Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Tänases saates tuleb juttu baptistikoguduste sotsiaaltööst ja seda ka seoses pagulaste aitamisega, kuna vedelikke on vihatud nende oma kodumaal, sellepärast sõja ja vihkamise eest nad põgenevad. Enamus neist siis, kui nad satuvad samasuguse vihkamise alla Euroopas. Siis nad on kahekordselt vihatud ja vihkamisega sa inimesest midagi head esile toob. Aga räägime ka sepa tänava supiköögitegevuse lõpetamisest Tallinnas ning hingeabiprogrammist. Tähista tervenemist. Tänases kirikuelu saates me räägime, võiks öelda kokkuvõtvalt kristlaste tehtavast sotsiaaltööst või, või sellest tegevusest, mis on suunatud inimeste aitamiseks ja teenimiseks ja külaliseks on meil Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste liidu peasekretär Erki Tamm. Tere õhtust. Tervist. Alustame sellest, et eelmisel nädalal oli Euroopa baptistiföderatsiooni aastakoosolek. Euroopa baptistiföderatsiooni on siis nii-öelda katusorganisatsioon evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste liidu jaoks. Jah, ment, liit arvatavasti nimetatakse suhteliselt erinevalt erinevatel maadel, aga viitekümmend kaht liitu ta katab, siis see ei ole traditsioonilise Euroopa liidud, ainult vaid ka Lähis-Ida baas ja sealhulgas ka sellised riigid nagu Turkmenistan või, või ka Venemaa. Ja sellesse liitu kuulub umbes 770000 koguduste liiget. Ja, ja seekord näiteks võetud vastu liituga üksik kogudusena. Maroko esimene baptistikogudus. See on sõltuvalt siis piirkonnast elanikkonnast rohkem või vähem, et me teame, et Ameerika on suhteliselt suur selline patismi kants kui nii nimetada Euroopas, kus on suuremad riigid, kus baptisti kirik on domineerivam. Jah, võib-olla enamuses mitte niivõrd kui Suurbritannias ja Ukrainas on tõepoolest väga suur baptistide kogukond ja neil käibki omavahel natukene selline maavõtmine ka, et kelle numbrid suuremad olla. Aga teemadest, mis on olnud olulised selle rahvusvahelisel kohtumisel, kui me vaatame rahvusvahelisi uudiseid, siis pagulaste teema on nagu see, millest ei saa üle ega ümber. Kas, kas samamoodi ka Euroopa baptistiföderatsiooni aastakoosolek? No kuna me kõik oleme ju osa nendest ühiskondadest ja me elame siin siis mööda vaadata sellest, mis toimub piiride peal või see ju mitte ainult ei jää piiride peale, vaid kasvõi see, mis on juhtunud Ungaris, Saksamaal, Rootsis, siis meie koguduste inimesed küsivad samamoodi, et mida me kõige sellega peale hakkama, mida me näeme. Ja, ja see ei ole ainult uudistest nägemine, vaid, vaid need inimesed reaalselt võib-olla ka meie kiriku tänaval. Ja siis see oligi üks peateema Euroopa baptistiföderatsiooni aastakoosolekul ka ja võeti vastu, resolutsioon peaks ütlema, eks need suhtele inimesed ja seal toonitatiga suhtumised on võib-olla kultuurilise tausta tõttu oma kogemuste tõttu väga erinevad ja, ja erinevate riikide esindajad rääkisid oma maa sellisest üldistatud suhtumisest ja rääkisin seal ka sellest, kuidas Eestis ma kuulen loomulikult subjektiivselt, kuidas siin inimesed suhtuvad pagulasteemasse kuidas kristlased, kogudused ja rääkisin natukene ka meie ajaloolisest kogemusest, kasvõi väga suurest osast inimestest, kes Eestisse tulid, võib-olla mitte vabatahtlikult, vaid neid saadeti ja, ja ka probleemidest, mis meil on lõimumise ka olnud aja jooksul. Ja võib-olla silmi avav oli siis üks liibanoni, kristlaste