Alustasime saadet Heino Elleri õhtu lauluga Mare teearu, teie poolt raadio fonoteeki lindistatud veerandsajast teosest kuulub ligikaudu neljandik kellerile. Kas sellest võib järeldada, et teller on üks teie suuremaid lemmikuid? Eller noh, mitte ainult, et mulle suuremaid lemmikuid-vaid helleri nimi on üldse minu jaoks väga tähendusrikas iga temaga toimunut kohtumine oli nagu sündmus, õieti minu lavale sattumine suurele lavale sattumine on ka seotud ju Elleri nimega. Ja tol ajal minu õpetaja Vladimir Alumäe mängis muidugi väga palju Elleri muusikat. Ja Mul oli see nagu eeskujuks ja minu sooviks oli ka mängida neid samu asju. Ja nii juhtuski, et 1962. aastal, kui Vladimir lumeoli kontsertreis Sul ja oli tulemas suur kontsert Elleri 75. sünniaastapäeva tähistamiseks Estonia kontserdisaalis millegipärast taluma ei jõudnud, tagasi kontsertreisilt. Ja siis niimoodi lükati mind teise kursuse tudengit teda asendama sellele suurele kontserdile. Ja see oli siis niisugune koht, kus avastati, nii et pärast oli juba ridamisi teisi esinemisi. Ja muidugi oli ju võimalus mängida autorile endale ette. Alumäe oli see, kes meid kokku viis. Ja need mängimised oli väga tiivustavad. Sellepärast teller ei teinud vahet või ei teinud hinnaalandust. Sellepärast et olid veel noor ja algaja pillimängija. Ja alati oli tal varuks kas niisugune kosutav või lohutav sõna või iirise komplekt taskust. Ja niimoodi Ellerg nimega seatud on ka meie kokkusattumine Helju tagiga. Kui mina olin siis juba mõnda aega olnud õpetaja ja enne seda juba küllalt pikalt olnud nõndanimetatud kontsertmeister ja mänginud paljude inimestega. Mare teearu, ma teadsin hästi, kui tudengitega isiklikku mängulist kontakti meil ei olnud. Kui Arumäe tegi niukse kiire ettepaneku Punase Risti korras vahele astuda ja, või tuletõrjekorras ja ka lõpueksamil kammeransambli lõpueksamil sonaadi partneriks hakata, siis Sanaadiks oli just nimelt Elleri esimene sonaat viiulile ja klaverile. Nii et tema on meid nagu kokku laulatanud see teen. Ja väga rikas muusika looja. Ma tahaksin öelda, et ega mitte ilmaasjata ja mitte ainult rahvusliku muusika propageerimise missiooni huvides me ei ole mänginud Ellerit, aga mulle tundub, et Elleri muusika kuidagi väga hästi sobib Marega Mare inte predi loomusega või tema enda natuuriga. See teatud mediteerivus, mis Elleri muusikale on sisimas omane ka sõltumata sellest, kui palju või vähe nooti seal sital seatud parasjagu. Ja see sisemine tõsidus ja kontakt loodusega. Need on kõik midagi, mis mulle tundub, et ka minu partneri loomusega kuidagi väga hästi kokku käivad. Mitte nii palju kirjelda mitte nii palju illustreeriv, vaid olev ja tundev laad. Ja nii me alustasime, siis alustasime Alumäe tookord väga rõõmsate, väga energilist, väga nõudvate käte all, kus ta meile ette mängis, ette laulis, ette liikus meie vaimu niimoodi kõikide vahenditega ergutada ja liikuma panema, sundides väga kaasa kiskudes lausa enesesse armuma pannes, mida üks hea õpetaja peakski tegema. See oli selles mõttes väga ilus ka kevadine aeg, sonaat, iseni, orniiuubeldav, nii kirkalt, kevadele vastu minerni igas ma soones tuksleviolootev. Nad, imelik, et meie oleme nüüd vahepeal 20 aastat vanemaks saanud, mis ei ole nii väga tühine aeg. Aga see sonaat