Linnateatri näitleja Anne Reemann kõik sinu kangelanna, kuidas iganes saatus neid kai räsiks saavad oma eluga mingit moodi hakkama, kes, kuidas, aga nüüd sinust endast kui lihtsalt annest väljaspool teatrit võiks jätta mulje, et sa oled elu müksude ja laksude pareerimiseks tekitanud endale sellise väikest viisi ükskõiksuse jõge, käegalöömise loori ja see nagu töötaks, see võib nii olla. Ma mõtlen seda, et inimene ikkagi püüab ennast kõiksuguste laksudest kaitsta ja siis ta võib-olla isegi alateadlikult siis kasvatab endale igasuguseid asju ümber ja kui see niimoodi paistab, siis ju see siis nii on. Ja ma arvan, et neid asju on veel, mis mul tänu sellele on justkui minust välja tulnud, mida ma ennem ise ei teadnudki, et minu sees on, Sa ütlesid, et sul on halb mälu, aga et kas äkki ikkagi kuskilt kangastub see, et võib-olla siis mingisuguse juhtumiga seoses, millega sul tuli hakkama saada, et et kuidas hakkas tekkima see, et oot-oot, võtame nüüd rahulikult. No näiteks võib-olla, et rääkida sellest, et meil käivad igasugused lavastajad ja, ja üks on ühtemoodi ja teine on teistmoodi ja siis eriti nooremana justkui kogu aeg kardad. Ja niisugune hirm on sinu sees ja siis mingil hetkel ma mõtlesin, et, aga see ei anna ju mitte midagi, et ma kardan, et ma ei tohi karta, et jätame selleni, aga me hakkame siis tööle. Ja noh, see on mind natukene aidanud, et ma mõtlesin, et mis mõttega ma teda kardan. Ta ei saa mulle midagi ju teha, mängin nagu mängi, olen nagu olen ja kui ma siis noh, vahetevahel niimoodi mõtlen, siis on natukene kergem. Ei no miks sa ei peaks kartma, ei tunne Raivo inimest, et mine tea, äkki hakkab karjuma. No hea küll, karjub no mis siis ikka maha. Aga ma mõtlen, et see kartmine ei anna mitte midagi juurde. Inimesed on ikka inimesed, teevad oma tööd nii nagu nemad oskavad ja on, kui ma ise suudan ka teha nii nagu ma oskan, mitte ma ei karda pool sellest ajast, kui peaks töötama. Ma olen kuulnud sellist ütlemist, et kui sa kedagi kardad, noh siis olenevalt inimesest tema olekust et on panna ta Luikede järve oma kujutlustes tantsima ja teisi variante on ka mustmiljon, et kujutada teda muidugi see ainult iseenda suureks saladuseks kujutleda teda mingites, millistes situatsioonides ja, ja sedasi võib ka mõelda, see on ka täiesti arvestatav variant tobedate skoomilistes ja see aitab ka kaasa ja võib-olla ühest korrast ei aita, aga kui päevast päeva seda teha, kuni enam ei karda, et sellel on täiesti jama iva ja just niisugustest just niukses elulistes ja olmelistes ja asistest kas võib muidugi kukkumas tänaval või midagi niisugust, mis tundub, et mõne inimesega kunagi ei juhtu, aga kui sa hakkad kujutlema noh, teda, et tema on ju täpselt samasugune tavaline inimene ja kõik samad asjad juhtuvad ka temaga, siis hakkad teistmoodi mõtlema, et see on huvitav. Seekordse kohtumise märksõnadeks on saanud siis, et kardan teist inimest ja ja kuidas sellega hakkama saada, kuidas sellest välja tulla, mulle isegi ei meenu, et meie sarjas varem oleks just nimelt selline teema olnud. Aga Anne, kas on meeles hetk? Mäletad seda hetke, seda kergendus, hetke ka, et vaat ühel päeval ilusal päeval olid seal proovi minnes nagu uuesti sündinud. Ei no seda hetke otseselt mitte, on mingi periood küll, kus ma sain aru, et Mul on endal lihtsam niimoodi siin hea soovitus teistele inimestele ka, eks ole, külla mille või kellega on nende kartus seotud, noh jah, ütleme näiteks tuleb sulle president kogemata uksest astub sisse, kas siis kukud pikali või on ta ka ju täpselt samasugune inimene, kes satub juhuslikult sinu ukse taha, eks ole. Hoopis ütled Parinal kohe kõik välja, mis sa sellest Eesti elust arvavad, eks ole. Nojah, kuidas keegi, kuidas keegi, aga kui sa