Igast loomast heliloojast interpreedi-ist on juba kunstniku eluajal esteetilisi tõekspidamisi, kajastavaid kirjutisi, loomingut kriitiliselt analüüsivaid artikleid ja biograafilise kallakuga ülevaateid kirjutatud. Helilugu ja, ja tema loomingu tutvustamine laiemale publikule on hädavajalik kuid ajaliselt liiga lähedane vahemaa tekitab uuele teosele hinnangu andmisel kaheldamatult ka ekslike seisukohti. Teiselt poolt jääb igast kunstnikust järele kirjavahetus, artiklid ja autobiograafilised märkmed mis ei ole hindamatu väärtus mitte ainult uurijatele vaid ka igale muusika Austriale. Täna lehitsemegi prantsuse helilooja romantiku, dirigendi ja muusikakriitiku ektuur Berlioosi memuaare. Memuaaride eessõnas ütleb Ellioos trükis ilmunud biograafilised andmed minust on täis selliseid ebatäpsusi vigu. Et ma lõppude lõpuks otsustasin ise kirjutada nendest sündmustest minu rahutused rohkes elus, mis minu arvates võivad huvi pakkuda kunstiarmastavatele inimestele. Sündisin väikeses prantsuse linnakeses Lagotiinsen Andres. Nagu nimetakski näitab paiknev linnake kõrgendikul, mille ees laiub avar päikesepaisteline tasandik. Tasandiku unistavad suursugusust, rõhutab lõunast ja idast ümbritsev mäeahelik, mille taga kauguses kõrguvadki kantsed jäämägedele tunduvad alpitipud. Minu isa oli arst, keda usaldati ja kelle juurde tuldi ravirega teistest lähemal asuvatest linnadest. Ta austas sügavalt oma professionaalseid kohustusi ja täitis neid nurisemata olles pigem vaest talupoegade heategija kui inimene, kes oma tööga peab leiba teenima ja peret toitma. 10 aastaselt hakkasin isa juhendamisel ladina keelt õppima. Hädavajalik oli iga päev pähe õppida mõned Horatsiusi veel Kiiliuse imeilusal värsid. Mis mulle siis tundusid vastikute jätüütutena? Mõtted olid kaugele värssidest. Veetsin pikki tundemaakaartide juures ahnelt meelde, jättes India ookeani lahti saari Väino ja maagitsuse. Püüdsin ette kujutada troopiliste maade loodust, loomi, kliimat ja sealset elutingimusi. Soov näha erinevaid maid muutus väljakannatamatuks. Nii tärkas minus kirg reisimiste ja seikluste vastu. Muusikaliste algteadmiste eest võlgnen tänu samuti isale. Leidsin kolikambrist flöödi, mida kohe puhuma hakkasin. Kuuldes minu pingutusi, õpetas isa nii palju, kui ta oskas mind flööti mängima. Õnneks tuli meie linnakesse muusikaõpetaja, kelle käe all hambaarsti lugesin vabalt noodist. Laulsin küllaltki meeldivalt ja mängisin keerukaid flöödikontserte. Ramo raskepäraselt kirjutatud harmoonia traktaadist. Püüdsin leida akordide moodustamise ja ühendamise saladusi. Kirjutasin kvintetti flöödi-le kahele viiulile, Aldile ja passile, mille me hiljem linnakese asjaarmastajate muusikutega ette kandsime. Olin siis 12 aastane. Erinevate muusikaliste katsetuste lugemise ja geograafiaharrastuse keskel saabus moment, mil oli vaja otsustada minu tulevane karjäär. Isale ei olnud mõeldav, et ma võiksin tegeleda millegagi Muuga peale meditsiini, mis mind jättis absoluutselt külmaks. Lugesin suurima vaimustusega Klukija Haydni elulugusid. Tugevalt mõjutas mind väliselt üks Vähetähtis juhus, mis ootama. Heleda joana näitas mulle tulevikus peidus olevaid tuhandeid orkestraalseid võimalusi. Ma ei olnud veel kordagi näinud ühtki suurt partituuri. Ainsat muusikal raamatut, mida teadsin, olid nummerdatud bass, solfedžo harjutuste, kogu flöödisoolod ja ooperikatkendid klaveri saatel. Ükskord sattus mulle kätte 20 neljarealine partituuri paber. Nähes noodijoonte rohkust, taipasin kohe, millist lugematu arvu vokaansaid, instrumentaanseid kombinatsioone on võimalik kasutada. Milline orkester on siia võimalik kirjutada? Vietasin sellest momendist tõmbas nähtamatu jõud ning ikka enam muusika poole. Arstiteadus muutus mulle lausa eemale tõukaks, kuid rääkida oma kutsumisest vanematele ma ei julgenud. 