millegipärast sobib südamele täpselt sama hästi ei saa ütelda, et distants oleks temaga tekkinud. Ma ütleksin vahele, et esimene teie duo poolt sisse mängitud lugu on samuti Ellerilt, nimelt seesama esimene sonaat lindistatud aastal 1967, aga ma arvan, et täna me saame kasutada ühte üsna värsket lindistust. Sellel esimesel lindistamisel ei olnud tegu mitte üksi tõsise pabistamisi vastutustundega tavalises mõttes, vaid see oli väga oluline meile, kuna helilooja ise ja noh, nii väärikas, nii tore helilooja, niisugune heatahtlik, rahulik, vana lõvi mehine, kindlust andev, aga ka väga vaikset, nõudlik. Huvi oma muusika vastu pole muidugi midagi erilist, me ka tänapäeval näeme, kui helilooja muidu kontserdil ei käi, siis oma teose esitusele ta ikka tuleb. Aga see teller oli ikka üsna vanamees ja see, kuidas ta igale poole tuli. Minul on väga liigutav elamus ühest meie kontserdist talvisest Kadriorus. Väga Tormise tuisuse ilmaga. Ma elan üsna Kadrioru lähedal ja hakkasin kodunt minema õige mureliku südamega, sest raske oli minna ja, ja mõtlesin, kes sinna tuleb peale Mare ja minu. Ja siis ma vaatan, et üks niisugune suur ja esinduslik kogu väga kindlameelselt rühib läbi põlvini lume, sest teed olid peaaegu et kinnituisanud. See oli eller, kes tuli kontserdile ja korrapealt paistis päike ja üldse lund enam ei olnud ja imelikul kombel olidki inimesi ka saalis. Sina lihtsalt oli nii lähedal, et sa ei pidanud kasutama transporti, aga minagi tulin mustamäelt. Kuulsin, noh, kell neli oli kontsert nagu ikka Kadriorus, et kusagil kella kolme aeg oli juba tormihoiatus. Liiklus seisis kõik. Kes peale Elleri on veel teie kavades figureerinud, mõtlen eesti muusikast. Noh, minul on nagu loogiliseks jätkuks olnud kohe Elleri õpilane Eduard Tubin. Ja siin on muidugi jälle need seosed ette sel ajal, kui mina just õppisin konservatooriumis 62. aastal oli valminud Edward lubinal soolosonaat viiulile, mida parasjagu Vladimir Alumäe õppis ja temal oli kombeks oma õpilastel ette mängida. See oli esinemispraktika mõttes. Ja muidugi, kui ta meile ette mängis mind, see haaras kohese teos oma dramatismiga hea vormitundega. Ja Ma tahtsin muidugi kohe ka seda mängida. Ja siis muidugi mul õnnestus pärast, kui Tubin käis Eestis temale seda ette mängida, kui meil oli kohtumine konservatooriumis. Ja kui juba üks niisugune meeldiv elamus oli ühest teosest, siis tavaliselt on see olnud minu puhul niimoodi, et ma olen otsinud uusi kohtumisi selle autoriga ja nii me oleme mänginud heljuga ka edasi. Tubinat. See on vist üks peale Heino Elleri kandvamaid eesti autoreid, meil. Kuigi Tubina soolosonaat on, eks ole soolo tähendab üksinda mängimiseks kirjutatud võiks seda siiski selles ansambliga seotud saates kuulata. Sest harva on üks inimene nii iseendaga ansamblis sunnitud olema, tähendab harva on üks soolopartii tõesti, võiks öelda sümfoonilised nii tihe ja paljupakkuv, kui seda on nimetatud teos. Nüüd ehk veidi teie esinemiste geograafiast kus te olete esinenud, millistes saalides, kellele ma mõtlen väljaspool Tallinna eelkõige? Ega ei oska öelda, võib-olla küsid, kus me pole esinenud. Me oleme püüdnud käia ise ja meid on saadetud peaaegu kõikidesse laste koolidesse, mis aja jooksul on olnud, neid on järjest juurde tulnud. Nii et need