Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Seestpoolt tundub veel rohkem mahajäetud kui väljast oligi, aga sellegipoolest suundusid nad edasi tagaruumide poole. Siseõues oli kunagi olnud avad lilleaed, aga tiigivesi oli peaaegu ära kuivanud ja vee taimedki olid seal kokku kärbunud. Keset tihedat umbrohtu külitas suur tuulest maha puhutud männipuu. Kui nad külalistetoa lükandukse lahti lükkasid, paiskus sealt välja hingemattev hais. Hirmunult tõmbusid nad tagasi, Toyo oli aga kurbusest lausa tummaks löödud. Sõdalaste hulgas oli keegi Kosena kuma kassi vapper mees, kes hõikas nii, nüüd minu järel ei astus karmi sammuga mööda paljaid põrandalauda edasi. Kõike kattis oma tolli paksune tolmukiht. Põrandal vedelevad hiirepabulad, vahel seisis sirm ning selle ees maas istus naine nagu kaunis õisala asevalitseja nõuab sind enda juurde, ütles talle Kumagasi kähku, nüüd aga naine vastanud midagi. Kuma kassi astus lähemale, et teda kinni võtta, aga kõlas selline välgu kärgatused, tundus nagu rebeneks maa jalge all ning kõik need inimesed, kellel pageda, polnud kuhugi, kukkusid sinnasamasse maha. Kui nad siis jälle silmanägemise tagasi said, polnud naist enam kuskil. Kuid tema asemel sätendas midagi. Hirmust võdisedas astusid nad lähemale ja nägid, et seal oli hunnikus korea brokaati muu riigi Damaskust, triibulist šisuri kangast ja tihedalt siidi, kilpe, sõjakirveid, noole tupesid, Blaid ja muud selletaolist. See oligi pühamast kaduma läinud varandus. Mina olen Peeter Helme, algab tõlkest leitud ning äsja kõlanud katkenud pärinas Uueda hakinaari raamatust vihma ja kuupaiste lood, mille on klassikalisest jaapani keelest tõlkinud Rein raud. Rein raud ongi minu tänane stuudiokülaline. Tere. Tervist. Katkenud. Mille sa välja valisid lugemiseks? Nüüd ongi täis põnevust ja pinget ja on üks väga hea näide sellest teosest, mis ongi sellised kummalised ja õudsad lood. Raamatu sissejuhatuses ütled olid sellised õuduslood, tondilood Vanas-Hiinas ja Hiina mõjulga vanas Jaapanis väga populaarsed. Kas see raamat nüüd ongi siis üks selline tüüpiline näide ajastu Edo perioodi kirjandusest või on tegu siiski millegi erilisega? No kui me perioodi kirjandusest räägime, siis see oli iseenesest võrdlemisi rikas ja väga mitmesugune aga see, mis seda võib-olla kõiki neid eduaegseid žanre ühendab, on see, et valdavas enamuses nad tahtsid lugejat paeluda, intrigeerida, seda võidi teha erinevatel viisidel. Võisid olla sellised veidi õudsad lood, nagu need Ahginaari novellid on või siis jälle tugevasti erootilise värvinguga lood või siis sellised, kus huumorit oli palju ja leidub selliseidki, kus tegelikult kõik need aspektid koha peal. Ja see tuli sellest, et tegelikult Edo periood hakkas peale aastal 1600 sellega, et väga-väga pikka aega Jaapanis jätkuvalt toimunud kodusõjad lõppesid ära. Suur rahu. Ja uus soov on, oli muuhulgas niisuguse probleemi ees, et tuleks midagi ette võtta, et inimesed, kes on harjunud pideva sõjaga, tähendab nagu mitmeid põlvkondi, täiskasvanud mehi üles kasvanud, kes nagu midagi muud ei tea, kui sõda lapsest peale ümberringi käib sur, sõdimine, hirmsat tapmised, mõrvad, võimalikud vandenõud, reetmised, igasugused asjad, mis sõja juurde kuulusid. Et tuleks nagu edendada mingit niisugust ühiskondlikku olekut, et lõpeks ära see sõdide tahtmine. Ja üks niisugune aspekt, mida selleks edendati, oligi just niisugune, noh ütleme kommertsiaalsetes sugemetega kultuur seal raamatuid juba terražeeriti, varasematel aegadel olid raamatud ju väga kallid, sest nad olid käsikirjad ümber kirjutatud, aga