50 eluaastat ja kõigi teiste kõrval alati noorem. Eks ole, kadestamisväärt, troll ja sellest jaanuarist ei saagi, lahtise peabki jääma, sest mikrofoni ees on Karl Burman noorem. Juubeliõnnitlused öeldi juba mõne päeva eest, kuid palun võtke vastu veel ühed head soovid ja mikrofon. Kuidas sündis esimene akvarell? Katsuti, mäleta, milles esineb, just oli, aga õige varases lapsepõlves sai sellega pihta hakatud. No võib-olla oli selles süüdi ümbrus kassat sest nagu üldiselt ja ta käib teie peres juba põlvest põlve, pintsel isand Endale onult vennapojale. Ja nüüdisõepojal on seesama tõbi küljes isegi ära. No need traditsioonid jätkuvad ja ühtlasi läheb edasi ka kiindumus arhitektuuri. Kui teie kujutamisobjekti number üks võib vist nii öelda. Ja vana armastus on jäänud ikka selle ehituskunsti vastu, nüüd see on siis niisugune lähedane teema ja enam-vähem te olete ju ehitust isegi Stureerinud Jaaga kaasanud ehitust, aga kuna meil ei olnud mitte arhitektuuri fakuteetuma, siis seda ma õppisin, isa kõrval olnud juba õpipoisiks. Ja siit tulla. Ja olete siiamaani ehitusvaadetele truuks jäänud? Jah, kuidagi sinnapoole tõmbab rahast laienda, seda natukene ka uute suuremate objektide peal. Maardus võib-olla sõidetakse kahtlaselt Lätis, seal on surm, keemia kombinaat on juba alustatud, ehitus nüüd seda tahaks nii tööjärgus kohe natuke sisse elada ja seda jäädvustada ka ja tahaksid minna ka Narva, kus ma siia vangil uut midagi saanud teha. 48. aastal maalisin juga veel, aga nüüd on seal suur võimas energiasõlm ja ma arvan, et ma käin ära enne leivakul ja siis lähen alles Narva, nii et mõista, mis jõgi ja ja niisugune elektrijaam endast kujutab vasakul ja siis Narva enne liivakul ja ühesõnaga enne nuustakule siis Pariisi enam-vähem nagu ütles udu lahtri, tollase jää juubilari tuba on juubelililli täis. Vanasti oleks akvarell eesti jaoks motiive jätkunud vähemalt järgmise sünnipäevani viljadest kuid nüüd murravad klassikalisse akvarelli lüürikasse ikka vaimukamalt sisse. Auto klaarid, kraanad, keemiatehased ja elektrijaamad. Kuigi teie puhul, seltsimees Burman, võime vist öelda nii, et kiindumus tööstusmiljöös üldse sai alguse juba õige ammu ja ma olen kunagi töötanud Poltas ja seal mul meeldis juba see töörütm. Siis muidugi keegi ei saanud aru, mispärast niisugust asja võib maal te olete küll akvarellid, mis tehnika ja aga siiski ma tegin seda, mis tolleaegsed kriitikud ütlesite, kui läksite oma Volta tšehhiga näitusele näiteks? No näitust oli juba vist hiljem, aga keegi ütles, et palju see ilmalik kirik maksa nii ümbrisega kui siduda juubelijutt nüüd peatse kunstnike kongressiga. Kas võime siis eelnenust teha järelduse, et Karl Burman noorem seisab tihedama kontakti poolt kaasa ja poeesiat? Ja ma võtan õigeks, ütleme nii enesekriitilised, et ma taas laiendada natukene oma teema valda sellepärast et vanalinna vaated, kuigi nad üsna hästi lähevad, aga ikkagi rahuldus annaks ikka rohkami aja rütmi loomingus kehastada. Uues linna, ütleme ehituses ka on siiski oma teatud lüürikast teinekord mis akvarell võiks nii olla. Loomulähedane, mida te peate Te, meie tänases kunstielus kõige positiivsemaks jooneks? No kasvõi seda, et praegu on ikkagi võimalus noortel inimestel õppida, kellel ikka sellist tahtmist on ja nad saavad ikka enam-vähem ikkagi õige roobaste paar juba varakult asetatud, minul on see olnud nii stiitilisatsiaal, kuigi see ümbrus oli nii soodne, aga siiski jäi palju vajaka just niisugusse esimesest õigest suunamisest, suunitlusest, mis praegu on noortele kättesaadav. Ja selle tõttu ma arvan, et et see ongi see, mis nüüd on nii. Minu meelest üks väga oluline punkt, palju tänu ja jõudu teele. Nüüd on meie stuudios kunstnik Lepo Mikko. Kaks aastat on möödunud eelmisest kunstnike kongressist. Mis on teie arvates