Ninalood. Kevadvaheajal on mina juba jõudnud käia maal mere ääres kirjutanud oma raamatule pealkirja ja esimesed read, käinud külas oma vanas lasteaias ja täna jõuab ta sinna, kuhu ta on väga tahtnud minna. Miina lood. Tere lõpuks ometi. Ma olen teatris, olen siin nukuteatris. Ma vaatan siin igasuguseid seina plakatid, kus on peal pildid lasteetendustest. Hästi, ilusad pildid on. Seal seisab mul sabas, ta tahab meile kassast osta pileteid, konks Morile, sest võsa ongi varsti konksmoori vaatama. Aga see on alles kahe nädala pärast. Appi, tead keda? Ma vist nägin seda muhvi, tead küll seda muhvi. Seda sammalhabeme ja king pole sõpra muhvi. Tere, muhv. Rõõm. Ma küll praegu hetkel ei ole mitte moff, vaid minu nimi on Tarmo Männard. Mina olen minu nimi. Mulle väga meeldib teater ja sellepärast ma tahtsingi nii väga küsida sinult hästi mitut asja. Kas ma tohin sinu käest küsida küsimusi teatri kohta? Ma ikka tohib, iseasi, kas ma kõigile küsimustele vastata oskan. Kas sina eladki siin nukuteatris? Kui ei, ei, mina elan ikka päris oma kodus, minul on oma kodunukuteatris, käin ma tööl. Aga kus see sinu furgoonauto on? Missugune furgoon, see punane. Ahaa, see mofi furgoon, oi, sellega on teine asi, see ei ole üldse minu auto, see on tegelikult nukuteatri autose on Patarei naksitrallid, etenduse auto, see ei kuulu päriselt mulle. Kas ei olegi päriselt moff? No kuidas sulle ütelda? Kohati olen ja kohati ei ole. Kui on etendust, siis ma muidugi olen muhvaga, kui etenduse lõpeb, siis ma olen ikkagi lihtsalt näitleja. Tarmo Männard. Kas siis igasuguste lasteetenduste tegelaste mängimine ongi nagu sinu päris töö? See on minu päristöö, ma olen siin nukuteatris näitleja ja lisaks naksitrallid etendusele on mul veel palju muid etendusi, kus ma mängin ka erinevaid tegelasi. Et jah, et mina tahaks ka päriselt ja siis, kui ma suureks näitlejaks saada mu kindlasti, kes siis näitlejaks ei tahaks saada. Aga kuidas üldse mingiks tegelaseks muututakse, kas siis peab suure maski näo ette panema või, või näo ära värvima. Ja siis veel, et kuidas see siis pärast indeks tagasi saad? No osades etendustes on kindlasti vaja ka näovärvimist, aga see ei ole kõige olulisem. Seda etendust lihtsalt proovitakse. Selleks, et etendusest etendusse saaks, tehakse enne iga päev umbes kahe kuu jooksul proove. See on täpselt nagu näiteks koolis harjutad, harjutad, harjutad, lõpuks oskadki, mingisugust asja teha. Et proovitakse nii ja naapidi on etendusele lavastaja ja tema siis on umbes nagu õpetaja, kes juhendab õpilasi ehk siis näitlejaid. Näitlejad õpivad teksti ja proovivad siis, kuidas seda teksti esitada, nii või naapidi, kuidas liikuda, kuidas kõik asjad käivad, siis lõpuks ongi etendus valmis. Ja kui on nüüd selline etendus, kus nägu tuleb ära värvida, siis tuleb peale etendust minna grimmituppa. See on selline eriline koht, kus siis näitlejatele maalitakse etenduses vajaminevad näod pähe. Ja seal võetakse tavaliste sellistajaid titt pepupühkimise lappidega, grimm jälle näost maha ja siis ongi osalisest saanud jälle näitleja, näitlejast inimene. Kuidas te siis teate, mis muhv tahab öelda, kui sa ise tegelikult ei olegi muhv? Esiteks muidugi on kirjanik Eno raud kirjutanud raamatu valmis. Selles raamatus on kirjas, mida muhv räägib. Ja etenduses meie räägime tegelikult seda teksti, mille kirjanikena raud on välja mõelnud. Aga on tulnud ette ka nõndamoodi, et me sõidame ringi, ajame inimestega juttu, siis me ei saa rääkida seda juttu, mis on etenduses. Aga kui sa oled raamatu läbi lugenud, siis kujutad ette, missugune muhv on. Ja siis umbes niimoodi räägidki nagu sinu vaadates või nagu minu arvates võiks muhow. Rääkida, aga kas sa ise aitad mõnikord piletimüüjal piletiga müüa? Pileteid? Ja mina ei ole aidanud, külla olen maaga paar korda aidanud