Sellel Pariisi sel ajal paistab pühapäeval alati päike ja ikka mängib siin mõni lõbus vändia. Klounid teevad oma lihtsaid trikke. Rahvas istub kõnnitee serval, kuulab ja vaatab silla all voolava rahulikul säänil ujuvad lõbusõidulaevad. Pariis. Pühapäeval. See on väike sild, selline nimi tal ongi väike sild, mis viib Pariisi vasakult kaldalt site saare lekus seisab kuninglik naator tamm. Üle selle väikese sillaosa seekord ei lähe. Sa jääd vasakkalda kunagine ybachimlikku ladina kvartalisse San Michelle väljak on kohe siinsamas ümber nurga ja sul on vaja teha vaid paar et jõuda lõbus žürii tänavale, kus pikamajade ploki vastas jõe poolsel küljel laiub mõnede puudega palistatud väike väljak. Majade ploki keskel seisab siin üks tibatilluke, hästi kitsas, tume pikale kaldkatusega ühekorruseline, ehtsalt vanana tunduv hoone, millel valgete tähtedega kiri restoran lektiiv Jacques-le. Väikese lossi restoran. Lõpmata tore. Tõeline magnet seisab väikese lossi kõrval koos ärkliga kuuekorruseline hele seitsmeteistkümnenda sajandi hoone nagu neid vasakkalda kitsaste tänavate ääres kõikjal näha võib. Kuid ühegi teise maja tänava korrus pole rõõmsalt ereroheliseks värvitud ja selle rohelise korruse kohal ei Juhkelda kollane silt Shakespeare ja Company. Maja ees väljakul seisab päikesepaistelisel pühapäeval lahtisi raamatulette, milles rahvas innuga soorib pinkidele madalal trepil istub raamatuid, lehitsevaid inimesi ja veel mahub siia väike roheline tariisile nii omane skulptuur, joogivee purskkaev, mille selget veejuga ümbritsevad Vana-Kreeka tugisammaste karuiatiidide kombel antiikrõivais naisekujud, kes hoiavad joogivee kaitseks oma pea kohal kupli taolist katust. Poeg kaldub sügisesse, mõned kuldpruunid lehed on juba väljakule langenud. Õue tõstetud raamatuletid ei varja mingi värske värvikihiga oma tõelist, paljude aastate jooksul kujunenud väärikat vanust. Kui päikesekiirtes valitseb selle rohelise kollase sildiga maja ees kummaline kuldne rahu mulje, mida on võrreldud tänapäevase prügeli maaliga siis võib see idüll äkki veelgi täiendust saada. Sest ja sellel väikesel väljakul Shakespeare ja Company eest tihtigi mõni ookeani tagant tulnud väntsama pill turistide ees lahti pakkida. Shakespeare Company on English, veelsete raamatute kauplus Pariisis ja selle kaupluse uhke lugu Ann tundmaõppimist väärt, niisiis ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi. Enam vanemad prantsuse šansoone pole mul pakkuda aga nii lauliseks oma aja kuulsamaid vaid näitlejaid ja lauljaid Mistinget aastal 1927, kui ma neid otsin tema eluloost aastat 1919, siis jah, leidub küll. Sel aastal kindlustas Mistinget 500000 frangi eest oma võrratult tantsivad jalad. Ja samal ajal aastal 1919 algas Shakespeare ja Company lugu Pariisis selle peategelane ameeriklanna Shifu friis, viitš, kes hiljem otsustas, et saagu tema nimeks nüanssi asemel Silvia Silvia vitš sündis 1887. aastal Ühendriikides vool Chimoris. 