Kuigi sel ajal, kui Miina Härma lõpetas Peterburi konservatooriumi oli naine võitnud Eesti ühiskondlikus elus teatava koha. Oli naist, luuletajaid ja naislauljaid, ent naine, helilooja ja naine organism oli ka siis veel tundmatud mõisted. Miina härma elutöö tulemused on andnud naiste üheõiguslikkuse võitlusele palju rohkem kui igasuguste naisseltside selletaolised ponnistused ühtekokku. Meil ei ole muidugi tähtis Miina Härma saavutused naisõigusluse alal. Nõukogude kord lahendas selle küsimuse ühel hoobil kuivõrd tema elutöö muusika, kultuurilised tulemused. Miina härma on pärit Raadi valla kõrveküla koolmeistri Johan Hermanni lasterikkast perekonnast. Olgu märgitud, et Hermanni nime kandis Miina kuni 1935. aastani. Laulukoori harjutused, laste teod ja külapillimeeste reipad. Lood olid Miina varasemate muusikaliste muljete allikaks isa vana orel aga esimeseks abiliseks tema muusikalistest õpingutes. Miina härma iseloomuhall sinine teras ilmnes juba varakult. 18 aastaselt teeb ta julge otsuse astuda Peterburi konservatooriumi. Noorema tüdruku. Iseseisva otsuse kaalu ei vähenda ka ise aru saav suhtumine ning Karl August Hermanni soovitused. Peterburi konservatooriumis ei õppinud sel ajal ühtegi eestlast. Johannes Kappel oli just mõneaastaselt lõpetanud, Konstantin Türnpu aga astus sisse hiljem. Noort neiut, Tseegaid kohutanud. Tema kutsumus muusikale ületas eelarvamustetõkked majanduslikud ning keelelised raskused. Möödus seitse pingerikast õpingute aastat ning Eesti naisorganisti ja heliloojal oli 1890. aastal käes kõrgema muusikalise hariduse diplom. Küpse orelikunstnikuna ja paljutõotav heliloojana algas professionaalse muusiku tee. Kui ta juba enne konservatooriumi lõpetamist oli andnud Eestis ja Venemaa linnades orelikontserte, siis nüüd viivad tema esinemised Soome, Saksamaale ja Inglismaale. Tema esinemisi külastasid need, keda huvitas klassikaline orelimuusika kuid ka need, keda tõmbas sensatsioon ja kes tahtsid näha oma silmadega ebatavalist naisorganisti. Ka arvustustes, milles üksmeelselt tõsteti esile Miina Härma stiilset teoste tõlgendamist ning head tehnikat ei jäetud seda seika mainimata. Nii kirjutas Leipzigi ajaleht pärast Miina härma kontserti 1893. aastal. Küllaltki harva saavutavad naise käed ja naise jalad instrumentide kuninganna käsitlemisel sellise kindluse nagu selle osava ning andeka naiskunstniku juures. 1894. aastal, kui tema nimi oli tuttavaks saanud ka väljaspool Eestit küpses Miina härmas ometi otsus jääda teenima oma maad ja rahvast jääda kodumaale. See oli julge otsus, mida söandasid teha vaid üksikud konservatooriumi lõpetanud eestlased. Sellest ajast peale algab Miina Härma Miina Härma suur missioon eesti rahvusliku muusikakultuuri arendamisel mis kestis kuni surmatunnini. Juba samal aastal asutab ta segakoori Miina härma segakoori, nagu sa üldiselt nimetati ja alustab energilist kontserttegevust Eestis. Ta nüüd kahekordne interpreet, organisti ja koorijuht. Oma kooriga leiab Miina härma tee ka kõige väiksematesse maakooli rahvamajadesse. Tema koor saavutab kuulsuse mitte ainult oma viimistletud esinemise Vaike repertuaari poolest. Kui tolleaegsete kooride kavades domineerisid ikka veel saksa liiliad rahvalikud laulud, siis võttis Miina härma teadlikult oma suuna Eesti rahvalaulude populariseerimisele. Ent eesti rahvalaulude töötlusi töötluste vähesus ning suures osas ka kunstiline küündimatus sundis teda ennast sulge kätte võtma. Nii valmisid tema üldtuntud rahvalaulutöötlused, mis on esmakordselt trükitud 1898. aastal