Tere kuulama jutusaadet, mina olen Märt Treier. Kevadel kohtusin Ida-Virumaad mehega, kes jättis kogu oma olemusega väga sümpaatse mulje. Sillamäe Gümnaasiumi direktor Arno Kaseniit, kes mõjus selles võõrapärases keskkonnas üksiku tuttavlikku Arena näitas lahkelt oma kooli hiljem viis veel mõnda tähelepanuväärsesse paika selles endises suletud linnas. Ja rääkis ka muidu väga huvitavalt. Jätsime hüvasti ja elu läks edasi. Mõni aeg hiljem turgatas poolkogemata meelde, et tänasel kooli direktoril mäletada võrdlemisi kirju minevik. Ja kui nüüd oktoobrikuus märkasin, et sama mees, kes esitleb end sageli Arno nime all, on saanud õpetajate tunnustamistseremoonia nominendina kirja kolme parima eesti koolijuhi sekka. Sai plaan tehtud. Kutsusin Arno Kaseniidu Tallinna ja salvestasimegi ühel jahedapoolsel reedel järgmise jutuajamise. Muide, Jaan Tätte nime ja muusika käis oma lemmikuna välja tema ise. Üsna alati käib läbi kerge jõnks kui sa ütled, et võiks kokku saada kokku saada, põhimõtteliselt võiks. Aga kuivõrd poku või on miskit vahel. Arno Kaseniit tere. Tere. Tunnustus nominendid tuli küll õppeasutuse juhtimise eest, aga kõikjal, kuhu silmad näevad, vaatab vastu õpetaja Arno, kas te võtsite selle tunnustusena vastu rohkem direktori või õpetaja või kellegi kolmandana? No ma arvan, et ikka ikka direktorina ja, ja pigem ikkagi oma oma kollektiivi esindajana, Sillamäe Gümnaasiumi esindajana. See vist ikka oli teie õpetajakarjääri direktori karjääri tipphetki selgelt. Jah, ma olen olnud tööl juhina üsna pikka aega, siis ma vahepeal mõtlesin, et noh, tahaks lihtsalt sellist rahulikku õpetajatööd teha ja olin ka pikka aega õpetaja. Aga siis viis saatus jälle jälle mind nii-öelda juhi tooli. Ja, ja sellest ajast, kui ma õpetajana tööd alustasin, olengi ma kogu aeg nii-öelda õpetaja Aarne olnud. Kas see tähendab seda, et need ametid ikkagi vastanduvad kuigivõrd juht või õpetaja? Kui päris aus olla, siis vastanduvat kindlasti. Aga ma pean ütlema, et õpetajatööd ma teen siiamaani, et lisaks direktori ametil olema, aga alati õpilaste ees nii-öelda tundi andnud ja, ja õpilasi juhendanud, nii et õpetajaametit ma pole. Pole nagu. Pannud, kas Sillamäe on teile kuigivõrd südamelähedane paik, ega teie sünnipaik jääb ju ka mitte sealt väga kaugele. Ja see on tõesti nii, minu sellistes lapsepõlvemälestustes on Sillamäe kogu aeg olnud ilusa rohelise suvise linnana ja täpsemalt olen ma sündinud Vokas Toila koolis käinud ja Voka küla oli selles mõttes väga nii-öelda mitmerahvuseline, meil oli päris palju sakslasi, venelasi, ukrainlasi, eestlasi oli muidugi kõige rohkem, aga mida ma nagu siinkohal meenutan, et tegelikult vene keelt sai praktiseerida ikkagi ikkagi lapsepõlvest palju ja näiteks Vokas oli sõjaväeosa ja sealsed sõjaväelased olid ka külas üsna sagedasti nii-öelda näha ja kuulda ja eks sealt siis see vene keel nagu paremini suhu hakkas, aga noh, hiljem loomulikult tegelikult õppisin vene keele selgeks sõjaväes. Kui eestivene laps koos mängivad, siis minnakse kohe üle vene keelele. Ikka päris nii ei olnud, vene lapsed oskasid ka eesti keelt, aga ma ütlen, et mõlemat keelt. Ja sel ajal, kui enamusele Eesti inimestest oli Sillamäe suletud linn sain mina poisikesena Sillamäel päris tihti käia ja seal ka oma suvesid veeta mõnikord, sest ma ei tea, kui suur see saladus on, aga aga mul sugulased elasid ja elavad Sillamäel. Tänaselgi päeval näidatakse meile kaadreid uskumatult sinisest veest, kõige juures on kiri, et need on mürgibasseinid tegelikult, milles seisnes lapsepõlveromantika Sillamäe moodi? Tõepoolest, Sillamäe rannas pole lapsepõlveperioodil kindlasti ujunud ja teadsin, et seal mürgine tehased mis mere ääres sel ajal ja ka praegu töötada, Nad reostasid ikka merd üsna üsna rohkelt, minu rannad olid peamiselt ikkagi vokalist randa, Toila rand, mis olid suhteliselt puhtad. Aga, aga ma pean kohe ütlema, et noh, täna selliseid like või selliseid tiike, mis oleksid mürgiseid enam pole. Kanna peenimesi, vesi täis, on saladusi, vesi võtta peeni inimesi, kes ei tunne saladusi. Ilves, Saala, Aadruseedia. Neil on vee peal seisvat laeva. Meil on koos minna sinna, kuhu ta ise ei saa minna. Mul on jäänud mulje, et teate tegelikult sellest keemiast päris palju ja hiljuti mainisite te mulle, et käite korvpalli mängimas koos endise aatomispetsialistiga, kuidas iganes täpsemalt oleks tema kohta vaja öelda, aga aga seal käivad siis mehed, kes teevad tuumapommi valmistamiseks ka üht-teist. No neid, kes selle valmistamisest midagi teavad, jääb üha