1902. aastal määrati tema vaimulikust isa Silvesterbiitš Pariisis asuvasse Ameerika kirikusse abiõpetajaks ning kogub perekond kolis Prantsusmaale, kus parasjagu nauditi hingetõmbeaega, mis oli saanud nimeks lamell, lepak. Need kolm aastat Euroopa kultuurikeskuses jätsid kustumatu jälje Silvesterbiitsi kolme tütre, eriti keskmise tütre ellu lapsena põduravaid Silvia ei tahtnud õppida matemaatikat ega ladina ja kreeka keelt vaid veetis oma õega, nagu ta ise hiljem meenutanud selliste vähetähtsate asjadega nagu luule, filosoofia, keeled jah, ajalugu, iga loetud raamat oli tema jaoks avastus. Oma Prantsusmaal elatud teismeeaastate jooksul ei jõudnud Nende jaoks veel Pariisi avastada kuid maailm oli tema jaksa avanenud. Kui piitside perekond taas ühendriikidesse igavesse ja väikekodanliku Princetoni kolis arvasid kõik kolm õde, et siin jäävad nad millestki olulisest ilma. Alates 1910.-st aastast tegid nad päris tihti reise Euroopasse, eriti Prantsusmaale. Kahegümnene Silvia elas aasta Firenzes hiljem kaks aastat Hispaanias ja sõitis Madridist Pariisi, kus oli hiljem praegu avatud eksperimentaalse luule ja kriitikakeskus. Silvia tahtis kangesti eksperimentaalset luulet uurida. Augusti lõpul 1916 algaski 29 aastase mad masel piitši elu ameeriklasena Pariisis. Tema passis oli elukutsena kirjas ajakirjanik. Esimese maailmasõja ajal saabus hulk noori mehi enamasti üliõpilasi ühendriikidest Pariisi ja asus tööle kohalikes Punase Ristiüksustes. Siin vajate kiirabiautode juhte. Noorukite seas olid ka mitmed tulevased Ameerika kirjanikud Ernest Hemingway, Thašel, Hämet ja Ando spaasse, nende hulgas naisi Punase Risti autode juhtideks ei võetud, aga Silvia läks appi Turayani talu naistele viinamarju korjama, vilja vihke siduma ja puit pookima. Tahtis koju oma vanematele, kes alati tema tervise pärast muretsenud olid. Foto, millel ta seisis kikivarvul, pea uljalt kuklas, laiad sõduripüksid jalas ja troopikakiiver kaenla all. Ühes hilisemas intervjuus jutustas Silvia, kuidas tema pikad püksid prantsuse maarahvale nalja tegid. Ah need ekstsentrilised ameeriklased. Aga ta oli julge, vaba ja uhke, sest sai maatööga hakkama. Ometi lükkas sõda tema tõelist karjääri mitu aastat edasi. Ajakirjandus huvitas teda tõepoolest ja näiteks tema Esseeruda ränimuuseumist Pariisis ilmus ka Ühendriikide kunstiajakirjas, kuid üks artikkel ei tähendanud veel karjääri. Silvia suurim soov oli avada pärast sõda Pariisis inglisekeelset raamatute kauplus. Ja üks kohtumine aitas teda selle soovi täitumisele lähemale ja muutis tegelikult kogu tema elu. Räägi. Läti keele töö. Oli 1900 seitsmeteistkümnenda aasta tuuline ja jahe märtsipäev kui Silvia piits kõndis Pariisi vasakkaldal mööda Audoni tänavat ja otsis raamatukauplust, kus pidi müügil olema teos, mida tal vaja oli. Pood asus majas number seitse, mis kandis silti Moniäär. Laua taga istunud noor naine tuli avas Silviale ukse. Prantslanna Adrien Manjaar, kes, nagu peagi selgus, pidas ameerika kirjandusest vägagi lugu. Tulijale tundus see pood oma kõiki seinu täitvate raamaturiiulitega Aaretes tulvil võlukambrina rahu sädamana tuulisel tänaval. Kaks naist vestlesid terve õhtupooliku Pariisist, raamatutest ja paljust muust. Silvia vaatles Vaareks ja trenni, tema sinakashalle silmi, tema rõivaid meenutasid ühtaegu nunna ja talunaise riietust, pikka seelikut, sametvestja siidpluusi, kõik hall ja valge, nagu ka tema raamatupoetoonid. Muidugi vaatles Adrien ka Silvet, kes oli väikest kasvu ja sale, lühikeseks lõigatud juuste, pruuni