Ninalood. Nina märkab Jaagupi kirjas, et nende lossil pole kevadpäike seal pikka pidu. Õnneks on minu hea sõber sina, kes leiab alati väljapääsu. Kohe kuuled, kuidas lumeloss sulamisest päästetakse. Mina lood. Tead, mis sina? Kui ma tahan emale midagi öelda, siis ta ütleb alati, jah, kiisu, ma kuulen sind. Kas siis ta hakkab kohe karjuma ja see kuulamine jääb alati pooleli. Kujuta ette, kui toi korjuks, kas ta siis üldse süüa saakski? Su emal ei tuleks võib-olla meeldegi, et mardil on kõht tühi, Kraas muusel, et Rasmusel on kõht tühi, ta ei oska ju veel mitte ühtegi sõna öelda. Aga mina tahaksid ema, minu juttu alati kuulaks. Mina kuulan kõik sinu jutud ära. Mul on väga suured kõrvad ja ma kuulen sama hästi nagu kotkas. Toobris näevad hästi. Sa oled minu kõige suuremate kõrvadega, sina. Kuule nüüd tähelepanelikult, ma loen sulle ette Jaagupi kirja näitumarki. Kuula robot ümbrikupeol, kas ta ehitas endale oma isikut kliku roboti, sina, sina ka ei oska üldse kuulata, sa kogu aeg ainult rääkida, mina räägin. Ma ei räägi üldsegi. Aga muidugi mulle meeldib rääkida, eriti kui rääkida raadios, mikrofoni kujutati kogu Eestimaa lapsed kuulavad, mida arvab maailma asjadest sina ja mina? Näed, sul pole ju ka midagi rääkimise vastu. Aga tead, kui ma mõtlema hakkan, siis sul on õigus, mis õigus kuulama peab, ka, võib igasuguseid tähtsaid asju teada saada. Kuule siis, Jaagup kirjutabki, tähtsaid asju sellel poisil juba pea lõikab. Olen suur kuulja kõrv. Peremina mul läheb hästi, kuigi mulle algasid tunnid. Meie lumelossis elavad elanikud, üks on lumest kaabuga olend. See on nuuskmõmmik, aga mitte see, kes raamatus. Teine nuuskmõmmiku sõber, kes tuli kaugelt põhjast. Nad elavad kahekesi majas. Tead, seal on nüüd üks suur küünal, see tuli sinna, iseenesest ei tekkinud midagi seenest. Õhtul ma käin ja süütan küünla põlema. See näitab laevadele, kus algab kallas. See küünal on hea, sest siis laevad ei lähe karile. Nuuskmõmmik valvab hästi randa. Ma hoian pöialt, et see loss ei sula varsti päikese käes ära. Kuidas sul läheb? Jaagup? Appi, see ei tulnudki mulle meelde, mis asi see tegelikult? Kuldsulab meie loss varsti ära. Ma siin just endamisi mõtlen, mida võiks ette võtta, millega? Kevadise päikesekiirega? Mis meie selle kevadise päikesekiirega üldse teha saame, sulatab ju kõik ära, millele ta peale paistab. Mina ei rootsikski päikest päris ära ajada, sest ilma tedretähtede tema pole hoopiski mitte nii ilus kui perre tähtedega. Oh, nii lühikest aega saidi meie loss olemas. Kuule, mina, ütle mulle hoopis Miller, raamatu pealkiri on, mis sa kirjutad? Jääd aknaga mereloss, noh, siis on ju kõik korras. Kuidas korras, kuulan, ma jutustan sulle, kuidas me teeme, kuidas raamat algaski. Mere ääres on uhkelt. Ma mäletan, mäletan, niisiis mere ääres on uhke loss sellel lossilon pääst päris aken. Päike paistab aknast sisse lossi, sest on kevad. Kahjuks ei ole selles lossis veel elanikke. Ühel päeval hakkavad lossis elama nuuskmõmmik ja tema põhjasõber, kelle nimi on valge. Nuuskmõmmik ja valged on väga head sõbrad. Nende hommikusöök ja lõunasöök ja õhtusöök on jäätis. Ja kuna nad elavad jääst lossis, siis ei ole neil vaja külmkappi. Jäätised seisavad reas tavalises lumest puhvetkapis. Ühel hommikul märkab valge, et maasikajäätis sellel õhtul kogemata lauale unustas, on üles sulanud. Jäätise asemel on taldrikul roosa piimakokteil. Valge hakkab musitama. Tal pole mingit piimakokteili isu. Nuuskmõmmik ärkab üles ja näed, mis on juhtunud. Ta vaatab aknast välja ja ere kevadpäike plaksutab talle vastu. Äkki ta märkab, et akna riston ära sulanud ja kaaken ise tilgub päikese käes. Nuuskmõmmik vaatab valgele otsa, kes on näost üleni valged. Valge sosistab appi, meie maja sulab ja varsti hakkame me ise ka sulama. Nuuskmõmmik vastab julgelt. Teod valge, mis on meie ainus elulootus. Me peame pääsema mõnesse raamatusse. Siis jääb meie loss alles. Ja mis peamine, jäätised ei sula ära. Vaata ise. Meie peedi jäätistest on söödud ainult pooled ja kurgijäätist, ega me pole veel alustanudki, see oleks korvamatu kahju. Ma olen kuulnud, et vahva tüdruk, mina, see Jaagupi sõber, kirjutab raamatut. Aga kuidas me sellesse raamatusse siis pääseme? Küsib valge. Nuuskmõmmik pilgutab silma. Tundub, et ta plaanitseb midagi õige kavalat pastakat. Ma pean ruttu kirja panema, mis sa jutustasid, muidu läheb mul kõik meelest ära ja loss sulab enne päris ära. Näed juba salongi kasukuulamisest, kuulad ja paneb tähele ja kirjutad raamatu algu. Ma pean nüüd kähku kirjutama hakkama, aga tulen jälle ära siis mind ära unusta, eks. Mina lood, kirjutab Eeva kohv, töötustavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Tiina Vilu. Mina on jälle kohal, homme samal ajal. Ninalood.