1824. aasta kevadel sõitis vürstinna kolitsena Peterburist Krimmi lõunarannikul asuvasse mõisasse ja tema kaaskonda kuulus ka Liivimaalt pärit paruness Barbara Juliaanhankreedener. Hääldame mees sedasi meeste eesnime eesti või saksapäraselt, sellel polegi tähtsust, sest tegemist on tõelise maailmakodanikuga. Aga tegemist on ka erakordselt huvitava inimese isiksusega. Ja temalt on ilmunud romaan, mis omal ajal oli väga kuulus Euroopas, eriti muidugi Prantsusmaal, siis ilmus Prantsusmaal ja selle nimi oli Valeri. Meie saate esimene külaline on Ülo Treikelder, kes on selle raamatu tõlkinud eesti keelde ja räägib ka siis selle raamatu autorist. Aga see oli vist väga jõukas perekond Ülo Treikelder noori, kes oli tema kindlasti. Kui me vaatame Burberry Leone fon Gründmineri, esivanemaid, sugulasi kui tema tulevast abikaasat, siis on tegemist kindlasti ikkagi suhteliselt rikka seltskonnaga. Muuhulgas võib nimetada seda, et, et ülejäänud vanaisa oli Vene feldmarssal fold Münnis, keda Katariina esimese ajast väga hästi on teada. Tema tulevane abikaasa oli tuntud Vene diplomaat ja tema isa fon viitingshow omas mitmeid suuri maavaldusi ja mõisaid Liivimaa kubermangus muuhulgas siis ka Eestimaal selle kohta, mida me nimetame praegu viitinaks. Oluline, mis ta ka, see, et noor daam sai väga palju Euroopas reisida, ta oli tõeline eurooplane, meie mõistes, see oli, kui ma õigesti mäletan, 13 aastane, kui ta käis ära näiteks Londonis aga tema eriline huvi, mis ilmselt ka tema elu väga palju määrasid oma loomingus kajastus, oli ikkagi tema huvi Prantsusmaa ja eeskätt Pariisi siis Prantsusmaa vastu. Tema elukäik läks nii nagu noortel daamidel sageli sel ajal väga noorena pandida mehele sõna tõsises mõttes ikka vist pandi seitsmeteistaastane tüdruk pandi mehele 20 aastat vanemale mehele, kes oli juba kaks korda abielus olnud, teisiti ei saanud, see oli kombeks, on ju nii käituti. Kusjuures meie kangelanna kohta võib ütelda, et tema abielu ei olnud sugugi mitte õnnetu, vähemalt alguses mitte. Parun saadeti Veneetsiasse Venemaa suursaadikuks. Nii et tema oli siis saadiku proua, kuidas tema elu kulges? Kulges ilmselt nii, nagu väga paljude saadiku proua tööelu on kurdetud, üldiselt igav oli. Ja seda igavust püüti siis ka seltskonnas kuidagiviisi leevendada. Aga nüüd, justkui te nimetasite sele Veneetsiasse saatmise, sest see on tegelikult oma raamatukoha pealt väga oluline seik. Nimelt Veneetsias võib öelda, et toimusid need sündmused, millest lähtuvalt või mida ära kasutades on kirjutatud sedasama Valeri. Nii, seal toimus dramaatiline armulugu, armus mehesse, jah, tähendab, on teada, et oli tema abikaasa siis Fonkredionäri erasekretär, Aleksander Stack, Kiiev, venelane, venelane, kes nii-öelda siis tundis sellist salaarmastust just nimelt siis saadiku proua vastu, kes varjas seda pikka aega ja lõpuks siis avaldas ilmselt väga suuri hingepiinu, tundes selle saladusega saadikule. Nii et selline nii-öelda lugu on tegelikult toimunud. Loomulikult ei olnud ta nii dramaatiline, nii võib-olla ka romantiline selle sõna vanas tähenduses, kui seda on kirjutatud selles Valeri raamatus. Kuid jah, mõnevõrra analoogilised sündmused on toimunud just nimelt selle Veneetsia reisi ajal. Naa dramaatikat oli palju, püüti asja