Mina lood. Täna räägib mina sulle, mis juhtus Rasmuse sünnipäeval ja kuidas tal vibulaskmine õnnestus. Minul hakkab mõtlema, kas vibu võib nii kõrgele lennata, et ei kuku kenam olla. Mina lood. Tere sõbrad. Ma hakkan kohe hästi ruttu peale oma jutustamisega, muidu ma lihtsalt ei jõua ära rääkida, mis seal Rasmuse sünnipäeval juhtus. Nii. Kõigepealt sai meil juba tee peal õudselt nalja, sest Mirjam oli võtnud kaasama väikese koera. See buss, millega me sõitsime, oli selline väikebuss, kuhu mahtus täpselt 10 last sisse. Ja Mirjami koer oli väikespanjel, kes oli noh, umbes pooleaastane vist täitsa poeg, jube armas. Ja koeri istunud üldse paigal, Mirjami süles, vaid käis kogu aeg bussis pinkide all ringi. Ja siis me jõime limonaadi ja sõime draakoni komme, mis Mirjamile kaasas olid ja andsime koerale ka. Eerik ütles, et koertel ei tohi kommi anda, aga tegelikult me ju andsime mingi ainult talle neli kommi. Tead. Nii, tahaksin endale ka ühte väikest koera, umbes täpselt sellist nagu nirja, mil Mirjami koera nimi on Teodor. Hästi naljakas nimi. Aga mul on juba kass ja ema ütleb, et me peame vaatama, kuidas me oma marmoriga ja mardi ikkagi hakkama saame enne kui me koera võtame. Marmor on mu kassi nimi ja Mart. Seda sa juba tead, tema on ju minu vend. Me sõitsime ja sõitsime ja vahepeal oli teadur tykk aega minu süles. Teid kõikide kuni kommid otse olimegi kohal. Ma pole mitte kunagi enne käinud sellisel sünnipäevapeol. Noh, see toimusid metsas vibuga Ajal. Kui me maha tulime, siis oli Rasmus kohe bussi juures ja siis me andsime oma kingitused ära. Rasmus sai hästi palju kingitusi, sest külalisi oli ju viis tüdrukut ja viis poissi. Ta pani talgulehe õue vankri peale ja ta isa ütles, et ta võiks need alles pärast lahti teha, kui me sööma hakkame. Aga Rasmus tegi need kohe lahti. Seal oli mingeid mänge ja mingeid kokkupandavaid asju ja muidugi Robyn Huudi raamat. See oli minu kingitus. Mulle kündas, et see meeldis Rasmuse levist kõige rohkem. Ta tegi selle raamatu kohe lahti. Siis seal oli muidugi igal leheküljel mitu uhket vibu. Aga siis läks eriti põnevaks. Me läksime sinna tuppa, kus olid vibud. Seal oli jube palju vibusid ja nooli vähemalt 100 iga laps hakkas siis proovima, mis vibu on talle paras? See tegelikult see vanusel ütles, et vibu pleb olemas täpselt sama pikk nagu laps ise. Siis meile pandi veel käe peale üks kaitseasi, et vanus ei oleks. Kuid kõigil olid vibud olemas. Siis me hakkasime minema. Rasmus ja Rasmuse isa läksid kõige ees ja Rasmuse ema tuli taga. Temal oli ka vibu. Minu ema vist küll ei oskaks vibuga lasta. Ja siis seal oligi kohe metsarada ja raja kõrval olid märklauad. Ja siis me hakkasimegi proovima. Algul me lihtsalt proovisime, mitte Jeegee pihta. Ainult Rasmus, Rasmus oli ju juba esimesest klassist peale harjutanud ka. Siis Rasmuse isa õpetas mind natuke, kuidas vibu käes hoidma. Ja siis ta ütles, et nüüd me teeme väikese võistluse. Me seisime järjekorda ühe märklaua ja panime ühe puuoksapiiriks. Piiri tagant sai iga laps kolm korda proovida ja tead, kolmas kord, kui ma proovisin, teema sain pihta. Nool jäi