Viktor Gurjev, mida meenutab teile see Edgar Arro igihaljaslaul kodulinn Tallinn. See laul meenutab minule kõigepealt riiklikud kunstiansamblid. Eesti riiklikud kunstiansamblid etendasid minu elus väga tähtsat osa kuna just siin algas minu kui laulja loomilkuline tee. Enne Jaroslavli jõudmist olin ma kama ääres tööpataljonist, kus märtsist 1942 rahvakomissari kalandreisini Telegram nõudis viie inimese tekitamist Jaroslavlis, nende seas ka mind. Milleks meid välju kutsuti? Milliseid ülesandeid hakkame täitma? Mis ootavad meid ees? Seda kõike saime varsti teada. Loomisel olid Eesti riiklikud kunstiansamblid. Kunstiansamblite asukohaks saigi, nagu ma juba ütlesin, Jaroslavli. Ma jõudsin Jaroslavli märtsis 1942. Mind tülitati algul mees kuri juurde, keda juhatas Harri Kõrvits peatselt seinaga džässorkestri laulusolistiks Rostislav Mir Kuulovi juhatuse all. Orkestri koosseis 17 20-st muusikust. Nende seas mitmed tuntud pillimehed nagu Jaan Kornel, Boris Kõrver, Uuno Elts, Jurgel Miilen laulus solistina kuulus orkestri juurde ooperilaulja Marta Rumgi. Suure tuhinaga algas kontserdikava ettevalmistamine, kuna juba varsti algayst esinemisteks Jaroslavlis teistesse linnadesse. Novembrikuus oli planeeritud esimene kontsertreis Arhangelski ja Arhangelski oblasti linnadesse. Meie kuulajateks olid nii tsiviilelanikud kui ka sõjaväelased. Esinemistingimused nagu sõja ajal ikka, olid küllaltki keerukad, omamoodi rasked, paljud saalid väga külmad. Nii et isegi sellised saalid olid, kus hingeaur matis kuulajate esimesed read, hall juttu. Mäletan, kui ükskord Marta Rumgi oma õhulises tualetis laulis ühes säärases saalis tõusis kiiresti esimeste ridades lavale sõjaväelane ja kuuleskonna heakskiitva aplausi saatel heitis laulja õlgadele sineli. Meelde jäävad kontserdid toimusid Arhangelskisse interklubis. Ameerika ja Inglismaa kangelaslike laevakaravanid meremeestele. Esimesest jaanuarist 1940 kolmteistkordsest alustasime esinemistega Moskvas. Esmakordselt ma olin suures teatris esmakordselt, nägin ooperit. Jevgenia, niigin. Suur teatri suurte lauljate osavõtul. Edasi kontsertreis viis meid Uuralites ja Volga linnadesse ja sealt juba Kesk-Aasiasse. Sõitsime läbi kõik vabariigid pärast Kesk-Aasia pika reisu olid jälle järjekorras. Volga äärsed linnad ei unune minule. 22. september 1944. Olin koos kaasaga draamateatris. Vaatuste vaheajal tuli keegi näitlejatest eesriide ette ja luges, sobin büroo teadet. Vabastatud on Nõukogude Eesti pealinn Tallinn. Meie rõõm oli ülisuur ja nii varjamatu, et kõrvalseisvad inimesed meid õnnitlesid. Me ei suutnud enam etendust lõpuni vaadata, kiirustasime vagunisse, kus me elasime, et rõõmsat teadet edasi anda ka teistele. Tallinnasse jõudsime oktoobri lõpul. Tallinnas kõlas ka esmakordselt koduliin Tallinn. Heidaksime pilgu nüüd veelgi kaugemale minevikku. Viktor Gurjev, kuidas tuli üldse teie ellu muusika? Ma olen narvakas. Täpsemalt Kreenholmist. Vanemad olid vabrikutöölised, elasime vabrikute kasse muutus. Meie kasvatus oli näiteks 108 tuba ja loomulikult ka väga palju lapsi seal, kus palju lapsi, särg, palju mänge, sportmänge ja teisi mängijaid, nende