka väga vilets. Aga noh, hiljem juba, kui me estraadiga käisime, siis juba olid meelika bussid, filharmoonia bussid ja, ja, ja siis ikka hotellides olime, siis oli, oli see asi kerge, nii et need on igasugused Päivi nähtud. Kui selle sõiduga niisugusi raskusi oli, kas siis niisugust hetke ei olnud, kus ütleme duetist üks ei jõua kohale. Niisugust asja meil päris ei olnud, et polekski kohale jõudnud staaru Pärnale siiski võrdne, korrektne? No ma enda kohta ei saa ka midagi arris halba öelda, nii et ma olin ka ikka alati alati kohal, nii et väga harva ainult mis võis juhtuda, võis juhtuda ainult siis, kui hai oli. Kui need sai kas seal kurk haigeks või nohu või midagi nihukest asja, siis aga muidu ikka tavaliselt rikka olime ikke platsis. Ei tea, missuguses paigas Eestimaal see kõige parem publik on, on ju toimivaid paiku ja on vastuvõtlikumad, ma arvan, nii. Jah, seda küll seda on, publikut on mitmesuguseid, on kohe, kus on, on teatud kohti, kus kohe alguses kohe haarad publiku nagu oma kätte ja publik tuleb kaasa ja kõik ja aga on mõnes ka nii, et tee, mis sa tahad, publik elama ei hakka. Neid on väga-väga-väga palju kohti, aga on jaka, neid, neid kohti, kus väga säravad kontserdid meil Tartus Tartu Ülikoolihoones ja, ja siis põllumajandusakadeemia ruumides ja nii et Tartu publik oli väga tore publik ja Jeans, kelle vastuvõtlikum, aga ka paljudes teistes kohtades, aga oli ka niisuguste, no eriti eriti sügavas maakohtades. Võib-olla on ka niimoodi, et nad on ka maarahvas, on ka väga tagasihoidlik ja nemad nagu ei nagu ei tahagi ennast nagu julgegi väljendada, et võib-olla tal isegi kontsert meeldib, aga ta lihtsalt lihtsalt ei julge ennast väljendada. Aga jah, neid oli küll, neid juhuseid oli küll, kus vaatad, vaatad tõesti nagu nagu ei tundu, et nad nagu ei meeldi või mis, milles see asi seisab, aga siis kui lõpp tuli, siis aplausi muidugi väga suured ja kõik, nii et et jah, et eks muidugi on publikud ka omamoodi, Ühed on 11 teistmoodi. Lõpus hakkas siis neil ka kahju, et nüüd peab hakkama koju minema, ilus asi lõpeb otsaga. Aga mind huvitaks küll ikkagi täpsemalt ka teada saada, et mis kandsin Eestimaal, on siis niukene tuim kant lõuna või põhja või ida või lääs. Head lauljad ka ei saa inimesi süttima, seda on ju nii mitmed rääkinud, et jah, on kahesugust, publikut, heast publikust te rääkisite, aga, aga nüüd mõni teine kant ka? No näiteks väga niisugune tagasihoidlik kant oli Kärdla Kärdla linn sest et seal me käisime mitu korda vaata seda rahvast meie elama ei saanud. Aga muidu teistes linnades, Pärnu, Pärnu on võrdlemisi hea publik ja, ja, ja ja noh, ja need muidugi maakohti on meil nii palju läbi käidud ja kõik ja, ja nii, et, Kui hakata nii ütlema, et kus, kus kandis kõige rohkem, siis minu minu arvates ikka ikka nagu lõuna pool on see rohkem niisugune tagasihoidlikum publik põhja pool on nagu juba teatriga teater lähedal ja teatriga nagu rohkem seotud ja, ja käinud etenduse oskavad nagu hinnata ja kõik ja ja maainimene võib-olla ka igast laulust ja asjast nagu ei sa õieti aru ja niimoodi ja ja, ja võib-olla, mis muidugi koomilised numbrid, kui seal tehti estraadi ja niisugused muidugi elati kaasa ka, kui seal ikka mõnda tõsisemat lauldes aariat midagi lauldi, siis muidugi ega erilist niisugust suurt melu loota ei olnud, aga kuid austusest kergemaid estraadilaule ja niimoodi siis ikka ikka publikule meeldis ka ja, ja niiet et üldiselt ma pean ütlema, et niisugust kohta on väga vähe olnud, kus kus noh, vastuvõtt läks väga külm olema küll, sest meid võeti igal pool hästi vastu. Meil oli kvarta omal ajal meeskvartett kvarta kus laulsid siis mina olen esimene tenor, teine terrorile, Ahto Aaber, bariton oli Ants Aasma, kesi manalason ja pass oli Dio puks, kes on ka manalas gaasimeres üpris oli siis meil juhendaja ja klaverisaatja seal vallas. Nii kvartaliga käisime ikka Eestimaa risti ja põiki läbi ja meil oli väga hea vastuvõtt, nii et ikka alati majad olid täis ja ukse taga palju rahvast ootamas, nii et meid võeti väga hästi vastu. Tore kuulda, et pole see Eestimaa rahvas sugugi nii tuim. Ei ole. Ei ole. Me rääkisime siin ennist. Aaro Pärnast. Kuidas te tegelikult temaga niimoodi lähedaseks saite? No mina sain lähedases just teatris just teatritööga. Teate, tööjõu me tegime väga palju koos ooperi siia ja, ja niimoodi see meie tutvus tekkis ja, ja ta oli väga muhe ja tore mees ja niukse inimese saab kontakti kergesti. Ja, ja meie millegipärast millegipärast me sobisime ja ka kuni lõpuni me olime väga head kolleegid. Ja mul on isegi kahju, et, et ta juba manalas on ja ta oli väga tore kolleeg. Nii et võisite teineteisele toetuda, kui seda parasjagu vaja oli. Võisime küll ta oli, andis ka nõu väga head nõu kui mina, kui olin siiski temast noorem ja andis mulle ka siiski palju näpunäiteid ja ja, ja istusime tihtipeale koos ja arutasime seda teatrielu ja asju ja kõiki ja nii, et ta oli. Ilusaid asju ja, ja vahest ka ebameeldivaid asju, nii et nendega teatris Teatris oleneb ka just seeläbilöömine, mismoodi sina, kuidas sa juhtkonnaga, läbisaade kõikjal lavastajaga ja see on teatris üks sellest ma ütlesingi, et noortel on tarvis ainult ainult öödia ja pressida, pressida ikka edasi ja edasi. Teinekord ei maksaga kõike südamesse võtta, mis laval lavastaja ütleb teravate midagi, kui kõik hakkad südamesse võtma, siis, siis ei saagi teatris töötada, nii et, et aga noh, rõõmsad hetked on siis need, kui tükk välja tuleb ja õnnestub kõik, muidugi siis seal ilus, ilus, ilus asi. Hea tunne, kui on olnud hea etendus, eesriie langeb, rahvas nutab või naerab ja toob Lilliga. Ja nii see on seal kõige suurem, kõige suurem tänu, kui rahvas hästi vastu võtab ja veel lillekimbuga kätte saada. See on siis õnnelik moment ja see ongi teatriinimese kõige ilusam saavutus, mis ta teatas, need momendid, mida ta saab, teatas tal just neid, kus on õnnestunud etendused. Ei no ma Nurmelt. Kuna siin No. Nii nüüd.