Meie mikrofoni ees on täna kaks, mitte just igapäevast külalist. Üks Eesti abielupaar, mille mõlemad pooled on arstiteaduse doktorid ja juba aastakümneid katoliku kiriku liikmed. Doktor Nicolaus Säre oli jumala Tallinna teise linna haigla juhatajaks. Kuna doktor alma saare töötas Tallinna lastekliiniku nahahaiguste eriarstina. Sõjakeerises, sattusid nad Saksamaale, kust emigreerusid hiljem Ameerikasse. Seal sooritas ka nende poeg Stefan arstiteaduse doktorieksami. Nagu paljud muud ülemeremaad eestlased, nii on ka abielupaar Sarred tulnud Euroopat ning siin asuvaid sugulasi ja tuttavaid külastama. Härra ja proua saared olid lahkesti nõus meie kuulajatele jutustama Tallinna Peetri ja Pauli katoliku koguduse elust. Kahe maailmasõja vahel. Härra saare, kas tohime kõigepealt küsida, kuidas teil tekkis huvi katoliku kiriku vastu? Mina kasvasin üles perekonnas, kus peeti au sees, usulist kasvatas, aga juba võrdlemisi noores eas kumab Peterburis koolis käisin, tekkis mul isiklik huvi usuküsimuste vastu. Ma tegin küll luteri usu leerile läbi, aga see õpetus ei rahuldanud mind. Jättis nagu külmaks ja siis ma hakkasin käima vene ortodoksi ja katoliku kirikutes. Ja siis kunagi mul tekkis mõte, et miks mitte minna sinna tagasi, kust luteri kirik tekkis. Kui ta endisest ühest kirikust lahku läks. Ma mõtlesin, et seda asja on vaja uurida. Kas teie niinimetatud vabakoguduste vastu huvi ei tundnud? Ei mulle ei meeldinud juba mõte, et peaks olema palju igasuguseid kirikuid, igaüks isemoodi ja peale selle ei meeldinud minule kui akadeemikule ka see fanaatiline joon, mis neil juures on. Aed Neon patest, ameeriklane, aga nii palju kui mina teda tunnen, väga tõsine kristlane ja mitte sugugi fanaatiline. Kas tohib küsida, miks te siis tolleaegse riigikiriku liikmeks ei astunud? Ma pean ütlema, et nende muusika meeldis mulle väga, aga kirikus eneses oli minu jaoks liiga palju seda vene vaim, lõppude lõpuks oli ju vene topsik kirik ka üks rahvuskirik ütleb üks paljudest rahvuskirikutest ja mitte see üks üliüldine kirik kõigi rahvaste jaoks, mis oleks minu meelest õigem olnud. Mulle pakuti küll õppimise ajal tasuta koolikui, ma oleksin ortodoksi kiriku saastunud, aga ma ikka ei tahtnud. Aga kas katoliku kirik ei tundunud teile kui eestlasele võõrana? Mind huvitas ikka köögi pealt üks kirik, see, mis kõiki ühendab rahvuslikud asjad on küll head ja ilusad, aga nad lahutavad ka. Vaata, ma olen ka väljaspool kodumaad paljudes muudes kirikutes käinud. Luteri kiriku jumalateenistus on näiteks väga erineb meil Eestis, kus õpetaja käib mustas kuues ja Rootsis kus Meil on täiesti katoliku kiriku liturgilise riided. Ameerikas on midagi vahepealset. Ja teeb isemoodi ja seal tunneb inimene ennast juba võõrana. Mulle tuleb meelde, et üks meie peretuttavatest rääkis, kuidas tema valuvad iga õhtu oma eestijumalad. Vaat see on midagi, millest meie aru ei saa, ega siis eestlaste omaette jumalad ei ole. See on muidugi ettekujutus. Kas teie leidsite tõsised katoliiklik jumalateenistus on igal pool üks ja see sama. Mitte just päris ühtemoodi, aga ikka nii et ka võõras sai sellest osa võtta. Aga vahekorra leidmine vaimulikkonna ja kogudusega paistis mulle väga lihtne olevat. Mulle kui põgenikule oli just suureks hingeliseks toeks, et ma leidsin ka muudel maadel samasuguse jumalateenistuse nagu meil. Arvetas seisab kirik üle patriotismi. Ometi kõikide rahvastik, kristlased usuvad ühte jumalasse. Selle tõttu peaks meil ka üks kirik ja usk olema. Missugune oleks teie kui arstide arvamine? Teaduse ja usu vahekorras. Minu