seda niisugust hirmu ja karta Dust endas ületasid, oli selline ülemineku aeg, eks ole, nimetame seda siis niimoodi, et kas kurtsid teistele ka ja küsisid nõu, et mida ometi teha, et ma oma kartusest ja hirmust üle saaks või see oli ainult ja ainult töö iseendaga ja isevat jõudsid selleni? Ei, see oli ikka iseendaga. Ei julgenud ma sellest rääkida ja ma ei ütle, et ma olen sellest täiesti vabanenud kõigest igasugustest kahtlustest ja hirmudest, aga aga see noh, see aitas ja on aidanud edaspidi ka, et noh, et ükskord see oli esimest korda. Kui ma läksin hoopis teiste mõtetega proovidesse ja see aitas siis nüüd ma olen seda veel kasutanud. Ma kujutan ette, et sinu fännidel on sinu rollid peas. Ma ei tea, ma tahaks teada neid fänne. Küllap neid ikka on. Et kas sul näiteks nii rollipõhiselt ka meenub, millele sa lähenesid, noh ikka ikka väga ettevaatlikult ja miks mitte ka sellesama piisakese hirmuga ja millega oli nii, et ei olnudki vat hirmu, et hakkame kohe tegema ja kõik nagu sisemuses läks lahti ja said selle võtme kätte ja nii edasi. Ega väga kergelt niimoodi ma mõtlen enda jaoks kergelt ikka alati ma tunnen teatavat mingit kartust ja tihtipeale on niisugune tunne, et esimest korda elus üldse puutun kokku, teatritegemisega jälle uue rolli saada ja kõige hullem muidugi kui jälle tuleb esietendus. Aga, aga no mõned on jah, mis tulevad raskemalt ja mõned asjad tulevad kergemalt. Aga päris ilma muretsemist ta ei tule küll ükski asi minul vähemasti. No ütleme, viimane, mis me tegime, tagasitulek isa juurde, mida tegi meile Adolf Shapiro, et kuidagi mul vahepeal oli tunne, et mu närvid ei pea vastu sellele pingele. Et ma nagu ikka ei saa hästi aru, mida on vaja teha või mida ta minult ootab. Ühesõnaga, see oli selles mõttes raske, mitte, et ma oleks hirmus keerulist midagi ülesannet andnud, aga võib-olla nagu ma ei saanud kõigest aru, aga näiteks ma ei mäleta, et oleks raskelt tulnud see lavastus, mille eest preemia sain, mis justkui võiks olla tõesti just läbi hirmsa raskuse tulnud, aga selle puhul just selle rolli puhul. Varvara Pavlov, nojah, seda ma ei mäleta, et oleks hirmuski, pigem oli huvitav ja meeldiv, sest ta oli natuke teistmoodi ülesanne, võib-olla, kui mul on enamasti olnud ja tulles tagasi selle juurde, et sa ei julgenud kellelegi rääkida, jälle kartsid, eks ole. Et siis sellele on mul lisaks selline lugu, et üks mu hea tuttav otsis tükk aeg endale hingetohtrit, ei sobinud talle üks ega teine ja siis ühel hetkel teatas ta näost särades, et vot leidis iseenda. Et kui inimene ennast piisavalt harib, täiendab, mõtiskleb, krediteerib, võib inimene olla just nimelt ise endale parim psühholoog, ma arvan, seal ideaalne oleks, sinnapoole tasub püüelda sellepärast et et kõik, see, mis tuleb väljastpoolt, on ikkagi, see ei ole sinu enda oma. Ja mis teised inimesed ütlevad, sa püüad joonduda kellegi teise mõte või soovi, aga need inimesed on ju niivõrd erinevad ja üks pisike nüanss võib olla erinev, aga väga oluline sinu sees ja, ja kui sina ise ei ole seda ära tundnud. Kas on kindel, et teine inimene võõras järsku näeb seda sinus? Me mitte kuidagi ei alahindasin psühholoogide tööd? Ma ei alahinda küll sellepärast, et ma arvan, nad teavad, palju jaoskuvad võib-olla sind juhtida kuskile. Aga siiani ma olen, see on saanud hakkama ilma aga siis vits endaga selles mõttes ka väga rahul olla, lisaks kõigele muule? Ei, ei, ma ei või endaga rahul olla, sest tegelikult oleks huvitav kohtuda. Aga mul julgusest või ma ei tea, võib-olla siis ei ole hädad nii suured olnud ilmselt või, või olen ikkagi püütud iseendas mingisuguse vastase leida. Võib-olla viib elu mind mõne psühholoogiga kokku, kellega on lihtsalt huvitav vestelda ja sellest võib-olla piisab.