Elu on teater ammu teada tõde. Aga mõnele inimesele on teater elu. Tiit Tralla laulmas näitlemas vestlemas juhendamas päevad pikad päevad teatris. Ta armastab teatrit, arvan ma. Aga miks armastab Tiit Tralla teatrit? Ja see on niisugune esimene lause, mis tuleb ja mida kõik armastavad suuresõnaliselt öelda, et, et juba maa leian siin siis eneseteostuse. Ja olgu ta siis suuresõnaline või olgu ta mis tahes, aga nii see on tegelikult ikka küll. On tulnud ju igasugused mõtted pähe, sellepärast et vaata, ma olen maapoiss ja mitte eriti, mis kuldsete kätega. Aga ma teen kõik tööd ära, mis on ette tulnud, et ma ei ole mitte ainult nisugune puhaste kinnastega teatrimees, kes midagi muud maailmas näinud ei ole kui teatrit ja arvab, et kui tema siin teatris saab nüüd hästi palju olla, et see siis on tõepoolest tema ainuke teostus. Mul on teostusvõimalusi mujalgi. Ilmselt ikka. Kas see on mingi teatripisik või sellepärast et eks ma omal ajal kui ma noorem mees oli, siis laulsin ju natuke rohkem ka ja, ja oli ju see õnn ka näiteks isegi Neeme Järvi kui suurvorme teha ja ja see oli väga meeldiv kõikaga. Aga päriselt, kui hakati rääkima niukses kutsumusest või, või siis see on tõepoolest Aitäh tegelikult on meelde jäänud väga eredad karakteri rollid. See tähendab, et lavastaja on näinud teis mitte ainult lauljat, vaid ka inimest, kes selle rolli võib sõna otseses mõttes laval elama panna. Ju see on teil loomuses olemas. See on ka jälle üks niisugune keeruline küsimus, mille peale ma olen hakanud ka viimasel ajal mõtlema, võib-olla just tänu sellele, et ma natuke tegelen Kasele teiste juhendamisega. Sest et ma ei julge ja öelda, et mul oleks loomu poolest väga täpne karakteri anne. Sellepärast, et tähendab, mul on üks niisugune energia mis hea lavastaja kätes võib muutuda küllalt täpses Krakteriks. Aga onu olemas täiesti loomupoolseid karakternäitlejaid, kellel kohe kellel kohe karakter näpu otsast võtta. Just väga täpne karakter ongi kohe mees kohe ka teistmoodi, äkki näiteks ma nüüd hiljaaegu vaatasin jälle üks õhtul tuli kesktelevisioonist need naerutamise saated ja neid ma ei jäta vahele, ma ikka vaatan, ükskõik kus ma neid näen. Jälle tuli, tuli vana Raikin ja noh, selline karakteri täpsus ja selle haaramine lennult, kus ta jookseb ühest uksest sisse, teisest välja. No ma ei taha öelda, Raikin on üks maailmas võib-olla, aga vot ma lihtsalt. Ma lihtsalt toon selle näite, et vot vot see on nüüd täpne karakteritaju. Kuigi selle taga on mul kindlasti täpne töö, aga temal on kohe täpne. Karakteritaju läheb ukse sisse, tuleb välja, ta on hoopis teine mees, ta tunned kohe teise maailmaga. Mees, vaat sellist karakteritaju, ma ei ütleks, et mul on, ma ütlen veel kord, et mul on eeldused. Tähendab, et siis see, kui publiku jaak saab lava kohe Trallat täis, kui Tralla tuleb seal Mikatas või on Važek või see karakter on, siis mängib, see ei olegi päris Tralla. No vot, see on nüüd konksuga küsimus, muidugi eks on ikka püütud olla ikka siis Kokoosel, Mikaadus või, või siis eriti Vaaszek. Vaat siin võib-olla tekib üks niisugune asi, millest ka palju räägitakse, et, et mis on ühe kui teise inimese teema milline tema, käesolev materjal puudutab teda sisemiselt kõige kõige Hellemalt ja mulle tundub, et, et Vašekis oli mingisugune minu teema. Ja muidugi tänu Hendrik kergele, kes seda kohe aktsepteeris. Ja ta ja ta igati ai kuidas. Aga suunas. Kuidas lauljad suhtuvad sellesse suunamisse, sest ma kujutan ette, et kui uus ooper tuleb ja uus roll tuleb, siis tahetakse, võib olla hoopiski ise olla selle sees. Nüüd lavastaja assistendina küllaltki puutute selle probleemiga ka ise kokku. Eks see on nii täpselt pannud mind tõesti mõtlema nende samade asjade peale just huvitab, mida te praegu küsisite. Just see niisugune minu nii-öelda kaksikroll siin teatris just keerulisem on nendel meestel ja naistel, kes tulevad ettevalmistatud, ühest küljest keerulisem ja teisest küljest ka jälle lihtsam, tulevad ette valmistatud ja oma asjaga proovisaali. Sest ja kui see klapi, eks ole, siis lavastaja püüab ümber veenda ja aga vaat, siin tekib nüüd minu jaoks üks väga olu oluline nisukene energiamoment. Kas tööprotsess, kui selline annab