piletikontrolli all pileteid kontrollida inimesi uksest sisse lasteaia, siis mulle väga meeldib, see on väga tähtis ülesanne. Mon tunnen ennast suure ja tugevana, kui seisad ukse või hallutletute rööp. Palun teie pilet ja siis tuleb laps või täiskasvanu, ütleb palun. Mina võtan pileti anda, kätte tõmban, selle kontsub, kuhu on kontroll peale kirjutatud, tõmban selle ära ja siis annan pileti tagasi, ütlen palun siis see pealtvaataja ütleb aitäh ja läheb saali sisse. Seda mina olen aidanud. Taha ja aga kas sul on oma kõige lemmikum tegelane, keda sa kogu aeg näeksid mängida? No neid lemmikuid tegelasi on aegade jooksul ikka olnud, et võib-olla viimasel ajal ongi jah, muhv on just selline väga lemmiktegelane, sest mulle mulle endale meeldib ka minule kui Tarmo Männard, neile meeldib ka väga selle punase furgooniga sõita, ma olen sellega linna vahel sõitnud, see on, see on tore tunne, sest kui tavaliselt autoga sõita, siis mõnikord teised autod on natukene. Autojuhid on natukene mornid ja pahased ja kiirustavad ja sõidavad mööda ja on kurjade nägudega või on noh, ütleme tavaliselt lihtsalt tavaliste nägudega, aga kui muhvi autoga linnas ringi sõita ja veel muhv selga panna, siis kõik inimesed naeratavad ja kõik lehvitavad kätega ja mõnikord vastu tulevad autod või möödasõitvad autod peavad vajalikuks lasta törts signaali siis Nende poole, vaatame, siis nad jälle lehvitavad vastutulijad, autod mõnikord vilgutavat tuledega ja. Aga mis on siin teatrimajas kõige vahvam koht, kus sulle kõige rohkem meeldib olla. Mulle meeldib saalisele, kui etendus on ja siis mulle meeldib veel kohvikus olla, kui etendus on läbi või vaheaeg. No ilmselt need on enam-vähem samad kohad, minule meeldib ka väga siis olla saalis küll lava peal ja mängida etendust ja võib-olla istuda pärast etendust, siis mõne tuttavaga siin meie kohvikus ja juua mahla ja limonaadi niimoodi ja siis ajada natukene juttu. Aga noh, siin teatris on meil väga palju põnevaid kohtasid, siin on mitmesuguseid töökodasid, sest teater on selline nagu pisikene ettevõte, mis teeb kõik otsast lõpuni valmis. Kui lapsed tulevad meile siia vaatama, siis nemad näevad ainult neid ruume, mis on publikuruumid. Aga tegelikult siin on veel väga palju muid kohti ja teinekord on väga tore käia ka sellistes kohtades ja vaadata, et kuidas valmivad mingid asjad. Kui sul aega praegu on, siis me võime ju minna ja vaadata natukene maja peal ringi sellistes kohtades, kuhu tavaliselt pealtvaatajad ei pääse. Kas sul on aega? Ma ei tea, ma tahaks, kellega ma vist ei saa, sellepärast et mul isa seisab siin piletisabas. Ma võtsin isa ka teatrisse kaasa. Noh, siis võib-olla teinekord, sest meil tehakse lastele ka ekskursioone, võib-olla sa tuled teinekord lausa klassiga vaatama, et et kuidas siis üks nukuteater ka teiselt poolt välja näeb? Aga ma tahtsin lõpuks veel küsida, et kas sa mõnikord kirjutad ka iseendale kirju ja luuletusi nagu päris moff. Ei, nii nagu päris muhv ma ikkagi endale Hi-kirjutada. Kui ma olen muhv, siis ma olen kirjutanud endale kirju, et need kirjad, mida me seal loeme, need on tõesti minu kirjutatud, aga kui ma olen inimene, siis ma olen ikkagi täiesti tavaline inimene. Noh, nii nagu ükskõik kes, loen raamatut, vaatan televiisorit, sõidan auto ja jalgrattaga, puhkuse ajal puhkan kusagil ja ma jah, niimoodi kirju võllendaley kirju. Aitäh muhv. Vabandust, aitäh, Tarmo. Aitäh sulle. Appi isa vist juba otsib mind. Täitsa unustasin ära. Chow esmaspäeval ma tulen jälle. Nukuteatris kohtus minu näitleja Tarmo Männard viga, mina, lood, kirjutab Eva Koff, jutustab Külli Teetamm toimetaja Virko Annus. Kirjuta minale. Aadressid on MINA, ät, RÜE ja mina lood. Vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn 15. Null 20. Kuulmiseni esmaspäeval kell pool neli. Linalood.