sametjakki, valge pluusi ja kitsa lipsuga. Hemingway tsiteerides. Silvial oli elav, teravate joontega nägu elavad pruunid silmad. Ta oli alati lahke ja innukas. Talle meeldisid valijad ja kuulujutud pikema jututa. Salapärane prantslanna Adrien Manjaar ja asjalik ning praktiline ameeriklanna Silvia piitš elasid järgnevad 38 aastat partneritena ühist elu. Adrian leidis Silviale oma poe lähedal otse nurga taga väikesed kaupluse ruumid, aadresse olid träni tänav kaheksa, siinsetes ruumides oli kunagi olnud pesu majakuid, praegu otsiti siia uut rentnikku. Surve kirjutas rendilepingule alla, erutas Pariisi antikvariaatides, kus müüdi inglisekeelseid raamatuid. Raamatukaupmeeste. Oo jaa, Shevil le poes keldris uuriste tundide kaupa küünlavalgel sinna paigutatud kaardeid ja valis välja klassikud, mis said tema poe esimesteks raamatuteks. 1919. aasta septembris saabus oma välismaal elavaid tütreid pidevalt toetavaim Eleanor Beachi tšekk kolmele 1000-le dollarile, Prantsusmaal ligi 25000 franki ning selle teemaks siis ära oma kaupluse kuue kuu rendi. Remontis ja sisustas poeruume ning ostis Londonist kaks suurt reisikohvritäit, inglisekeelseid raamatuid, peamiselt luulet. Seitsmeteistkümnendal novembril 1919. Puhas uus raamatupood uksed. Selleks ajaks oli Silvia juba tänu Adrien Moniele vasakkalda kirjandusmaailma sisse elanud anrenniidi pool galerii ja teiste tuntud kirjanikega tuttavaks saanud Ringkonna prantslased tulid Silvia raamatupoe avamisele ja olid päris üllatunud. See polnud mitte üksnes esimene inglisekeelsete raamatute pood ja ühtlasi ka raamatukogu Pariisis, kust raamatuid ka välja laenutati. Kuid paik ja selle omanik oma sametjakis nägid moodsad ja põnevad välja. Puupõrandal olid mustvalged kootud vaibad, vanu kiviseinu katsid vees kotiriie ning eredad värvid. Ainsa tumeda laigu ruumis moodustas kirbuturult ostetud antiikmööbel. Ja muidugi olid kõikjal raamaturiiulid ning seintel Wolt võitmeni Edgar Allan Poe ja Oskar Vaildi portreed, lisaks tilluke ruum gaasipliit, veekraan ning eluruum ühe inimese jaoks. See oli täiuslik väike raamatupood, on üks tollane külaline meenutanud. See oli Šveits piir ja kompanii. NIMI Shakespeare Company tuli mulle pähe ühel unetud ööl voodis, meenutas Silvia hiljem Adriani kunstnikust sõber maalis poe sildi jaoks Shakespeari portree. Sellel oli klassik kujulise palja pea, väikese habeme ja läbitungivate silmadega kuldkett kaelas. Ja silk paigutati raud varba külge poe ukse kohal. Inglismaale oli niimoodi kombeks. Pariisismite ja trennile see ei meeldinud. Jäi poefassaad, oli õige kitsuke. Kaksikustes kahel pool seisid piklikud, kitsad aknad, nende kõrval kitsad seinaplaadid, ühel pool kiri laenuraamatukogu, teisel pool raamatupood. Anekdootlike lugusid juhtus ka ühel päeval lavale astunud raamatupoodi prantslane, kes polnud ilmselt kunagi midagi klassikalisest inglise kirjandusest kuulnud ning küsinud riiuli ees seisvalt habetunud kliendilt. Kas teie olete misseošeikspir, mees vastanud? Ei, mina ei ole, šeik Spir, mina olen üks kompaniist jääd, prantslane ei saanud ikka millestki aru asutanud habemik laua taga istuvale selle peale ja öelnud, seal on sell Sheikspir, nüüd jäänud prantslane rahule. Kuid Silvia Poe esimesteks