üks juhtiv kuju ja baptistide üks juhtiv kuju rääkis natukene sellest, kuidas tema ise tausta poolest siis sellisest noh, ikkagi islami ülekaaluga riigist tulnuna. Kuidas ta mõtleb nendest asjadest ja ta toonitas seda. Loomulikult, see on väljakutse meie Euroopa kultuuridele Euroopa kirikutele, turvalisusele, see kõik on tõsi. Aga ta samas toonitas ka ja tõi välja midagi minu meelest ääretult huvitavat või traagilist. Ta ütles, et need inimesed, kes põgenevad ja just eriti Süüriast muideks Liibanonis, kus elab ligi kuus miljonit inimest, on veerand elanikest, täna põgenikud, Jahjust, Süüria põgenikud, nii-öelda Ta ütles, et meie oleme selle läbi teinud. Loomulikult nad on sellele kõigele lähemal, nii kultuuriliselt, etniliselt ja nii edasi. Aga, aga ta ütles, et need hirmud on olnud meie rahva hulgas täpselt samamoodi. Ja ta ütles ka, et need väljakutsed on, aga, aga kuna neid põgenikke on vihatud nende oma kodumaal sellepärast sõjavihkamise eest nad põgenevad enamus neist siis, kui nad satuvad samasuguse vihkamise alla Euroopas. Siis ta ütles, nad on kahekordselt vihatud. Ja, ja vihkamisega sa inimesest midagi head esile ei too. Ta ütles, et kui me ei taha endale vaenlasi, me peame leidma nagu mingisuguse teise tee. Ja ta nimetas ka, et kui me tahame jääda Jeesuse järgijateks ka kogudus, täna siis kindlasti selline vihkamise tee ei ole meie tee. Ja, ja sellepärast ka sellel aastakoosolekul võeti vastu resolutsioon, kus võib-olla jah, üritati jääda selles mõttes ka arvestades neid erinevaid arvamusi korrektseks või leida sellist ühist ühist keelt. Aga ikkagi eelkõige, et käituda nii nagu Jeesus käitus inimestega, keda tema nimetas ligimaseks ja kes, kes hüüavad appi. Ja, ja seal peavad kogudused mitte enam tegema poliitikat. See ei ole meie asi ja me saame vähe mõjutada poliitikat. Aga kui inimesed on hädas, ükskõik, kes nad on ja kust nad tulevad siis peab olema kogudus, see, kes võib olla ja kõike oma tausta ületades armastab selle armastusega, millega meid on armastanud. Jumal. Resolutsioon tähendab nüüd eri baptisti kirikute jaoks kas seal on mingisugune lihtsalt suunav funktsioon või on see mõnes mõttes ka kohustuse järgida neid põhimõtteid, mis on kokku lepitud Euroopa tasandil. Nii nagu ka riiklikult või riikide tasandil, baptistikogudused on iseseisvad ja, ja need on vaid katusorganisatsioonid. Resolutsioonid või otsused, mida seal vastu võetakse, on soovituslikud või sellised jah, mõtteid suunavad ja ma arvan, et olulisem kui see resolutsioon oli sellele eelnenud arutelu ja, ja see, kuidas sa kuuled, kuidas erinevatel maadel koguduste inimesed küsivad pisut võib-olla erinevaid küsimusi, aga otsivad lahendusi ja küsivad jumala ees ollaselt jumal, mida me peame tegema. Ja teistpidi arvatavasti küsivad ka väga paljud kristlastest põgenikud. Jumal, kuhu me peame põgenema kus, kus võiks olla sinu lahendus ka meie elude jaoks. Palju kristlasi nende hulgas, nii et, et see, see resolutsioon isenesest. Ta tuletab meelde meile eelkõige seda Jeesuse eeskuju. Ta tuletab meelde vanadest amentliku suhtumist. Kui jumala ütleb juutidele, et teie olete olnud põgenikud Egiptuses, armastage võõrast. Mäletan, et mina olen issand jumal ja, ja tuletab meelde ka neid väljakutseid. Kristlastena on võib-olla üks asi, mida, mida me tegelikult vanad usklikud ikka ja jälle meenutasid. Nad ütlesid, et, et