vähemaks. Mees on, on tõepoolest insener ja, ja ütleme Silmeti siis tööd teinud, aga nagu ajalugu räägib, ei pruukinud need inimesed tegelikult väga täpselt teadagi mida, mida nad teevad, et see, mis toimus uraani töötlemise ajal, oli, oli tegelikult väga-väga salastatud. Selles mõttes on pedagoogika parem olla, et tema vähemalt kujutab ette, mis tema töö on. Jah, selles mõttes nüüd, kui veel keemiast rääkida, siis tõepoolest ja need nii-öelda aatomiveteranid sooviksid oma tööst ka koolides rääkida ja päris päris aktiivselt veel ka nende endiste Silmeti inseneride, noh, väike selline seltskond käib koos ja ja oma asju arutavad, aga ja noh, ütleme, et tänapäeval on väga palju ka selles tehases muutunud ja keemiat on rohkem, aga sellist kahjulikku mõju Sillamäele vähem vähem. Räägime siis Sillamäe enda mõjust veel, mulle rääkis üks jõhvi tuttav toreda loo, kuidas nad käisid oma kollektiiviga esinemas. Sillamäel läksid juba lavale ja siis tuli kohalik proua etteütles vodka karshock Nambristlikosti is Estonia. See lugu jäädid eriti naerma. Noh, tegelikult natukene ajab naerma küll, sest sest selliseid juhtumeid ilmselt oli, oli noh, ütleme suletud linna ajal üsna sagedasti ja isegi Tartust taas koju sõitsin üliõpilasena siis siis me omavahel Tartus ka rääkisime, et, et need on kaks, kaks täiesti erinevat Eestit, et et selles mõttes minu jaoks ta nagu naljakas pole, ta on pigem selline noh, ütleme, et ma olen sellega juba harjunud. Aga täna me räägime küll sellest, et rohkem Eestit Ida-Virumaale No põnev oli just see, et need inimesed olid pärit Jõhvist, mis ju kaardilt vaadates ei jää Sillamäest kuigi kaugele. Kas see piir on siis nihkunud ka ajapikku ida poole? Täna ma julgeks öelda, et see piir on ikkagi nihkunud Narva sillani. Et selles mõttes, kui rääkida Sillamäe sil toimuvast ja Narvas toimuvast, siis Eestit on, on nendes linnades üha rohkem päris julge avaldus. Julge avaldus ka selle tõttu, et üha sagedamini näeb Narvas nii presidenti kui peaministrit ja muid ministreid. Sillamäel kahjuks käivad ainult ministrid, peaminister käis küll seal koos Siim Kallasega hiljuti suurt nii-öelda tolliparklat tava mass. Nii et noh, rohkem ma nagu ei mäletagi, et oleks kõrged riigiametnikud Sillamäe linna külastanud, kui meie minister tuleb Sillamäe linna, kes on selline sündmus, kui tuleb tavaline meister, siis ilmselt pole nii palju, ma võin öelda veel, et ka Hanno Pevkur on, on oma suvesid Sillamäel veetud, nii et nii et selles mõttes ütleme siis, kes on käinud ka minu koolis mõned ministrid. No see ei ole nii väga suur sündmus, sest noh, Eesti fenomen ongi see, et minister on üsna tavaline inimene, kes võib vabalt sööklas süüa, teda ei tülitata, võib tänava peal kõndida ja lihtsate inimestega vestelda. Teie sööklasel on isegi söönud ja see kool on siis Sillamäe. Ma mäletan seda päeva hästi, kui esimest korda tutvusime juttu, rääkisime tarne, mulle jäi mulje, et te olete küll ainus eestlane seal koolis, ma mäletan hästi, et rääkisid oma kolleegidega, mis nad olid, kõik vene nimega inimesed, aga te ei rääkinud sõnagi vene keelt. Mulle jäi küll kahtlus, et kõik inimesed, kellega te rääkisite, päris täpselt aru ei saanud, mida te ütlesite. Teil endal seda kahtlust ei ole? Ei no ütleme kahjuks ma pean ikkagi rääkima, on päris palju tööajal vene keeles eesti emakeelega töötajaid on meil väga vähe, paar-kolm tükki. Õpilased on enamuses kõik vene kodukeelega, nii et selles mõttes isegi eesti keele õpetajad, kes on venekeelse kodukeelega, kuid väga hea eestikeelse haridusega peaksid rohkem rääkima ka vahetundide ajal eesti keelt. Täiesti oimetuks võttis minna ka teadmine, mille ma sain Sillamäe eesti põhikoolist. Rääkisin seal õppealajuhatajaga ja palusin tal öelda siis, kui palju päris Eesti lapsi on. Mõtles natuke ja ütles, et tema teada ei ole mitte ühtegi, kellel oleks mõlemad vanemad eestlased ja see on siis Sillamäe eesti põhikool. Ja noh, ütleme Tallinnas on ka inglise kolledž, prantsuse lütseum ja Saksa gümnaasium ja nii edasi, aga noh, seal on ka ütleme siis niimoodi, et õpilased ja mitte selle kooli nime järgi, nii et Eesti põhikool tõepoolest tavalise eesti koolina viib läbi tunde eesti keeles ja seal töötab päris mitu noh, eesti kodukeelega nii-öelda ja emakeelega õpetajat, aga tõepoolest õpilased on enamuses, noh, seal on varem polnud võib-olla rohkem eesti kodukeelega õpilasi, aga täna tõepoolest seal enamus, valdav enamus üle 90 protsendi vene kodukeelega õpilasi Tuleb välja, et mul on Sillamäelt veel lugusid, üks lugu