Koju Salzburgi jäänud ema Anna-Maria Mozart tundis laste pärast muret. Aasta lõpupoole haigestus Wolfgang sarlakitesse. Sellest teada saanud polnud emal kodusena masu. Ta laenas vajaliku sõiduraha ja oli paar päeva hiljem juba viis. Jällenägemise rõõm oli vastastikune. Wolfgang oli tervenemas. Lapsed andsid veel mitu kontserti ja ühele neist õnnestus ka eemal pääseda. Olgugi et ainult rõdul istumiseks loa sai. Teiste pilkude eest varjas teda raske temast kardina südamel põksudes võista, sealt omade esinemist näha ja kuulda. Esimest korda elus avanes ta silmadele selline värvirohke ja elurõõmus vaatepilt. Sadade küünalde sära Krist alsetes liftrites, mida peegeldasid ja mitmekordistasid. Suured seinapeeglid pimestas teda algul. Kuid aja jooksul silmad harjusid. Teda paelus daamide tualettide tohutu mitmike, esitus ja kirevus. Kuid groteskne keejäänute pilgu eest varjule. Oma varjatud kohalt jälgis ta kõike imestunult ja pilkava, naeratas. Tusega suul. Järsku laskus seda, põhjustas kellegi hääl sellele sumisevale inimparvele vaikus. Need, kes veel liikusid, püüdsid kiirustades mingit istekohta leida. Prantsuse keeles teatati, et Salzburgi ülempiiskopikapellmeistril mussi Mozartil on au korraldada kontsert, milles ta kuueaastane poeg ja 11 aastane tütar osa võtavad. Emal jooksid külmavärinad üle selja. Ta arvas, et saalis otsemaid haudvaikseks muutub, kuid ei midagi taolist. Otse vastupidi. Teadustaja ilmumisel tekkinud vaikus asendus kohe jälle elava vestlusega, mis alles siis mõnevõrra vaibus. Kui Mozart oma lastega Taise viiulil ja lapsed klaveril ühte süüti alustasid. Esinejad ei lasknud ennast kuulajate Summinast häirida. Anna Mozart oleks pahameele pärast nahast välja pugenud. Talle näis selline suhtumine isikliku solvamisena. Alles siis, kui Marianne oma heleda lapsehäälega aariat alustas, vaibus jutuvada. Ja laulu lõppedes kritiseeriti ta esinemist tugeva aplausiga. Nüüd asendus pealiskaudne huvi asjatundjate elava reageerimise tulemusena üldise keskendatud tähelepanuga. Rõdul Damast eesriide taga istuva ema südamelt langes kivi. Hirm, et esinejate kunst kuulajaid ükskõikseks jätta võiks, oli ta südame värisema pannud. Kuidas õnnestub Wolferlil sellise nõudliku publiku ees enda eest seista? See tegi talle veel muret, erutas teda. Tal oli tunne, nagu veaksid, nähtamatud käed teda ennast klaveri juurde ja sunniksid mängima, nagu oleksid ta sõrmed halvatud ja ta vajuks häbi pärast maa alla. Ta sulges silmad, et kummitavad kujutlust peletada. Siis kuulis ta järsku tuttavaid helisid. Ta avas silmad ja nägi, et Wolfgang enesekindlalt ja võõrastus tundmata mängis. Imelik. Ta oli seda sonaati kodus lugematuid kordi kuulnud, kuid siin kõlas ta hoopis teistsugusena ebamaisena kusagil väljaspool tegelikkust. Õiuwan. Ja tema kuulajaile libisev pilk nägi kõikide nägudel keskendatust. Ja talle näis, et ka kõik teised midagi taolist tunnetasid. Sest nüüd kuulati peaaegu pidulikkuse vaikuses vaikuses, mis alles siis katkes, kui viimased helid vaibusid. Kui väike pianist rahulikult ja väärikalt kummardas. Iga järgmist pala kritiseeriti tugeva aplausiga. Viimase omaloomingulise tüki juures kulminatsiooni saavutas. Ema ei uskunud oma silmi, kui üks pikakasvuline aastates kõrgem ohvitser poodiumi juurde astus ja tema poja oma rinnale surus. Tal tekkis