lahendada, perekond sõitis ära, uude töökohta Kopenhaagenisse, aga erasekretär sõitis järele? Jah, sõitis järele, kuid tundub erinevalt jällegi sellest Valerii raamatust. Need suhted olid natukene siiski teistsugusel, mingisugust suurt armastust sellest lõpuks ikkagi välja ei tulnud. Küll aga jah, juba Kopenhaageni perioodilt hakkab Barbara Juliane von krüptoner juba nii-öelda tegelema kirjandusega, leiab võib-olla endale nagu teise väljundi mõnes mõttes. Ja sellest ajast hakkavad pärinema juba ka kirjanduslikud katsetused ja hiljem ka juba avalikud asjad päris seltskonnadaam, tareemset väga võluv, väga särav, ta äratas tähelepanu, tema ilu olevat olnud erakordne. Aga samas oli ta ka noh, niisugune kapriisne ja kergesti solvub ja no kompleksidega ja mitmekülgne isiksus või kuidas öelda jah. Ma natukene lastetoa peale mõtlema ühelt poolt tõepoolest väga hea kasvatus, väga head õpetajad. Aga teiselt poolt ikkagi jah, juba küllalt varasest noorusest peale on võõra Juliaane tundnud ennast sellise erakordse ära märgitud inimesena. See on kajastanud tema päevikus, seda on tunda päris mitmes kohas. Ja kindlasti mängib teatud rolli ka ütleme sellel eluperioodil, mis siis järgneb juba 1804. aastal, kui temas tekib see nii-öelda usuline ärkamine. Sinna me veel jõuame, aga ta jõudis palju Euroopas ringi käia, tema abielu suhted formaalselt ei katkenud, nad elasid lahus, vahepeal said jälle kokku perekonna taastamist ei toimunud tariga, näiteks Peterburis, kas ta sai Peterburis tuttavaks tsaar Aleksander esimesega see tutvus pärineb natukene hilisemast ajast, tõenäoliselt see peaks pärinema, mul on mälestus, selline hägune mälestus. Et see tegelikult pärineb juba 1810. aasta järgsest perioodist, on seal nagu sead Saariga, Aleksander, esimesega tutvumine. Nii tema elu Lääne-Euroopas. Kuidas te seda ette kujutate, sari siis kõrgema seltskonnadaam, kes tüdines kiiresti ühest kohast läks teise kohta. Umbes nii see vist oli, see pidi nii olema, muidugi tuleb tunnistada, et Lääne-Euroopas sattus väga erakordselt huvitaval ajal. Me räägime Prantsusmaa romantismi-st. Ja see oli just nimelt see aeg 1795 kuni 1805 kui ilmusid seal esimese prantsuse romantismi laine kõige olulisemad asjad. Prantsusmaa satub jaamad anda stal kõiki need individuaalse poeesia, kirjanikud, need romantismi esimese laine suurkujud avaldasid just siis, kui me vaatame sedasama 18. sajandi algust 1800 Sigma, Padala 1800, Kaczylmubleni 1803, palun väga, ilmub vale. Õige. Nii 1802 on ilmunud kristlase vaim ja sinna laine alla sattus ka ilmselt siis valemi. Kui rääkida veel seltskonnaelust, siis olevat hea tantsija ja tema säiliga tantsud olevat olnud kuulsad, seda olevat palutud ikka esitada. See on jälle üks külg tema tegema, seda on räägitud jah, juba lapsepõlves sai ta väga hea haridusega, selles osas ta tõepoolest tantsis äärmiselt hästi. Ja ka romaanis kirjeldatud rätikuviisis salli tants, seda on ta ka. Mitmed tema kaasaegsed on sellest rääkinud, et see olla ikkagi olnud tõeliselt selline huvitav, läbimõeldud ja tolle aja kohta ilmselt ka suhteliselt erootiline tants. Enne kui me läheme selle tema romaani juurde veel tema elust. Kui Prantsusmaa oli löödud Napoleon oli löödud siis niisugune mõiste ajaloost püha liit tema olevat selle