see siin ei ole meie päris kodumaa, vaid meie päris kodumaa on taevas. Et me kõik oleme Nendel maadel, kus me elame ja mida me nimetame kodumaaks, mitte päris veel kodus, vaid me oleme teel, võiks öelda, et omamoodi. Me oleme kristlastena pagulased siin maailmas ja meie tõeline nagu kodakondsus ja, ja tulevik on siis, kui me oleme jumala juures. Aga küsimus just sellest, et osa põgenikke on islami taustaga. Kuidas kristlikud kogudused seda on mõtestanud, mismoodi ja kas aidata neid, kes on teisest? Religioonist no ma arvan, et seda ka nimetatud eelpool Liibanonist pärit kristlik juht ütles, et tegelikult islamiusulistel on nimed. Need on inimesed, mõned on rohkem, mõned vähem usklikud, nagu me armastame öelda jaa jaa, ja neil on omad lood, omad omad suhtumised, et tegelikult me ei küsi, kõigepealt ei peaks küsima, et mis usku sa oled ja siis otsustame, mida me siis teeme vaid eelkõige nägema inimest. Ja ma arvan, et loomulikult meid on, meid on hirmutanud mind isiklikult ka loomulikult teeb ettevaatlikuks see, et äärmuslased, islamiterroristid üritavad kogu seda protsessi mõjutada ja, ja seal selle sees ka oma inimesi erinevatesse Euroopa riikidesse smuugeldada. Et see kõik on tõsi, aga, aga suur osa nendest paraku on põgenikud ja olenemata sellest, kes nad on ja ma arvan, et siin on ka see, et meil oli seal ka jutuks konverentsil, et islamiusulised on ise tunnistanud, et, et et neid ei ole veennud mittekristlaste usulised argumendid selle kohta, et Jeesus on tõeline jumala poeg ja päästja või, või muud argumendid. Neid on veennud eelkõige tõsiste kristlaste tõsised palved, armastus jumala vastu ja jumala armastuse väljaelamine. Ja nagu me teame väga paljudes Euroopa riikides islamiusulised ka on abi saades kogudustest kristlikest kogudustest hakanud mõtlema ise neid mõtteid, et kus on see tõeline jumal, mille kohta neil on olnud oma arvamus. Aga kui nad kogevad jumala armastust kristlaste keskel siis võib olla väga veenev. Eelmisel pühapäeval rääkisime kirikuelu saates Eesti Evangeelse luterliku kiriku kirikuvalitsuse liikme Tauno Toompuuga sellest, et luterlik kirik on otsustanud majutada 20 perekonda ja seda siis koostöös riigiga. Kas Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide koguduste liidul on ka juba vaadatud läbi omad võimalused või kas samas sellist initsiatiivi, et ka aidata, kui need pagulased ühel hetkel Eestisse ikkagi jõuavad? Me küsisime oma koguduste käest ja kes on valmis vastu võtma, mitmed kogudused vastasid, et nad on valmis otsima koos lahendusi, et ja, ja mitte ainult siis majutuse koha pealt, vaid ka kõikidele muudele nagu vajadustele, mis võiksid üles kerkida. Ma võib-olla teemad on väga paljuski veel võõrad, toored siis täpselt ei teata, millist pädevust üks või teine vajadus nõuab. Ja sellepärast ollakse valmis õppima. Neid kogudusi ei ole iseenesest palju. Eks selline äraootav seisukohta on aga, aga mitmed oli ka mitu kogudust, kes ütlesid jah, meie oleme valmis majutama. Läheme teiste teemade juurde ka, kui räägitakse sellest, et meie siin Eestis aitame või hakkame aitama pagulasi ja ka oma rahvale ära unustanud siis tegelikult päris nii väita ei saa ja, ja see, mismoodi ka kristlikud kogudused Eesti oma inimesi aitavad neid näiteid on võimalik tuua palju. Nüüd on üks näide, mis on jäämas küll minevikku, nimelt on töötanud kuus aastat sepa tänaval Tallinnas