Estonia teatri peadirektor Aivar Mäe, sinu elurõõmus ja energiline hoiak on kadestusväärset ja need omadused aitavad sul ilmselt elus ka kõikvõimalike probleemidega hakkama saada. Tervist kõigepealt noh, ma olen nagu piisavalt kaua elanud, jääks üht-teistkümnendate aastate jooksul muidugi juhtunud ja kui ma mõtlen, et kuidas ma iseendale kaasa elanud, kui midagi nagu suurt või või väga keerukad, et asja on vaja läbi viia. Nii naljakas kui see ka tundub, et iga kord, kui ma sõidan mingi viadukti alt läbi ja rong sõidab üle, siis mõtlen ma mõtlen sellele konkreetsele projektile, mis on ees, et kõik hästi läheks, et kõik hästi läheks. Et see on üks, üks asi, mida ma teen. Ma ei tea, kas see ka kaasa, eks eelkõige on vaja ju mõistust asjade läbiviimiseks, et vaevalt viadukti all millegi mõtlemine nagu kaasa aitab, aga, aga ma ei tea. Ega ma musta kassi ikkagi, kui ta üle läheb, et ma üritan ikkagi ära keerata kuhugi, nii et ma ikkagi midagi. Jah. Aga lisaks sellele, et sa pead olema väga ratsionaalne inimene, oled sa ka emotsionaalne inimene, mis on siis need niisugused kavalad trikid, tänu millele sa ikkagi saad hakkama elus ettetulevate käkidega? Ma arvan, et esiteks ma ei ole midagi erilist. See on tavalise eesti mehe iseloomujooned, mida sa ette lugesid. Küllap see aeg, kust me tuleme, on õpetanud meid läbi saama, täna on pisut keeldusime need põlvkonnad, kes ja ka minu lapsed näiteks, kes peale tulevad. Nende käeline tegevus, kindlasti ei ole enam see, mis oli meie ajal, kus oli vaja nii-öelda pesumasina trumli istu teha mida iganes peedist, pesupeedist, pesumasinat, jah, me olime võimelised just nimelt peedist pesumasinaid tegema. Aga tänapäeval on see pisut teisiti. Et tänapäeval on oluline, et sa suudaksid Google'is nagu orienteeruda, internetis orienteeruda, et selleks, et võimalikult soodsat ja kvaliteetset teenust omale tellida, et see nagu maksab rohkem kui omakäeline tegevus, sest aeg on teatavasti tohutult kallis. Kuigi ma hästi sellest aru ei saa ka, hea küll, las siis olla. Aga et kas on olnud nagu mingeid juhtumeid, kus on vaja leida mingeid väga erilisi lahendusi ja võib-olla ka teatri, võtame teatrivaldkonna, et ma arvan, minu jaoks oli väljakutse 2004. aasta kui tolleaegne kultuuriminister tegi ettepaneku siirduda Vanemuisesse. Sest vanemad olid väga rasked ajad. Minu jaoks olid teater täiesti võõras üksus Tartu täpselt samamoodi Sirduse Vanemuises umbes 500 inimesed ja öelda neile, et kust hakkavad nüüd rahamäed tulema selleks, et maksta inimestele palka ja kus tuleb publik sel hetkel, kui selle otsese langetasin. Mina seda valemit küll ei teadnud. Ja Ma arvan, et see julgus neid otsuseid, et teda sõltumata veel olemasolevast lahendusest on see, mis läbi müüri viib. Ühesõnaga said nagu kassipoeg külma vette visata ja siis tuli hakata ujuma kalda poole. Noh, ma, ma küla kassipoeg. Ma olin ikka päris, kas kohe, aga kes igal juhul vett vihkas võrdlaseli kohaga. Samaks jah, aga lihtsalt need tulemused, nagu sa ütlesid, et loominguline pool on siin väga oluline. Ja ma arvan, et kui ma oleks see ilmselt väga analüütiline siis ma nendele asjadele lahendusi igal juhul ei leiaks, et ma lööks põnnama maa analüüsiks seda paar päeva. Näiteks ei, ei, see ei ole absoluutselt võimalik. Aga mitte mõeldes sellele, paned sa ennast teadlikult olukorda, kus sul ei olegi pääsu, sa peadki leidma lahendused. Ja sellises olukorras inimesed suudavad hüpata vahest kõrgust ka kuus meetrit aga sel hetkel ei, ei mõõdeta lihtsalt