meenus ilmselt juba paljude aastate tagant, kuidas komisjon käis vaatamas, kuidas Sillamäe on siiski eesti keele õpe, edeneb veid ühes tunnis seal tunnis istuti natukene ikka kuulata, kuidas õpetaja rääkis Marie Underi, siis kõik noogutasid, õpilased midagi rääkinud, aga kuidagi kummaline tundus tund ja pärast selgus, et see, kes oli rääkinud seda juttu, oli kooli medõde, kes oli ainus inimene, kes üldse suutis rääkida eesti keeles. Sellist olukorda vist teie koolis ei saanud juhtuda. No Sillamäe gümnaasium on üldse alles neljandat aastat toimiv ja mis lugusid kunagi võib-olla keegi räägib ka Sillamäe gümnaasiumis, seda ma ette nägu ei oska öelda. Sillamäelt väga õnnelikult teie üle ei ole, et õpilased ära riisusid. Neilt te tegite ühe suure ja ühe ainsaks. No tõepoolest siin kolm aastat tagasi, kui Sillamäe Gümnaasium tööd alustas, oli esimese aasta suur probleem see, et et millegipärast põhikoolide õpetajad ei olnud nii väga rõõmsad selle üle, et nende gümnasistid, noh, kõik meie koolis õpivad ja ja see mõju on mõnes mõttes nagu siiani. Aga ma tahan öelda kindlasti, et eesti keelt on Sillamäel üha rohkem teenindajad, võib-olla kõik eesti keeles rääkida ei oska, aga siiski asutusi, kus on nõutud väga heal tasemel eesti keel, on üha rohkem ja tegelikult ka õpilaste eesti keele oskus. Ma ütleksin isegi tänu sellele, et et 60 protsenti kursustest õpetatakse gümnaasiumis eesti keeles, on tunduvalt paranenud. Vaatasin, et ka füüsikat näiteks õpetatakse teie koolis eesti keeles, kas see nüüd kiri või tõesti on tegelikult asjad? Nõnda no kuidas üldse toimub eesti keeles õpetamine nii-öelda vene emakeelega õpilastele, see päris nii ei ole, nagu toimus Eesti koolides, ehk siis tegelikult õpetaja lisaks sellele, et ta räägib eesti keelest, aga näitab erinevaid tekste ja annab erinevaid tekste eesti keeles, aga venekeelne tugi või selline nii-öelda aktiivne tõlk, rääkimine ja arutlemine, et ka mis, mida see tähendab nii-öelda keele mõttes toimub nii, et füüsika on, eks muidugi üks selliseid problemaatilise maid, aineid, mida, mida eesti keeles pakume ja selle tõttu nagu noh, sel teemal võetakse ka lapsevanemate koosolekutel sõna, et keeruline aine ja nii edasi. Aga mis ma tahan öelda, et meie õpilased lähevad õppima kõrgkoolidesse, kus füüsikat kui matemaatikat õpitakse eesti keeles ja nad tunnevad vajadust ja pingutavad. No tagantjärgi mõtlevad, et aga oleks võinud juua. Ei tea kaski rõõmul õiglusel ta. Kas liial Eywa ta siin? Kas sooli kui päike tõuseb, ta? Või ta sündinud ka siis, kui ma ka sain. Lastevanemate koosolekud on vist natukene pingelisemadki paigad, kui õpilasomavalitsuste kokku saada. Ütleme nii, et gümnaasiumis muidugi me väga tihti neid lapsevanemate koosolekuid ei korraldasest noh, meie nii-öelda arusaamise järgi on see gümnaasiumiõpilastele justkui valmistumine ülikooliks ja seal juba nende endi vastutus suureneb iga aastaga. Me jõuame kooli juurde tagasi, aga me siiski räägime teist. Arno Kaseniit, teie läksite Kohtla-Järve kooli ja lõpetasite selle ka suurem jagu sõprovis sinna ei tulnud. Lõpetasin jah, Toila, siis ütleme kaheksa klassilise kooli tol ajal oli meil veel kaheksaklassiline kool ja läksin siis üheksandasse klassi Kohtla-Järve esimesse keskkooli ja noh, meie selline traditsiooniline kool, kuhu mindi peale põhikooli lõpetamist, oli siiski jõhvi Kesleri nimeline keskkool. Aga millegipärast jah, mulle tundus, et Kohtla-Järve esimene keskkool annab paremaid võimalusi ja minu kindel siht oli ikkagi jõuda kõrgkooli teise hiljem majandusinimene, kes tõuge tuli ka Kohtla-Järvelt? Ma ei oska öelda, kas tõuge just Kohtla-Järvelt tuli, aga päris hea keskhariduse saanuna ja oma klassivendade ja õdedega arutades. Siiski leidsin, et Tartu on minu õppimise koht, oli valida, et kas Tartu Ülikooli majandusteaduskond või või Eesti põllumajandusakadeemia ja saatuse tahtel ikkagi sattusin Eesti põllumajanduse akadeemia majandusteaduskonda. Majandusosakond sai lõpetatud ja ökonomist valmis ökonomist organisaatoriks täpsustama, sest paraku minu kursusekaaslastest päris erialal vist enam keegi ei tööta. Kuigi nii-öelda neiud, tütarlapsed, naised on pigem raamatupidajad ja sellised ökonomistid ja, ja poisid, kellega me koos lõpetasime, enamuses on kõik juhid organisaatorid, organisaatorid erinevates valdkondades. Iga inimese elus on mingisugused mustrid, teie mustrite hulka kuuluvad kuulutused, kas te siis loete neid nüüd suurema hoolega või jäävad nad lihtsalt saatuslikul hetkel kuidagi silma? Ma ei tea jah, kuidas