Kaheksateistkümnendal detsembril 1876. Armuline härbjothrillitš lubage avaldada oma siira imet tänu minu tagasihoidlikku palve nõnda rutulise täitmise eest. Ma ei kavatse teile kõnelda sellest, kuidas mind erutavad teie teosed. Kuna tee pole harjunud kiitusega ning minutaolise tühise inimese armastus muusika vastu võib teile näida kaid naljakana. Minule on aga minu kiindumus sedavõrd kallis, et ma ei taha, et selle üle keegi naeraks. Seepärast ütlen ainult ja palun seda uskuda sõna-sõnalt. Teie muusikaga on kergem ja meeldivam elada. Võtke vastu minu sügav ja tõeline lugupidamine ning kõige siiram poolehoid. Reetur Nõmmik. 19. detsembril 1876 Armuline proua Nadežda filari jätowne. Olen teile siiralt tänulik kõige selle armastusväärsuse ja meeldiva eest, mida suvatsesite mulle kirjutada. Omalt poolt lisan, et muusikule keset ta ebaõnnestumisi ja igasuguseid muresid on suur lohutus mõelda, et on siiski ka neid väheseid inimesi nende hulka kuulutega teie kes nõnda siiralt ja palavalt armastavad kunsti. Pjotr Willid, Tšaikovski. Nende kirjadega pandi alus ühele erakordsele sõprusele ja võib-olla ehk rohkemalegi kahe inimese elus ligi 100 aastat tagasi. Need kaks olid Pjotr Tšaikovski Iiennan Testofon mekk. Sellel sõprusel olid tohutu tähtsus mõlemale ees, kätega säikovskile ja tänumingule. Sel perioodil elas Tšaikovski läbi sügavat hingelist kriisi mille põhjuseid võime seletada helilooja ja teda ümbritseva tegelikkuse vastuolude süvenemisega mis viis Tšaikovski ajuti otse haigusliku raskemeelsuseni. Kuigi ta püüdis leida väljapääsu nii hästi töös kui ka sagedustes reisides ei suutnud teed lõpuni tagasi tuua hingelist tasakaalu, mida ta nõnda vajas. Tšaikovski ja nad seda Miki vahelise sõpruse üks esimesi vilju helilooja loomingus oli neljas sümfoonia mille autor pühendas ühele lähedasele sõbrale Nadežda Mikile ning milles helilooja võitluses saatusega võitjana välja tuli. Kuidas algas siis see nii erakordne sõprus veel enne esimesi kirju? Ja kes oli too naine, kellel Tšeikovskile ja ta loomingule oli nõnda suur tähendus? Konservatooriumis õppis Tšaikovski juures muusikate uurijat viiuldaja Jossif kuutec. Kuulsa ja andeka õpilasena võitis ta varsti oma õpetaja poolehoiu ja sümpaatne diakootik ise oli oma õpetaja ja ta loomingu suur austaja. Konservatooriumi direktori Nikolai Rubensteini vahendusel Saikootik nii-öelda kodumuusiku koha ühes perekonnas, kus tal tuli musitseerida koos perenaisega, kes oli muuhulgas tublide võimetega pianist. Töökoht polnud mitte üksnes tasuv, vaid võimaldas tal ka koos pererahvaga sageli teha pikki ja huvitavaid reise välismaale ning ennast ka viiulimängualal täiendada. Cooteqi pianistist perenaine oli Nadežda Filaret toona fon mekk. Rikka teedeehitusettevõtja äsjane lesk eraelus muusikuna suurt Tšaikovski loomingu austaja. Nadežda mekk neiuna Florovskaja sündis 10. veebruaril 1831. aastal Snamenskis Smolenski kubermangus. Ta vanemad polnud rikkad, ent nad suutsid tütrele siiski anda korraliku hariduse, milles tähtis koht oli nii hästi muusikal kui ka kirjanduse tundmisel. Nadia abiellus varakult, ta elukaaslaseks sai teedeehitusinsener. Algas ajajärk, kus noor naine näitas oma valmidust ja energiat taluda ja trotsida karmi eluvõitlust. Või siis oma kirjasseikovskile, kirjutas Nadežda hiljem. Selle