liidu nime välja mõelnud, ei olnud selle liidu seni juures, kõlab uhkelt, kõlab uhkelt. Nii räägitakse, aga noh, eks kui räägitakse, peab ka mingi alus olema. Tegelikult minu arvates on mingis mõttes õige või sümboolne või kuidas peaks, ütleme just nimelt see, et Varvara küünar on olnud seotud pühaliiduga. Sest tema, nii seltskonnategelasena kui kindlasti ka kirjanikuna on samuti mingis mõttes sild. Ta ühendab erinevaid kultuure, tähendab tegelikult saksa kultuuriareaali, prantsuse Realiga ja kui me mõtleme püha liidu peole 1008 15. aastal sõlmitud pühaliidule lepingu peale, siis see on ju tegelikult äärmiselt huvitav dokument. See on dokument, mis ühendab kolm nii-öelda erinevat religiooni. Ühelt poolt kirjutab sellele alla õigeusklik vene tsaar siis katoliiklik Austria keiser ja lõpuks siis täiesti protestantlik preisi valitseja ja sellesse perioodi jääb ka tema väga kirglik suhe Aleksander, esimesega nad said kokku, kui nendel olid, noh, niisugused varjatud suhted ilmselt, aga natukene ajas edasi minna ja hilisemasse aega nad said ka Peterburis mõtteliselt peale salaja. Üks variant on ka, et nad olevat Petseri kloostris salaja kokku saanud seal küsimärgiga, see isegi ei ole nii küsimärgiga, võib-olla selles, see on olnud dokumenteeritud. Kas oli 1819, ma pakun või, või mingi umbes selline aeg mis on selline küsimärgiga asi, on räägitud, et tsaar Aleksander esimene olla käinud lausa Fonkredionäril Viitina külas. See on selline natukene legendi muudetud, et aga miks ka mitte ilus jutamati kui tsaar Eestimaale oma peaaegu et hingehooldajale või kaaskannatajad külla sõidab. Me oleme jõudnud nüüd tema sidemetele Liivimaaga nimetamata on see, ta sündis Riias. Perekonnal oli mõisaid nii Läti kui Eesti alal ja siis Eesti alal Se Viitina mõis. Ja see nimi on tulnud perekonnanime järgi, Fitynhow oli siis Tripolis video täpselt, tähendab nii SAISis, Viitina oma nimelt kohalikel on seda võib-olla huvitav kuulda ja, aga see on ju väga levinud nimemoodustus Eestimaal, kõik mõisate nimed on ära eestistatud ja väga palju kohanimesid on jah, loomulikult Viitina mõis pärineb otseselt viitinhofi nimest. Ta käis Viitinasse mitu korda, need olid küll lühemad külaskäigud. Aga ükskord, kui ta käis külas oma emal, ta külastas haiget, tema toetas teda siis olevat olnud no ilmutus. Ta nägi aknast ühte tuttavat aadlimeest neile külla tulemas siis toimus midagi olulist, siis pidi toimuma midagi olulist. Ma ei oskagi öelda, kas see võis olla aadlimehe aknast nägemise kaudu või kuidas. Aga teada on see, et oma kirjandusliku edu tipul sellelsamal 1804. sel aastal, kui just oli ilmunud Valerii olid ilmunud kordustrükid, sõitis ta Riiga 1804. aasta jaanuari lõpus ja korraga ka pööras selja kogu oma kirjanduslikult kuulsusele koguma senisele seltskonnaelule. Ja tõepoolest võime rahulikult rääkida täiesti kahest erinevast, võib-olla ülejäänud insenerist. Jah, kui hästi tuttava aadlimees tänapäeval kokku kukkus ja suri. See oli kindlasti suur läbielamine daamile pidi ilmselt olema, sest see muutis kogu tema elu kogu tema ellusuhtumise, kogu tema põhimõtted, millest ta lähtus. Ja nüüd mõned küsimused Viitina kodurja lähematikalkunile. Kui hästi teavad Viitina elanikud oma küla kõige kuulsamat inimest läbi aegade? Ega Barbara