Tan Valentina heina aastast 1960, kui ma veel õppisin konservatooriumis mulle Vanemuine tegi ettepaneku laulda Targo Muski näkineiust möldri osa sellel etendusel, tema laulis siis selle möldri tütart. Temaga oli kuidagi nii tore ja kerge teha proove. Ja mis puutub laulmisse, siis tal oli väga kaunis hääl ja väga vabalt lauldes hiljematel. Nendel laulsime mitmes lavastuses veel Vanemuises koos selleks oli Prokofjevi kihlus kloostris. Prodini vürst Igorist laulis Jaroslav nad. Ja tõesti, ma mul on jäänud väga toredad mälestused temast lauljast. Tõesti laulis väga ilusti. Mulle meeldis just see niisugune vaba tooni andmine ja väga ilus särav-särav hääl. Kõlab Elizabethi aaria Wagneri ooperis tan Haizar. Ivo Kuusk, kui teile öelda märksõnaks kosilased Mulgimaalt, siis teile kindlasti meenub teie esietendus Tartus Vanemuises ja seoses selle etendusega. Ma arvan ka, et Valentina häid ja siis juba tulid koos Valentiina heinaga ka teised ooperid. Ja väike parandus, esietendus, ei olnud tartlased Põltsamaal ringreisietendus ja pärast siis Vanemuise väikses majas Valentiina hein, mis ma võin ütelda? Üks kaunima häälega lüüriline sopran, kes meil siin on olnud. Ja kui nüüd tema hääl meelde tuletada, nii kellega ta sarnaneks praegu laulab, on võib-olla Kaie Konrad teatris, jah, seda kosilased Mulgimaalt, sealt ma mäletan nagu vähem järgmine lugu oli Prokofjevi kihlus kloostris, kus ta laulis soprani osa mitte minu partnerit küll. Edasi oli juba pikem vahe, siis ma õppisin Tallinnas. Siis ma läksin Tallinnast Tartusse tagasi, siis ma puutusin temaga kokku pater flais, seal oli ta materjal või. Hiljem see hõlmab perioodi 67 kuni 78. Hiljem tuli koos laulda temaga karmanystemalaulismi kaelat. Prokofjevi valemängijas mida ma võin ütelda, Ta ta just kõige õnnelikum isiksus ei ole, tal oli väga kaunis hääl, aga ka teda väga. Ta kõrgelt kodeeritud ei olnud kadunud hirv teda ei sallinud ka. Tal oli küllaltki raske oma veidruste pärast lihtsameelsuse pärast aga laval ta kunagi niisugune lihtsam neile välja ei näinud, ta oli väga kaunis hääl niiskuse, orgaanilise, loodusliku musikaalsuse ka ja üsna üsna loomuliku käitumisega. Sest kui ma mõtlen seda, et esimesed osad, kus ma teda nägin, oli Heinghien, Weberi nõid küttis, siis ma nägin teda tema jaoks minu arust päris tema hiilgeosas. See oli nagu Muski näkineiust Nat aastat laulis, siis oli tal väga kena osa kosisundutes. No temaga oli palju niisuguseid, natuke koomilisi juhtumeid, kas või seal Cosi fan tutte, siis ma mäletan, ma olin muusikakooli õpilane ja äsja just sinna koori Vanemuise koori tulnud. No siis, kui see suured raud võrudega fenoliinid ümber naistele. Tema istus selle tooli peale nii õnnetult, et see võru seal ülepea läks. Nii, aga nüüd, mis puutub tema tegemistesse olemistes seal Vanemuise teater, siis ega temaga päris õigesti käitutud. Sest ma mäletan ühte seika, kui oli juba üsna tuule peale ta kirjutatud, taheti nagu temast lahti saada. Mõlemat materjalist. Siis oli meil etendus Carmen, kuhu kutsuti rega laulma. Pärast siiralt küsis ta käest, et mis ta Mika ela kohta arvaks, ma olin ise sealjuures, ma kuulsin seda juttu. Hein oli sellel ajal juba poole koha peale ära lükatud. Rekka ütles, et see on üks üks väga, väga tore laulja, teelevad ilusa häälega hästi, laulame edasi. Nädal hiljem ta päris vallandati palli. Siis oli temaga selline kurioosne juhtum olnud. Kui Vanemuises lavastati Ants Sõbra operett ristuvad teed siis ta oli kahvlis ansamblis pidid laulma inimesed. Ja nagu tollel ajal see komme oli, tuli rohkem mängida, kui laulda siis sellest ansamblil teiste käest ei nõutud. Sellist laulmist nagu valli laulis, vaid vastupidi, võtivaliselt ära. Liiga kenasti Laulasmaal ei leia muud põhjust. Et mingil määral jah, tänamatult varju jäänud inimene. Üsnagi võimekas. Nii nüüd hilisemad tööd, kõige kõige pikem ja mahukam töö oli Prokofjevi õnnemängijas, kus ta polinat laulis. Momendil olemises paremate sobivat tegelast ei olnud. Ja ega ma praegu ka meil siin ümber vaadates ei, ei leiaks, ei leiaks paremat, pataks laiulidel suurepärane osa, kusjuures see lavastus, kus tema kaasa tegi, oli kadunud Artur Rinne lavastus. Ma mäletan veel ühte seika, kui rinne ütles, et see meie valju on päris loll, ta buda kuju lööb risti ette. Mina sellega päris praegu tollel ajal mulle tundus kase naljakas ja, ja, ja, ja isegi kah naersin kaasa nagu kõik. Aga praegu, kui nüüd mitu-mitu pataljoni lavastus on kaasa saadud teha ja, ja nüüd ma mõtlen selle peale, et kes teab, võib-olla selles noh, nii nagu rinne ütles, lolluses oli geniaalsus. Sest ärme unustame seda ära, et sealsamas pater sai, äsja oli käinud misjonäri, kusjuures tema laul oli väga ilus. Aga vahetu Dali, Linda Sauli õpilane. Ta oli hea kooli saada. Ta laulis küll nii. Mitte eriti targalt ja juurdlevalt, aga spontaansus ja laulmine, kuidas tal oli, see oli, see oli hea tämbriga ja hea maitsega. Saadet jääb lõpetama Tora Bella aaria Mozarti ooperist kosifanduta.