sõprused, mis meil on väga paljude koolidega, on just niimoodi ühises töös välja kasvanud. Aga on mõned muidugi eriti südamelähedased kohad. Noh, me oleme väga sageli käinud ja kas mitte esimene filharmoonia liinis toimunud kontsert, selline suur kontsert ei toimunud Viljandi laste muusikakoolis. Viljandis me oleme kõige sagedamini käinud. No ja kindlasti ikkagi väga meeldejäävad on olnud. Tartu Ülikooli aula kontserdit. No need on need kõige tõsisemate killast külalised kindlasti kõige kaunimad üldse. Väga mõjus oli ka just sellel aastal Kingissepa laste muusikakoolis kontsert. Põlva laste muusikakooliga on head vahekorrad, Põltsamaal on väga tore saal vanas mõisamajas paides omal ajal, kui Eduard Oja tütar Vaike sead õpetaja oli. Tema tegi meile kord ühe, väga ilusa kontserdis oli Beethoveni aastal, Me mängisime Elleriti Beethovenit. Ruum oli üsna ebasobiv, see oli keskkooli klass, niisugune tavaline, natuke tolmune ja natuke vana mööbliga ja aga kevadel ja ta oli osanud oma lapsi innustada, ennast pidulikult riidesse panema, sellele rea kontserdile. Argipäevasele nii-öelda Nad tulid, igaüks tõid lilli, need ei olnud ju kallid lillede, nad olid imeilusad tali toonud, kodustama suure raudtee ei ela ja siis ta ütles kontserdi alguses, aga pidulikute tõsiselt, et palun, siis tõusis üks väike jumbu ja väga tunnetates hetke tähtsust, läks ja pani selle küünla põlema. Meil pidi süda seisma jääma, see oli nii ilus. Me mängisime minu meelest väga ilusti ja väga hea linile, kõneldatu. Väga oluline on olnud kontakti saavutamiseks publikuga ja just eriti laste muusikakoolide publikuga lastega. See diili on ikka alati sõna abil püüdnud muusika selgemaks teha ja see on aidanud meil ka endal mängida, endale on kergem olnud, kuulajatele on kergem olnud. Nii et mul on sihuke tunne, et sellist publikut vist ei olegi, kellega hilju kontakti ei saa. Alates 68.-st aastast me püüdsime ka oma kavasid kõlaliselt laiendada. Seni küll Helju idee luule kasutamisega. Ja kõige esimene, kes meid aitas, oli Mikk Mikiver. See nagu täiendaks natuke meie kontaktiga eesti kunstiga, sest kui üksikud erandid kõrvale jätta, on nendes luulekavades valdavalt kõlanud eesti luule. Aga see on jälle midagi, mis väga võluvaks teeb esimesed sammud ühe kava kallal töötamise juures. Mul on väga meeles see, mismoodi näiteks meie kõige põnevamal üritusel selles liinis nimelt kui Viiu Härm omakorda kutsus meid kaasa tegema tema luulekavas Underist tema Underi kompositsioonis, kuidas ta. Me olime tema juures külas, aeg oli väga hilinenud, niukene, hea romantiline, Jakse, vaimse elava tegevusaeg ja kuidas ta peaaegu et lesides oma diivanil esialgu nii üsna ükskõik, sealt hakkas tutvustama meile seda kava just nagu ette lugema ja siis unustas juba ära selle töise momendi ja läks järjest rohkem hoogu niimoodi järjest yles kerkides jäljest intensiivsemalt, kuigi muidugi mitte paatuslikult, aga järjest intensiivsemad järjest tihedamalt meile, seda siiski ettekandes meie kuulates, nautides sisse elades juba palavikuliselt mõeldes sinna võiks nii nii niimoodi olla. Eks teisele silma vaadates seda kuulasime. Aga teiselt poolt on sama huvitav sellele noor deklamaatorile või sellele luule inimesele ette mängida oma kava ja vaadata tema silmis sedasama