elu on niimoodi pööranud, et juba põhikoolis ja keskkoolis tuli mingisuguseid ütleme, kooli ajaleht ajalehti või stende teha ja siis ülikoolis oma noh, nii-öelda ajalehe juures toimetasin ja, ja hiljem peale sõjaväge olin ka natukene aega. Tartumaa agrotööstuskeskuse infolehe toimetaja ja ilmselt see ajalehe nii-öelda vaatamine on olnud olnud mul nagu noh, omane ja, ja päris paljuski on see ajaleht minu edasisest täiskasvanud ilus noh, nii-öelda saatust määranud eni sattusite Otepääle. Ja tõepoolest huvitav, huvitav, täiesti juhuslikult leidsin ühe sellise töökuulutuse, kus äsja ametisse saanud linnavalitsus otsis arendusosakonda või arenduskeskusesse majandusspetsialisti ja kuna Mul oli majandusharidus siis tundus see päris huvitava väljakutsena ja, ja Eesti vabariik oli kohe-kohe sündimas. Ja varsti olite ta Otepää abilinnapea, võib-olla oskate seletada ka, millesse Otepää iseäralik fenomen seisneb, miks seal keegi omavahel läbi ei saa kellegagi? Kas just? Läbi ei saa, ikkagi saab, sest, sest Otepää on teinud väga suuri arengusamme, aga aga tõepoolest, peale arenguosakonna spetsialisti tööd valiti mind linna abilinnapeaks ja minu minu rolliks oli seal majanduse ja ettevõtlusvalk konna arendamine. Ja, ja juba ausalt öeldes sellest ajast mingil määral algas selline fenomen nagu, nagu põlvkondade konflikt. Te olite ju noor mees, ei olnud 30 kidel ikka imestan et nii noorelt ja, ja nii tähtsate tööde kallale lubada. Aga oma 30.-ks sünnipäevaks lasite põhja ühe panga. Ma ei ütleks, et ma lasin põhja, et noh, ma olen mõelnud selle peale, et mõni sportlane võtab endale väga-väga suure raskuse tõstesportlasena näiteks kukub selle kangi alla või siis mõni kõrgushüppaja, kes on sättinud latti hästi kõrgele, siiski siiski seda Läti nagu ei ületa, et siis siis on küsimus selles, et kas on hoog väike või on ambitsioonid suured Otepää Ühispangaga teete lihtsalt kangi alla, teil ei olnud halbu plaane? Kõigepealt muidugi me alustasime innovatsioonipangaga, et see oli esimene pank, mis me Otepääl nii-öelda erapangana asutasime, peale seda arenes innovatsioonipank ühispangaks ja vahepeal Tartu kommertspank võttis üle meie selle filiaali enda tiivad alla ja kuna juba pangasüsteem oli seal meil välja arendatud, siis me nii-öelda Otepää Ühispanga nime all laiendasime Valgamaal ja Tartumaal pangavõrgustikku mingeid pahasid laanenoh, seda, seda võivad kinnitada kõik, kes seda pangaga lähemalt seotud on olnud. Aga mida võib ette heita ja millest oli ka juttu, et see liigne noorus liigne nagu risk ja ütleme siis see tegelik olukord 90.-te aastate alguses ei soosinud sellist ääremaal tegutsevat iseseisvat ettevõtet, et noh, arengut, sest konkurents tegelikult hakkas alles alles. Teie sõnadest on kaugele näha, et olete pidanud neid selgitusi andma ka varem ja võimalik, et üsna samasuguses sõnastuses. Olid ajad, mis nad olid, aga kaasa tõid teile midagi, mida paljude inimeste elust ei oska öelda, kas õnneks või õnnetuseks ei leia. Võimalike kogemuse mõttes olete teie üle elanud mõndagi, keegi lausa ettegi ei kujuta. Ja aastat vanglakaristust see oli reaalsus. Karistust oli jah, neli aastat, aga tegelikult ma olin kõik need kolm aastat, mis ma pidin nagu ütleme, erinevaid töid tegema riigi riigi huvides, nimelt ma olin küll raamatukoguhoidja, küll ehitust tööline ja nii edasi vangla siis ja seal minu minu selline huvitav periood ja viimane aasta ma isegi töötasin siin muusikaakadeemia ehitusel vangla asemik või? Ei, ma ütleks tasemikega lihtsalt. Ilmselt saadi aru, kes ma olen või mis ma olen. Nii et te olete seal viisi kasulikum, ma olin kasulikum kas raamatukoguhoidjana või tõepoolest ehitustöödel nii-öelda üks üks sellistest rühmajuhtidest. Aga seal te ju ka ei ladunud müürivaid, vaatasite teiste meeste järele. Nii see oli. Seal, kuhu teid saadeti mõneks ajaks oli vist palju aega. Kas see oli üks põhjus, miks sündis lasteraamat? Jah, et selline olukord nii-öelda üksikule Kaarel inspireerib ja kuna mul oli kodus väike laps, et siis temaga suhtlemiseks ja ka abikaasaga suhtlemiseks oli parim võimalus lugude kirjutamine, nii et tegelikult need lood, need muinasjutud, mida ma lapsele kirjutasin on kõik sea sündinud. Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga valus. Keegi oli mul, kes minult andeks palus. Tal oli põhjust. See oli valu. Kaua seisime ja tummalt seisin. 