supiköök kus on jagatud siis sooja toitu abivajajatele. Ja, ja paraku supiköök tuli sulgeda, aga oluline on siin ka ikkagi näha seda, mida kuus aastat tehti. Jah, ma ütlesin ise ka sulgemisel kui silmanurka kippus vägisi pisar ka tulema, et et me tähistame siiski neid kuut aastat ja väga paljud nendest inimestest ju, kes on Aja jooksul sattunud elus kitsa koha peale, sellepärast kõik nendest ei ole mitte olnud tänavainimesed vaid, vaid ka pensionärid, kellel on keeruline või, või inimesed, kes on mingitel ja seal seal me ei pea küsima, et kes süüdi. Aga kes on raskustesse sattunud, on saanud abi ainult siis sooja suppi vaid meie eesmärk on olnud ka see, et et tahaks kuidagi anda inimestele tagasi usku nende oma nagu tulevikku ja nendesse endasse ja, ja jumalasse ja nii vähe või palju, ma ei tea, kuidas see on õnnestunud. Aga ma usun, et sellest on kasu olnud. Kuus aastat tegutseti, aga miks siis nüüd sellel sügisel seal tuleb uksed kinni panna? Meil oli Tallinna linnaga leping selle konkreetse koha osas sepa tänav kuus, siis nagu sai öeldud Koplis. Ja ega see kople ei ole iseenesest kena paik. Tänu sellele supiköögile õppisin mina üldse seda linnaosa tundma ja nõndanimetatud Kopli liinidel on päris tihti mingitel mingitel aegadel 2009, kui oli Lootuse festival koos franting. Peame iga Eestis, siis otsiti sellist sotsiaalset väljundit ja projekti, mida nemad saaksid alguses toetada ja siis üle anda ja siis oli majanduskriis ja väga paljud inimesed olid raskuses, alustasime selle, aga nüüd tõepoolest siis ükski ka linnaosa ei soovinud Tallinnas omale sellist tööd või sellist asutust kohta ja neid inimesi eelkõige arvatavasti sellest on võib-olla kõige rohkem kahju. Et üritatakse siiski seda probleemi kuskile ära lükata, ära peita ja Koplis on olnud mugav seda hoida, sest sinna sellised kenad inimesed ei, ei tahagi eriti minna. Aga missugused variandid praegu siis üldse alles on jäänud, nendele, kes vajavad tegelikult ka sellist igapäevast toiduabi? Siiamaani oleme me teinud seda tööd koos päästearmeega. Me oleme jaganud nädala ära Tallinna linnas sised. Neljal päeval oleme, on sõbragesi toitlustanud ja kolmel päeval Päästearmee ja istusime koos ka Tallinna linna tervishoiu, sotsiaalosakonna juhtidega kolmekesi meie ja päästearmee ja nemad ja mina andsin igal juhul oma õnnistuse päästearmeele, sest peale selle, et nad toitlustavad, on see ka rehabilitatsiooniteenust pakkuv organisatsioon kristlikku rehabilitatsiooni. Nii et, et ma loodan väga, et see asi seal läheb edasi, võib olla ruumi, probleeme on, aga kõige rohkem. Võib-olla oli kahju meie vabatahtlik, kelle sellepärast, et see on olnud sedavõrd oikumeeniline ettevõtmine, et meil on kuskil 70 vabatahtlikku olnud. Ja koos on töötanud optistid Waba koguduslased, õigeusklikud Nevski katedraalist. Viimasel päeval oli siis Nevski katedraali päev, oli vahva vaadata, kuidas vabakoguduse pastor ja nende töö tegi ja pidasid koos söögipalvet ja see on olnud traditsioon algusest peale. Seal vaat need, kes liiga kauaks jäävad siis istuma kohe küünarnukiga ribidesse, et kui sa püsti ei tõuse. Palve ajaks. Aga see on olnud ka osa sellest traditsioonist ja ma loodan väga, et need vabatahtlikud, kes on väga pühendunud olnud Nad leiavad endale uued väljakutsed või jumal juhib neid uute asjade juures, kus aidata inimesi. Aga kui palju inimesi, siis võiks