klientideks said hoopis teadlikumad pariislased lähedal asuva Adrien mon, jää, raamatukaupluse külastajad, kes tulnud siia ikka lillede julgustavate sõnadega. Suur osa neist rääkis inglise keelt ja nii sai eksperia kompaniist inglise keelsete raamatute kauplus ja laenuraamatukogu algselt vaid prantslaste jaoks. Siia tulid Sorbonni üliõpilased ja õppejõud tulid Luija On rebretoon, sürr, realistid ja ta istid. Siia tulid Pariisi sattunud ameeriklased ja siia tuli pikk, sale, kuklasse lükatud tumeda kaabu senise ülikonna väärdunud valgete tennis kingadega iirlasest geenius Jens džäss. Aga see on omaette lugu. 1921. aasta kevadel pani Adrien tähele, et otse tema kaupluse vastasteoni tänaval asuva antiikpoe omanik otsis uut üürnikku. Silvia jäänud ootama, tegi üürilepingu ja kolistama aasta kuumal kesksuvel kõikuma. Raamatud ja ajakirjad, fotod mööbli, Uudesse, Xperia kompanii poodi majja number kaks teistodeoni tänaval otse Adrienne prantsuse raamatute kaupluse raamatusõprade maja vastasmajas number 18 oli Adrienne korter. Aga sellest juba mõne sammu kaugusel laius uhkeodoni väljak, mille ääres seisis Caater oma vägeva sammas fassaadiga ka suur ja kaunis park. Luksemburgi aed oli siinsamas lähedal. 27. juulil 1921 avas Silvia oma uue raamatupoe Odeoni tänaval. See oli suurem ja ruumikam kui eelmine. Seda oli lihtsam leida ja rendipinna sisse kuulus kaks väikest tuba kaupluseruumide kohal ja kõige tähtsam uus pood oli otse trenni poe vastas üle tänava selja, ise kolise treeni korterisse siinsamas teoni tänaval. Otsekui jagasid kahekesi omavahel seda tänavat, pakkudes oma klientidele parimat valikut prantsuse, Ameerika ja Inglise kirjandusest ning suheldes kõige edasi püüdlikumate ja andekamate isiksust. Ega tolle aja Pariisis prantslastele lisandus kahe sõja vahel enam ameeriklasi, inglasi Silvia, kõige lähedasemad sõbrad olid prantslased, kuid tema ise jäi Ameeriglannaks. Ta rääkis väga hästi prantsuse keelt, kuid ei võtnud omaks kõike, mis oli prantslaslik prantsuse kultuur, kütkestas teda ometi ning ta ühendas oma Pariisi elus enda jaoks nii ameeriklaste kui prantslaste unikaalsed omadused. Ta oli sõbralik ja tegus, kuid mitte liialt eneseteadlik, samas nii diskreetne kui õige pisut ekstsentriline. 1920.-te aastate alguses hakati šveikspiria kompanii raamatukauplusest kujunenud kirjanduselu ja kohtumiste keskust kutsuma straat, fort on Odeoon selve piitsel tollal kirjutanud. Pariisis on praegu rohkem tõelist šeik spiregunstra Edward Evan s. Siis Shakespeari sünnilinnas 100 aasta jooksul ja täiesti omaette peatüki. 1920.-te alguse Shakespeare Company elus moodustab Suhe geeniusega Silvia jumaldatud iirlasest kirjanikud James Joyce'i ning tema suur romaaniga Ulysses. Nende esimesest kohtumisest on Silvia meenutanud, kuidas too pikk kõhn paksude prilliklaasidega mees ulatas talle oma lõdva käe, milles nagu poleks luid olnudki. Käesurumiseks seda puudutust küll kutsuda ei saanud, kuid Silvet vaimustanud joissa raamatud, kunstniku noorpõlve portree, nende Ablinlased ning ajakirjades ilmunud katkendit romaanist Ulysses. 