1000 korda, ise patusem kui sina. Aga sina olid see, kes andeks palus. Ma ei vastanud. See oli valus. Tegelikult jah, selle, selle raamatu ja seal nende lugude mõte oli suhelda lapsega ja teda nagu läbi nende lugude natukene kasvatada. Ehk siis mõned kirjutasid kirju, teine võttis kätte, kirjutas raamatu. Tõepoolest jah, et raamatukaante vahele sai päikesekell, milles siis oli kuskil kaheksa kuni 10 muinasjutu 99. aastal. Nii et et ma loodan, et 20 aastat hiljem tuleb järg. Olete nüüd ise võtnud ka vahetevahel selle raamatu sealt riiulist välja ja püüdnud tagasi kujutada end sellesse aega, mis kahtlemata oli väga keeruline. Tegelikult mitte, ma ei ole seda raamatut tükk aega lugenud, hoian, hoian meelega ennast praegu teemal. See raamat elab täiesti omaette elu. Aga, aga ma meenutan neid lugusid ja kui mõni sõber kommenteerib olles oma lapsele neid lugusid lugenud, et kuidas laps reageerib, et siis ma olen rahul küll. Peale nii-öelda raamatukogu tööd ja pealeehitustööd olin ma päris eesti mõistes päris suurte ettevõtete juht, nimelt börsiettevõtte Tallinna farmaatsiatehas ja Silmet, mis on kaks Eesti mõistes suurt ettevõtet, usaldasid mind ja ma olin seal farmaatsiatehases juhatuse esimees, Silmetis finantsjuht ja Kõik pärast seda meeste kavandamist ja raamatukogu tööd ja muide, kas te mäletate veel pealkirju ka, küllap tuli need ebameeldivusi omajagu taluda. 14. august 1998 ärileht panga uputanu juhi farmaatsiatehast. Ja see oli esimene uudis peale seda, kui ma farmaatsiatehase juhatuse esimehe toolile istusin, lugesin, see oli raske aega ja mul oli võimalus või hea võimalus oma teadmisi ja oskusi nüüd nii õpitud ülikoolis kui ka kui ka praktilises elus rakendada. Need olid juba kogenud mees. Mitte veel nii, väga päris ikkagi ma olin veel selle selle aja kohta ikkagi noor noor inimene, aga 35 jah, aga ütleme siis targem kui varem. Farmaatsiatehas edasi Silmet? Jah, et see oli mul siis nagu esimene, ütleme selline kokkupuude nüüd peale lapsepõlve Sillamäega ja tegelikult see Sillamäe hakkas mulle väga meeldima niiet terve aasta kuni uute omanike tulekuni, siis töötasin ma Silmetis ja seda, seda aega on raske nagu unustada, see oli õnnestunud aasta ja andis mulle mulle väga hea elu, elukogemuse. Kas sellest viimasest vastusest põis vihjamisi välja lugeda, et kui ei oleks tulnud uusi omanikke, töötaksite meeleldi tänagi seal? Võimalik, et mitte, et ma tegelikult ka juba Otepää Aagedel alustasin majandusvaldkonna koolitustega asutasime seal ühe firma, mis tegeles majandusõpetusega ja keelteõpetusega. Et mulle hakkas tunduma, et see, see õpetaja töö või koolitöö mulle sobilikum kui praktiline äri. Tegelikult, mis ma nendest aastatest üheksakümnendatel noh, enda jaoks nagu õppisin, on see, et ega ma mingi ärimees vist ikka ei ole. Õpetaja töö kui selline vist ilmselt oli mulle juba nagu ette määratud ja siis tuligi kool. Ja tõepoolest Kui siin enne oli juttu kuulutustes, siis siis täiesti juhuslikult leidsin ma Virumaa teatajast, et Lääne-Virumaa kutsekõrgkool otsib majandusõpetajat. Ja sinna ma läksin, kandideerisin, võitsin ja aastast 2001 alustasime oma õpetajakarjääri, tundsid teie tausta vastu ka huvi ja aga dolla direktor ütles, et väga hea sulane, kogemus olemas. Meil vist sellist meest vaja ongi ja ja ma ei tea, kas Mihkel siis stock, kes oli tol ajal direktor, mind väga teadis. Aga ilmselt haritud inimesena oskas ta lehti lugeda ja oli maailma asjadega kursis ja ka meie omavahelise vestluse käigus ütles ta. Edasi minevikku ei huvita, et ta annab mulle võimaluse ja Maasasin tööle. Või vastupidi mõistis, et sellest minevikust on väga palju teistele rääkida ja õppida. Jah, aga ma ei ole ausalt öeldes seda minevikku niiväga nüüd õpilastele rääkinud, sest ma ei pea vajalikuks nagu enda ümber teemat arendada, et pigem nagu ma räägin küll jah, kogemustest ja teadmistest, aga aga ma usun, et mihklil ehk siis direktoril oli õigused. Et mul on midagi rääkida. Sillamäe kooli lapsed ja õpetajad pigem teie looga kursis ei ole. Veski öelda, et selles mõttes ma otseselt ise nagu teemasid ei algata ja keegi ei tule ka otseselt minuga sel teemal rääkima, nii et selles mõttes, mis puudutab muidugi igat uut õppegruppi või igat uut ainet, ma alustan sellest, et millised on minu kogemused, mida ma olen õppinud ja kus ma olen. 2006.