märklaua tihti kinni, kokkunudki maha. Rasmuse isa pani kohe kõik kirja ja mina sain ühe punkti. Mulle hakkas tegelikult kohe see vibulaskmine meeldima. Rasmus sai kolm punkti, sest tal ei läinud ühtegi kordamööda. Muidugi tal oli sünnipäev ka. Aga Martin sai K3 punkti, Erik sai, kaks punkti. Olingi mina. Ma sain kolmanda ka, sest esimese koha sai ju kaks last korraga. Pärast tõmbas Rasmuse isa puu tagant välja ühe väikese käru. Seal peal olid auhinnad. Kõik said auhinna, isegi need, kes ei saanudki noolega mitte ühtegi korda pihta. Ainult see oli nii, et need, kes said kõige rohkem punkte, tohtisid esimesena valida, mis auhinda nad tahavad. Mina võisin kohe pärast Trasmust ja Martin ideerikut valida ja ma valisin ühe väikese Roose rahakoti, kus kuldsed pärlid peal. See on hästi ilus ja ma hakkan seal hoidma oma kõige ilusamaid patsikumme. Rasmus valis ühe väikese mehe, kellel oli seljas vanaaegsed sõjamehe riided ja vibu käes. Ma arvan, et see vist oligi Robin Hood. Pärast me kõndisime veel metsas, sest Rasmuse isa ütles, et kui me seda rada pidi natuke edasi läheme, siis meile on seal rajal õppuseks üllatus. Hästi mõnus oli kõndida silmi, nägime isegi kahte oravat. Me kuulsime, kuidas mitu rähni toksis puu otsas puu, kord korreks. Me jäime seisma ja kuulasime vaikselt seda toksimise häält. Mulle meeldis seda kuulata, sest see oli nii mõnus toksimine. Aga kui me raja lõppu jõudsime, siis oli seal üks suur pilt, kus ees põlesid suured õueküünlad. Me läksime telki sisse. Kas sa oskad ära arvata, mis seal sees oli? Terry telk oli seest kaunistatud õueküünaldega. Seal oli sama ilus nagu mõnikord mõnes kirikus või mõnes päris kuningalossis. Kõht oli meil jube tyhi. Telgi keskel oli suur laud, kus peal olid maailma kõige paremad toidud. Seal olid vorstikesi ja kartulisalatit ja pohlamoosi. Ja hästi head murakamoosi ja kooki. Termose sees õli, magus kakao. Iga laps sai siia, niipalju kui ta jõudis, olime kõik täpselt nagu päris vibukütid, kes jahilt tulnud ja hirmus näljased. Siis kui malmi söönud, siis me laulsime rasusele sünnipäevalaulu, ka tõstsime ta üheksa korda selle väikese käruga üles, kus enne olid peale auhinnad. Siis tuli Rasmuse ema ja ütles, et me kõik ruttu välja tuleksime. Et ühe suure puu peal laulab üks lind, jube ilusti ja jube kõvasti. Siis me läksimegi välja ja mitte keegi, mis lind see on? Igal juhul see polnud rähn. Aga ta laulis ikka edasi ja meie mängisime telgi ümber Kulie peitast. Aga kohe ruttu, pärast teda pandi meid bussi ja viidi koolimaja ette. Meelakesid ju kell kaks tunnid. See sünnipäev oli nii lühike. Oleksin tahtnud seal veel olla ja vibuga noolte laskmist proovida harjutada. Aga see, mis ma sina käest küsisin, et kas saab ühe noole nii kõva jõuga lendu lasteta ei kuku kenam alla, seda ma ju ei tea, ikka veel. Kus sina üldse oskab sellele vastata? Ma ei tea. Aga ma otsin üles kellelegi, kes oskab. Mina lood, kirjutab Eeva kov, jutustab Külli Teetamm. Toimetab Tiina Vilu. Kelle juurde mina läheb, seda kuuled homme samal ajal. Mina lugusid aitavad teieni tuua aura, keskus ja tervise, paradiisi ninalood.