selle aja jooksul tulnud eesti kunsti rõõmustavat? No nii palju on ju selle kahe aasta jooksul muutunud ja kunstnikke, see on kõigepealt kasvanud noorte andekate kunstnike näol. Teiseks on kunstnike loominguline ind tõusnud ja ühtlasi ka aine ja ümbruse õige nägemine on nii nagu süvenenud selle aja jooksul. Ühesõnaga kunst on muutunud rohkem kaasaegsemaks, kui ta võib-olla oli varem. Sest tänapäeva kunstiliseks tüüpiliseks võib-olla nähteksoni loominguline, niisugune vabadus, suurem ekspressiivsus ja mõttetihedus vist eriti võib-olla on rõhku pandud teoste nii-öelda jõukusele kuna varem ehk rohkem oli niisugust passiivset ära tegemist. Ja see just, et meie võib-olla viimase aasta loomingust on eriti näha olnud niisuguste aktiivset ellusuhtumist tänapäeva elu, nähete Vilosoofilist tõlgendamist mitte ainult sündmuste registreid keerimist on olnud 90. edasiviivaks momendiks. Ja kahtlemata siin muidugi ei ole mõtet loetleda nüüd üksikuid saavutusi. Agad, meie loominguline tase või kunstiline tase on kindlasti jällegi tükk mad tõusnud. Üldiselt pilt on rõõmustav. Minu arvates küll ma usun, et ikkagi see areng on üks etapp ja sellele tagasi vaadates kindlasti oleme kasvanud selle aja jooksul. Kõik ei lähe alati mitte hästi, on ka puudusi. Võib-olla siinjuures siis ka paar sõna nendest, mis on. Kunstivalulaps minu arvates ehk on meil selle kõrval teatud süvenematust ehk nii-öelda kiirustamist ja just ulatuslikumate kombinatsioonide puudumine just, mis võib olla nii, jääksid kunstiajalukku kui teatud suuremat saavutused, mis meie tänapäeva eluni illustreeriks minu arvates ja ehk on siin olnud teatud takistuseks ülesannete puudumine teatud ette planeerimatus. Et neid ülesandeid kunstnikele võib-olla ei ole piisavalt jätkunud koos uute hoonete ja avalikke nii-öelda asutuste ehitamisega. Sest paratamatu tänapäeva kunst oma põhilises olemuses ikkagi on mõeldud rahvale vaatamiseks, mitte ainult muuseumiseinadele riputamiseks, kus kahtlemata vähem rahvast neid näeb. Ja selle tõttu just oleks vajalik rohkem leida võimaluseni monumentaalmaali ülesannete täitmiseks. Sest tegelikult, kui me võtame ajaloos ikkagi suuremad teosed, on sündinud alati koos kindlate ehituste, kindlate hoonetega sest me ei saa kujutadagi, et Leonardo või Michelangelo ilma Sixtuse kabelit eksisteeriks niivõrd, nagu ta praegu seda nüüd meil on võimalik tagantjärele näha. On eesti kunstnikele ka suuremaid loomingulisi ülesandeid praegu ette näha. Minu arvates siin siiski on pidevalt nii nõudmine tulnud suuremate tööde järele ja meil on plaanis või vähemalt on ette näha suuremate sündmuste tähendab aastapäevade meie vabariigi aastapäeva sotsialistliku revolutsiooni 50. aastapäeva tähistamised millede läbiviimiseks on juba ministeerium vastavaid samme. Ja kahtlemata see kajastub ka Kunstnike Liidu edaspidises töös. Kindlasti. Väga palju on räägitud realismist kunstis. Kuidas teie mõistate realismi? Minu arvates on jo realis öelda vana tuntud kunstilise loomingumeetod ja ta on esinenud mitmeski variatsioonis, küll neorealism minna küll sürrealismi na, meie nimetame neil valitsevat kunstilise loomingu meetodit sotsialistlikuks realismiks. Kahtlemata Ta sotsialistlik ja vormilt rahvuslik kunst on nüüd meile kui üsna ainuõige loominguline meetod. Aga seda minu arvates ei saaks võtta siiski nii kitsapiiriliselt kuna see sisaldab endas väga laia ja avarat tööpõldu või võimalusi. Sest realism kui niisugune ei saa ette kunstnikule mingisuguseid niisuguseid kindlaid väga surutud piire, nagu ta võib-olla mõni aeg tagasi siiski paraku tegi, kuna tänapäeval on neil just kunstis eriti suured võimalused väljendada ka isiklikke tundeid oma isiklikku nägemist elule. Ja ühtlasi ka siis juba tuua uusi uusi võimalusi, uusi värve, sellesse nii-öelda kulunud