1882. aastal sündinud seemnest joissa sattus Pariisi vasakkalda kirjanike huviorbiiti ning kaebas Silvia piitsile, et ta on hädas oma romaaniga Ulysses sest keegi ei tahtvat seda kirjastada. Silvia otsustas, et teeb seda ise. Miks keegi Olüssest avaldada ei tahtnud. No oli õige mitu põhjust. Ühel New Yorgi kohtuistungil oli raamatut ebaintelligentseks ja Siibutuks nimetatud. Samas oli seda ka modernistliku kirjanduse tähtsaimaks saavutuseks kutsutud kriitik Leklan kive kirjutas. Emme-issi pole ükski kirjanik suutnud oma tegelaste mõtteprotsessi nii esiplaanile tõsta. Samas kirjeldas Ulyssese pooldaja Aassoni mööniesz raamatut kui unikaalset, kuid tõenäoliselt täiesti hullumeelset. Olüssezonodüsseuse ladinakeelne nimi. Viimane oli teadagi Homerose eepilise poeemi kangelane Jeussi Olüssese kangelane Leopold Bloom heitleb tablinis ühel tavalisel juunipäeval 1904. aastal. Shanghais leiab tema juhtumistes paralleele Homerose Odysseus lugudega. Oma loo jutustamiseks vajas tšehhist sadu tuhandeid sõnu. Tuli oma 700 lehekülge paks ja jagunes 18-ks episoodiks, kuid joyszi võrratu tehnika, teose hoolikas ülesehitus ja selle eksperimentaalne proosa täis sõnamänge, paroodiat ja vihjeid selle rikkalt välja joonistatud tegelased ning heatahtlik huumor. Mark tõstsid selle romaani kindlalt modernismi pantonile. Loen, naer, Raili Fidži raamatust Silvia piitšiia kadunud põlvkond kirjandusliku Pariisi ajalugu 20 mõtetel ja kolmekümnendatel. Sõlvenegi uskumatult palju vaeva, et tema jaoks täiesti geniaalse autori teost välja anda. Shakespeare Company oli sama hästi kui pankroti äärel, kuid ta sai sellega hakkama. Tšuessi suur romaan ilmus kirjaniku 40. sünnipäeval 1922. Samal aastal leidis Pariisist joovastunud noor Ernest Hemingway tee Silvia piitsi seik Spyrie Kompanii raamatupoodi ning alguse sai ligi neli aastakümmet kestnud sõprus alanud noorte edumeelsete Ameerika kirjanike, heliloojate ja kunstnike palverännak Pariisi, mis kujunes tihtigi päris pikaks. Silvia piitsi raamatupoodi jõudis varem või hiljem enamus sellest kohati kadunud põlvkonnaks kutsutud seltskonnast, kes kahe sõja vahel lõbusas Pariisis elu nautisid. Scott Fitzgerald ütles 1925. aasta suve kohta Ta 1000 pidu ja mitte mingit töötegemist. Pariisis kõlas Ameerika džässööklubides. Laulise tantsis erootiline tumedanahaline kaunitar Josephine Becker. Joseph liin, kuid nagu kirjutab Raili Fidž, prantslaste armulugu Ameerikaga muutus lausa hüsteeriliseks. Kuid Charles Linberg maandas oma lennukis Pirita sant lee Pariisi lähedal olles lennanud üksinda ilma vahemaandumiseta üle ookeani ühelt mandrilt teisele. Oli nii New Yorgis kui Pariisis ning Silvia Ameerika kultuurisaadik Pariisis külvati õnnitlustega üle. Aastad läksid ja Euroopa hakkas muutuma. Shakespeare Company tundis seda omal nahal. Silvial oli küll väga palju prantslastest inglastest ja ameeriklastest sõpru, kuid reeglina polnud need sõbrad, rikkad ja kauplused olnud kuigi palju sisse. Kuid Silvia suutis ikka sõprade abiga vastu pidada. Kuigi 1930.