19 aastaselt sõitsin Pariisi isa tahtmist mööda tõsiselt meditsiiniga tegelema hakata. Sellest plaanist ei tulnud siiski midagi välja. Pariisis istusin sagedamini ooperietendustel kui loengutel ja kuuldes, et konservatooriumi raamatukogu võivad kõik kasutada, sai minust viimati nimetatud asutuse üks sagedamaid külastajaid. Õppisin pähe Kruki ooperite partituuri ning täiendasin end harmoonias. Ning 1926. aastal tegi ta konservatooriumi direktorile kruubiinile ettepaneku ning üliõpilaste nimekiri vastu võtta. Lõpuks ometi sain hakata järjekindlalt muusikaga tegelema. Rubiini, kes oli äsja konservatooriumi direktoriks määratud, tahtis oma võimu ennekuulmatu rangusega maksma panna. Selleks, et mees- ja naisüliõpilased ei saaks omavahel väljaspool pedagoogile järelevalvet kohtuda, käskis meestel siseneda ja väljuda ühest uksest naistele ka vastassuunas asuvast uksest, mis viis hoopis teisele tänavale. Minnes ühel hommikul raamatukokku, ei teadnud ma midagi alles kinnitatud targast korraldusest. Ning sisenesin nagu tavaliselt uksest, mille kaudu alati käisin. Mis aga nüüd oli kuulutatud naiste sissekäiguks. Olin peaaegu jõudmas raamatukokku, kui portjee nõudisema tagasi läheksin ja sisenesin uuesti meestele määratud uksest. Selline nõudmine tundus mulle nii Tutrane, et maa portjee kuradile saatsin ning oma teel jätkasin. Aga see veidrik tahtis uuele härrale meeldida, näidates end sama rangena. Ta ei andnud alla, vaid ruttas juhtunust direktorile teatama. Olin juba lakanud mõtlemast sellele intsidendile, kui lugemislauda sisenes rubiini koos peale kaabega. Nad kõndisid ümber laua, mille ääres külastajad istusid vaadates meie järgi mööda igavesele näkku. Portjee peatus minu ees ja hüüdis. Enda on rubiini, oli nii ärritatud, et minuti jooksul ei saanud sõnagi suust. Ahaa, see olete teie laustama itaaliapärase aktsendiga, mille viha muutis kuumilisemaks. Teie tulite uksest, millest ma ei soovi, et käiakse. Teie ausus, ma ei teadnud teie uut korraldust ja teinekord võtame seda arvesse. Teinekord teinekord, milleks te siia tulite? Nagu näete, teie ausus, tulime siia Klucky partituuri uurima. Mis see on, mis on teie jaoks Klucky partituurid ja kes, kes, kes, kes, kes teil lubas ilmuda raamatukokku. Ja ausus. Hakkasingi ilma verelisust kaotama. Mul ei ole vaja mingisugust lube siia ilmale, sest 10-st kolmeni on konservatooriumi raamatukogu kõigile avatud ja mul on õigus seda kasutada. Õ, õigus. Ja härra direktor. Akeilam, tee siia ilmuda, kuulete. Aga ma ikkagi tulen. Ko, kuidas teine nimi on Kergatest, Akahvatades? Ja ausus, ütlesin ma. Minu nimi saab teile võib-olla kunagi tuntuks, kuid praegu te seda teada ei saa. Ma ma panen ta kartserisse. Ja nad mõlemad direktor ja uksehoidja kohalviibijate suureks hämmastuseks hakkasid mind ümber lauataga jääma ümber lükates, taburet ja noodipulte. Jooksin minema, hüüdes tagajajatele. Ei suuda mind püüda ega saa teada minu nime, kuid varsti tulema siia tagasi tugipartituuri uuesti uurima. Selline oli minu esimene kohtumine Robiniga. Ma ei tea, kas ta mäletas seda, kui mind esitati talle ametlikult. Kuid igal juhul on tähelepanuväärne, et 12 aastat hiljem sai minust sõltuvalt just tema suvist sama raamatukoguhoidja. Isal hakkas mind rahaliselt toetamast ja talve tulekuga muutus majanduslik olukord õige viletsaks. Lootused leida tööd flöödimängijana osutasid viljatataks. Äsja avatud uudisteteatris pakuti võimalust kandideerida koorilaulja kohale. Kandile Nende hulgas oli Sepp Kangur pulbri teatrist vallandatud näitleja. Mõned kirikukoorilauljad ja mina saabus minu kord ja eksamineerija küsis, mida ma ette valmistusin. Mina ei midagi, kuidas midagi, aga mida te siis laulate? Jumal hoidku, kõike, mida soovite. Kas siin ei ole mingisugust partituuri või Voka liisida vihikut? Mehel ei ole midagi sellist, ometi noodist ei laula kesiste umbusklikud. Vabandage Mahjust, laulan noodist, kõike, mis mulle ette antakse. A siis on teine asi. Kuna meil siin ei ole mingisuguseid noote. Kas te ei võiks midagi peast esitada? Meeleldi nimetasime Reoopereid, mida ma peast teadsin. Lõpuks paluti mul laulda aaria ühest saab kirju. Muide, laulda tuli viiuli saatel. Minu etteastet kuuldes muutusid