öelda, et igapäevaselt sellist sooja toitu läbi selle sepa tänava supiköögisai. Seda on, seda on liiga palju selles mõttes, et loomulikult tahaks, et selliseid abivajajaid ei oleks, aga neid on kuskil 250 iga päev olnud mõni päev vähem, suvel on võib-olla inimestel sellised võimalusi rohkem. Talvel aga jah, kuskil 250 päevas ja päästa Me peaks nad nüüd siis mõnes mõttes üle võtma. Noh, need on osaliselt ikkagi needsamad inimesed, kes on käinud teistel päevadel Päästearmees aga nüüd Päästearmee hakkab seda tegema viiel päeval ja Tallinna hoolekande keskus siis laupäeval ja pühapäeval mõned otsad on veel natukene lahti, aga, aga vähemalt, et inimestele sai teada antud, et söömata nad ei jää ja, ja ma arvan, et see on kõige tähtsam, et nad tunnevad, et on, kes nad on ja mis olukorras iganes neid ei jäeta. Ma olen ise ka kohapeal käinud, näinud supiköögitööd ja ja see oli tõepoolest kena vaatepilt, mismoodi olid inimesed aidanud katta lauad ja, ja rahvas juba mõnda aega varem tuli kohale ja ootas, ootas ukse taga, et seda sooja suppi sooja toitu saada. Hea, et see töö vähemasti Päästearmee kaudu edasi läheb. Aga veel sellest, mida tehakse selleks, et aidata. Ta inimesi, kes on hädas, selline programm nagu tähista tervenemist, on käimas. Ja seda nüüd vedanud muuhulgas Tallinna Kalju baptistikogudus ja mitut aastat juba. Jah, kolmas hooaeg on praegu algamas ja see on programm, mida oleme me ise tunneme, et jumal on nagu selle meie juurde juhtinud, sellepärast et hetkel oli ka meie Kalju koguduse juures suhteliselt palju inimesi, keda me tundsime, et me nende vahenditega ja ja võib-olla selles formaadis, kuidas kogudus oli töötanud. Pühapäevased jumalateenistused, võib-olla mõned koori harjutused, neid inimesi lihtsalt ei olnud võimalik aidata. Oli vaja leida uued keskkonnad, luua uued keskkonnad ja tähista tervenemist. Programm on selline üheksakuune väikegrupitööl põhiliselt põhinev programm, kus siis inimesed töötavad Väike-grupis usalduse alusel eelkõige iseendaga ja, ja püüavad siis valguse ette tuua asjad, mis on täna mõjutamas nende elu. Sinna tulevad inimesed väga erinevate vajadustega. Jah, kõige nähtavamad võivad olla sõltuvusprobleemid. Aga ma olen kuulnud inimesi rääkimas oma lugusid vihast või andestamatu, sest need võivad olla perekonnaliikmed, kes on tõesti tuksi keeranud sinu elu. Ja see mõjutab ka täna igapäevaelu ja teisi suhteid. Et need, kes otsivad, otsivad pääsemist või vabanemist ja, ja, ja jõudu andestamiseks või inimesed, kes on depressioonis tänase päeva üks selline noh, ei saa nimetada moehaiguseks, aga, aga asi kaasneb tohutu kiirusega või lein või või kahjuks ka oleme kuulnud lugusid kohtlemisest lapsepõlves ja ka hiljemgi, mis mõjutab inimeste elusid. Siiamaani. Paraku on niimoodi, et pat tuleb tuua valguse kätte või need valusad asjad tuleb tuua valguse kätte ja siis valguse käes ta justkui kaotab oma mõju ja kaotab oma näe nii alt, et sellises väikegrupis, kus ei õpetata 11, kus ei kommenteerita üksteise, siis kui inimesed räägivad seda, mida nad on töövihikute abil kodus ette valmistanud vaid igalühel on õigus jagada siis seda, mida tema on läbi elanud ja iga inimene leiab siis vastavalt oma tahtmisele ka mentori, kellega ta jagab neid asju, mida ta väikegrupis ei ole valmis rääkima. Ja samuti üks kord kuus on sellised ülistus ja ees palveteenistused, kus kõikide nende