protsessi, kuidas tema kuulata muusikat. Tihti ta ei tunnegi, pole ühtegi teost nendest ja ka rajab enesele teed läbi oma mõeldava luuletehniku väga põnev. See rikastab teda niigi nii väga õnnestavalt ansamblimängu juures ta vaimus koosolemist. Sest see on siiski hoopis teistmoodi vaim. Kes meiega liitub, see sõnakunstinäitleja? Aastate jooksul on teil valminud 15 tervikkava. Millised on olnud kaalukamad, milliseid kavu tahaksite täna siin meenutada? Minu enda jaoks tundub, et oleks kõige kaalukam oli 1973. aasta kava, mida me tegime Estonia kontserdisaalis. Ja just seetõttu, et me mängisime seal Šostakovitši sonaati. Seda sonaati. Me kuulsime juba 70. aastal Riias olles, siis oli ta verivärske, teda mängiti noodist. Väga võimalik, et soodne pinnas minu jaoks oli juba loodud varem, sest ma nagu vabariigis esimesena mängisin enne Šostakovitši esimest viiulikontserti, see oli 64. aastal. Jah, ma juba jõudsin sellele muusikale lähemale. Aga muidugi päris niisuguse tõuke andis 72. aastal Moskvas olemine ja Taavi Tuisk trahvitundide külastamine, kus ma jälle uuesti kuulsin seda sonaati ja siis oli juba see soov, niivõrd vastupandamatut ei saanud miski enam seda takistada. Ja muidugi me heljuga seadsime endale ka kõrged eesmärgid, kui me plaati kuulasime. Me kuulasime muidugi Oistrahja Richteri ette kandis. Ja ega me ei tahtnud tempodes alla anda, jääd püüdsime ka ikka hästi mängida. See on ehk kõige komplitseeritum asi tõepoolest, mis on kunagi saanud mängida ja, ega palju komplitseeritum, vaat ei oskagi nagu ette kujutada. Ta on jälle niisugune muusika, ma ei räägi mitte meie võimetest, mis on ikkagi piiratud. Me peame alati püüdma üle oma võimete, muidu need väiksed tihedad piirid kunagi hakati avardama. Ega siis ka sedasorti muusika, mis väga sobib. Mare Teearuga. Üks tsentraalne raske teos on teie kavades alati olnud, aga kuidas kavade koostamisel jagunevad teerullid? Kui nüüd tagantjärgi vaadata ja mõelda nende asjade peale siis on nagu üks keskne teos ja siis on vaja sinna ümber sobitada teised teosed, et kokku tuleks ikka niisugune kena kava. Et kontserdid üldse toimuvad, muidugi on kõik tänu Marele minu poolest pean avameelselt tunnistama, muidugi neid ju poleks. Ja nii nagu ma vist kõik interpreedid enne järjekordset kontserti ütleme oh milleks mu jumal iial enam ja kontserdijärgsel koosistumisel arutada, mida me järgmisel mängime. Nii muidugi siiski initsiaator rattur, ka kava koostamise, selle telje telg teose valiku suhtes on eranditult olnud Mare seal midagi, mida ta tahab mängida, mis talle on ihaldatud võib-olla olnud võib-olla midagi, milleni pole jõud varem küündinud ja nüüd ehk nagu küülik või muidu mingi soodne pind. Ja mina olen niuke soovitav jõud seal kõrval, kes ikka tihti tahab, et oleks midagi nihukest põnevamat või midagi, mille puhul ei ole kohe teada, mis lugu see on, kuidas mängitakse, kes kuidas mängib nii meie kavadesse juhtunud kas või üks selline meie viiuldajate poolt seni mängimata ust Volskaja, Leningradi helilooja, anna, päris huvitav, tõsine ilma takti jooteta, selline otsimist võimaldav lugu. Kavade kokkupanek on üks põnevamaid asju üldse kontserditegemise juures. See tuleb mingi hunniku nootidega ja kobad mängida ja kobad mängida sealt ja mul on üks iseäranis