Lood. Klassivend Rasmus kutsus mina oma sünnipäevale. Pidu toimub üsna ebaharilikus kohas metsas viburajal. Sellepärast harjutab mina hoolega noole. Nõnda. Mina lood. Jälle rahade juures oled, teadmine on praegu üks asi pooleli ootama kahe. Jälle mööda. Ühe korra proovin veel. Pean täpi saama vähemalt kolm punkti, ma tahan saada. Jälle mööda. Ei tea, mis mul viga on. Kas sina oled kunagi noolemängu mänginud? Muidugi oled ja ma olen kindel, et sa oskad seda minust 1000 korda paremini. Kuule, mitu korda otse 10-sse saanud. Ma ei tea, miks minul välja ei tule. Aga ma pean harjutama, hästi kiiresti harjutama. Tead, kuhu mind kutsuti? Ei, mitte minu vend Rasmus, vaid minu klassivend Rasmus kutsus mind oma sünni päevale. Ta saab üheksa aastaseks ja tead, kust ta seda peab metsas viburajal viburada pidi olema üks täitsa tavaline metsatee, kus ääres on märklauad, mille pihta saab lasta päris vibuga. Rasmus ütles, et ta on meie klassis kõigevägevam vibukitt. Mujal ühte korralikku sünnipäeva pidada ei saagi. Ta ütles, et tema ei saa aru, mis mõnu on sünnipäevast, mis toimub laua taga, kus süüakse küünaldega torti ja õigel peol peab palju seiklusi olema, et kõigil lastel oleks põnev. Ma ei tea, võib-olla Rasmusel ongi õigus. Edel viburajal tal ongi sünnipäev. Rasmus ütles, et kõik lapsed saavad seal endale laste vibu ja peavad hakkama noolega märki laskma. Vibudelonjunoolia. Mina ei ole mitte kunagi vibuga lasknud. Sellepärast ma otsisingi üles Ida-vana noolemängu ja hakkasin korralikult harjutama. Ei tule üldse välja, siis ma vist ei ole üldse andekas. Kui ma isegi tavalise noolega ei oska, kuidas ma siis veel vibuga oskan? Õio isa muidugi ütles, et vohh, see on vahva mõte ja et kui tema ei peaks tööl käima, siis ta läheks kohe otsejoones Rasmuse Vibu sünnipäevapeole. Mingugi parem isa minu asemel. Ei. Ei, ma lähen ikka ise see sünnipäevani kele homne selleks ajaks on mul ammunooleviskamine selge. Ma ei ole ju mitte mingisugune kobakäpp. Õnneks ma loen praegu just röövlitütar Ronja raamatut, kas sina oled seda lugenud? Seal on üks roonia, kes sünnib röövlite lossi. Tema isa on röövlipealik ja tema ema on röövi pealiku naine. Ja sellepärast peab roonia olema kogu aeg hästi vapper. Algul ta kardab üksi metsas käia, aga siis ta läheb just kõige hirmsamatesse kohtadesse harjutada. Näiteks ükskord lähen roonia ühe hästi suure käristikuga ohtliku jõe kaldale ja kiip kõigi libedamate kivide peal. Kuigi ta kardab. Kärestik on see koht, kus vesi voolab nii kiiresti, et hakkab vahutama. Tead küll, Ronja tekib seal ainult sellepärast, et ta tahab harjutada kartmatust. Aa ja ühes kõige jubedamad kohas hüppab Ronja koos oma sõbra Pirkiga mitu korda üle põrguaugu. See on üks sügav kuristik selle koha peal, kus roonia lossi sisse tekkis suur pragu. Sümfoonia on jube julge tšikk, kindlat oskab vibuga ka nooli lasta. Ronja oli ju ka tüdruk. Ja mis vahet seal tegelikult on, kas oled poiss või tüdruk? Tüdrukud saavad muidugi suure nendele ise lapsi sünnitada, sängi lõige. Aga kui poiss või tüdruk kutsutakse viburajal ei sünnipäevapeole, sisendatakse tüdrukule ka vibu ja ta peab koos teistega märki laskma. Ja siis ta peab ju vähemalt üks või kaks korda pihta saama. Kuigi kõige rohkem peab keskele laskma ikkagi sünnipäevalaps. Tema peab saama esimese koha, sest sünnipäevalaps on alati kõige tähtsam. Kuule nüüd ma vist hakkan jälle harjutama. Kodus harjutan õhtul veel edasi ja homme Harjepan. Tegelikult see vibu harjutamine on päris põnev, alati mõtled, et kas läheb pihta või ei lähe. Aga kunagi ei tea, et kas ikka läheb. Mu vennale meeldib ka vaadata, kui nooled lendavad toas. Muidu on minu vend praegune selline, et ei saa üldse aru, kas ta on poiss kõik, mis ta kätte saab, ta paneb otse suhu ja hakkab teda lutsima nagu pulgakommi. Kui ta ühe korraliku vibunoole leiaks, ta paneks selle ka suhu, selle asemel, et hakata noolemängu harjutama mõnikord hima, paneb talle minu vanaroosa mütsi õue, mütsi alla, siis ta on täiesti nagu plika. Tegelikult peaks ikka mõtlema, et on kindlasti hoopis tulevane vibukütt, et mitte selline voldiline paksuke et iga ema tuttav tädi tänaval kohe ütleb, et kui, kui armsakkis sinu tibu on. Minu arust peaks teda natuke vapramaks meheks kasvatama. Homme, ma räägin sulle, kas ma hakkasin lõpuks noolega pihta saama või ei hakanud ja mitu punkti ma kokku sain. Käo. Mina lood, kirjutab Eeva kov, jutustab Külli Teetamm. Toimetab Tiina Vilu. Kuule, homme edasi, samal ajal. Mina lugusid aitavad kreeni tuua aura, keskus ja tervise paradiis. Ninalood.