Juliane von krüptyaneri ei tunta küll võib-olla mõned üksikud inimesed, kes on Kirjanduse kaudu teda tundma õppinud, aga ega kirjandust ka ei olnud eesti keeles. Nüüd tänu eesti raamatule, ma loodan, et see küsimus laheneb väga hästi. Ma olen kuulnud, et teil on ka plaanis siiski seda Kredeneritel kuidagi siin jäädvustada. Saina, teie kõige kuulsam selle kandja elanik siin. Ja ta on kogu Baltimaade kuulus kirjanik kelle romaan Valerii oli Pariisis aasta romaan ja kelle lugu on uuritud mitte ainult venelaste sakslaste prantslaste poolt vaid ka üks ameeriklanna Clare SMIT on seda uurinud ja kirjutanud tema kohta raamatu muidugi Leo Anvelt, oli jah üks mees, kes kirjutas Otto Wilhelm Masing ja kaasaegsed ka krüptyanerist, aga ta kirjutas rohkem Rõuge pastori Mark purgi Agrüptyaneri suhetest. No teil on siiski üks konkreetne plaan, kuidas selle veetleva naise mälestus siin taaselustada. Kuna nüüd on 2004. aasta ja krüdyaner sündis 1764 ja suri 1824, kõik need neljaga lõppevad. Assad on, et me tahaks krüpthenerile Viitina külaseltsi eestvõttel panna Viitina mõisaparki ühe mälestuskivi. Suur võimas mälestuskivi, kus on tekste rüüdeneri mälestuseks. Kui sa nüüd püüad seda aega endale ette kujutada see õrn, habras naine õrna nahaga, nagu teda on kirjeldatud, kuidas ta ennast tundis siin Viitina küngaste ja mägede vahel laiad lagedad väljad, lumised võõras rahvas, võõras ümbrus. Kas oliseni? Ei olnud tal kerge, siin ei olnud kergelt all ka elada praeguse Aluksne mõisas kaks mõisata Liivimaal, kus ta rohkem viibis, oligi Aluksne ehk Marian burg ja biitina siin olid lumised väljad tegelikult välja ei saa öelda, olid ikka lumised künkad ja külmalt talved olid kogu aeg siin, temperatuur on viis kraadi külmem kui Võrus või ümberkaudsetes valdades. Ja see tuleb sellest, et Viitina ümbrus jääb korneti ja Haanja mägismaa vahele. Ja loomulikult küüneneril, kes oli harjunud enamuses oma täiskasvanu elust elama lõunamaadel. Ta oli ju Veneetsias, Pariisis, Šveitsis, talle meeldisid rohkem ikka sellised soojad maad. Ja selline rahvas, kelle keelest ta aru sai. Nii et tal oli küllaltki raske siin viitinas ja küllalt need masendus, perioodid, kus ta enda kallal katsetas mitmete eksperimentidega, mis ta tervise täielikult ruineerisid. See oligi vist selle kõige tulemus, et ta siiski siin viitinas jäiga paratamatult haigeks. No teada täpsemalt ka neid eksperimente, milles seisnes. Seisnes selles, et see vana mõisahoone või nurgas ta siis vana oli, aga ta oli ühekordsete akendega. Ta ei lasknud kütta üldse seda, külmetas seal ja sai igasuguseid haigusi, mis viisidki ta lõpuks 1824. aastal hauda. Need eksperimendid olid siis selleks, et oma niisugust meelekindlus kontrollida ja tugevdada usku loojasse. Seda ta püüdis tõestada, et tema keha ja hing suudavad üle olla kõikidest nendest karmidest katsumustest. Aga ega inimkeha ei ole nii tugev, kui ta ei ole ikka karastus saanud ja tema oli ikka kasvanud teistes tingimustes ja nüüd järsku hakata enda kallal tegema niisuguseid eksperimente. See minu meelest ei olnud see küll õige, aga tema oli väga tubli karakteriga väga võimsa ellusuhtumisega naine, nii et ta võis endale seda lubada. Ta pidas ka avalikke jutlusi rahvale mäe otsas ja siis ta vist rajas mingisuguse