aja kohta. Ma polnud alati rikas. Suurema osa oma elust olin ma vaene, väga vaene mees, ideede insener, kroonu Annet tõi talle sisse 1500 rubla aastas. See oli kõik, millega saime arvestada koos viie lapse ja mehe vanematega. Pole eriti hiilgav kõnet. Ma olin oma lastele. Minu õlul oli kogu majapidamine. Tööde tegemist oli palju, ent ma pidasin vastu. Väljakannetamatuna tundus mulle ainult mehe kroonu Anett mis sunnib alati unustama arukuse tahte ja inimliku väärikuse. Ning mis teeb inimesest automaadi. Kui ta lõpuks tõesti oma ametist loobus, sattusin olukorda, milles meil tuli elada 20 kopikat päevas. Oli raske, ent ma ei kahetsenud hetkekski seda, mis tehtud oli. Nadežda mees hakkas tööle iseseisvalt omal erialal toetatuna targa ja ettevõtliku naise nõuannetest suhtis Karl mekk 60.-teks aastateks, saavutada rohkem kui kindla majandusliku positsiooni, mida väljendas rahas mitmemiljoniline varandus. 1876. aastal jäin 11 lapsega Nadežda leseks. Mehe surma järel ütles Nadežda lahti kõigist sidemetest välisilmaga ning ei lahkunud kunagi oma perekonna keskelt. Ta ei külastanud kedagi, jäädes nähtamatuks kõigile kõrvalistele isikutele. Nägestan Mikk oli iseloomult tünnas täis energiat ning harukordselt Iseseisvate veendumustega naine. Ta vihkas kõike tinglikku ja väiklast. Olles eetiliselt oma püüdlustes ja kohusetundes ääretult puhas, võis ta sügavalt saada haaratud kõigest kaunist ja üllast. Isiklikud huvid ja sümpaatiad keskendusid loodusarmastusele, mis avaldus pea alatistes reisimistest, kiindumusest, raamatutesse, eeskätt aga kires muusika vastu, mille parimaks taiduriks pidas ta Tšaikovskit. Kohtlikki kaudu õppis Nadežda lähemalt tundma Tšaikovskit ta harjumusi, igapäevast elu, selle väheseid rõõme ja rohkeid muresid et leida ettekäänet nendega veelgi põhjalikumaks tutvumiseks. Mida ajendas ühelt poolt sügav kiindumus Tšaikovski loomingu vastu ning teiselt luua oma ideaalile lahedad loomingutingimused palus Nadežda kohtadki vahendusel Tšaikovskit seade viiulile ja klaverile ühtuma helitöödest. Käigem nüüd mõningate kirjade kaudu nende sõpruse esimesi radu. Viieteistkümnendal veebruaril 1876. Armuline härra Pjotr Iljitš. Ma ei oska õieti täna teie armastusväärsuse ja heatahtliku suhtumise eest minu kannatamatu sesse. Kui poleks minust siiralt sümpaatiat teie vastu kardanite mind ära hellitate. Ent ma olen siiski liialt veendunud teie hea tahtlikkuses, et seda juhtuda võiks. Tahaksin sel puhul pikalt ja laialt kõnelda oma erakordsest otse fantastilisest suhtumisest teisse. Ent kardan röövida teilt niigi vähest aega. Ütlen ainult, et see suhtumine, kui abstraktne see ka poleks on mulle kallis, kui kõige parem ja üllam kõigist inimlikest tunnetest. Seepärast Pjotr Iljitš, kui tahate, võite mind nimetada fantasy üüriks, joogarkski. Ent ärge ainult naerge. See kõik oleks tõepoolest naljakas, kui see poleks niivõrd avameelne ja sügav teid siiralt austav ja teile kogu hingega anduv Nadežda flaretuv Nõmmik. Armuline proua meedieeftofilareeturne lubage teid tänada rohkem kui luksusliku tasu eest, millega hindasite minu väikest tagasihoidlikku tööd. Ilmaaegu jätsite ütlemata mulle kõike seda, mida oleksite tahtnud. Julgen teile kinnitada, et see oleks olnud mulle erakordselt huvitav ja meeldiv. Kas või ainult selle tõttu, et