teiste kandidaatide näod üha haledamaks. Ja tõepoolest isegi minuga võrreldes ei laulnud mitte kui karjapoisid, vaid kui vasikad. Järgmisel päeval sain teate tööle võtmise kohta. Teenistus oli 50 franki kuus. Lisaks palgale võisime tasuta külastada kõiki Pariisi muusikateatreid, mida ma muidugi kasutamata jätnud. Suursündmuseks oli veebruarini Liit, Küti lavastamine Pariisis. Koba riis tahtis näha seda nende jaoks uut ja veidrat ooperit. Ka helilooja ise on Pariisis. Tee peal läks just praegu läbi fuajee. Ta sisenes saali, istub teises toosis, sosistatakse ooperis. Kui te ainult teaksite, kes äsja siin oli. Kes. Vastati mulle muusika kauplusest küll isiklikult on teda näha ei õnnestunud. Kui geeniused teaksid, milliseid suuri kirgi nad oma kunstiga sünnitada kui nad saaksid tunda sadade ühte liitunud hingedevaimustust. Millist lohutust see neile pakuks, vastukaaluks andekate karedale vihkamisele kergemeelsete rumalale üks kõiksusele. Kõuemürinat artisti elus järgnevad vahel üksteisele sama kiiresti kui tugeva äikese ajal mil elektriga laetud pilved tulistavad vahetpidamatult välgusähvatust. Ega ma ei olnud veel täielikult üle saanud Veeberi mõjust, kui horisondile kerkis Beethoveni hiiglaslikku. Beethoven avas mulle muusikas uue maailma konservatooriumi kontserdile. Ühing võttis kavva Beethoveni viienda sümfoonia. Pärast kontserti küsisin ma õpetajalt-le sõõrelt arvamust sümfoonia kohta. Ma lahkun. Mul ei jätku õhku, see on ennekuulmatu, seal eme, see on imeväärne, see eruta, see hämmastas mind niivõrd, et kui ma loosist väljudes tahtsin mütsi pähe panna näis mulle, et ma ei leia oma pead üles. Jätke mind praegu üksi. Homseni. Järgmisel päeval rutasin uuesti sõõri juurde. Jutt kaldus šedöövrid, mis meid nii tugevasti oli erutanud. Mõni aeglaskislassõõmul üksinda rääkida, kiites tehtud ilmel heaks minu vaimustatud hüüatusi. Kuid kergoli märgata, et minu kaasvestleja ei ole enam sama inimene, kes ta oli eile õhtul ja aru saada, vestluse teema teda häirib. Jätkasin kangekaelselt, kuni mul õnnestus temas esile kutsuda samasugune vaimustus nagu eilsel kontserdil. Pärast sõda vangutades pead, ütles ta mingi imeliku naeratusega. Ja siiski ei ole vaja luua sellist muusikat mille peale ma vastasin. Olge rahulik, kallis õpetaja, sellist muusikat ei looda tihti. Lugenud esimest korda Göte Fausti sai see tähelepanuväärseks sündmuseks mis avaldas mulle ebatavaliste sügavat muljet. Vahetult pärast Fausti lugemist, olles veel teose mõju all, kirjutasin ma fantastilise sümfoonia, mille mõned osad valmisid mul uskumatu kergusega. Aga teiste juures nägin suurt vaeva. Nii näiteks stseen põldudel, mis avaldab tugevat muljet nii publikule kui ka mulle endale nõudis mult üle kolme nädala väsitavat tööd. Rongkäik hukkamisele on kirjutatud ühe ööga. Muuseas esimese osa unelmad, kirjed alguses kasutasid ma muutmatul kujul ühte romansi, mille olin kirjutanud 13 aastaselt oma lapsepõlve kiindumuse väljenduseks. Hiljem aastate pärast töötasin ma kõik osad veel kord ümber. Esiettekanne toimus viiendal detsembril 1830 sümfooniaosad pall, rongkäik, hukkamisele ja unenägu sabati ööl tekitasid sensatsiooni. Eriti hämmastas kuulajaid rongkäik hukkamisele. Aga seen põldudel jättis USA-s ükskõikseks. Kontserdi eelõhtul külastas mind Ferans, sest tundsime teineteise vastu elavat sümpaatia ja sellest ajast meie sõprus muutus üha sügavamaks ja tugevamaks. 1008 30. aasta oli mulle õnnelik veel teiselgi põhjusel. Neli aastat olin osa võtvad kaunite kunstide akadeemia poolt korraldatavast muusika konkursist. Iga kord oli esikohast väga vähe puudu jäänud ühel korral ainult kaks häält. Ja sel aastal kuulutati minu kantaat suure Rooma preemia vääriliseks. Lõpuks ometi kroonis aastaid kestnud vaevarikkaid pingutusi ja ebaõnnestumisi. Edu. Polnud vaja enam isa ees häbeneda oma diletantlik ja seepärast jäi minu nime hakati muusikaringkondades arvestama dekla panema. Üks kõige raskemaid perioode elust oli möödas. Ees ootas kahe aastane enesetäiendamine Itaalias.