kartus, et selline poolehoiutorm poissi oma vanematest võõrutada võiks. Keegi kunstisõber hajutas ta kahtlused, väites, et Wolfgang on kunstist niivõrd haaratud, et kuulajate väline tunnustus teda ei mõjusta. See võib teda küll ergutada, kuid ei kujune iialgi omaette eesmärgiks. Uue aasta esimese nädala lõpul jõudis perekond Salzburgi tagasi. Kartuli šahtner koos noore andeka heliloojaga Mozartit juurde koju. Kui taheti noormehe keelpillitriot mängima hakata. Mõrkas šahtmer, kelle hoolde teise viiulipartii jäeti, et Wolf kangil midagi südamel oli. Kas tahad kaasa mängida? Küsis ta. Jaa. Vastas poiss, aralt. Väga tahaksin. See on ju naeruväärne. Wolfal, ütles isa, kuidas saaksid sa mängida, kui vaevu-vaevu noote loed? Teise viiuli jaoks ehk piisab, vastas poiss arglikult. Ära räägi rumalusi. Saisa pahaseks. Wolfgang astus kõrvale, kuid ta silmadesse valgusid pisarad lubadal proovida, püüdis šahtmer vahendada. Kui ta meiega sammu pidada ei jõua, siis katkestab ta ju niikuinii. Isa kortsutab kulmu, kuid lubas. Istu onu šahhtneri kõrvale ja mängi kaasa, aga nii tasa, et poleks kuulda, muidu rikud meil kogumi. Wolfgang kuivatas pisarad, jahistus. Tema väike keha värises erutusest, kui ta poogna haaras ja vastavalt isa käsule oma pillist vaevu kuuldavaid helisid välja võlus. Ta püüdis pianist Simalt säilitada, kuid sai jäljest kindlust juurde ja ta viiulihääl muutus kuuldavaks. Peagi märkas ta naaber, et on üleliigne ja pani viiuli ettevaatlikult käest. Wolfgang oli mängu niivõrd süvenenud, et ei märganudki, et teise viiulipartii nüüd üksinda temal lasus. Ta mängis puhtalt ja kindlalt, kordagi vääratamata. Mängu lõpetanud, ütles isa. Seda sa tegid hästi. Jätka samamoodi. Siis jõuad varsti tasemeni, mida teised alles aastatepikkuse harjutamise tulemusena saavutavad. Poiss tundis isa sõnadest head meelt, kuid pöördus sahtneri poole. Palun lubage mulle natuke oma või viiulit. Või viiulit, imestas kannitatu. No ja tal on selline pehme sulav kõla. Šahtar naeratas ja andis viiulipoisile. Wolfgang mängis mõned taktid, tagastas pilli ja ütles. Teie viiul on kaheksandiktuuni madalamalt häälestatud. Sahtmer kontrollis. Lihtsalt uskumatu, hüüdis ta. Sul on õigus, sa valmistad meile iga päev mõne üllatusena. Ma imestaks, kui sa kas vääre laulmas kuuleksid. Mis on sfäärid? Päris teadmishimuline väikemees. Vääride all mõistame maailmaruumi päikest, kuud ja tähti. Nende tohutult suuri liikumise kiirus täidab kõiksust helina Jakohinaga. Et seda kuulda, peab siis nii kõrgele õhku tõusma nagu kotkas. Ei kotkad ei kuule seda. Neid helisid suudab tabada ainult inimene, kes oskab oma hinge kuulatada. Aa nüüd ma saan aru, mida te mõtlete. Mõnikord kuulen õhtuti, kui voodis laman muusikat, imepärast, muusikat, kuid ma ei tea, kust kohast ta tuleb. Tahaksin seda üles kirjutada, kui ainult oskaksin. Möödus talv, saabus kevad. Ühel päikesepaistelisel pühapäeva hommikul läks kogu perekond jalutama. Lapsed jooksid ees. Isa Leopold tunnistas oma kaasale, et tal mõlgub meeles uus kontsertreis. Ta pidas õigeks kuulata nende nõuannet, kes soovitasid lastega veel mõned kontsertreisid teha, enne kui nad täiskasvanuks saavad. Ema nõustus sellega. Tundke rõõmu, lapsed, sellel suvel läheme jälle reisima, sõidame kaugele Pariisi. Teatas isa neile. Kus see on isa? Küsis Wolfgang. Kas