-st aastast elan ma ülesool. Haljala külje all üks selline väike majakene ilusas kohas baas ja, ja hakata suurima esivanemate nagu päritolu selguski, et minu nii-öelda vanavanavanemad 18. sajandil elasidki Haljalas ja, ja sealt on minu, minu sellised kõige varasemad juured. Aga ma olen oma suguvõsa arenguga üsna nagu rohkelt tutvunud ja, ja, ja tegelikult need käigud, kus on elanud minu esivanemad, on mul teada ja need puudutavad nii mokad, Toilata, Lääne-Virumaad, Paidet kui ka osaliselt Leningradi oblastid ja nii edasi. No sinna ringi on tegelikult jäänud ka teie edasine elu Rakverekoolid siis oli veel Kunda faas lühikene küll, võib-olla, aga siiski on kenasti kirjas siin ja siis tuli üsna ootamatu valik, võib olla väljaspoolt Vene kool või vene gümnaasium, Rakvere sotsis juhti. Jah, see on ka täiesti huvitav, selline jälle kuulutus, jälle kuulutus jah, et sel ajal, kui ma seda kultust nägin või lugesin, tegelikult töötasime Eesti postis. Ja see oli minu jaoks ka üks väga huvitav periood, nimelt ma olin Eesti Posti finantsosakonnas, ei olnud enam postile jäänud, postiljon oli päris olulise olulise ameti peal Eesti postis ja, ja see Tallinnasse käimine haljalast oli päris väsitav ja ma otsisin siiski mingit tööd Rakvere kandis ja tõepoolest Rakvere kolm kooli otsisid direktorit ja ma siis kandideerisin Rakvere Vene gümnaasiumi direktoriks ja selleks Osain. See ei olnud mitte päris probleemide vaba aeg. Ja see oli keeruline aeg direktorilt oodata olulisi muudatusi. KarS tegutses ühes koolihoones Rakvere Vene gümnaasium, kus õpilasi oli üle 160 ja Rakvere Gümnaasiumi algkooli osa, keda oli seal siis ka ligemale 200 õpilast, koolimaja täis, aga väga erineva käitumiskultuuriga ja suhtlemiskultuuriga noori ja mina pidin nüüd sinna majja saama tööle ja, ja seda olukorda seal nii sellisel viisil noh, nii-öelda reguleerima, et ei oleks tülisid ja toimuks sujuv vene gümnaasiumi üleminek siis eesti kooli koosseisu esiotsa olid olemas kõik meeleavaldused, allkirjad, sajad allkirjad. Õnneks need meeleavaldused olid enne mind ära, et kui ma tulin, siis olid, olid jäänud jah, tõepoolest veel sellised arutelud ja allkirjade kogumised, aga ma arvan, et päris kenasti saime toime võimalikke sellist. Noh, ütleme tüli, tüli katustega, noh nagu tulekahju puhul teinekord on, et kuskil hakkab suitsema, siis tuleb nagu reageerida ja me saime, saime tegelikult selliste olukordadega päris hästi hakkama, nii et noh, kogukonnad tülli ei läinud ja, ja kenasti sai kool üle antud. Koolile, nii et kui varem teie elus oli perioode, kus teid vähemalt süüdistati selles, et midagi suurt kadus, siis nüüd olite justkui nagu saneerija tulite, et alles jätta, aga lõpuks ikkagi kinni panna, sest koos teiega lõpetas ka Rakvere Vene gümnaasium tegevust. Jah, see oligi alati vaidluspunkte, et kas kool lõpetab tegevuse või jätkab Rakvere Gümnaasiumi koosseisus, nii et ma jääksin ka siin enda juurde. Kool ei ole lõpetanud oma tegevust, kool jätkas lihtsalt eesti kooli koosseisus ühinemine, ühinemine. Nagu sõnumilehte õhtulehte õhtulehest vaid õhtu ja sõnumilehest lehte kokku sai õhtuleht. Seda printsiipi on Eestis tõesti varemgi rakendatud, aga mulle tundub Arno, et vist tunnete vene inimese hinge päris hästi ja suudate nii pinget kuidagi juhtida. Kas siin on midagi sellist, millest me saame ka mõned laused teha, kuidas see käib? Võimalik jah, et see lapsepõlvekogemus ja, ja vene sõjaväes poolteist aastat on mind milleski õpetanud ja õpetanud aru saama, et me tõesti oleme üsna erinevad, erinevad rahvused, erinevad kultuurid, erinevad arusaamad, erinevad põhimõtted ja, ja tegelikult võib-olla see polegi, aga nagu rahvuse kohta teadmine, see on ilmselt vist ikkagi see, mis on oluline juhile tunnetada teada võimalikke psühholoogilisi, selliseid allhoovused ja inimestega suhtlemise ka informeerida üritus, see on oluline teada teada, mida mõeldakse, mida tahetakse, mida kavatsetakse ja suhtlemine on oluline sellistel puhkudel, et ei tekiks mingisuguseid lahendamata konflikte, kus tulekahju nii-öelda võib väga suureks minna ikka see kuldne lause rääkida, rääkida, rääkida võib-olla mitte isegi ainult rääkida, mõni just nimelt suhelda, suhelda suhtlemine hõlmab endas lisaks rääkimisele ka veel võimalikku kehakeelt ja kirjutamist ja, ja üldse silma vaatama. Kuidas see käib suhteliselt vaenulikult meelestatud inimestega? Noh, tegelikult nad ei ole vaenulikud, nad on enesekaitseks kerra tõmbunud siilid, kellele tuleb tegelikult aega anda, võib-olla isegi siilile tuleb anda aega täpselt, et siis ta keerab ennast rulliks ennast lahti tagasi ja, ja siis vaatame, võib-olla ta isegi lahkub rahumeelsed probleemidega. Aga mis puudutab nagu jah, tõepoolest ütleme, erinevad huvigruppide sellist käitumist, siis noh, see ka on ikkagi meeskonnatöö ja erinevate osapoolte noh, selline ühe laua taha toomine või erinevate osapooltega erinevatel aegadel