välja antud kogumikus Miina Härma kontserdi laulud. Seal on teiste hulgas Tuljak mis on teinud läbi erakordse kunstilise võidukäigu mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel väljaspool. Kuid lauliku lapsepõli ei saa mitte vaiki olla. Tule koju, kus on kurva kodu ja pidu hakkab, ei jää populaarsuselt Tuljakust palju maha. Kõik need laulud on kirjutatud vahetult pärast konservatooriumi lõpetamist. Hoolimata Miina härma pikast elueast võib öelda, et just need 10 aastat, mis järgnesid konservatooriumi lõpetamisele, olid tema tegevuses eesti muusikakultuurile kõige kaalukamad. Sellel perioodil seisis Dani orelikunstnikuna. Kui ka heliloojana rahvale kõige lähemal iseloomustab, on selles mõttes tema kiri oma sõbrale rahvusliku liikumise aegsele tegelasele Jaan Youngile pärast ühte kontsert matka Eesti linnades, kus ta muuseas märgib. Üldse on eestlased igal pool oma last armuga vastu võtnud ja sellega igav veidi mulle lahti ja sõbraliku mälestuse jätnud. Ma pidin südamest tunnistama, ma ei ole oma rahvast mitte asjata armastanud. Järgmine kümmekond aastat 1903.-st kuni 1915.-ni möödusid tallaga juba väljaspool kodumaad kroonlinnas sinna, kuhu Liidia Koidula viisid abielusidemed. Sinna läks Miina härma majanduslike raskuste tõttu. Ka niisugune entusiast, nagu seda oli Miina Härma vajas oma töötasuna midagi reaalsemat kui ainult rahva. Tänu seda võimaldas talle Kroonlinna ohvitserkonna perekondades muusikatundide tundide andmine. Miina härma. Hilisem tegevus Eestis kannab pedagoogilist ning organisatsioonilist laadi. Tena autoriteet aitas paljudele muusikalistele üritustele jalad alla panna. Ta lõi kaasa eesti lauljate liidu Tartumaa osakonnas, oli Tartu helikunstnike seltsi kauaaegseks esimeheks, kellel on palju kaasa, aitas Tartu kontserdil organiseerimisel, eriti kammerkontserdi korraldamisel. Samal ajal kasutasid aga valitsevad ringkonnad tema nime sildina kani mõnelgi natsionalistlikud ettevõttel, mis viina härmale erilist kuulsust ei toonud. Miina härma ei ole oma nime jäädvustanud Eesti muusika ajalukku mitte ainult oma muusikalise tegevusega vaid ka heliloominguga. Eelpool oli juba juttu tema rahvalaulutöötluste populaarsusest. Tõepoolest, Need kujutasid täiesti uut kvaliteeti rahvalaulude tolleaegses kasutamises. Miina härma rahuldunud Kunileidi Tomsoni Karl August Hermanni Kappeli meetodiga, kes rahvaviisidel ainult harmoonia alla kirjutasid. Ta otsis teid eesti rahvaviisi lühikese kuju edasiarendamiseks. Tuljakus ja lauliku lapsepõlves oskas ta üheks kunstiliseks tervikuks ühendada mitut. Erinevalt rahvalaululauliku lapsepõlvest kasutas ta ainutammekarjase hellitusi vihmase kuiva ilma laule. Tuljakus aga oma isalt kuuldud polkaviise. Rahvalauludes ei saa mitte vaiki olla ja kus on kurva kodu, saavutas ta häid tulemusi rahvaviisi enda intonatsioonina edasiarendamisega. Kui niisugune niisuguse rahvalaulu arendamise meetodil sageli võib ära tunda laulude juures nõnda nii-öelda traagelniite siis Miina härma eelnimetatud laulud kujutavad endast täiesti orgaanilist tervikut. Analüüsimata Miina Härma rahvalaulutöötlusi põhjalikumalt võib öelda, et nad moodustavad mitte ainult tema enda loomingu loomingus, vaid ka kogu eesti koorile. Literatuuris. Alusmüüri sellele alusmüürile rajasid juba arhitektuurselt täiuslikuma rahvamuusika-lise uusehituse. Mart Saar. Jaa, Cyrillus Kreek. Miina härma rahvalaulude töötluste suur populaarsus ei ole aga varjutanud tema originaalloomingut meeste laul. Enne ja nüüd küll oli ilus õieke noorusunenägu