perioodil olid käigus juba oli niisugune niinimetatud ksenograafiline trükk võeti, käsikiri, pandi niukse puuplaadi peale, uuristati sinna sisse ja siis sealt puuplaadi pealt sai nagu trükkida neid raamatuid, noh ütleme mitte just päris niipalju kui tänapäeval trükimasinast tuleb, aga ikkagi üksjagu. Ja tekkisid ka niisugused väiksed raamatupoed, sellised nagu pood, kirjastused, kus tagaruumis on need plaadid, eks ole, ühes ruumis on raamatut müügil ja kui keegi tuleb ja ütleb, et sõber ostis siit möödunud nädalal raamatu, kus teil seda ei ole on kahjuks otsas, aga tulge pärast lõunat tagasi, trükime teile ja standas seda, et kirjanikud said ka sellest tööst tegelikult täitsa elada. Olid mitmed kirjanikud, kes täitsa niimoodi üsna priskelt hakkama said toime tulid sellest isegi isegi piraatväljaandeid see oli. Kui tuli mingi niisugune väga uhke bestseller, siis võis juhtuda teine teine selline pood võttis ja tegi oma plaadid ja hakkas seda trükkima, ühendamine, et väga niisugune aktiivne kirjanduselu ja, ja žanrite mitmeküllus ja ja selle žanri nimi on lugemisraamat, mis tähendab seda, et ehkki seal on ka pilte, nagu nagu siin ka selles eestikeelses väljaandes on need pildid ilusti ligi, aga see tähendab seda, et jutt on siin ikkagi ütelda nooruk ja sellepärast, et ta väga suur hulk raamatud olid pigem nagu kaasaegse koomiksi moodi, kus pilt oli keskne jutt oli natukene, sealjuures ainult. Sa ütled seda raamatut sisse juhatades, et medakinaari lugudes on väga palju vihjeid omaaegsetele, kirjandus, klassikutele, nii hinnanguid palli omadele ja väga palju sellest. Võib-olla oleks eesti lugejale mitte ainult arusaamatu, aga ka mingis mõttes mõttetu, et kui on vihjad tolle ajaelule ja kaubamärkidele ja, ja sellistele asjadele. Aga kas ma saan siiski nii aru, et need lood on siiski peamiselt narratiivikesksed, et see ei ole nii palju selline stiilimeisterlikkus, mis tegi oidakinaari populaarseks? Ei noki noore on tegelikult väga korraliku stiiliga, tähendab, ta oli õpetlane ka ja võttis osa igasugustest niisugustest oma aja õpetatud meeste dialoogidest isikutest ja nii ja tal on ka kirjutatud mitmeid selliseid nagu näiteks kultuuriloolisi, selliseid traktaat ja niisuguseid tekste ka. Aga siin ta on ikka nagu tahtnud jah, lugu kirjutada, aga lihtsalt olles võrdlemisi haritud ja ta need lood ei ole süžee poolest just väga originaalselt on võtnud natukene siit natukene sealt ühe elemendi, kuskilt mingist Hiina novellist, midagi kuskilt vanadest jaapani allikatest pannud nad kõik niimoodi kokku, kui siis loonud need narratiivid siit. Aga tal on ka mingi niisugune, noh, ütleme sihuke kerge filosoofiline aspekt siin-seal tähendab kas mõni tegelane või siis autor ise laskub sellisesse arutelusse, näiteks miks on paha, kui naine on armukade või millised sõbrad aitavad elus paremini hakkama saada ja nii edasi ja ma kujutan ette, seal võisid olla suhteliselt noh, elutruud või tähendab, et need kangelased, kui nad seal räägivad, et see ei tundunud lugejale kuidagi nagu pöidlased imetud, vaid võiski olla nii, nagu inimesed ka üksteisele oma tegemisi seal seletasid, sellepärast et seesugune viitamine varasematele allikatele ja autoriteetidele küllap tüüpiline üldse seal Ida-Aasia kultuuris. Samas raamatut alustades ütleb autor ise, tema lugusid ei maksa liiga tõsiselt võtta. Kas see on selline stiilivõte, võib mingi vormel või tasub sellesse lausesse siiski tähelepanuga suhtuda. Nojah, tähendab seal ta ei ole neid välja andnud nagu esimese hooga üldse oma nime all, vaid on välja mõelnud niisuguse