On teil meeles, kui mitu korda te saare Johaniga rinnad kokku panite, kui palju templist laval? 80 korda kindlasti ja kui palju. Me oleme seda teinud agi punktides ja ja teatri kontsertitel ja siis raadius ja ja siis. 1938. aastal, kui ma tulin diaatri koori ja tema oli üks esimesi solist ja üldse nagu ma mäletan, kellega jutt hakkas sobima, tema ei pidanud ennast uhkeks, ma mäletan. Kunagi tuli ta minu juurde, ütles, et mis sa vahid, sul häält on õppi omal üks osa. Tarvis laulsin, oligi, olingi solist ja ta oli ka tugeva kooliline alus, oli ta hingamine, oli tal väga hea, seda ta õpetas kõigile, kuidas hingata. Ja ta andis ju kauaaegse kooris teatrikoorile hääleseade tunde, mille ma ei hoidnud saladusi. Bakal. Järgmiselt kohusetundlik, äärmiselt distsiplineeritud väga täpne kõigis küsimustes ta alati tuli proovi, kus tal oli endal juba pala täiesti viimistletud ja meil ei kulunud kuigi palju aega. Et omavahel veel seda ansamblit täiendada. Meie enne esinemist tegime mitte üle kahedroomi. Siis oli juba täielik julgus olemas välja minemiseks. Väga meeldiv oli kandnud seejuures just nimelt see joon iialgi ei teinud vahet vähem tähtsate ja enam tähtsate esinemiste vahel, repertuaar oli väga suur, väga suur ja väga hästi omandatud Carlot, seal meeldis kõige rohkem laulda ooperiaariaid ja rahvalaule. Ta väga armastas eesti rahva elab väljaspool tööd. Sama meeldib nagu, nagu töö ajal. Väga aktiivne inimene, väga heatahtlik, kõigest oli huvitatud kõigele, elas kaasa. Ta elas nii väga regulaarselt korrapärast elu ja iga hommiku, kui ta ärkas. Ma mäletan, ta tegi akna lahti ja tegi veel voodis lamades hingamise harjutusi ja neid järjekindlalt iga päev siis katsuks võimalikult rohkem vabas õhus viibida. Suvel oli kirglik kalamees ja alati väga hoolikalt valmistas ette oma ooperipartiisid. Isegi kui tööd oli palju siste laulmisele helistes vilistamist, klaveri juures sõrmega aitas ennast lõi mõned toonid, et siis vilistas lihtsalt kogu partii läbi. Klaverit õppisin seitsmas peale, nii et sellega sellega ta tegi, mulle küll palju vaevani sundis ja iga päev ikka harjutama, ta ise ei osanud hästi mängida ja sellepärast ta vist mind sundiski Loodsamale saatjat saada, vähemalt nii. Mäletan vahele, saatsin tema õpilasi laulutundides. Esmakordselt hakkasime koos laulma pärast sõda 45. aastal, õieti 45. aasta suvel ja esinesime esimest korda. Ma ei mäletagi seda kohta maa rahvamajas ja isa laulis soolokontserdi, mina aitasin jõudumööda seal teda kaasa. Laulsime koos lauljate teretust ja Vilboa meremehi. Nii need on mulle meelde jäänud toetilist, siis ma olin täitsa nii. Isa vaatas üldse minule, ma mäletan, et alles päris viimasele seal enne oma surma lestel leidis, et minust vist võib veel asja saada, see oli Rahmaninovi ooper Francisco riimini, milles me esitasime alatesta osa, see vist ilmselt talle meeldis, nii et ta ütles, et kuule, et ei ole viga. Lepays ilusti oli väga nõudlik nii enese vastu kui ka kõikide teiste vastu sealhulgas kaasa arvatud lemmikosadest. Kindlasti kõigepealt Hermanni osa Tšaikovski ooperis Padaemand mida ta väga pika aja jooksul laulis, ma mäletan isegi 60 kuueaastaselt laulis seda siis oli üks lemmikosadest, oli tal Grigori osa Seržinski ooperis vaikne on, siis ta on. Ja siis paljud oratooriumi osad Simpson, Händeli oratoorium, Simson, selles seal talle väga ilusaid aariaid. Siiamaani püsivad mul mälus. Kuidas ta kergesse muusikasse suhtes, no mitte mitte eriti hästi tähendai ei kiitnud eriti heaks, seda leidis et ooperi muusika, see on nihukese tõeline muusika ja selle poole tuleb kõige kõigepealt püüda. Aga muidugi nii rahvalauludesse. Mõned kergemad viisikesed ta isegi omal ajal laulis ka gabariidilise esinedes, milles ta puhkus leidis. Püük suvel ta oli nii, nii osav kala saamiseta, võttis kalad sealt ka välja, kus teised kunagi väga kannatlik oli. Tundide kaupa võis istuda seal bussiga kuskil põõsa tauskus võrku kududa, ma mäletan hästi siis vähipüügiks tegime, näppasid ise osavate kätega mees. Kui te pensile läksite, lülitus nii-ütelda välja teatritööst ja leidis endale teise huvialad. Nimelt tal oli aiamaa, oli mehel. Ja ta pühendas ennast täiesti nii-ütelda aiapidamisele kõikuma vajada, püüdis seal mäel veeta ja uuris kirjandust, kuidas paremini kasvatada õunapuid, viljapuid ja ma mäletan, tore juhus oli, isegi meie naabrimees oli Alfred Mering. Korrameering oli hulk aega vaadanud, et mis asja, Karl otsesel istuks lauahunniku peale pea väga raskeid mõtteid täis, lõpuks küsis, et plaat, mis seal nii mõtled, vastanud, et ei, et ma mõtlesin, et missugune väetis oleks parem panna, ma ei tea, mis puuder linnusõnnik või siis lehmasõnnik, see oli tema probleem, nii et selles mõttes, et see oli väga tore. Mõned näitlejad elavad üle, kui nad peavad teatrist lahkuma ja lavale enam ei saa esineda. Ka tema võttis seda täiesti loomulikuna ja leidis endale teise huviala.