-te lõpuaastad olid igas mõttes keerulised. Sõda lähenes ja seda oli kõiges ja kõikjal tunda esimese Shakespeare ja Company elu viimane peatükk algas Joyce'i romaani Finnegens Vaik ilmumisega mais 1939 ja 1941. aasta detsember numbris ilmus Silvia poodi Natsi-Saksa ohvitser nõudis, et talle müüdaks selle raamatu ainus allesjäänud eksemplar. Nende kahe sündmuse vahele mahtusid Silvia äri täielik hääbumine, Pariisi okupeerimine ning James Joyce'i ja Silvia isa. Sylvesteri surm. Silvial õnnestus peita poodi jäänud raamatut sama maja keldrisse. Shakespeare Company otse kadus maa pealt ja kui toosama saksa ohvitser uuesti poodi ilmus, polnud seda tegelikult enam olemas. Silvia arreteeriti, kuid vaid pooleks aastaks. Laupäev päeval, 26. augustil 1944 saabus oreooli tänavale õnnest Hemingway koos nelja BBC auto ja nii-öelda vabastas isiklikult Shakespeare ja Company hoone. Sakslased olid eelmisel päeval Pariisist lahkunud. Hemingway haaras trepist alla jooksnud Silvia sülle ja tõstis õhku. Rahvas ümberringi juubeldas WC avanud aga enam oma raamatukauplus tõdeoni tänaval. Ta kirjutas küll mälestusteraamatu Shakespeare Company, milles jutustas detailselt Pariisi kultuurielust kahe sõja vahel prantsuse, inglise ja ameerika kirjanduse suurkujudest, kes olid moodustanud šeik Spyrie kompanii sõprade ringi. Selve elas Pariisis kuni surmani aastal 1962 kuid selleks ajaks oli siia tekkinud juba uus Shakespeare ja Company raamatupood. Oleme siis taas väikese silla lähedal, noortel daam seisab siinsamas Cité saarel ja ümber nurga on elavdanud Micheli väljak lõbus žürii tänav ja selle ääres roheliseks värvitud tänavakorrusega maja, millel kollasel põhjal silk Shakespeare ja Company inglise keelsete raamatute kauplus. Kaupluse töötajad kuulvat aeg-ajalt, kuidas turismigruppide giidid seletavad, et James Joyce olevat maetud selle hoone keldrisse. Sensatsiooni nimel võib tõepoolest lausa valetada, sest kirjanik puhkab tegelikult muidugi tsüürichi kalmistul, kuid siinse raamatupoe juured ulatuvad tõepoolest Silvia piitsi, kunagise šeik spiria kompaniini modeoni tänaval ning üle ookeani ühendriikidesse. George'i võitmann sündis 1913. aastal siis pärast kolledži lõpetamist rändas ta neli aastat nii põhja- kui Lõuna-Ameerikas, otsides tema enese sõnade järgi ahvatlevaid saladusi ja ekstravagantseid seiklusi. Kuidagi midagi sellist leidis siis ootamatutest kohtadest, raamatukogudest, linna leedel ja vestlustest maarahva jahulkuritega. 1946. aastal saabus George Pariisi ja asus õppima Sorboni ülikooli, elades odava vasakkalda hotelli tibatillukeses toas, mille seinad olid maast laeni raamatu Tõid täis laotud. Nii on meenutanud samuti tollal Pariisis õppinud Ameerika poeet, kunstnik ja raamatukirjastaja Lorenz Fellingeti. George Rütmanil oli unistus, mille täitmise nimel ta väsimatult tegutses. Müüs raamatuid ja andis inglise keele tunde, kuni sai lõpuks kolida lõbusche riide tänavale majja, kus sajandeid tagasi oli olnud klooster. Enne George'i tulekutega tegutsenud Alžeeria toidupood George rajas siia 1951. aastal oma unistuste raamatupoe, mille nimeks sai alguses ülemistraal Lõuna-Prantsusmaa tujukate tuulte, ühe suurepärase Tšiili poeedi ja minu esimese armastatu nime jaoks, ütles teod. Alles aastal 1964 William Shakespeari 400. sünniaastapäeva puhul ja kaks aastat pärast Silvia piitsi surma panin George võitmen oma poele nimeks šveik spiria Company. Silvia piiskes George'i hästi tundis, oli ka sageli tema poes käinud, kuid pole teada, kas ta tegelikult andis George'ile loa oma raamatupoenime kasutada. Tähestanu George võtmenile elab