mälestusmärgid, mis pani üles mingi puu ristimäe ja ta pani üles majutuse, puu risti. Sellega oli natukene segane lugu, sest vaatamata sellele, et ta tegelikult pärines ju brutastantistlikust keskkonnast, mis tol ajal Liivimaal üldine oli oli ta ikkagi niivõrd läbi imbunud oma suhetest Prantsusmaaga. Kohalikud kirikutegelasega väga kindlalt ennast ei tundnud tema juures viibides tema tegevust vaadates nii, et sellel ristil olla olnud päämiselt küll dekoratiivne väärtus, aga, aga see rist põhjustas tegelikult kohalikes kirikutes pahameelt. Ka tema heategevuslik noh, niisugune initsiatiiv ei meeldinud neile talupoegi toetada, milles siis probleem ei olnud kombeks, ütleme niimoodi, mingis mõttes tema tegevus väljus kindlasti sellest klassikalisest raamist, mis baltisaksa perekondadel siin maal nagu tavaks oli. Nii et ega, ega tema peale ütleme hästi ei vaadatud. Tal olid sama põhimõtet, ta elas külmasoones ühekordsed aknad, et kas siis mingisugune noh, ma ei tea, skeesi näide olla sinnapoole suunatud. Sest tema hilisemates kirjutistes, mis on küll väga vähetuntud, need on sügavalt religioosse sisuga kirjatööd on seda skeesi teemant tegelikult päris mitu korda puudutatud, nii et tõenäoliselt seal mingi selline alge on olemas. Kui palju te olete jälginud neid tema teisi tekste, pakuvad nad mingit huviga hilisemaid religioosseid tekste? Ma ei ole praktiliselt üldse näinud varasematest tekstidest, ma olen kokku puutunud katkenditega, täismahus ma neid lugenud ei ole. Küll aga tundub jällegi midagi, pole parata, et üks väga oluline asi, mille Võrbarajuljane Fonkuröder oleks võinud veel kirjutada, mis tal oli peaaegu valmis, mis peaaegu ootas avaldamist oli samuti romaan nimega Eliise, mis jäi lõpetamata sedasama pöörde tõttu tema elus. Kuid mida on väga mitmel korral tsiteerinud ja nimetanud tema hea sõbranna juht ja mentor proua staar. See, et ta teri aastal 1804 pagendusse on selles mõttes hämmastav, et just eelmisel aastal oli ta saanud kuulsaks oma romaaniga Valerii teda roopast tonti armastati Tallinna meie mõistes siis kultus ja pappkirjanik tuli siia kaugesse kõledasse tundmatusse, pimedasse põhjalasse. Ta kirjutas selle romaani Pariisis ja selle romaani kirjutamist alustas ta tegelikult Genfis sealsamas sõrmendus Stahli residentsis. Järgnes sellega poolelioleva käsikirjaga Pariisi ja lõpetas selle lõpuks hoopiski juunis 1803. aastal ja see Raamat suuresti põhineb tema isiklikele läbielamistele, aga kõigepealt tuleb ära rääkida romaan kirjades, see on romaan kirjades ja võib-olla on huvitav märkida, et kui see romaan ilmus 1803. aastal ei olnud seal sellel trükisel mingit märget autori kohta, ta ilmus anonüümsena. See tähendab seda, et küllalt palju on spekuleeritud hiljem ka selle üle, kes on selle romaani tegelik autor. Ta ilmus tõesti ainult pealkirja. Tegemist on noore aadliku kirjadega oma sõbrale, kirjavahetus pärineb suhteliselt lühikesest ajavahemikust on praktiliselt ühe aasta jooksul kirjutatud kirjad. Ja kirjade sisu on üldjoontes selline, et küstav realinaaga kirjutab oma õnnetust suurest armastusest oma hea sõbra õpetaja, nagu ta ütleb, ise teise isa naise vastu ta kardab seda armastust välja näidata, ta põeb selle pärast kohutavalt, aga see armastus on tugevam kui tema. Ta ei saa