Ära Ristikivi kas jutustaksite meie kuulajatele oma romaani viimne linn sündimisloost kust tuli näiteks mõte kirjutada just templiordu-ile? Esialgu ei olnud mul üldse kavatsust kirjutada templiordust, küll aga oli mul juba pikemat aega meeles mõlkunud kirjutada viimsest linnast. Linn või viimne kindlus, sõnal linn on ju meie vanemas keelepruugis Kahekordne tähendus. Mu silmade ees oli pilt sellisest kindlusest, mis viimseni vastu paneb ka siis, kui kõik võitlus tundub juba Mõttetu. Võib-olla oli see mõte sisendatud Heiti Talviku luulest, kus ta ütleb, meie kohus on püsida tüüril kõigi lootuste avariiski. Kas see tähendab, et seda viimset linna tuleb võtta sümboolselt? Aga me ei tohi siiski liiga kaugele minna sümboolika otsimisel. See linn, millest mu raamatus juttu on täiesti konkreetne linn ja sündmustik põhjeneb ajaloolisel sündmuslikud. Jalgne viimne kindlus ei olnud aga seotud mingi kindla aja ja kohaga. Võiks ütelda, et ma seda esialgu kavatsesin, umbes samas stiilis kui hingede öö. Alles hiljem sai see endale konkreetse kuju. Oleks huvitav kuulda, millal ja kuidas see sündis. See sündis ühenduses sellega, et hakkasin kirjutama ajalooliste romaanide seeriat suurest murranguajast Euroopa poliitilises jaga vaimses ajaloos. Siis sattus mu pilk Atconi langemisele, mis lõpetas ristisõdade ajajärgu aga kindlama kuju, kavatsus alles kolm aastat tagasi, kui ma viibisin loodusesse. Kaarel. See saar on geograafiliselt, aga ka ajalooliselt euroopa äärmine eelpost lõuna idas. Väike-Aasias ranniku lähedal kuulub praegu Kreekale aga 14 10. ja 15. sajandil kuulusse Johan niitide ehk hospidali ordule. Sealsed võimsad keskaegsed linnamüürid ja muud mälestusmärgid Johan niitide pärast jätsid mulle sügava mulje. Samuti ka jutustused linna kaitsmisest ja lõpuks selle langemisest sultan solimani kätte. Aga roodus ei sobinud minu plaaniga juba sellepärast aspetsi langes alles aastal 1522. Pöördusin selle pärast tagasi Aconi juure, mille langemine oli ka palju suurema üldpoliitilise tähtsusega. Kas ei võtnud ka hospidali ordu osa Aconi kaitsmisest? Seda küll, aga templiordu oli siiski juhtival kohal. Omajagu aitas siin kaasa ka selle ordu edaspidine traagiline saatus, mis andis nii-öelda Kahekordse kõla põhja. Aga nagu teate, mu peategelane lõpetab jooma elupäevad hospidali ordus ja ta paneb oma mälestused kirja Rhodose saarel. Niisama nagu ma ise seal viibides esimest korda mõttes oma romaani kavatsesin. Lugejal jääb mulje, nagu oleksite teie ise rüüter rose londell. Kas teil on selle romani kaudu tekkinud nii-öelda isiklik side templi orduga või vaatate seda nüüd tagantjärele, kui Belka kirjanduslikku elamust? Ma ei ütleks, et Roseplondell see olen mina, samal määral olen karitelgi joon või kannupoiss Taaniel, ütleksin pigemini, et need on kõik mu head sõbrad, kellega olen üheskoos läbi elanud Viimse linna kaitsmise ja langemise. Ja kui on koos läbi elatud, nii palju ei ole see enam mingi kirjanduslik elamus. Aga ma kardan, et ma räägin asjadest, mis paljudele kuulajatele on täiesti tundmata ei või ju arvata, et kõik oleksid mu raamatut lugenud või et kõigil üldse oleks võimalik seda lugeda. Kodu Eestis on siin minu kuulmist mööda keelatud kirjandus. Jah, õiguskast ei tutvustaks mõne sõnaga teose sisu. Seda saab teha üsna lühidalt, sest me võime üle hüpata selle kõrval intriigidest. Romaani keskseks aineks on Aconi linna kaitsmine ja langemine mammi lukkide sultani kätte aastal 1291. Ristisõdijate oli ju õnnestunud Jeruusalemma oma käes pidada ainult 100 aastat. Pärast seda sai Acon ja ma olin praeguse Iisraeli riigi piirides Haifa lähedal selle mitteametlikuks pealinnaks. Kuigi kogu aeg taganema sunnitud, õnnestus disedaiadel siiski veel 100 Stad püha maapinnal püsida. Kuid aastal 1291 tuli sellele lõpp. Hakonali viimne linn, mida meeleheitlikult kaitsti