meelest ei ole seal mingisugust vahet, kuna usk ja teadus täiendavad 11. Peale selle on Jeesus Kristus arstile parimaks eeskujuks. Tema elutööks oli ju inimeste aitamine ja kui surivoodi Mis proua saare arvab, kas eestusel on katoliiklus võõras? Minul tuleb meelde, kuidas ma omal ajal piiskop profiitlisi käest usuõpetust sain. Seda oli üks aasta ikka kaks korda nädalas. Mina tahtsin ikka kõiki täpselt teada ja me ajasime väga pikad jutud maha. Piiskop Profittlich oli uskumatult palju pakkuda ja ma pean ütlema, et see oli kõige huvitavam aeg minu elus. Meie perekonna tuttavatest on päris mitu katoliku usku läinud ja mina arvan, et eestlasel pole mingisugust raskust hea katoliiklane olla, kui asjad saavad korralikult ära seletatud. Aga millal teie sisse katoliku kirikusse astusite? Mina ise jõudsin kirikusse alles kümmekond aastat pärast mu abikaasat, las tema jutustab enne. Nuga läks lugu nii et kui ma juba Tallinnas arst oli, siis tuli Padar kaarte korra haiglase ühe patsiendile püha armulauda tooma. Siis ma sain temaga niisama koridori peal kokku ja küsisin, et kas ma võiks kuulge teie poole tulla ja mõnda asja katoliku usu üle järele pärida ja nii noh, Jabaator ütles, et hea meelega, et tulge aga. Ja siis me tegime kohe kella ajama ja nii see asi hakkakski. Muidugi meil tuli ka vahel vaidlemist, aga need asjad lähenemise lahenesevad kõik ära ja siis pastor ütles, et kui see nüüd tee veendumus, On ja teie niiviisi usute siis võite katoliku kirikusse astuda, see oli 1927. aastal. Ja teie abikaasa, minu mees, hakkas piiskop Profittlich ikka läbi käima ja tema lubas isegi nunnadel mõnikord meie poole tulla. Preestri käis muidugi ka, aga see oli minule nii huvitav, et meie ajasime nendega kõiksugu jutud maha. Me rääkisime tõesti kõiges ainult usuasjades, nadi hakanud kunagi kõnelema. Ma siis mõtlesin, et vaata, kus on huvitav, oleme olukord, mees on sul katoliiklane ja agar tegelane koguduses ja vaimulugu siin käib igasuguseid majas, aga keegi ei püüa mind kuidagiviisi mõjutada. Mu mees ka kunagi ei rääkinud. Jah, alguses ma käisin üksinda katoliku kirikus, pärastpoole tuli mu abikaasa ka ikka mõnikord ühes ja siis tekkis see päris huvi. Kui meil poeg sündis, siis rihtisime katoliku kirikus piiskop Profittlich ise ristis veel naise vanemad ja sugulased olid kirikus. Nad olid päris liigutatud ja ei olnud sugugi pahasid või nii et meie olime katoliku kirikus. Meil paistis päris hea meel olevat. Ja mu ämm hakkas pärast seda ka katoliku kirikus käima. Te nimetasite nüüd juba mitu korda piiskop Profittlich. Kas ta käis paljudega läbi? Tedagi jätkus igale poole, tema juures käisid kõik testi kirikute liikmed ja juudika ja tema jutlused olid väga head. Eriti suurel reedel oli kirik jutluse ajal täis. Mina ütleksin, et tema oli nagu seadusi kehastus ja püüdis ka kõiki teisi mõista ka neid, kes üldse jumalasse uskunud. See õudes meid muidugi ka usuküsimuste üle järele mõtlema. Missugune oli Tallinna katoliku koguduse sisemine elu tol ajal? Meil Peetri ja Pauli koguduse töötas siis hoolekande selts ja kogudusi heategevaks otstarbeks korraldasime ka kirikukontserte. Koguduse juures oli vist ka internaat olemas. Yaholi katoliiklastel jooma kool ei olnud ja nende lapsed kadusid muidu nagu muu-usuliste sekka ära internaadis, nad said korralikult usuõpetust. Omas skautide salk oli katoliku usku noortel ka olemas. Kas ei olnud kunagi ka mingisugune oma haigla asutamise plaan? Oli küll piiskop Profittlich arutas minuga, kes võiksid arstideks olla. Ka maja oli valmis vaadatud.