seas ka pillimäng. Kui ma olin juba nii noormees 15 16 aastane siis ma juba sain mängidega suurimates orkestrites segaorkestrites, kus balalaika tarned viiulit. Kuid suurt osa etenduses minul Narvas üks üks teine orkester. See oli vene rahvapilliorkester haritud muusiku veresnik voli tema nimi juhatusel ja see andis minule väga tugeva aluse tudes 37. aastal võtsin vastu kutse tulla, sõita Tallinnasse, asuda mängima juba kutselises mandalisee krintetis. Sena Niibedati Kirillovi modernistlik kvintett, see oli küllaltki hea kvalifikatsiooniga kvintett. Tal oli iganädalased planeeritud etendust ka raadios ja siis selles orkestris, muidugi ma juba hakkasin ka natukene laulma. 1940 mul õnnestus sisse astuda konservatooriumis kuni mobilisatsiooni või siis ma juba sain konservatooriumis nii-öelda juba lauluga tegeleda. Kunstiansamblites me juba rääkisime, kuidas kulgesid elus, aga esimesed sõjajärgsed aastad? Tagasi õudus Tallinna, mind kutsuti meeskoori. Nii et 1944 oli meeskoorilaulja. Maestro Ernesaks suunas meid õppima. Ja paralleelselt töötlemise meeskooris. Õppisime maga konservatooriumis konservatooriumis pidi seda tööd tegema väga kiiresti, väga intensiivselt. Kuna aastaid oli ju palju meie põlvkonna üliõpilaste kohta, on kosel Konstantin Simonovi öelnud et meie olime üliõpilased sõdurite sinelis. Juba õppimise ajal tekkis teil kontakt. Ja siis juhtus need. Tudes 49, pöörduti Estoniast minu poole. Et ma proovisin ühte ooperit, selleks oli targa põski näkineidu esimene roll Estonias oli siis pürst näkineiust. Aga lõputöö oli teil, Klenski, Tšaikovski Jevgeni Oneginit. Jah, pärast küüditamist Teatris töösse mul seal hakkas kohe ridamisi tulema rolle aastas kaks kolm kõigepealt snäkke neid, siis tuli mul Alfredo. Ja siis tuli linskedenski, oli minule diplomitööks ja partneriks mees, partneriks oli Georg Ots. Meil õnnestus see diplomitöö kenasti. Yalenski jäi teie armsaks, jaksaks pikki aastaid. Javlinski ei mulle nagu etapiline osa minu loomingus. Klenski ei, väga tähtsal kohal. Räägitakse, et see osa minule sobis. Pikki aastaid laulsite Estonia teatris juhtivaid tenoripartiisid. Teie rollide nimistu on väga suur. Milliseid huvitavamaid töid tahaksite praegu meenutada? Vürsti osa? Näkineiust me juba rääkisime samuti Alfredo mulle väga meeldis. Teatris tervikuna oli etapiliseks ooperiks, nagu meil tol korral nimetati meituse noor kaardivägi, toorkaardi Ves, Malautsin, Oliekašeboid, miks see ooper etapiliseks muutus just seetõttu oma puhtmis poliitilis kasvatuseks mõttes? Meie tolleaegsele noorsoole. Ja peab mainima, et selle ooperil oli väga suur menu. Edasi tuli Herman 57, oluline roll seal vahepeal olid muidugi veel terve rida ooperid. Herman oli minu loomingus etapiline osa küll. Kuigi ta hääleliselt oli minule liiga dramaatiline. Kuid hingelt. Sobis. Ja seepärast ma nii palju, kui seda meil teatis läks. Muidugi laulsin. Teil oli ka kindlasti võimalusi eesti algupärastes ooperites kaasa teha. Ja selleks saaks kus oli juba 1959. Villem Reiman kirjutas ooperi kauged rannad, kus ta usaldas peaosa minule endale randla osa. Minul oli algupärandi laulmine väga huvitav seepärast, et