võluv niisugune kokkumängu paar tundi meelde jäänud meie elus, kui Mare esimene laps parasjagu viibis vankris, oli niuke kobe imik ja nad elasid tookord ühes nõmmemajas kus see tuba, kus klaver oli kütmata, niiet üsna külm oli, laps oli ära pakitud sinna ja meie ise kah nii üsna soojalt riides ja mängisime ühte, teist ja kolmandat, et laps pisikesi vaikne, asus ta vankri käepidemega pianisti parema käe küljes ja automaatselt koos mänguga liikus edasi-tagasi, mis lapse vaimu tervisele väga rahustavalt mõjus. Ja teisipidi oli hirmus huvitav vaadata, missuguste tõsiste suurte silmadega see pisike vaatas, mängivad temana pianistid ei näinudki üldse tema poogna liikumist. Nüüd ta mängib ise juba natuke tšellot. Igatahes on see minu jaoks kõige romantilisem kõikidest sellesarnastest ettevõtetest. Dist olnud kuidas see kõige viimane kavade ja juubelikontserdikava siis kujunes. Kas oli ka tsentraalne teos? Siin oli selleks tsentraalseks teoseks lokatellizai sonaat haua ääres. Paar aastat tagasi, kui ma olin Moskvas, siis Galina paarinoa soovitas mulle muuhulgas ka seda sõnadega siin mängida, sest ma olen ikka tema käest küsinud, et noh, et öelge mulle veel midagi nii ilusat nägu ta kunagi soovitas mulle isa iileegilist poeemi, mis mul nagu on ka tükiks ajaks repertuaari jäänud ja siin on nagu väga istunud. Ja, ja siis ta soovitaski seda. Midge äratas tähelepanu natuke vaidlusalusena lugu on väga Ahnii Santne, võiks öelda, ta ei ole tõesti mitte probleemikas, aga ta on täis musitseerimise rõõmu. Ta on kujutlust ergutav. Ta ei ole mitte nii hirmus raske, et sa peaksid seal üleni higisena endaga võitlema, et kuidagiviisi toime tulla. Ja nagu kostis, jättis endast väga sümpaatse mulje meie kontserdi lõpunumbrina. Publik lõpetas kuidagi väga naeratades. Kas teie repertuaaris on teoseid, mis on kõlanud tavalisest sagedamini? Sven, tegelikult mulle tundub, on minu ihaldus minu jaoks, ta on üks minu elu väga suuri sündmusi. Kui ma sõja järel kodu oli hävinud, sattusin paariks aastaks Tartust Valka elama, elasin väga raskesti seda läbi, et ma ei saanud oma kooli, aga muusikakooli tagasi. Minu kõige kauaaegsem sõber noorepõlves käis edasi selles koolis ja ma käisin Tartus külas ja kuulasin ühte täiesti juhuslikku õpilaskontserti, ta mängis seal minule tundmatut teost. See oli see Svenseni romanss. Ja ma sõitsin tagasi. See oli niisugune sõjajärgne rong. See oli vagun, mille keskel oli see Tepluska, kus põles söetuli ja vagun oli pime ja rong sõitis Tartust Valka kolm tundi ja ma istusin seal ja aeg minu sees kirglikult mängis Svendsen, aga hakkasin seda tegelikult Moskvas õppima. Nii et me kuidagi saime hiljem kokku sellega mõlemad tahtis seda mängida. Palju on selle üle vaieldud, kas ansamblist id peaksid olema üsna lähedase hingelaadiga või hoopis kontrasteeruma. Milline on teie seisukoht? Ma usun, et nad meil on väga erinevad, miks tänu nendele pillidele, mida me mängime mediga kummitatuks kujund klaverit ja teisi instrumente silmas pidades. Et klaver mängib vahet, mida vaata tihti pillidega. Ta on ansambli pill või tihti üsna põlglikult saatepill. Ja ainult siis, kui pianist üksi mängib otse solisti mäng. Ja ometi noh, ma ei räägi seepärast, et ma ise klaverit mängin, vaid üleüldse ikkagi vaatame