teie vastu kõige sügavamat sümpaatiat tunnen. See ei ole fraas. Ma ei tunne teed üldse nõnda vähe, kui teie. Võib-olla arvate. Kui te võtaksite vaevaks panna kõike seda paberile, mida te tahtsite öelda oleksin teile ülimalt tänulik. Igal juhul tänan teid kogu hingest kaasatundmise eest mida ma väga väga hindan. Seitsmendal märtsil 1876. Armuline härra Diothrillitš, teie armastusväärne vastus minu kirjale tegi mulle sellist heameelt, mida ma kaua eiole tundnud. Te teate inimese loomust, mida rohkem head saad, seda enam soovid. Ja kuigi ma teile lubasin mitte hellitatuks muutuda, hakkan oma võimetes kahtlema. Luban endale pöörduda teie poole suure palvega mis võib-olla näitele imelike ebasünnis. Ent inimene, kes elab nõnda askeetlikult kui mina, jõuab kord selleni, et kõik see, mida inimesed nimetavad seltskondlik, suheteks heaks tooniks ja nii edasi muutub temale vaid sõnakõlks, uks. Ma ei tea Pjotr Iljitš teie vaateid selles küsimuses ent mõningate minu tähelepanekute järgi tundub mulle, et teie vähem kui teised mind selle eest hukka mõista, et kui ma eksin, siis palun teid siiralt. Öelge mulle seda otse ilma taarideta. Ning täitke mu palve. Andke mulle oma foto. Mul on rikkaks. Ent ma sooviksin saada fotot teilt eneselt. Ma tahaksin teie näolt leida seda vaimustust ja neid tundeid, mille mõjul te kirjutasite muusikat, mis inimest kannad nende tunnete, püüdluste ja soovide maailma, mida elu rahuldada. Isa. Kui palju naudingut, rõõmu ja igatsust, tähendab see muusik. Sellist igatsusest ei taha ennast lahti kiskuda. Sellest tunnetab inimene oma jõud. Selles leiab ta ootusi ja lootusi, mida elu ei anna. Esimene teie teos, mida ma kuulsin, oli torm on võimetu väljendada seda muljet, mida ta minus tekitas. Olin mitu päeva otsekui endast ära ega saanud lahti sellest seisundist. Teen teile avameelselt ütlema, et ma ei oska eraldada muusikut inimesest ning isegi temas, kui selle suure kunstipreestrist mõtlen ja soovin ma näha veel rohkem kui teistes inimestes neid inimlikke omadusi, mida osta. Ja seepärast kohe, kui vabanesin tormi esimesest mõjust, tahtsin teada milline on see inimene, kes selle teose Ma hakkasin otsima võimalust teist midagi rohkemat teada saada. Kasutades iga juhust, jälgisin ma seltskonna arvamusi ja hinnanguid kuni kõigi juhuslikumate märkusteni. Ning ütlen teile seejuures, et see, mida teised mõnikord teie juures laitsid viis mind just vaimustusse. Mulle näib, et inimesi teelähedaseks mitte ainult nendevaheline suhtlemine vaid veelgi rohkem nende vaadete tunnete ringi ja sümpaatiat. Nii et võib-olla lähedased olles samal ajal väga kaugelt Ma tunnen sel määral huvi teada teist kõike. Et võin öelda iga hetk, kus oled Te, mil gi määral isegi seda, mida just teete. Kõigest sellest, mida olen ise täheldanud, kuulnud nii hästi mõtteosalistelt kui ka teisiti Arvijatelt. Suhtun teisse suurima sümpaatia ja vaimustusega. Ma olen õnnelik, et teismuusik ja inimene ühinevad nii kaunilt nõnda harmooniliselt. Oli aeg, kus ma väga tahtsin teiega tutvuda. Nüüd aga, mida rohkematest võlutud olen, seda enam tunnen ma hirmusele, tutvusiis. Mulle näib, et ma ei suudaks kõnetada teid. Kuigi, kui me kuskil kogematega oleksime kohtunud oleksin suhtunud teisse kui võõrasse inimesesse ulatunuks teile võib-olla käehind ainult