ikkagi otseselt helilooja on kõrval kellel on omad kindlad soovid, omad kindlad näpunäited, kuidas Ta tahab ühte või teist kohta kuulata. Ja see oli minule isiklikult oli see väga õpetlik roll. Huvitavad karakter, osad, ehk meenutaksite ka neid mõningaid üheks õnnetuks armastajaks. Karakter osas oli mul meituse ooper varastatud õnn. Kahju, et see ooper ei püsinud kaua laval, kuigi seal tegid kaasa põhiliselt Georg Ots. Aino Külvand, väga tugev, dramaatiline paar. Ja minul niisugune dramaatiline mitte niivõrd vokaalilt kui tüübilt traagiline osa. See oli võib-olla nii esimesi tugevamaid karakterosi. Oli meil kersi Nuuter Borgia pess. Seal mul oli väga terav karakteri Noza spordinlaif. Tundus, et võib-olla nii-öelda minu eelmiste osade galeriis, see nagu ei mahu oma just selleni suured teravuse ja kontrastsuse ka. Kuid huvitaval kombel hakkas minul nagu ütlemakse osaks istuma ja see osa meeldis minule. Jani. Kui tuletate meelde arvustusi, siis ka armastajatele. Kas oli aastate jooksul võimalik ka kergemas žanris kaasa lüüa? Ma ootan operetti. Ja ühes operetis, mulle usaldati osa, see oli Straussi nahkhiire, siis see oli minule väga meeltmööda osa. Pealegi et partneriks oli võluv kaunis meta Kodanipork. Ja see operiteks meil hästi kaua suure menuga. Ja minule ta valmistus väga. Te ei piirdunud aga sokk ainult tööga ooperis vaheldust pakkusid kontsertesinemised ja väga sageli tutvustasite meie heliloojate uudisloomingut. Milliste autoritega sidus teid tihedam koostöö sõjapäevil? Kuna. Selles orkestris pianistina. Oli Boris Kõrver siis loomulikult, kõigepealt ma laulsin neid laule, mida kirjutas päris. Peab ütlema, et oma. Igatsusega mõtetega olla kodus. Küllap see inspireeris päris Kõrberit. Ta kirjutas seal kohe mitu ilusat laulukest. Tal oli väga ilus laul. Minu hääl lendab, lähend, soli lüüriline laul väga ilusti orkistreeritud. Ja me seda suure menuga alati laulsime. Teine hästi bravuurne pühendatud liitlastele. See oli marsi vormis hästi bravuurse, hästi energiline, kas see kõlas alati väga toredasti. Aga juba sõjajärgsetel aastatel järgnesid kõrvari optimistlikud mitmed tööteemalised laulud, no näiteks kas või Meil kolhoosis ja Boris Kõrver kirjutas seda päris nii viiekümnendatel aastatel. See oli terve tsükkel, kolhoosi laulud. Ta sai selle tsükli riikliku preemia ja seal olid toredad lustakad Kuidganis, armastusse, lüürilised, laulukesed. Ka Edgar arroga algas koostöö vist sõjapäevadel jätkus. Ütles laulude kirjutamisel otseselt interpreedid ja kui ta kirjutas näiteks juba siin kiigelaulu, siis ta mõttes natukene ka minu häälele. Samuti läheme poisid väljadele ja rida veel teisi laule, mida sai tol korral lauldud. Kuidas sündis tot Viktor Gurjev, Georg Ots siis ma olin juba diaatris aastal 1952 53. Tol korral oli ju raadios esinemist meil väga sagedased, sest kõik saated läksid otse. Ja ühel järjekordsel saates juhtus nii, et seal jäi meil aega nagu saate lõpuni ei olnud nagu midagi täita, siis kohapeal otsaga orienteerusin, et meil oli nagu oli sel ajal paar laulu, kes enda jaoks tehtud ja me laulsime ühe laulu seal maha. Huvitaval kombel hakkasid siis