selle vastu. Ja lõpuks loobub, tõmbab pagendusse ja sureb seal peaaegu üksikus elada. Kelder, te olete selle romaani tõlkinud prantsuse keelest tõlkija on süvenenud romaani teksti paremini kui keegi teine. Kuidas te seda teksti iseloomustate tänapäeva inimese seisukohast? Ühest küljest on lihtne. Tekst on tegelikult tõlkijale võib-olla mitte väga raske probleem. Kui lähtuda puhtalt lingvistilisest tasandist, tuleb arvestada ja tegelikult on seal aga tunda, et Barbara ülelefon, krüptyaner kirjutas selle teksti ikkagi enda jaoks võõrkeeles. Tema prantsuse keele oskus oli küll väga hea, kuid tema emakeel oli siiski saksa. See annab natukene võib-olla ka tunda, kui seda teksti tõlkima hakata, kui seda teksti lugeda, kuid mis on tõlkija jaoks võib-olla suurem probleem on edasi anda nendele suhteliselt lihtsate lausete abil tegelikult küllalt sügavad, küllaltki omapärast ja küllalt keerulisi suhteid. Tänapäeva lugeja jaoks on seal väga palju tundeid, väga palju sentimente. Seal nauditakse oma läbielamisi, neid püütakse taastada, neid püütakse võimendada. Ja need on siis need, mida kirjutaja naudib. Jaa, täiesti kindlasti pettuvad selles raamatus need, kes otsivad kiireid süžee, arendusi, mitmetasandilised võib olla pabulad või midagi sellist, see on tegelikult ikkagi mõtisklus. See on ühe inimese kohati ka kahe inimese vaatamine iseendasse, oma tunnetes, oma suhetesse teiste inimestega, oma suhetesse jumalaga. Ega meeleolukad, looduskirjeldused ja väga meeleolukad, looduskirjeldused. Võib öelda raamatusse sündmustiku ei ole Sirjad, kirjad, kirjad, sündmustik, tegelikult sündmustik on kokku võetav kahte lausesse. Diplomaadi perekond reisib läbi Saksamaa Itaaliasse ja nendega kaasas olev sõber lahkub nendest Veneetsias taandubki eTromaalasse ja suleb seal süsi. Võimsad kired, võimsad tunded, mida siis täritsevad aadlimehe kohusetunne, põhimõte, et eelarvamused, seadused, need siis põrkavad pidevalt vastastikku. Täpselt nii see võib-olla on ka see, mis annab meile õiguse seda romaani või kiriromaani nimetada tõepoolest romantismi voolu alla kuuluvaks, see on tegelikult selline tüüpiline vara romantistlik. Siis sai juba nimetatud, et raamat oli väga kuulus, väga tuntud kirjanik isegi soodustas selle noh, niisugust levikut, tellisest, pikki kiidu artikleid, Ohio kiiduartiklid, need olid need, mis ilmusid nii-öelda pärast trükikuid. Huvitav on tegelikult vaadata võib-olla seda, mis ilmus enne trükki, kuidas tegelikult romaan tänapäeva mõistes, kuidas see sõna on üles haibiti. Umbes paar kuud enne Valeri ilmumist trükis ilmus kirjas mihuke juurde famous, kui ma õigesti mäletan. Väikene kirjutis sellelt samalt telefoni grividenerilt, mille pealkiri oli, kui ma täpselt mäletan välismaa daami mõtted tammed homsena ja sellele kirjutas saatesõna ei keegi muu kui satume ja ise kõige kuulsamad Prantsusmaa kõige loetavamad kõige tunnustatum-Prantsusmaal kirjanikud tegelesid sellega, et tutvustada kuskil kaugelt ääremaalt pärit tundmatut nime. See on reklaami tippsaavutus, ma arvan. Nii sel ajal kui praegu ja miks ei armastanud seda raamatut Napoleon jaga, et olevat olnud kuidagi tagasihoidlik köite kohta ma ei oska nii täpselt ütelda. Küttega oli krüdonäril mõningane kirjavahetus, ehkki öeldakse, et tõepoolest, et