Silvia pärand žürii tänaval edasi ja elab üha paremini. Perling on meenutanud, et kohe avamisest peale oli George'i Shakespeare Company alati rahvast täis ja sageli jäid ookeani tagant tulnud aga teised ka siia ööbima. Kuigi väga vanas majas polnud küll mitte mingeid uuemate aegade mugavusi. Kabiitnikud olid Pariisi vasakule kaldale jõudnud ning Allangi Insberg ja William varus. Ka Henri Müller reib ränduri ja Anays niin. Leid südikas otsi juures peavarjuaastaga. Kümnete jooksul ööbis tuhandeid Pariisi saabunud kirjanikke seikspiria kompanii tillukeste raamatutest pungil ruumide põrandale paigutatud madratsitel või kokkulükatud toolidele tehtud voodites. Raamatute templiks või katedraal iks on nad kutsunud seda eriskummalist hoonet, mille ekstravagantne mees elas ka siinsamas peaaegu nooter daami külje all koos kõigi oma raamatutega. Alguses vaid esimese korruse hõivanud kauplus kasvas aastakümnete jooksul vallutades ühe toa teise järel korruse teise järel hooletult kokku naelutatud raamatuid täis riiulite vahel olid kitsad koridorid ja käigud ning väikeste ruumide uste kohal olid veidravõitu toredad sildid. Vana suitsune, lugemistuba ja sinise austriteetuba, näiteks Rootsil lemmik epigrammid ehtisid seinu ja treppe ja inimkonna heaks kõlas üks sellistest. Ja teine õpetas ole sõbralik võõraste vastu, äkki on nad maskeeritud inglid. Ühe põhikorruse ruumi põrandas moodustasid aga marmorplaadid abstraktse mosaiigi kaupluse soovikaevu ümber. Avaus, kuhu ostjad münte võisid visata, selle kohal seisis silt. Toida nälgivaid kirjanikke. Patriitsi välimusega elegantne George võitman ise elas väikeses korteris hoone neljandal korrusel ning ka siinsete tubade seinad olid otsast otsani raamaturiiuleid täis. 1900 seitsmekümnendatel aastate lõpus astus Joshi šeik Spyrie kompanii Woody inglannast kunstnik Felicity Leng. See oli saatuslik kohtumine, seos ja välisabiellusid õige pea. Ning aastal 1981, kui George oli 67 aastat vana, sündis paarile tütar Silvia nimi, mis oli pandud Silvi häbitšile mõeldes. Paljuski oli šveikspiria kompanii üpris maagiline koht, kus üks laps üles võiks kasvada. Samas elu siin päriselt kaootiline. Silvia meenutanud lapsepõlvehommikuid, kui tema isa kõndis mööda maja, kõliseb võtmekimp pihus ja hüüdis. Tõuske ja särage. Kellad helisevad ja tüdruk püüdis kõikide põrandal lebavat magajate vahelt endale teed leida. Uksi selles majas ei suletud ega lukustatud mitte, kel polnud võimalust pisutki omaette olla. George'ile ei tulnud iial pähe oma perekonnale paremat elukohta otsida. Ta hoidis olles iga penni ja kogus raha, et osta selles samas vanas majas oma poe jaoks veel üks tuba või veel üks korrus. Silvia võis olla kuus või seitse, kui tema ema sõitis koos tütrega Pariisist Inglismaale. Isal käidi küll külas, kui aga Silvia läks Šotimaale internaatkooli, kaotas sideme isaga päris mitmeks aastaks. Kuid ise, George oli juba oma kaheksakümnendates kui Silvi. See oli väike ja elas Shakespeare Company poes. Oli isadele rääkinud, et tulevikus võtab Silvia ise poe üle ja kui tore see saab olema. Pille polnud seda unustanud, ta veetis 2001. aasta suve Pariisis isa juures ja plaanis sama teha ka järgmisel suvel, kui tuli ja jäi armudes vähehaaval ikka tugevamini