raadiosse kirjad tulema, et otsa Gurjevi laulud mitte ainult soolona meeldivad, vaid ka tvetina ja see andis meilegi hoogu, et proovida rohkem twitteri peale ja nii pöörasime tähelepanutootjate peale ja hakkasime siis neid laulma. Nõukogud, heljujate laule. Ja siis hakkasid meile kirjutama ka meie heliloojad. Selle koha peal oli eriti aktiivne oli Gennadi Badetski kest lülitus algusest kohe meiega töösse ja nii me sõitsime läbi terve meie väikese Eestimaa. Paljudes paljudes nurkades said kõike, sai esinetud ja siis tutine. Kulminatsioonis lõppes siiski 1956 kus oli esimene sõjajärgne Üleliiduline Nõukogude laulud ja Nõukogude romantsele konkurss, kus me otsustasime osa võtta. Ja vot seal olid teatud meeldiv üllatus meile. Et me väga tugevasti konkureeriksime teiste ansamblitega teistest solistidega ja jagasime esimese Preemia koos kuulsa bass Pedjernikoviga tema solistina meie tõtina. 56.-st aastast tänaseni olete teinud tööd laulupedagoogina. Ja 1956. aastal. Mind kutsuti praeguse Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli, seal ma töötasin seitse aastat, mul oli seal neli toredat poissi, kes lõpetasid minu klassi. Nendest kõikidest said Tublid, koorilauljad, üks oli isegi nendest palju aastaid Vanemuises, solistiks 63. aastal. Mind kutsuti Tallinna konservatooriumi. Ja nüüd olen Moskva konservatooriumis juba 21 aastat. Mullu konservatooriumis lõpetanud nende aastate jooksul 12 inimest, nende seas tänaseks päevaks nimekad nimed nagu Ivo Kuusk, alukaal, Voldemar Kuslap, Väino Puura, Rostislav Gurjev, hea Vanemuise solist, praegune Eugen Antoni. Nii et töö on nendega kõigiga olnud. Ka teie mõlemad pojad, Rostislav ja Viktor on isa eeskujul valinud muusiku elukutse, kas te suunasite neid teadlikult või oli lihtsalt? Teie eeskuju määrab nende elukutse valikul? Võib-olla Rostistabile teatud määral oli minu eeskuju närv. Aga üldiselt teadlikult. Ma neid muusikutaks ei suunanud. Minu arvates päris. Lapse eas Määrata lapsele kutse see oli küllaltki riskantne. Aga laste muusikakooli monid suunasin küll sellepärast, et ma pidasin lihtsalt vajalikuks nii üldhariduse saamise kõrval ka anda nendele teatud muusikalist kasvatust. Ja juhtuski nii, et Rostislav pärast keskkooli ja lastemuusikakooli lõpetamist eks hoopis Tartusse. Ülikooli aga Viktor hakkasime tol korral mõtlen muusiku alal temale sobiv ja tema tõepoolest juba SAISis suunatult edasi muusikakooli ja seal edasi konservatooriumi. Olete nüüd mitmekordne vanaisa, kas ka teie poegade lastest on Lotta järelkasvumuusikute armeele? No peab olema fanaatik, kui juba praegu öelda, et saavad tingimata muusikuteks, kuigi nendel kõigil on hea rütmitunne ja pärisquenze välja kujunemas ka intonatsiooniline kuulmine. Kuid olen realist ja ma loodan, et minu pojad on realistid. Jäi tee neid otsusi juba kohe nüüd. Ja mis võiks olla nüüd kuul, mis vanaisa ettekandes võiks meeldida ka kurjevite pere kõige pisematele liikmetele? Ma arvan, et ma laulaksin sama lastelaulu, mida ma laulsin kunagi oma poegadele. Nüüd ma laulaksin seda oluga neile. Ja see oleks klipperi, miks karu talvel magab ja Hold saadab klaveril Viktor Gurjev juunior.