läbirääkimine, nii et tegelikult see tuli Rakveres päris tihti teha. Televist hakkas see vene gümnaasium meeldima, sest varsti astusite jälle ühe kooli uksest sisse tõsid. Olite seal ainus töötaja mõnda aega sedasama kool oligi seesama, millest me juttu alustasime ehk Sillamäe Gümnaasium. Nüüd ei ole see enam üllatus, vist enam naljakas ka mitte jälle kuulnud. Tõepoolest vihje anti mulle, et selline kuulutus kohe ilmuda, selline teade selle kohta, et Sillamäe linnavalitsus kuulutab välja tulevase Sillamäe Gümnaasiumi direktori konkursi. See, mis puudutab nüüd Kundat, ma teen vahepõike, et seal ma olin majandusõpetaja ja Kundas, käisin paaril aastal õpetamas lisaks nüüd Rakvere koolis õpetamisele. Ja sel ajal ma otsisin peale Rakvere Vene Gümnaasiumi, et endale tööd ja sel ajal kui ilmus Sillamäe Kuulutus, olin ma kandideerimas Kunda ühisgümnaasiumi direktoriks. Ja peale seda, kui see kulutus Sillamäel ilmus, võtsime oma kandidatuuri Kundast tagasi. Oleksite te saanud seal direktoriks, mis te arvate? Ei, ei noh, ütleme nii, et et ma ei tea, mis olid eesmärgid või kavatsused sellel komisjonil või vallal. Aga ma arvan, et mitte, et pigem nad tajusid seda, et ma nii väga ikka sinna minna ka ei taha, et ilmselt mul olnud mingit muud juba selliseid kavatsused. Ehk siis ma tegelikult ootasin, et, et midagi enamat, midagi suuremat, sest minu ütleme selline võib-olla isegi mingi missioonitaoline ütleme, eluülesanne on midagi uut ja põnevat ja väljakutsuvat nagu teha. Ma pigem olen selline arendaja, võisaneerija ja Sillamäe gümnaasium, mis pidi alustama tööd nullist, oli minu jaoks päris tõsine väljakutse ja sinna ma kandideerisin hea meelega, kuidas pere vaatas. Jah, pere pere on selles mõttes väga huvitav teema, et 97.-st aastast olen ma nagu lahutatud, aga, aga oma perega suhtlen siiamaani üsna nii-öelda tihedalt ja tegelikult enamus selliseid oma otsuseid olema läbi arutanud oma oma esimese abikaasaga. Ja tema on olnud mulle selles mõttes, kes alati toeks, nii et oli ka siis oli ka siis, sest sest selline väljakutse, selline proovilepanek ja minu ütleme mõnes mõttes kodukeskkonnas ei arvanud, et, et see on mulle üle jõu käiv, et saan hakkama, küllap seal veidi üksi ennast ikkagi tundsite alguses ikka, et selles mõttes, kes on, on see üksi olemise tunne muidugi mitte väga võõras, sest tegelikult noh, kui mõelda seda sõjaväeperioodi abil seda teist pika perioodi, et siis tegelikult inimene noh, mõnes mõttes ongi, ongi üksi, aga, aga üksi tuleb ka hakkama saada. Aga see, mis puudutab nüüd Sillamäe koolis töö alustamist, siis päris üksi ma nagu polnud, sest tegelikult linnavalitsus ja linnavalitsuse inimesed olid mulle igal juhul ja igal sammul toeks. No nüüd kindlasti kuulaja mõtleb, et ju ta siis keskerakondlane olete, kui Sillamäel nii ladusalt asjad laabuvad. Aga te ei ole seda mitte tõsid, olete erakonda kuulunud, aga hoopis kolmandasse, et mitte öelda seitsmendasse erakonda ja lausa proovisite siis ka saada riigikokku, see oli küll kõrvalt vaadates pigem selline poolkoomiline toiming, veidi lootus. Noh, ma ütleksin pigem viiendasse erakonda, sest sest maantee seitsmendal et selles mõttes rohelised said tol aastal Riigikogusse ja, ja tõepoolest, ma ühel aastal enne kooli juhtimise tööd roheliste erakonda kuulusin ja oma kandidatuuri seadmisega Ida-Virumaal ka roheliste erakonda toetasin. Ei lootnud, ütlete ausalt, käsi südamel või õppekaval ei lootnudki Riigikokku saada, ei minagi, mina kindlasti mitte, ma toetasin oma kandideerimisega üldiselt erakonda ja erakond sai nii palju hääli, et esindus sinna tulla tol aastal sai. Aga noh, ütleme nii, et ma ei kuulu sinna erakonda, ei kuulu ühtegi erakonda, aga ma toetan roheliste nii-öelda põhimõtteid ja ja olen ka Eesti roheliste liikumise toetaja ja ka praktikas praktiseerinud nii-öelda rohelist eluviisi. See on siis sama lugu nagu abikaasaga tegelikult lahus, aga südames siiski koos. Mingi paralleeli võib sellise nagu tekitada, aga ma tahan öelda, et ka endine abikaasa, kellega, kellega me koos seal talus ka nii-öelda rohelist majandust arendame, noh, selles mõttes toetab ka maaeluviisi, rohelist eluviisi, tervislikku keskkonda ja nii edasi. 