sellesse imepärasesse raamatupoodi ning leides taas vahepeal kaduma läinud sideme oma nii erilise isaga. Viimase jaoks oli päris iseenesestmõistetav, et tema habras blond tütar poejuhtimise üle võtab. Elu lõpuni ekstravagantse ja erilisel seos Rütmanil oli oma arusaamine moest. Ta kandis aastakümneid kõigi teiste meelest koledad, ammu moest läinud pintsakud tunnustanud juuksurid vaid lühendas oma pikki lumivalgeid juukseid küünlaleegi kohal. Kuid ta oli võrratu ärimees ja leidis alati lahenduse kõigile probleemidele, mis temast raamatupoodi puudutasid. Shakespeare Company siin maalilise sääni lähedal oligi tema elu, mis lõppes 14. detsembril 2011. Kaks päeva pärast tema 90 kaheksandat sünnipäeva. Ikka sealsamas raamatupoe neljanda korruse toas, kus ta kõik ja aastakümneid elanud oli. Tütar Silvia jätkas isa tööd ja on seda hästi teinud. Umbkaudu kümmekond aastat tagasi esimese Pariisi reisi ajal sattusin esmakordselt Shakespeare Company raamatupoodi Musheri tänaval otsinud esmalt üles ka maja odoni tänaval, kus tegutses Silvia piitši Shakespeare Company. Tal on järel vaid silt maja seinal, kuid praegune Shakespeare Company oli täiesti vapustav ja vaimustav. Kõik need väikesed kitsad maast laeni raamaturiiuleid täis ruumid, nii tohutult palju raamatuid, igal pool, isegi treppidel oli tunne, nagu sukeldusid otse saladuslikku raamatutest tulvil koopasse. Siit midagi otsida või leida tundus alguses täiesti võimatu. Kuigi riiulitel on ametisildid, jaanid, luule, elulood, ajalugu, filosoofia ja George võitmanni toredad sildid olid ikka madalate ukseavade kohal, mäletate vana suitsune lugemistuba ja need teised ja soovikaev oli olemas. Vahvam oli minu meelest see, et suur osa raamatuid olid vanad. Sa oleksid otsekui astunud toredesse antikvariaati, kus võisid tundide viisi tuulata avastada ja ka lugeda. Kui juhtusin ja sa leidsid kusagil nurgataguses mingi tühja pingi või tooli igal Pariisi reisil olen nüüd Shakespeare ja Company poes käinud. Küllap on seal Nende aastate jooksul pisut üht-teist ka muudes. Kuid ikka jäi see paik fantastiliseks raamatuid täis võlulossiks. Aga tänavu oli midagi teisiti. Tänavu tundus Shakespeare Company äkki kuidagi uuem ruumikam ja mitte enam nii põnev kui varem. Raamatud olid riiulitel liiga sirgetes ridades ja enam-vähem kõik olid uued. Ruumid olid muidugi samad, kuid tundusid avaramad, sest raamatuid oli nagu vähem. Enam ei saanudki siia otsekui raamatuid täis võlukoopasse kaevuda. Kus on vanad raamatud, kus on vana suitsulugemistuba ise esilt oli siiski alles Rovi kaev õnneks ka. Otsisin ikka ja veel selle paiga ammust salapära ja lummust, aga leidsin neid hoopis vähem kui varem. Tõesti, see pole enam see. Ja õues avastasin, et seeni minu meelest küll vaid ühe uksega poe kõrvale on tekkinud veel teinegi väike poeruum ja teine kas ikka šeik Spyrie kompanii ja see uks viis peaaegu tühja igavavõitu heledasse ruumi, mille seinte ääres seisid küll raamaturiiulid kuid ostjaid ei olnud, ainult müüja noormees istus laua taga arvutirea ees. Silvia Lotman on ilmselt poodi tublisti laiendanud. Äri on, äriaeg läheb edasi ja elu läheb edasi ja see peab niimoodi olema. Kõik muutub, kuid isa Rootsile poleks sellised uuendused ilmselt meeldinud.