linna kaitsjaid, tiivustas ka lootus abile Euroopast. Aga seda abi ei tulnud. Ei tulnud isegi laevu, et linnaelanikke põgenema, päästa Euroopat Ta vürstid olid tegevuses oma asjadega ja pühama. Kaitsjad olid unustatud. Vaimustus, mis omal ajal ristisõda jäid, oli välja viinud, oli kadunud. Ja traagilise lõpp-punkti, paneb kogule uude linna kaitsmisest kõige kangelaslikku maalt osa võtnud templivendade ordu likvideerimine ka Euroopas mille viib läbi prantsuse kuningas Filipp. Neljas. Raamatuarvustajad on kiitvalt maininud teie sisseelamist tolleaegsesse miljöösse. Kas tohime teada, missugust allikmaterjali olete kasutanud ja missugused olid eeltööd enne kirjutamisele asumist? Ses tähenduses olen vaevalt üldse tarvitanud, kui selleks mitte nimetada templiordu reegleid. Aga needki on juba ammu trükist ilmunud muuseas ka saksakeelses tõlkes. Seda ajajärku on aga kirjanduses küllalt üksikasjalikult kirjeldatud. Peamiseks toeks on mulle olnud krussee ristisõdade ajalugu ja rööristi Jeruusalemma kuningriigi ajalugu. Peale sellega teosed templiordu Johan niitide kohta. Muide võiks nimetada Kadi Lorentsi teost ristisõdijate kindlustustest. Kahjuks ei ole ma kunagi käinud praeguses akonis. Aga mis ma olen filmides ja fotodel näinud, ei paku palju abi. Linn hävitati täielikult vallutajate poolt, nii et seal vaevalt veel midagi on näha. Kunagisest kindlusest miljöösse sisseelamiseks aga aitas palju rohkem kaasa rooduse vanalinn, kus suurem osa Joha niitide kindlustuste eest on säilinud. Kuidas hindade teie isiklikult ristisõdade aega, millesse olete paigutanud oma romaani sündmustikku? Minu romaan käsitab ju selle ajajärgu lõppu ja lahkunutest räägitakse ainult head. Aga muidugi on väga raske anda mingit hinnangut nii kauge ja nii ulatusliku ajajärgu kohta sest selle erifraasid on väga erinevad. Nagu igas ajajärgus, on seal head ja halba. Ajaloolaste hinnangud on ju ka väga kõikuvad. Aga üldiselt tahaksin ütelda, et me ei saa hinnata möödunud aegu ja inimesi meie ajamõõdupuuga. Sama hästi võiksime neile ette heita, et nad ei tundnud autot ja telefoni. See oli siiski suur idee, kuigi selle teostamine toimus inimlikult puudulikult. Peamine teene oli sellel minu silmis Euroopa rahvaste ühendamine ühise idee ümber. Selle idee kadumine ongi peamiselt see punane joon, mida olen jälginud oma ajaloolistes romaanides. Kui on juttu just ristisõdadest, siis pean isiklikult kahetsetavaks kahte asja. Esiteks, et misjoni idee näis olevat peaaegu unustatud. Süüria kristlased olid ju seda ka enne ristisõdijate tulekut ja nad säilitasid oma usu kõigi katsumuste kiuste ka hiljem, kui õhtuma nad jälle oli unustanud. Teiseks, et ei saavutatud paremat koostööd pizzansiga. Kuigi ma siin ei taha veeretada kogu vastutust ainult risti sõdijatele. Teie raamatut lugedes torkab silma, et keskaegse kirikuelu esitatakse siin hoopis teises valguses kui seda teeb enamik seni eesti keeles ilmunud ajaloolistest romaanidest. Kas väljendaksitum arvamist meie kodumaa katoliikliku keskaega käsitleva ilukirjanduse kohta? Meie keskaega käsitlev ilukirjandus sai alguse ärkamisajal, mil rahvuslik võitlus sakslaste vastu andis sellele oma värvingu. Oli sel ajal keskaeg üldiselt ajaloolaste meelest üks pime aeg. Autorite protestantlik kasvatus määras seejuures hoiaku katoliku kiriku suhtes. Nii tekkis teatud määral paradoksaalne olukord, et võitluses protestantliku saksa mõisniku vastu kasutati löögipuuks katoliikliku sakslast. Me võime siiski näha viimasel ajal teatavat muutust. Paguluses ilmunud Ain kalmuse ja Gert helde mäeromaanid on ju oma seisukohtades palju rohkem nüansseeritud. Kas teil enesel pole tulnud mõtet meie koduma minevikust kirjutada või on teil koguni juba midagi konkreetset kavas? Olen sellele mõtelnud varasematel aegadel. Nüüd on see aga mitmes mõttes takistatud. Koduma