kõrgust. Mis see siis on, mis käivitab ja paneb ületama neid kuuemeetrised? Kõrgusi igale inimesele seesmiselt, et on see erinev jõud, erinev miski, sel hetkel, kui miljon mingisse positsiooni pandud kus ma pean leidma väljapääsu. Küllap ma siis mõtlen, aga viis minutit pärast seda, kui see resultaat saavutatud, ma enam ei mäleta, kuidas ma seda tegin, et ma arvan, et see on loominguliste inimeste mingi protsess, mis käib sest läbi mida mingil hetkel ei ole võimalik juhtida ja teda ei olegi vaja juhtida miski asi sees, seda kõike juhib ja sa leiad õige lahenduseni. Kui sa küsisid, et kas ma olen nagu ämbreid kolistanud, kindlasti kindlasti meesterahvas eriti iialgi ei tunnista seda. Ja mehed elavad siin meie laiuskraadil sissepoole, tõepoolest, aga oskad sa midagi soovitada, et kuidas inimene peaks oma jõud võib olla koondama või kuidagi teistmoodi ennast häälestama, et siis vot äkki ikkagi tuleks see päästekeegi või. Miski kas mingil hetkel tuleb ikkagi hinnata oma võimeid, mina oma võimet tean, ma vähemalt arvan, et ma tean, et nii palju, kui ma olen emapiimaga ja isalt kaasa saanud, nii palju, kui ma koolist õppinud, et kui sa piisavalt adekvaatselt seda kõike hinded ja suudad kõike seda kasutada, seda pagasit, siis sa suudad need õigeid ülesandeid omale püstitada ja neid ka lahendada. Nagu öeldakse, et kaost ei ole võimalik reguleerida. Kui sa elus on mingi hetkeline kaos, siis fakt on see, et see reguleerub ise kaost juhtima, kanaliseerima kuhugi hakata on üsna keeruline ja võib tekitada veel uue kaos. Seepärast kui asi on niikuinii vas, siis rahune rahulikult, ma võin näiteid tuua siin. Pärnu kontserdimaja valmis kaheksa kuuga, mis oli täiesti ebareaalne. Aga raha rohkem ei olnud, et kaua mehitada. Seal kaheksa kuu jooksul pandi ehitus kaks korda seisma, kuna öeldi selle koha peal ikkagi seda maja ehitada ei saa, kuna geoloogia nii kehva et see maja vajub maa põhja, nagu ka Pärnu teater on 54 sentimeetrit allapoole kukkunud, sõltumata sellest, see maja avati täpselt kaheksa kuu pärast ja ei, ta ei ole vajunud ühte seltsi meetritki. Ja ta on õiges kohas, sest ta on Eestiski teatud inimesed, kes suudavad riske hinnata ja suudavad vastutust võtta. Nii et see maja nagu olemas maja sai valmis ja see on minu jaoks olemas. Teine, mis minu jaoks oli täielik, uskumatu oli Peterburi Jaani kirik, mis vastupidi, sai alguse 2003. aastal ja lõppes edukalt 2011., kus vahepeal oli hästi palju poliitilisi sündmusi, mis tihti tõmbasid kogu selle projekti nulli tagasi alates saali osadest ja kõigest muust. Ja ma ise loobusin sellest sisimas, ma arvan, 100 korda verbaalselt ütleme, kümmekond korda ja ma ei saa aru, miks ma silla ikka läksin ja kuidas ta ikkagi valmis sai. Kuidas ta sai, sest ma jätkasin tegevust, mida ma olin teinud viimase kaheksa aastat iga nädal istunud autosse ja sõitnud Peterburgi rääkinud sedasama juttu, jälgivad sedasama objekti, mõelnud appi, appi, raha ei ole, mis nüüd saab kõik valmis? Jah, need on need hetked, kus on tekkinud selline kaose efekti ja ma olen lasknud sellel miskil ennast. Võime miskine nime panna näiteks üks tema nimi võiks olla jäärapäisus. Pat ei tagane. Nüüd ma olen sellega täiesti nõus ja kuigi selline hull jäärapäisus, kus resultaat ei ole enam oluline, peaasi et saaks tehtud, et see ei, mitte äärmuslik äärmuslik ja võib-olla tõesti võib-olla tõesti, aga tegelikult on see eestlasel veres. See on seepärast, et Tammsaare on seda ju mitmes osas tõestanud. Ma arvan, et kõik saadak.