gruppide inimesed me saame kokku. Ja siis On põhjust nagu tähistada ka seda, kui me oleme kasvõi näiteks sõltlased, ütlevad, et ma olen kuu aega kaine olnud või, või teine ütleb, et ma olen astumas esimesi samme selles suunas, et andestada inimestele, kes on mulle valu teinud. Et me tähistame tänama jumalat ja, ja kogema tema väge ja armastust ja et väikegrupid iganädalaselt ja üks kord kuus sellised suured kogunemised. Ma arvan, et kui te tulete ka, kui raadiokuulajate hulgas on inimesi, kes tunnevad selle vastu huvi või või midagi mainitust nagu annab märku ka oma elus, siis tasub Kalju koguduse kodulehte vaadata või ka kohale tulla. Äkki ta meie meie inimestega, Ulvi Lahesalu ja Vilve Oras juhivad eraldi onni naistegrupid kui meeste grupid. Ja saadame julgustust, et võib-olla see on koht, kus sa võiksid leida abi. Mulle tundub, et selliste psühholoogilist abi on inimestel päris palju tarvis kasvõi mille järgi hinnates, kuivõrd populaarsed on eneseabi raamatud ja ka eneseabi raamatutest, ollakse väga palju tuge, aga, aga võib-olla veelgi enam siis, kui inimesed on koos ja samad omavahel asju arutada, inimesed saavad töövihikute kaudu läbi mõelda, mis on just see, mis neid võib-olla seob. Et see on iseenesest väga tänuväärt töö, kuivõrd on valmis inimesed osalema sellises tegevuses, kuidas on läinud nagu varasemalt, et kas inimesed julgevad tõesti rääkida neist asjadest, mis on hinges? No öeldakse, et kui hirm siis muutuse ees on väiksem, kui hirm jääda sinna, kus ma olen olnud, siis, siis sellest saab alguse muutus. Et loomulikult on, on kõhklusi ja inimesed, kes alustavad selles programmis alati ei hakka rääkima nendest kõige tõsisematest asjadest alguses ega keegi ju ei tea, mis kellegi sees tegelikult podiseb ja milline see tegelik probleem on, nii et alguses ikkagi testitakse usaldust ja nii palju, kui mina olen kuulnud, siis keegi ei ole kurtnud selle üle. Et seda usaldust oleks kuritarvitatud. Et seepärast On see see olnud selline katsetamise võimalus ka inimese jaoks, kes tuleb alguses rääkida asjadest, mis võib-olla on kuskil maadel ka vaeva tegemas, aga kui leitakse, et see grupp on usaldusväärne inimestega tutvutakse, siis julgetakse minna isenesest sügavama omale ja, ja ma olen kuulnud, et meeste grupis vahel on nii, et sügisel alustatakse kevadel, mehed panevad siis täiega, räägivad asjadest nii nagu need tegelikult on. Ja rahadega, nii nagu nad tunnevad, et meeste asi on selline tõsine asi ja, ja ma arvan, et meestel ongi see kõige suurem väljakutse, et naised on rohkem harjunud oma oma südant avama, aga, aga meestele on see väljakutse. Aga ma arvan, et see saab tasutud täiega, et kui mees on südames vaba ja terve ja ja see tuleb õnnistuseks tema suhetele ja, ja elule ja tööle. Tähista tervenemist, programmi kohta saab siis rohkem infot Tallinna Kalju baptisti koguduse kodulehelt. Kalju kogudus ise asub Tallinnas Kalju tänav üks kalamajas. Just aitäh tulemast saatesse Erki Tamm, Eesti evangeeliumi, kristlaste ja baptistide koguduste liidu peasekretär ja Kalju baptistikoguduse pastor ja rääkisime siin vahepeal ka selles supis köögist, see kuulub sõbrakäe alla. Nii et ka sihtasutuse sõbra käsi, nõukogu esimees, mina, Meelis Süld, tänan kõiki kuulamast ja kaasa mõtlemast. Ja kui jumal lubab, siis kohtume taas tuleval pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit. Kõike head.