pseudonüümi, milles ta on küll nagu äratuntav ütleme siis oma ajakirjandusringkondadele, aga see, et noh, et need ei ole nii-ütelda tõsised asjad, võib-olla ka natukene originaali enda seisukoht, et need tõsised asjad, et need on ikka need traktaadid ja poleemikat, aga et siin on niisugune Natukene kergem kraam, kuigi teisalt ju ka lausa reklaamile mõjuda, et neid Eesti raamat mõeldud lugemiseks ei ole tegemist nii tõsise lugemisega, et konti murrab. Kas siit raamatust võib välja lugeda ka kui mitte tolle aja sotsiaalkriitikat, siis vähemalt sellist tähelepaneliku pilgu kui sellele, et mitte kõik asjad selles justkui stabiilses jaapanis ei ole nii nagu mõeldud, ma hakkasin mõtlema selle peale, kuidas ta kirjeldab oma tegelasi sinna talupoegi, kes käivad väga rikkalt riides ja kes on väga rikkaks saanud ja ja siin on ju tegelasi, kes seal kaupmehed ja neisse ei suhtuta automaatselt põlastusega, nagu ilmselt ametlik ideoloogia oleks läinud. Jah, no tähendab loomulikult iga normaalne kirjanik igal ajal vaatab laiemalt ja näeb sügavamale kui tema riigi ajastu ametlik ideoloogia tahaks, et ta näeks. Ja see on just nimelt ajakirjanik ja Edo periood oli selles mõttes mõnevõrra skisofreeniline, et see ametlik ideoloogia sihuke kaunis range näo konstruktsionism tähendab nõu, Kons sotsialism on siis kuskilt niimoodi 12.-st sajandist peale Hiinas tekkinud filosoofiline vool, mis põhineb küll palju vanematel kung-fu'd ja tema järglaste õpetustel aga natukene sinna integreerinud ühteteist ka taoismi, ühteteist, budismist ja nii edasi ja, ja selle mõttega, et oleks niisugune täiesti domine, veerev, domineeriv mõtteviis, mis võiks kõik ülejäänud maailmavaated nagu hiinas enda sisse alla neelata. Ja tal on väga tugev niisugune ühiskondlik, niisugune sotsiaalne. Ja selleks, et see ühiskond oleks korralikult kontrolli all, on konstruktsionism üldiselt ka äärmiselt rangelt murelistlik, see tähendab, kõik peavad teadma oma kohta. Naine peab olema tark ema ja hea abikaasa ja tema nagu mingisugused isiklikud tunded ei tohi kunagi mingit rolli mängida. Kui käib jutt mehe ja meeste poolt ülal hoitava ühiskonna heaolust ja nii edasi. See niisugune murelistlik hoiak võeti siis ka Edo perioodil Sooguni poolt omaks muutus valitsevaks ideoloogia, eks. Aga samas noh, Jaapanile mõnevõrra samas on niisuguse noh, ma tea, paindlikkusega tekkis seal selle niisuguse päris ühiskonna kõrvale ka see niinimetatud voolav maailm, ukio kõpsukel, lõbustusasutuste maailm, kus olid väga mingisugused erineva kuidas öelda Erineva sellise gradatsiooniga asutusetest lihtsatest Bordellidest kuni niisugust lõbustusasutustes, kus teater, muusika, tantsud ja programm oli see põhiline ja kus töötasid küll tütarlapsed, kes teatavatel tingimustel võiksid, et näiteks rikkamatele publiku esindajatele ka saadaval olla, aga kus see nii-ütelda seksitööstus tegelikult, et ei olnud, see põhiline asi, tähendab ja jaapanlased mõtlesid ka välja, miks tegelikult mu realistlikult väga õige nimelt need tütarlapsed, kes nendesse kohtadesse sattusid, olid enamasti võlgadesse sattunud talupoegade tütred ja noh, tegelikult vanemad müüsid nad sinna, aga formaalselt nägi see välja nii, et nemad lähevad sinna tööle saavad tohutu suure avansi oma palgast ja see makstakse nende vanematele välja, see tähendab seda, et nad olid tublid tütred. Sest nad nagu ohverdasid oma teenistuse oma vanematele, kes olid hädas ja vanemate austamine kuulub konfitsionistliku moraali tugisammaste juurde, nii et tegelikult, et noh, erinevalt näiteks lääne kultuurist, kus on küll