ja paljud teised ei puudu ühegi kontserdikoori repertuaaris praegugi. Juba nende nimetatud laulude järgi võime määrata Miina härma koorilaulude emotsionaalse diapasooni. Robert Suumann nimetas oma loomingu mehelikku jõudu Florestanics ja lüürilist soojust Eusseebiuseks. Samasugune Florestan ja Eusseedus on ka Miina Härma loomingus. Niisugust mehisust ja heroismi, nagu õhkub meeste laulust, on harva mujal leida. Miina Härma elas eestrinliku kunstnikuna kaasa ajastu suurtele sündmustele ning mitmed tema laulud kajastavad selle progressiivset melus. Meestelaulu on kirjutatud 20 sajandi künnisel otsekui tellimuseks tellimusele sellest ajast, mis oli tulvil revolutsioonilist pinget. Ka nüüd, millal selle laulu kirjutamisest on möödunud rohkem kui 60 aastat on ta endiselt jäänud mehisuse jõulikkuse sümboliks. Miina Härma teine Herolisemaid laule enne nüüd Kalevipoja teksti, mis on kirjutatud kaheksakümnendail aastail, on kantud rahvusliku liikumise järellainetus. Autor on suutnud muusikasse veenvalt edasi anda. Tekstis väljenduvad usku rahva tulevikku. Kaugelt näen kodu kasvamas lüürilistes lauludes, nagu küll oli ilus mu õieke ööbiku surm mida nopid, neiukene ja teised on Miina härma saavutanud sügava tundelisuse. Põhiliselt kuluvad need helilooja varasemasse perioodi, andes edasi noore neiu isiklikke läbielamusi. Õieti öeldes kahe neiu isiklikke läbielamusi, sest nende laulude teksti autoriks on Anna Haava. Miina Härma ja Anna Haaval ei olnud. Miina Härma, Anna Haava ei olnud seotud mitte ainult ühise iha sidemetega. Vaikab tunnete sugulusega. Just Anna Haava poeetilise tekstidele on Miina härma kirjutanud suure Osama laululoomingust nende hulgas ka rahvalaulude töötlusi. Mõned koorilaulud on meile antud ka Solule aludena, nagu küll on ilus. Õieke ei saa mitte vaiki olla, mida nopid neiuke ja teised ja kui neid laulis Aino Tamm siis kujunes nende kolme kuulsa eesti naise ühislooming kunstiliselt eriti mõjuvaks. Miina härma proovi sama võimeka suurvormidega 1894. aastal valmistal Peterburi Eesti seltsi poolt väljakul tutatud võistluseks kantaat või lugulaul, nagu ta ise seda nimetas. Kalevi Linda. Kui kantaat jäi kunstiliselt vähe ütlevaks ning ta sai terava kriitika osaliseks. Eriti Konstantin Türnpu poolt on sellest tänaseni säilinud pidulik lõpukoor. Veel kaitse kange Kalev oma lapsi. Käesoleva sajandi alul valmis Miina härma muusikaline lavateos laulumäng või nagu see tiitellehel seisab näite lavaline melodraama, murueide tütar. Kui seda sajandi alul mitmel pool mängiti ja küllaltki head vastavate leidus leidis, on ta nüüd täiesti unustuse hõlma vajunud. Hoolimata sellest ei saa Murueide tütre tähtsust Eesti muusika ajaloos esimese muusikalise lavatõusuna aga kuidagi alahinnata. Kuigi aeg on mõndagi Miina Härma loomingust kustutanud võime siiski tema 100. sünnipäeva kontserdil anda terve kava autori heliloomingust. Ja mis veelgi tähtsam, see ei ole ainult ajalooline kontsert, vaid kõik need koole, tõusud ja soololaulud mis me kuuleme, elavad meie keskel iga päev. Neid võib ikka ja jälle kuulata meie kooride ja solistid. Ettekandes võib veendunult öelda, et Miina härma looming moodustab Nõukogude Eesti muusikavaramusse pärandatud klassikaliste teoste hulgas silmapaistva koha. Tõenäoliselt ei ole nende värskus autori järgnevateks juubelitähtpäevadeks mainimisväärselt kahanenud. Mitte vähem ei ole hinnatav ka Miina härma muusikaline rahvavalgud valgustuslik tegevus, mille viljad on kindlasti andnud oma osa Eesti nõukoguliku muusikakultuuri õitsinguks.