realismi. Muidugi põhimõtteliselt tänapäeva realism võtab omaks kõik, ütleme nii head, mis on tehtud varem ja rakendab seda oma uute ülesannetel, loominguline aluskivideks. Aga sel juhul muidugi ikkagi peamine on meid ümbritsev kaasaeg meid ümbritsev elu, mis kunstnikule tema nii-öelda loomingulise meetodi juba kätte juhatab. Teil on kindlasti olnud võimalus tutvuda abstraktsionistliku kunstiga. Millist muljet see teile on avaldanud? Ma võin öelda, et ma just oleks palju näinud Tobstraktsionistliku kunsti kirjades, muidugi seda me võime öelda, jälgida mõningal määral härral. Aga need vähesed võimalused, mis mul on olnud välismaal käies Soomes või Poolas seal ma olen tähele pannud, et teatud ühekülgsus või isegi kordumine on selles nagunii silmatorkav. Te nimetasite siin Poolat ja Soomet. Võib-olla on veel teisi maid või kelle kunstiga olete tutvunud? Mul oli juhus just näha Moskvas seda sotsialistlike maade kunstinäitust, kus esinesime ka meie, tähendab seal oli välja pandud ka Eesti kunsti koos Nõukogude Liidu osakonnas. Ja muidugi seal torkas silma väga nii palju huvitavat palju uudset ja kuidagi nii otsivad. Millest võib-olla meile tuleks teatud määral nii õppida just seda, seda pidevat elule, süvenemist ja kuidagi probleemide sügavust ja isegi leidlikkust mõningal määral. Näiteks kui me võime öelda omadki tihti perma vigurantsete funktsioonide kohta, et need on kuidagi Sabloonset, siis just selle näituse puhul kahtlemata seda ei ei tundunud ja kõik tundus küllaltki niisugune uudne ja isegi väga mitmekesine, sest seal esinesid juba erinevad rahvad ja igal osakonnal oli teatud oma niisugune omapära juures rahvuslike erinevus. Milline on teie viimase aja kõige suurem kunstiline elamus on kodumaise kunsti vallas. Minule võib-olla on isiklikult jätnud väga sügava mulje just Kristjan Raua näitus. Tähendab Kristjan Raua viimane koond, näitus, kus võis näha tema loomingut nii-öelda laiemas ulatuses ja see on jätnud nii sügavama ja tõsisema mulje pannud mõtlema. Risel raud oma loominguga on nii-öelda eesti kunstile ainult täiesti niisuguse uue väärtuse just monumentaal, igal kunstialal ma mõtlen, olgugi, et ta tööd on peamiselt illustratsioonid kas Kalevipojale või siis maastikud ja nad on läbi viidud sös. Mustvalges Ma ainult mõned üksikud on teostatud temperas. Aga need kõik nagu omas kätkevad neid monumentaalmaali niisuguseid printsiipe. Et nad jätavad ka sellisel kujul väga sügava mulje ja niisuguse puht arhailise eepilise ja suursuguse mulje. Põhiliselt teatud määral küll üles heiduda. Kaselakoonilisus ei ole muutunud pealiskaudseks. Jaa, Monierismiks tihtipeale meil, kui veel minna tagasi võib-olla kitsaskohtade juurde, on just see nii-öelda ohtlik, et meil teatud lakoonilisus, mis tänapäeva kunstile on omane, muutub liialt võib olla pinnapealseks ja kuidagi nii-öelda kergekäeliseks tegemiseks. Aga vist siin jälle paralleelselt Kristjan rauaga öelda. Võrreldes siis Kristjan raud töötas väga põhjalikult väga sügavalt ja õppis tähendab meie just seda Eesti rahva vanad kunsti väga põhjalikult tundma ja teostas oma paremad teosed. Siga kui see teos omas nii-öelda olemuses on ikkagi teatud filosoofiline nähe ja ta peab kahtlemata selle kõrval, mis ta elus näeb ka andma omapoolse, nii-öelda hinnangu omapoolse tõlgenduse, mis siis vaatajasse peaks mõjuma agiteerivalt. Kui nüüd tagasi tulla eelseisva kongressi juurde millised probleemid tulevad Kongressil arutlusele? No meie arvame, et see ei ole mitte ainult nüüd kahe aasta nii-öelda tulemuste mingisugune kuiv ettekandmine või või Barr haad, vaid kuslik Kont lood, Abikaat, antud kongress. Nii käsitleb ka probleem, teeme mis seisavad ees meie tänapäeva kunstnikel. Ja püüab isegi võib-olla tõsta ülesse uusi probleeme, mis kindlasti seisavad meil ees homme.