Volerii on noore Perteri paralleel ei ole ta kunagi küttega läbi saanud päris hästi. Kogu aeg on olnud mingisugune asi seal vahel. Napoleoni puhul on asi võib-olla natukene isegi taotluslik või on selles mingi üldisem süsteem, sest Chröderil on tegelikult ju Prantsusmaal olemas analoog son, prouade Stahl kes nad sündisid praktiliselt samal ajal kaheaastase vahega, mõlemad jäid täpselt samal aastal leid liseks, kirjutasid, avaldasid oma asjatu aastaste vahedega, kui ma õigesti mäletan. Ja prouade Stahli täpselt samamoodi Napolion ei armastanud ta lausa pagendas ta Pariisi õukonnas, tema kuulus lause oli see, et prouade Stahl kui ennast vähemalt 40-l kaugusel Pariisist ja lähemale ärgu tulgu. Tegelikult on siin olemas veel üks väga huvitav paralleel. Kui juba 1800 kahekümnendatel aastatel kakk rüüd ener tegelikult Peterburist pagendati sisuliselt. Tegelikult on need elu kohutavalt palju sarnast, isegi pagendamine õukonnast on suhteliselt sarnane ja see oli just see aeg, kui siis küünarViitinasse elama tuli. Pikenudki Edezdalam kirjanduslukku jäänud Kredener mitte? Jah ja ei, selles mõttes, et Stahl oli süsteemis sees, küünal tuli sellesse süsteemi tegelikult kaheks aastaks, ta kirjutas oma romaani. Lahkus Ma ei julge ennustada, mis oleks juhtunud siis, kui küünal oleks jäänud Pariisi seltskonda või ütleme, Prantsusmaa seltskonda pole isegi samuti Genfis Šveits Šveitsi ka. Ja oleks näiteks avaldanud 1905. aastal oma Eliisi näiteks me ei tea, mis oleks juhtunud, 1807 tuli alles tõstaalilt rinn, mis sai maailma kuulsaks. Ei julge öelda. Selle erakordse naise elu viimane lehekülg oli nagu juba alguses nimetatud, ta sõitis Peterburist koos soos ja, või kaitse ka lõuna poole. Rehist algas kevadel ja sügiseks ei olnud nad veel Krimm ei jõudnud, see näitab tolleaegseid olusid. Astari 1824. Aasta enne Bristide ülestõusu. Nad jõudsid Krimmi. Nad olid sõitnud mööda siseveekogusid mööda jõgesid siia, tähendab ja see pidi olema siis purjekad, aerupaadid või kuidas see tõenäoliselt oli seal kombineeritud liikumisviis ja ma ei usu, et see asi nüüd kogu aeg vee peal käis. Aga see ühelt poolt näitab, näitab olus ja teiselt poolt näitab, ka tabasid. Sest kui me praegu sõidame Tallinnast Tartusse, Tartust Tallinnasse 33 tundi bussiga, siis reis tol ajal oli ju ikkagi ettevõtmine, peatuti mõnes kohas, peatuti nädalaks, mõnes kohas kolmeks päevaks. Noh, tegelikult samamoodi nagu selles demaromaaniski reisija toimib tegelikult reisitrajektoor ei ole väga pikk, aga see reis kestab terve aasta, vahepeal peatutakse, elatakse seltsielu, korraldatakse pall ja no nii nagu asjad käisid 24. aastal. Nad ei jõudnudki sihtkohta. Proua köidener suri Krimmis enne enne sellesse mõisa jõudmist maeti armeenlaste kirikusse. Nii lõppes siis selle erakordse naise elutee. Ta oli kuuekümneaastane. Temaga kaasas oli tema tütar Juliette. Ta kutsus teda tolate prantsuse nimega. Oli ette ja ma tean, et tema tütar pärast üritas lasta ümber matta õigeusu kirikusse, kuid see mitmesugust takistuste tõttu ei õnnestunud. Nii et jah, küüneron siiani maetud või selle koha nimi oli. Velokratt oli tema mingil ajal aga, aga sinna armeeni kirikusse kuuldud saatekülalised olid Ülo Treikelder ja Mati Kalkun. Mina olen saate toimetaja Martin Rand.