on meile praegu kättesaamatum kui enamik palju kaugemaid maid. Praegu ei ole mul selles suhtes mingit konkreetset kava. Küll olen kuulnud isegi etteheiteid, miks ma kirjutan võõrastest ja mitte omadest. Aga minu meelest on meiegi saatus nii tihedalt seotud õhtuma omaga, et needki sündmused, millest olen kirjutanud, pole jätnud mõju avaldamata ka meie saatusele. Saeta meil näha Euroopa saatuse ühtsust, siis on meil ka suurem õigus nõuda, et Euroopa ei unustaks meid nagu ta unustas Viimse linna kaitsjad. Kui mul aga jõudu ja elupäevi peaks jätkuma, tahaksin muidugi kord ka kodumaale tagasi jõuda vähemalt oma loomingus. Võimalik, et seegi toimuks laiemas seoses, mis ulatub üle meie piiride. Nii nagu mu senise hetki, ajaloolised romaanid on toimunud mitmesuguste rahvaste, kultuuride ja religiooni kroonide kokkupuute ja murrangualadel. Olete nüüd juba kolm selleainelist romaani kirjutanud ja kuuldavasti järgneb veel neljaski. Kas toiksime autori enese suust kuulda, missugune on nende nelja teose seos ja terviku siht? Jääksime esialgu siiski kolme teose juure ei saa anda mingeid kindlaid lubadusi nii-öelda oraste peale. Ka sel juhul on küsimusele üsna raske vastata. Kirjaniku ülesanne on ju kirjutada ja jäta kommentaaride tegemine teiste hooleks. Mis puutub seoses nende kolme romaani vahel, siis on see vahest selgemini nähtav. Need käsitlevad kõik enam-vähem sama ajajärku. See on niinimetatud kõrgkeskaja lõpp, mil see maailm, mida võib nimetada keskaegseks, selle kõige rohkem välja kujunenud, mõistes nii väliste hoopide, aga kas seesmise nõrkuse tagajärjel kokku varises selle järgu suured ideed, nagu Rooma keisririigi taastamine ja kaotatud kristlike alade tagasivõitmine kas ebaõnnestusid või lihtsalt hääbusid surma ratsanik, kes on see eeskätt keskaja rüütli ideaal, mis mandub palgasõduri mentaliteediks. Samal ajal lakkab Bütsants olemast see kaitsevall, mis kogu keskaja Euroopat nii-öelda selja tagant kaitses. Ning teoste seos ja terviku siht. Raskem on rääkida sellest sihist, nii palju vahet, siiski võiks ütelda, et kuigi olen kõigis kolmes kasutanud vana hea seiklusromaani vormi, ei ole nii mõeldud ainult ajaviiteks. Milleks siis jah, ilukirjandusliku teose ideed ei saa ega peagi saama nii selgelt ja ühemõtteliselt väljendada nagu juhtkirja osa. Seda tuleb siiski rohkem sümboolselt mõista ja siin vahest paistab silma teatav sarnasus selle ajajärgu ja oleviku vahel. Nii nagu siis tundub ka nüüd, et paljud asjad sünnivad nagu kurjas unenäos. Ka see maailm ja aeg, mida me nimetame uueks ajaks, näib olevat vanaks saanud kellelegi kandvad ideed nagu kristlus, humaansus, demokraatia on sunnitud pidevalt taganema, ühe linna teise järgi maha jätma. Võib-olla loodan liiga palju, kui peaksin oma lihtsaid seiklusjutte hoiatuseks aga kaugest ajast kirjutades on vähemalt see lohutus, et me teame, kuidas hiljem läks. Teame näiteks, et selle kadunud keskaegse Euroopa asemele kasvas uus ja et seda ei ehitanud vallutajad, mongolid, saratseenid ja türklased vaid kõik katsumised läbi elanud õhtuma ise siis vahest ei tarvitse meilgi lõplikult meelt heita ja alla vanduda metsalise märgile. Siinses linnas on üpris problemaatiline kuju vend Toomas, kes jääb maha pühale maale. Kes julgeb seda teha, sest ta kannab oma viimset kindlust iseendas. Olen mõtelnud neile, kes praegugi on samas olukorras, kelle ainus lootus on oma hind ja hoida. Ka CD on veel olemas, kui kõik muud kandsid, langevad kui mul on õnnestunud oma raamatuga anda lugejale natuke julgust nende raamatute traagilise sisu kiuste, oleksin õnnelik, kui mitte, olen vähemalt ise saanud natuke julgust. Suur aitäh teile, härra Ristikivi, tänase vestluse eest. Olen kindel, et teie mõttekäik meie lugejatele viljakadeks mõtiskeludeks ja tänuks ainet annab. Ja me jääme vist kõik huviga ootama järgmist teost.