väga palju olnud ka seksitööstus prostitutsiooni ja, ja sinna juurde kuuluvat sihukest vägivalda, on sellega kaasnevad ka veel niisugune põlgus, et tegemist on mingite alamat sorti inimestega, seda Jaapanis ei olnud ja isegi teoreetiliselt oli võimalik, seda juhtus harva, aga ikkagi tuli ette, et keegi ja sealt majast välja mõne rikka armukese poolt näiteks leidis täiesti niisuguse normaalse elukaare endale veel. Aga jah, tähendab väga paljud kirjanikud, kes sel ajal kirjutasid ja neid nagu teemasid puudutasid afinaari vähem, kui näiteks sai kaku, kes on ihara Saikaku, selle ajastu üks võib-olla suurim proosakirjanik. Aga nende kriitika tähendab selle niisuguse lämmatava moraali vastu, mis nagu inimeste tundeid arvesse ei võta, see paistab sealt alt tõepoolest välja, nii et tekst võib olla korraga nagu põnev ja häiriv ja õudne ja samal ajal ikkagi sisaldada ka torkeid selle oma ajastu niisuguse ühiskondliku toimimise kohta. Väga naiste teemal võtab ju orginaarisin sõna vast kõige rohkem selle kogumiku eelviimases loos valge maoiha kus ju sellele naisTondile või kummitusele või ma ei tea nimetada, tuntakse ikkagi täitsa selgelt kaasa. Ja isegi võib-olla veel rohkem kui originaali tekstis on seda tunda muidugi džigensis filmis, mis on nagu väga kuulus, ilus ja põhineb kahel novellid, mis mõlemad on ka siin kogumikus olemas ja üks on just see valge maoiha ja seal on nagu veel selgemalt näha, et see kummitus on võib-olla oma ihade ohver, aga et nagu see ei tee võimatuks seda, et me talle nagu tõesti inimlikult kaasa tunneme mulle endale meeldib ka, võib-olla tähendab valge maa viha üks mu lemmikuid sealt raamatust ja just nimelt seetõttu, et seal toimub mitu niisugust nagu liikumist nagu ühele poole teisele poole tähendab, et kui see peategelane setu joogialast seal katkendiski oli mõne sõnaga juttu nagu kord usu, kord ei usu, tähendab Siuke nõrk Nikid kõikuv selline noh, mingis mõttes väga inimlik mees ja siis need nagu väga võimsad domineerivad ja, ja väga kirglikud naised või naine, tähendab kes põhjustanud talle ja tema lähedastele siis kõiki neid suuri probleeme. Seal muide leidub ka sellist kerget pila nagu sellisele selle noh, selleaegse siukse New ehitš tööstuse vastu, tähendab kus ühes kohas tuuakse kohale mingi niisugune justkui väga äge lausuja, kes suudab kõik ülejäänud vaimu minema ajada ja siis pärast selgub, et ei saa hakkama nagu millegi erilisega seal. Nii et jah, seda seal on. Kivitsu pada on teine, eks ole, seal mu meelest, see on isegi nagu polüfoonilise midagi selles mõttes, et Akinaari kui ta võtab sõnani, Ta esitab sellist murealistlikud teksti seal alguses räägib sellest, kuidas naine ikka ei tohi armukade olla ja nii edasi. Ikkagi kui me nagu edasi loeme, siis lugedes nagu ei suuda kuidagi vältida seda, et naisel on õigus. Pagan, see armukadedus on täiesti põhjustatud just nimelt seetõttu, et see mees, kellesse veel räägime igavesele maastikust, tähendab, nagu ta on ära teeninud kõik need jamad väela satuvad nii et lugeja võib sattuda nagu natuke häiritud olukorda, et ühest küljest on justkui tondijutt, kus tema peaks nagu inimeste poolt oleme, aga kui neid tonte nagu niimoodi pelgama, aga. Tundub? Tondil Tondi üldse mitte niisama ei tee oma asju. Äkki kuulaks vahepeal muusikat, sa valisid välja temaatilist muusikat? Jah, tähendab see esimene lugu on tegelikult üsna kaasaegne ja seal mängib üks minu lemmiksaksofonist Donny Scott, kes on erinevatele maailmamuusikutele väga lahti olnud isegi kunagi olnud Aasias. Tai kuninga laste muusikaõpetaja, mis teeb Hay