Doonau või inni ääres. Marianne puhkes naerma. Miks sa naerad, pahandas isa. Kui sa olid nii vana kui Wolfel, ei teadnud ka sinakus. Pariis asub. Ja Wolf kangile. Pariis ei asu ei too nõuega inni ääres, vaid võõral maal, kus räägitakse teist keelt kui siin. Aga kas seal meie muusikat mõistetakse? Päris väikemees. Loodame, vastas isa tõsiselt. Muusika keelt mõistetakse igalt puhul. Siis sõidan meeleldi, nõustus Wolfgang. Teeli asuti sügisel sõideti üle Müncheni, Frankfurdi, Vonni ja Kölni Pariisi. Teel anti mitmeid kontserte. Debüüt õukonnas värsays toimus väga menukalt ja seejärel avanesid Mozartit ees ka teiste majade uksed. Sel ajal ilmusid seitsme aastase Wolfgang esimesed tööd trükist kaks sonaati klaverile ja viiulile. Teekond Pariisist kulges edasi Londoni jällegi tohutu edu. Esineti kuningas George'i õukonnas avalikul kontserdil. Samuti andis Wolfgang heategevaks otstarbeks iseseisva oreliõhtu. Väike-Mozart muutus Londonis tähelepanu keskpunktiks. Kõik muusikahuvilised jõudsid ühisele arvamusele, et selline erakordselt varajane areng on seninägematu. Tagasi pöörduti Hollandi kaudu ja 10. mail 1766. aastal jõuti jälle Pariisi üheksa-aastasel Wolf kangil valmisid vahepeal kuus sonaati klaverile ja kaks sümfooniat. Üll värsays kinnises seltskonnas toimunud kontserdil viibis ka 72 aastane Volter kes noorele muusikule järgmise pühenduse kirjutas. Muusika on südamekeel. Kuna inimesed üksteisest rohkem aju kui südame poolest erinevad, on muusikakeel ka kõigile arusaadavam. Kasutage teie väitemeister seda väljendusviisi, mida te nii täiuslikult valdate ja õilistage omal viisil jutlustades südameid. Volter. Samal õhtul ütles Wolfgang. Isa, mul on kahju, et me siit nyyd varsti ära sõidame. Pariis on nii ilus ja kõigilt kõige ilusam oli tänane õhtu. Miks tänane õhtu sulle nii väga meeldis mu poiss? Küsis isa. Ma ei oska seda õietidel. Võib-olla inimeste pärast, kes ning targalt rääkisid. Üheteistkümne aastane Wolfgang saabus koos vanemate ja õega Pariisist kodulinna tagasi. Lühikese ajaga valmis noorel heliloojal uus kompositsioon ülemlaul. Ta läks seda Salzburgis kontsertmeistri ja muusikadirektorina tööle asunud Michael Haydni le näitama. Hain vaatas väikest komponisti umbusklikult ja küsis teeseldud rangusega. Kassa kirjutasid kõik selle ise mehe ausõna, Wolfgang vastase alaks löömata. Kas te, härra kontsertmeister, arvati, et ma pole selleks võimeline? Ei, aga kuna ta mulle kinnitati, et ise kirjutasid, siis jään uskuma. Ainult arvat tood mulle mõne meistritöö. Selles puudub veel palju. Kuid ettekandmiseks ta kõlbab. Tõenäoliselt arvas haigned poistele, heast meelest kaela langeb, kuid midagi sellist ei juhtunud. Üllatunult küsis ta savist, arvad, et teen nalja? Ei, ma ei oodanud muud. Tüki esiettekanne toimus pärast itaallastest koosneva trupi külalisetendust. Itaallaste esinemine oli keskpärane ja kuulajad igavlesid paiguti. Ülemlaulu. Aaria sundis kõiki kuulatama ja ülempiiskop päris autori järgi. Talle vastati 11 aastane Wolfgang Mozart. Kas tõesti? Imestas kirikuvürst, poleks seda uskunud. Ta lasi poisi enda juurde kutsuda, usutles teda ja tegi ettepaneku midagi ulatuslikumad kirjutada. Wolfgang valis oratooriumi. Kuna ülem piiskopile näis see töö Wolfgang jaoks liiga mahukana. Jaga kahtlus poisi iseseisva töötamise kohta veel täiesti