Energiat juurde või vastupidi, ta võtab ära energia. Näiteks kui tõesti on väga tugev isiksus, lavastaja, eks ole. Üks meetod on ikka see, et ta näitab, mismoodi pea poole, mismoodi ta tahab, eks ole ju. Aga ütleme, kui see nüüd ei istu siis on täiesti suur oht, et see energiatulv, mis lavastaja poolt tuleb, see surub näitleja täiesti maha. Ja nüüd, kui lavastaja on andnud kõik endast ja ootab, et nüüd näitleja hakkab seda realiseerima, siis näitleja võib olla täiesti nullis ja ta ei ole mitte energiat juurde saanud, vaid vastupidi, tema on eri ära võetud. Öeldakse, et, et mõni näitejuht oskab nii kavalalt teha, et ta ta vigurdab lihtsalt näitleja üle. Ta oskab oma taotlusi pakkuda nii nagu näitleja tahtmiste pähe. Mina olen näinud elus. Mida tegelikult teeb assistent? Lavastaja assistent? No assistent tegelikult on lavastuse realiseerija näitlejate peal, Howanssina puhul ma üldse esimest korda puutusin tegelikult professionaalses olukorras assistendi tööga kokku ja ja kohe nii suure meistri juures rovski. Ma sain seda alles hiljem kuidagi aru, aga, aga miskis mõttes ma siiski suutsin seda nagu, nagu imeda endasse seda tema proovi käiku ja proovi atmosfääri. Ja tema oli see mees, kes lavastas kohe etenduse. Tema ei läinud, mis antseenist üle ennem kui ta sai selle kätte sealt sellest inimestevaheliste suhete, sellest lõigust sai selle kätte, mis pidi olema juba etendusel. Ja pahatihti juhtus isegi niisuguse ajas asju, me teame ju Bukowski Borissil läbikukkumist lausa Leningradi teatris kui assistent. Ma arvan, et Leningradi poisid ei tabanud seda ära. Ja nad unustasid äramisse, Bukowski seal proovis, tegi ja tegid ka, midagi tuli tagasi ja see on tema töö, mis oli tehtud. Aga meil õnnestus see tänu Jeffy maiselile, kes, kes oli just väga värske koolitusega mees, kes tuligi tegelikult siia Pokrovski juurde nagu õppima või järel stuudiumisse või niimoodi. Ja vot kahe peale meil õnnestus meelde jätta Ta või endasse võtta ülesandeks see mida Pokrovski sai proovis kätte, aga mis ei olnud üldse näitlejates veel. See oli korraks saadud lihtsalt. Aga et meil siiski on õnnestunud vaat kogu kollektiiv c5 nagu ühe mütsi alla, vot siis see on nüüd minu meelest niisugune kõige tüüpilisem assistendi töö näide. Igal pool räägitakse uhkusega meeskonnatööst, ma usun, et teil on ka tore oma kolleegidega laval olla. Nüüd siis, kui näitlejana. Ja mina olen üldiselt seda, seda tüüpi näitleja, kes, kes otsib partneri silmi ja väljendust ja on igasuguseid näitlejaid, on näitlejaid, kes väga head näitlejad, kes mängivad otsa ette silmade vahele. Ta ei vaata sulle kunagi otsa, ta mängib enda sees, mängib väga usutavalt ja saal võib-olla ei teegi vahet, eriti, aga, aga minul on tarvis teise silmi. Ma ei oska muidu sest ta läheb mu jaoks muidu mehaaniliseks ja halvas mõttes nii kordamiseks. Teiste sõnadega, ma olen nagu, nagu seda mõtlemist, et tõepoolest iga kord peaks laval siiski uuesti nagu sündima, küll see, mida me teame, see ei tähenda seda, et me peame iga õhtul avastama Ameerikat seolist eeletatism. Tähendab, me teeme seda, milles me oleme kokku leppinud, aga me teeme teda siiski uuesti õhtul. Muide, Mare Jõgeva on öelnud täpselt sedasama, et tema alati otsib oma partneri silmi, siis on tal kohe hea laulda laval. Nüüd võib-olla nendest hetkedest, mis kunagi meelest ei lähe, nendest võiks teha täiesti omaette saatepäevad vist. Need momendid, mis minul tõepoolest kunagi elus meelest ära ei lähe, need on seotud väga suurte nimedega. Ja noh, võib-olla see tundub siis nüüd, kui keegi kuulab seda saadet, mõtleb, et ahtrallanud eputab, räägib, et ta on sellega koos teinud ja teisega koos teinud ja sellepärast ma ütlen, et see on delikaatne küsimus. Aga ma võin lihtsalt öelda nii, et olla üldsõnalisem ja pehmem. Et loomulikult, kui minusuguse mastaabiga mees saab teha koos, ütleme Pariisis poriscudonoffi olles Suiskija vastu, mängib maailmakuulus Nesterenko porissina. Kes peavad meelde jääma, siis peab olema midagi väga halvasti. Teie koduteatris? Täiesti oma inimeste vahel on teinekord selliseid situatsioone, mis soojendavad tükk aega tagantjärgi. Kui nad ikka on õnnestumised. Seda, mis on just neile siis edasi saite.