kuningale ainult au. Aga ta on mänginud koos jaapanlastega, tähendab, et seal on jõinsessinitsi Yamamoto soosanud, sest olid samiseni ja Koto mängijad, nii et siin on meil saksofon koos jaapani instrumentidega ja tulemusena niisugune aga ilus asi, aga eks see on ju samamoodi katse niisugust traditsioonilist jaapani muusikakultuuri kaasajakeelde tõlkida, nii nagu see vihma ja kuupaiste lood on. Tõlge traditsioonilisest Jaapani kirjandusest tänapäevasesse eesti keelde. Jätkub kirjandussaadet tõlkes leitud, mina olen Peeter Helme, koos minuga on täna stuudios Rein raud ja alustasime oma vestlust Ooedakinaari tondi ja õudusjuttude kogumikust vihma ja kuupaiste lood, mille Rein raud on eesti keelde tõlkinud ja hakkasin mõtlema selle peale, et need lood on mingis mõttes hästi kaasaegsed, seal on palju inimlikkust, psühholoog, loogiat, selliseid igati moodsaid arusaadavaid nähtuseid. Kui palju see kirjandus, mis on praeguseks siis paarsada aastat vana, veidi rohkem, kui palju sa kirjandus tänapäeva jaapani kirjandust mõjutab, sest kui ma mõtlen tänapäeva jaapani kirjanduse peale, siis noh, ainuke selline sõna, aga mis üldse pähe tuleb, on kirjusus, seal leidub vist tõesti kõike. Küllap. Jah no tähendab, tegelikult, kui nii võtta, siis Akinaari on üks osa või üks hetk. Sellisest pikemast kirjanduslikust protsessist oleme tinglikult sihukeseks Chei Horrariks nimetada ja mis lõpebki selle tänapäevase noh näiteks Suzuki koodi ja, ja teiste autoritega, kelle tekste palju loetakse. Võib-olla Läänes tuntakse rohkem ekraniseeringute põhjal nagu näiteks ringu ja, ja teised sellised filmid ja ka varasemal ajal ei ole see asi üldse piirdunud ainult kirjandusega, tähendab tegelikult juba üks esimesi jaapani kirjandus sööb selliseid proosatekste nihon Reoiki ehk külast tähendused jaapanis toimunud veidrustest ja vaimudest mis on kuskil kaheksanda sajandi lõpu üheksanda sajandi alguse päritoluga. Õhnaski omalanne ufo kirjandus võib-olla tähendab see, et seal on tõesti autor Kyok keik ei tea täpselt, kuidas ta seal oma nime hääldas, on pannud kirja nagu lugusid, mida Jaapani eri osades konkreetselt räägitud, et nad seal oli niimoodi, seal juhtus niisugune asi, seal sündis kahe peaga vasikas, seal oli selline selline lugu ja tema on üritanud võtta need nagu justkui tegelikult toimunud lood ja siis anda neile siukse budistliku seletuse, tähendab, mismoodi see see lugu tõenäoliselt tuleb sellest, et seal mõni inimene vanem oli elus teinud midagi halba ja siis need niisugusel kujul lahenes või nii edasi. Ja et nad oleks nagu kah korraga niisugused nagu intrigeerivad, aga ühtlasi siuksed, õpetlikud lood. Ja tema panin muidugi kirja sellises stiilis, mida sel ajal laiem seltskond ei lugenud, aga näiteks preestrite templites võisid küll lugeda. Siis preestrid leidsid sealt just materjali, mida sai. Sai jutustada, et kui ühest olid talupojad, kaaslased, nii talupojad, täna ma räägin teile sihukese loo, et see juhtus päriselt siit nagu mõnedkümned külad, Läänemaale näiteks niisugune asi ja siis seletan ära. Ja seda siiamaale ikka niimoodi loetakse huviga ja tõlgitakse ja minu meelest on natuke kuivavõitu, tähendab okay on suht pragmaatiliselt üritanud nagu kirja panna nagu mingid Misest loo asjad ja siis selle selgituse, et see sinna ideoloogilist raami ilusti ära mahuks ja praegu neid niimoodi niisama lugeda, noh, ma ei tea, kui palju jaksab. Aga traditsioonile sai igatahes väga algus pandud ja siis hiljem näiteks no-teatri repertuaaris. Ja me väga palju selliseid õudseid lugusid, et kus on jutud huntidest, vaimudest