selleks, et pigistada teie oma lausumata ühtki sõna. Niidilistama mõelda teist, olles eemal, kuulata teid teie muusikas ja tunda seda nagu koos teiega. Mul on kurb, et ma senini ei ole kuulnud teie frentši eeskätt. Ma ootan kannatamatult klaveri ilmumist. Vabandage mind, Pjotr Iljitš kõige öeldu eest. Teil on see kõik ükspuha. Ent ärge kahetsegi, kui te andsite inimesele, kes peab eluga lõpuarvet peaaegu äramine jälle, nagu olen seda mina hetkekski tundeelu. Ning seda veel nii sulnis ilmuses. Lubage Pjotr Iljitš edaspidises kirjavahetuses teiega loobuda sellisest formaalsusest nagu armuline härra ja muud sellist. Nad ei sobi õigupoolest kokku minu iseloomuga. Palun ühtlasi ka teid oma kirjades minu poole pöörduda ilma selliste piinutsemistet. Eks. Kogu hingega teile andunud ja lugupidav tammik. 16. märtsil 1877 Teil on õigus, Nadežda filarjetab nagu arvate, et suudan mõista teie vaimse laadi iseärasusi. Julgen arvata, et ei eksi. Kui loete mind endale lähedaseks inimeseks nagu teie püüdsite tähele panna seltskonna arvamusi minu kohta. Ei ole minagi omalt poolt lasknud mööda juhust, et teada saada ühtteist teie elust. Ma olen alati huvi tundnud teie kui inimese vastu, kelle kõlbelises kujus on palju ühisjooni minu iseloomuga. Juba see, et me kannatame ühe ja sama haiguse all, teeb meid lähedaseks teineteisele. See haigus on, mis antroopia, emt, erisugune misantroop ja mis ei põhine hoopiski inimese põlgamisele viskamisel. Inimesi, kes põevad seda tõbe ei kohuta ligemistervjuugastest tulenev norg vaid igatsusest ideaali järele tekkinud pettumustunne mis järgneb alati igasugusele lähenemisele. Oli aeg, mil mintsa hirm inimeste ees haaras sel määral et oleksin peaaegu aru kaotanud. Minu olukord aga oli selline, et ma ei saanud ei põgeneda ega peitu minna. Tuli võidelda endaga. Jumal üksi teab, mis võitlus mulle maksis. Nüüd olen saanud sellest sedavõrd võitu, et elu juba pikka aega on lakanud olemast väljakannatamatu. Ning päästab töö töö, mis samal ajal on ka nauding. Lisaks olen ma tänu mõningele edule muutunud julgemaks ning raskemeelsus, mis mind varem viis hallutsinatsioonide ja hullumise piirini külastab mind harva. Ülalöeldust mõistate hõlpsasti, et ma ei imesta, kui kiindudes minu muusikasse püüate tundma õppida ka selle loojat. Teie kardate, kas te leiate minus neid väärtusi, mida arvas minus peituvat teie idealiseerivad kalduv ettekujutus. Teil on täiesti õigus. Ma tunnen, et lähemal tutvumisel minuga ei leiaks seda loodetud täiuslikku harmooniat. Muusika ja inimese vahel minus, millest unistate. Nüüd lubage teid tänada kiindumus avalduste eest minu muusika suhtes, milles teie kiri on tulvil. Kui te teaksite, kui meeldib Livia rõõmustav seal muusikamehele kui ta veendub, et on keegi, kes sama tugevalt ja samas sügavalt veel kord tunneb seda mida tundis tema, kui ta kavandas ja lõigemat elus. Suur aitäh heade soojade ja kaastundlike sõnade eest. Mulle omasest tagasihoidlikkusest sellistele autodel tunnen et ma ei vääri neid. Kas hästi või halvasti, ikkagi kirjutan muusikat. Ent üks on kindel. Ma kirjutan alati sisemisel ja vastupanematu laiendil. Ma kõnelen muusika keeles. Kuna mul on alati, mida öelda. Ma kirjutan siiralt. Ning mul on eriti suur rõõm kohata täis inimest, kes seda siirust hindab. Jaatrillid Tšaikovski.