2011. aastal, kui te läksite Sillamäele, siis võisite ennast üksi tunda, aga täna mulle väga tundus seal koolis käies, et te olete hästi oma inimene, olete austatud inimene, olete kõike muud. Küllap on nõnda ka meeldiv enda kohta öelda, mis te ise arvate, kui omade, siis nüüd olete. Ja üks selline huvitav lauset omadele võõras ja võõrastele oma kohta mulle tundub, et ei, mitte päris, aga noh, lihtsalt selle selle mõttega nagu see, see ütlus mulle meenus. Kui meenutada aega, siis tegelikult oli see ka jutuks, et millal saab inimene omaks ja üldiselt olen ma tajunud, et seda kolme-nelja aastaga kindlasti ei saa. Nii et täna ma ei saa öelda sillamäel, et ma olen päris oma kuigi koolihoones olema tööandja olema see inimene, kes on kutsunud paljusid inimesi sinna tööle ja selles mõttes ma olen oma ja see on minu koolsa meiega. Aga kas ma olen Sillamäe linnas oma, seda, seda ma veel ei julgeks öelda. Mis on teil elus kõige tähtsam? Noh, siin on selles mõttes keeruline nüüd väga üheselt öelda, mis on kõige tähtsam, olenevalt rollist, et kui ma olen juht, siis on minu jaoks tähtis järjepidevus ja pingutus ja see, et ma tean sihti ja liigun sihi poole. Kui rääkida inimesi, rikkust ja mittetööga seotud asjadest, siis, siis kindlasti on nagu selline minu põhimõte ja printsiip on olnud heatahtlikkus, et, et tegelikult ma ei ole vist ilmselt suuteline mingisugust revolutsiooni nagu juhtima ja, ja mingisugust agressiivsust üles kütma, et pigem ma olen absoluutselt igasuguse vaenutegevuse vastu ja, ja pigem on minu jaoks tähtis see, et inimene jääks inimeseks. Teiesuguseid inimesi oleks Ida-Virumaale väga palju vaja ja mitte ainult sinna. Raske öelda, kas just minusuguseid. Aga mida ma kindlasti sooviksin, et et Eesti inimesed tuleksid Ida-Virumaale ükskõik, kas siis tööle või reisile, mida ma soovin. Sillamäenoored, kes täna õpivad Sillamäe gümnaasiumis, tuleks tagasi kunagi peale kõrgkooliõpinguid elama ja seda linna edasi arendama. Nii et tegelikult mulle meeldiks, kui, kui sillamäel tuleks rohkem inimesi, kes mõni on tulnud tagasi. Kindlasti on tulnud Tartu Ülikoolis käinutest, noortest inimestest on nii mõnedki tulnud tööle kooli või, või ka ütleme siis Sillamäe linna tööle. Aga kurb on tõdeda, et igal aastal siiski jääb Sillamäe elanike paarisaja 400 ringis vähemaks, nii et 90.-te aastate alguse 20-st 1000-st on tänaseks järgi jäänud Alt 14000. Selsamal 2011. aastal, kui teie läksite Sillamäele, läks teie laps Ameerikasse ja paistab, et isal on tänaseni põhjust väga uhke selle sammu üle olla. Rääkige natuke. Eks ma olen tegelikult uhke nii poja üle kui ka Tallinna reaalkooli üle, mille ta lõpetas ja eriti uhke olema ka poja ema üle, tänu kellele laps seal juba neljandat aastat õpib, see seal on. Seal on bostonis nimelt ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudis, mis maailmas on esimese kolme hulgas Ja kui veel mitte tagasihoidlik olla, siis tema on esimene eestlane teie teada, kes sinna sisse saanud. Bakalaureuse astmesse jah, et magistris on õppinud seal varemgi keegi täpselt nimesid ei tea, paar sellist inimest on olnud ja peale teda paar õpilast sinna bakalaureus sisse saanud. Nimed seal on, konkurss on väga kõrge, üle üle 3000 inimese kandideerib 100 koha peale, nii et nii et see on, see on väga kõrge konkurents ja täna teete juba lõputööd ja ta kirjutab hetkel magistritööd juba. Et peaks, peaks sellel aastal siis selle instituudid õpetama. Öelge nüüd muigeta, kas temast on Eestisse tagasi tulijat? Jõuludeks kindlasti, aga, ja kas ta leiab siin töö ja loopisin pere, seda, seda ma hetkel öelda ei oska. Ma pigem arvan, et ta peab leidma endale rakenduse maailmas ja kus see maailm nüüd on, kas ta on Eestis Euroopas või Ameerikas, seda seda me ette ei tea. Päikese, kellega vahel meenutad. Praegusel etapil mitte, sest sest ma hoian distantsi, ta peab keskenduma magistriteele. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, lase ületada kõik tõkked, kuid var ei hoia ta tagasi ta oma koju tagasi. Kuid õhtul olete seal oma Sillamäe pool ametikorteris ja heidate pilgu valgustatud linnale, siis vahetevahel ilmselt küsiti juba pärast seda nelja aastat sealmail. Et kus on see järgmine tuluke, mis mul aknast hakkab paistma, kas on nii? Ei, ma olen endale nagu püstitanud kindla kindla sellise eesmärgi, et viis aastat käivitan kooli, kuidas ma seda pärast edasi arendada on, see on nüüd teine küsimus, aga praegult hetkel olema selle Sillamäe olukorraga rahul, mul on seal võimalik aluspäeval kenasti tööd teha, õhtul sporti teha. Ja nädalavahetusel panen ma põhiliselt muidugi ülesool ja, ja niidan muru ja kasvatan lilli ja ja olen seal puhkusel. Sest kodumaal on ka hästi väljaõpetatud põllumehi vaja. Aitäh, Arno Kaseniit ja asjalikku päeva teile, aitäh. See oli õpetaja Arno lugu. Saate aitas kokku siduda Viivika Ludvig küsitles Märt Treier kuulmiseni.