ja see on üsna tüüpiline, no teatri näidendile on, on just see, et miski, keegi preester läheb kuskile palverännakule, siis saabub mingisse kohta, kus on mingi niisugune lugu juhtunud ja siis laseb kellelgi kohalikul elanikul endale selle loo ära, keda, ja siis selles loos esinenud vaim, öösel tuleb siis selle preestriga seal vestlema ja räägib nagu enda poolt ka veel selle loo nagu ära ja esitab oma versiooni ja mõnikord juhtub nii, et näe, preester annab talle rahuni, et ta nagu Tal ei ole enam paha nagu pärast seda seda kohtumist, aga mitte tingimata. Ja kuna seda niisugust asja on selles selles kultuuri või selline kultuuri kihistus on kogu aeg olemas olnud siis muidugi eduperioodil ka ja sealt edasi ka ja hakin harjunud lihtsalt üks üks lüli, nagu selles selles ahelas seda, et nüüd praegu konkreetselt keegi võtaks just need vihma ja kuupaistelood ja nendele põhinevalt nagu midagi uut hakkaks kirjutama, seda vast mitte, aga kahtlemata tähendab see on üks niisugune, üks niukene klassikaks niisugune asi, mida suhteliselt palju ikka loetakse, seda ka tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Ja inglise keeles vist on kolm erinevat tõlget lausa. Et selles mõttes raamatul on, on päris hästi läinud. Ja noh, nagu öeldud, film on sellest tehtud ja eks ta on ikka niimoodi inimeste teadvuses. Aga mis siis ikkagi selle põhjuseks on, et just vihma ja kuupaiste loodan sedalaadi kirjandusest sellise rahvusvahelise tähelepanu ja populaarsuse osalist. Ja ma arvan, et see tulebki sellest, et nad aga nagu mõnusalt lugeda, aga ühtlasi ka kirjanduslikult heal ei ole nii et siin on nagu lihtsalt üritatud nagu lugejat kosida mingisuguse põnevusega. Stiil jätab tähele panemata, aga ei olegi nii, et stiil oleks kuidagi äärmiselt keeruline, peen ja nüansirikas, aga selline, et et pärast kahte lehekülgede tunned, nagu oleksid koormatäie puid kirvega puruks lõhkunud. See raamat on tõlgitud klassikalisest jaapani keelest, aga see ei ole ju väga vana raamat, kas siis 18. sajandi keskel autorid kasutasid veel teadlikult sellist arhailisemat keelt või tolleaegne keel siiski oligi oluliselt teistsugune kui tänapäeva jaapani keel. Isegi 20. sajandil on veel kirjutatud klassikalises jaapani keeles ja tegelikult pärast seda, kui Jaapan 1868 otsustas loobuda sellest šmiguni valitsusest ja ennast kiiresti moderniseerida oli see keeleküsimus üsna terav. Igasuguseid naljakaid mõtteid, kes seal inimestel peast läbi näiteks oli ka selline ettepanek, et läheks äkki üle ladina tähestikku üleüldse. Et me tahame nüüd lääneriikidele järele jõuda ja et kas see ei oleks hea mõte, seda siis isegi kaaluti ja siis otsustati see kõrvale. Ta lihtsalt seetõttu, et jaapani keeles on kohutavalt palju sõnu, mis kõlavad sama, Moody aga tähendavad eri asju. Ja mõnikord on võimalik niisama kontekstist aru saada, mõnikord jälle mitte tingimata nii, et see hiina kirja kasutamine on. Kurb küll, see lihtsustab arusaamist ja no niisugust suurt sammu ette ei võetud. Aga, aga ka sel ajal oli nii, et jah, kogu Eda perioodi vältel ikkagi, kui on kirjalik tekst, kui kirjutatakse nagu lugu, siis see on klassikalises jaapani keeles. Ja isegi kui ta annab edasi niisugust oma aja inimeste teksti, siis ka see on muudetud niisuguseks kirjakeelseks. Isegi üks jaapani folkloristika suuri rajajaid Janagida Kunio, kes käis konkreetselt maal, kirjutas üles muinasjutte ja nii edasi ja, ja avaldas neid hiljem, on terve hulga toimetanud nagu klassikalisse jaapani keelde, sellepärast et kirjalik tekst peab olema klassikalises keeles, midagi pole