klaverinooti, eks ole, ta mängib temaatilist materjali enamasti nagu tema solist, ta mängib sinna juurde keerulist akordikat, tal on mingisugune faktuur seal üles-alla, palju noote tema eraldab, tema paneb, kui tema moodustab terviku, tema ees on ka see partituuris kõiku, mitu pilli mängib kuitahes või tahtmata, nagu on tsentraalne kuju, aga ometi ka mina olen selle poolt siiski, et solist on see pill, see teine pill esimene pill tähendab. Ja selle tõttu mul on küll selline kujutluspilt, mida ma välja pakuksin, et muusikas klaver, see on nagu jõgi, mille sõidab solist oma paadis, klaver kannab see klaveripoolne liin ühendab. Aga kui me vaatame jõele, siis meil meelde jääb ikkagi paati. Aga nüüd, mis puudutab niisugust mängu, siis? Ma usun, et solistidel tähendab teistel pillidel on seek tähtsam. Üks ansambli pianist, kui ta üldse loomult ansamblimängija on, siis ta mängib tõtt-öelda vist igaühega. Sinna pole mingit inimlikku vastumeelsust kontaktitustega puhtmuusikas muusikal küllaltki siduv nähtus. See peab väga agressiivset vastumeelne inimene olema, seda peaaegu juhtu elus. Et ansamblis saab olla tõesti igaühega, kui me võtame siin Eesti paremaid ansamblist no praegu näiteks kas või Peep Lassmanni ja seda seltskonda, kellega ta mängib, siis me näemegi, et ta tõesti mängib peaaegu kõigiga, mida elu talle ette toob. Buy võimiste tasandi vahe muidugi mitte liiga suur ei ole, noh, enam-vähem see peab olema. Aga kuidas on nii suurte allikaks ikka väga? Kas teineteist mõista või mitte mõista, aga viiuldajal on sageli vaja peale selle lihtsalt muusikatunnetuse, mis koos tunneme veel puhtpilli mugavamaks mängimiseks või niisugust arusaamist, aga seda muidugi. Kõige paremini pakub viiuldaja hea pianist. Kas te peate kedagi konkreetselt silmas? Esinesime koos Galina paari noaga. Ja siis. Tema on hea pianistid, vaat kui ta tunneb täpselt seda viiuliteost ja kui ta teab täpselt, mis viiuldajad, kus on just konkreetselt vaja seda aega mitte noh, see alati, et isegi ütled, et vat siis mul on niisugune raske koht, vaid ta tunneb seda füüsiliselt. Ma tahaksin veel laule. Ülemlaulu ansamblimängule selles mõttes et kutsuda üles sotsiaalseid, ealisi, vasturääkivusi tasandama mängu kaudu, mida ma mõtlen, mõtlen seda, et nagu võimelised vanemad või üks vanematest mängiks oma lastega, et õpetajad mängiksid õpilastega, et õed-vennad omavahel mängiksid. Et üldse elustuks traditsioon tulla kokku ja teha muusikat. Ma olin eile ühes noorte muusikute peres ja meid rõõmustas see mismoodi üks test ütles teisele midagi selle kohta, mida nad alles hiljaaegu oli mänginud koos. Ja, ja siis teatas ka ühe poeg midagi, mis teda väga vaimustas. Kui nad mängisid seda isaga koos, see ei ole ei õpiülesandes ega kohustuse, siis see on lihtsalt. Mõtlesin oma koosolemise rõõm. Tihti me ei saagi üle teatud piiride naljalt kokku Lukase vanemad oma lastega muusikas nad kindlasti saaks. Ja et tänasele saatele Ilus muusikaline punkt panna ma küsin teie käest, mis võiks olla üks ilus lõpumuusika, mis oleks tõeline ülemlaul ansamblimängule. Alustasime Helleriga, ma mõtlen, lõpetame kalleriga ja kuulame Elleri mände võib-olla ühte kõige sagedamini kõikide Eesti viiuldajate poolt mängitud eesti heliteost, aga meiegi oleme teda päris palju mänginud.