hajunud polnud tegi ta ettepaneku panna suurema osa tööst täiskasvanuile. Talle üritati noor Mozart teatud ajaks teistest eraldada, et näha, milleks ta isa ja teiste abita suuteline on. Wolfgang oli ettepanekust vaimustatud. Vangistus tundus talle suurepärase seiklusena. Ja paar päeva hiljem ilmus ta suure noodipakkija kimpu seotud igapäevaste vajalike asjadega lossi ning teatas ülemkammerhärrale. Olen kohal, härra krahv. Palun lukustage mind kuhugi, Jandke tekst. Tahan proovida, kas tulin millegi mõistlikuga taime. Õukondlasele imponeeris poisi julge esinemine vastas täiesti sellele, mis Wolfgang kohta räägiti. Ka ülempiiskop naeratas ja tahtlikult, kui talle vabatahtliku vangi saabumisest teatati. Ta käskis ülemkammerhärral kontrollida, et poisi eest hästi hoolitsetakse, et ainult külalise ja mitte vangina tunneks. Wolfgang oli arvanud, et teda väikesesse kitsasse mungakongi meenutavasse ruumi lukustatakse. Selle asemel paigutati ta avarasse kõikide kaasaja mugavustega varustatud tuppa, milles oli peale mugava kirjutuspuldi tema suureks rõõmuks ka klaver. Nurgas seisis lausa pürstlikwoodi. Selline ümbrus tõesti algusest peale väikese helilooja tuju. Vahetevahel ilmusite Henrid kesta soove küsisid ja toitu serveerisid. Wolfgangile näis, et ta on muinasjutumaale sattunud. Polnud ime, et ta lausa pöörase innuga tööle asus. Teadmine, et talle anti võimalus Haydni ja teiste kodulinna tunnustatud heliloojatega konkureerida, tõstis ta tööd, taheti veelgi. Kodus oli ta viimastel päevadel isa juhendamisel oratooriumidega tegelenud ja selle muusikavormi omapära tundma õppinud. Nii ei asunud ta päris ette valmistamatult töö juurde. Tänu erakordsele, muusikalisele, mälule ja oma nooruslikule vastu võtlikkusele sattusid küll mõned motiivid kodust tutvutud moratooriumidest käsilolevasse teosesse. Samuti võis paiguti tema Londoni päevade õpetaja Christian Bachi mõju märg, aitäh. Kuid töös pääses ka tema omaloominguline mõte mõjule. Noor helilooja suhtus töösse väga kohusetundlikult ja kontrollis paberile pandud klaveril ning laulis oma õrna lapsehäälega. Vokaalpartiisid. Lukustatud ruumist kostuvad helid sundisid teenreid Ardas imetluses kuulatama. Enne nädala möödumist jõudis Wolfgang tööga valmis. Ta seisis just akna all ja vaatas väljas tuiskab lund, kui ülemkammerhärra oma igapäevast visiiti tegema saabus. Pois tervitas teda heatujuliselt. Härra krahv, töö on valmis. Loodetavasti pälvita tema pürstliku kõrguse heakskiitu. Uhkelt ulatas poiss käsikirja. Selle mahukus üllatas vanahärrat. Ta ütles paar kiitvat sõna poisi Virkuse kohta. Veenis teda nüüd peakeseleia näppudele tükiks ajaks puhkust andma ja vabastas ta vangistusest. Ta avaldas lootust, et Wolf kangile seal viibimine koormav polnud. Ei, ära krahv mulle meeldis siin väga. Teatas väike komponist. Palun ütelge seda tema tõstlikule kõrgusele. Ja kui ma jälle mõnd suuremat tööd alustan, siis tulen siia tagasi. Te võtate mind vastu? Loomulikult, selles võid sa kindel olla. Wolfgang jättis hüvasti ja sammus kodu poole. Seal võeti teda üllatunult vastu. Ema, kes kartis poolnälginud kahvatut ja väsinud poega näha, rõõmustas väga talle näis, et poiss oli isegi kaalus juurde võtnud. Kui isa Leopold mõni päev hiljem sõnumiga saabus, et oratoorium esitamiskõlbulikuks tunnistati, oli Wolfgang rõõm piiritu.