teha. Ja see niisugune stiili otsimine või selle, et mis me sealt kõnekeelest võtame, millise kõnekeeletasandi võtame aluseks ja nii edasi see võttis päris päris tükk aega 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse protsess, tegelikult isegi kui praegu lugeda näiteks 20. sajandi algupoole kirjandust, siis ta küll ei ole enam klassikalises jaapani keeles, aga asutus keerulisem mõnikord lugeda just nimelt oma nende niisuguste registrite paljususe poolest. Ma loendasin kokku, sa võid täiendada, kui ma eksin, et sa oled tõlkinud siis jaapani, hiina, itaalia ja leedu keelest ja nii hiina jaapani puhul vist nii tänapäeva kui klassikalisest. Tänapäeva hiina keelest tõlkinud midagi, aga ei, mul on inglise keelest tõlkinud prantsuse keelest, olen ka tõlkinud, aga mitte raamatuid ei ole nagu raamatutena ei ole välja andnud. Ajakirjanduses on olnud ühteteist ja saksa keelest tõlkinud ja ikka. No aga millest on sul siis tekkinud huvi nii paljude erinevate keelte vastu? Keel on instrument, instrument selleks, et näha, mis selles keeles kirjutatud on ja ütleksin, et mida rohkem keeli olla ära õppinud, seda paremini saad igaühe nende niisugusest sisemisest toimimisest aru. No näiteks miks üks keel teeb Ühte asja nii, teine keelde, teist asja naa saad sellest aru, kui sa tead, missugused võimalused veel oleksid olemas noh, ütleme niimoodi erinevatest keeltest aeg-ajalt midagi tõlkida on mulle kui kirjanikule selline võimlemine, mis hoiab nagu erinevad musklid nagu käigus, eks ole, et noh, et ka võimlemise juures ei saa ainult ühtesid lihaseid treenida, sellepärast et teised tahavad ka ja ja erinevad keeled pingutavad erinevaid lihaseid nagu selles oma keelelises mõtlemises. Ma eeldan, et sul on see ka praegu ka mõni tõlge, käsi. Mul on praegu üldiselt nii, et ma hea meelega hommikuti ärkan vara ja mul on laual üsna mitu luuletajat ja siis ma loen neid ja kui mõni asi satub ette selline, et ma tahaksin tõlkida, siis siis ka tõlgin ja mõne luuletusega näen isegi nagu mitu päeva või isegi mitu nädalat vaeva selleks et tuleks nii, nagu ma tahan ja mõni ei tule ka. Ja samas jälle loen mõnes teises keeles jälle midagi vahele ja, ja jah, aga seda, et mul oleks praegu mõni niisugune konkreetne raamates, seda mitte, kuigi ma tean küll, mida ma sealt Jaapani kirjandusest järgmiseks. Võib-olla tahaksin ettevõtta. Nii et võib-olla ilmub siis millalgi veel midagi, mille sa oled tõlkinud just klassikalisest jaapani keeles. Jah, seda tahaks ju, tähendab see on selline keel, et teda ikka üldiselt on vaja elus hoida lihtsalt sellega, et midagi lugeda ja, ja midagi sealt ümber panna, et kelleltki poodi ununema ka, kui nendega üldse tegeleda. Kipuvad kindlasti ja ja lood kipuvad ununema, kui neid ei tõlgita. On ma tänan selle vestluse eest. Sa valisid lõpetuseks need veel muusikat, mis sobiks nii-öelda tontidest ja vaimudest. Kivise lõpu jah, siin raamatus on ka mitmel pool juttu nendest lausujatest, kes midagi esitavad oma budistlikke pühi tekste, mida need tondid millegipärast hirmsasti ei salli ja muude erinevate võtetega näiteks inimese keha peale äkki te kirjutamisega ja nii edasi üritavad hoida neid vaimude eest kaitstud ja siin lõpetuseks ongi üks niisugune retsitaal, tähendab, ei luba erilist muusikaelamust, kuid see on üsna täpselt midagi sellist, mida kurjade vaimude välja ajamiseks võidi paluda esitada. Selge suur tänu, Rein raud, sellega lõpeb, tõlkes leitud ja lõpetuseks jäävad siis Jaapani mungad kurje vaime välja ajama. Mina olen Peeter Helme tõlkes, leitud on taas eetris kahe nädala pärast.