Tänase saate külaline on filmimees ja avaliku elu tegelane Mark Soosaar. Seekord on ta stuudios aga kui rännumees. Me kuuleme muljeid Hiinast ja Mongooliast, alustame Hiinast. See oli ka ajaline järgnevus. Kõigepealt mul on ettekujutus, et hiinlase ideaaliks linlase ideaaliks on elada kahetoalises korteris pilvelõhkujat. See olevat keskmise hiinlase ideaal. Aga kui palju on lammutatud maha neid klassikalisi traditsioonilisi elamuid, näiteks ütleme suurlinna Pekingi keskuses? Peking tõesti näeb välja kusagil 16 kuni 20 korruselised paneelmaja enam-vähem samasugused, et nagu meil siin mustamäel või õismäel, kuid kõigil on väikesed klaasrõdud kus nad siis saavad oma taimi ja maitsetaimi kasvatada, sest et talv on Pekingis päris jahe. Ja tänapäeval muidugi ehitatakse ka väga, väga hoogsalt uusi maju, kuid minu ettekujutus Hiinast tänu muidugi Nõukogude ideoloogiale oli see, et et kõik käivad punane kaelarätt kaelas ja täpselt nii nagu mao või tema järglased on ette näidanud, kuid ja kartsime ka oma esimesel sõidul Hiinasse aastal 2000, et mu koht on niisugust täielikult allutatud robot inimest. Ja kui neid veel on miljard ja tänaseks muidu neid miljard 300 miljonit, et siis peab päris kohutav vaatepilt olema. Ega ükskõik mis riigis, aga ei lähe esimene mulje, see kõige tähtsam võib-olla, sest et su silm on hästi värske ja mis mind ja Hiinas ja hiljem ka Mongoolias. Üllatus on see, et tegemist on väga vanade kultuurrahvastega ja seda iidset kultuuri kantaks edasi kehakeelega, näiteks milliste liigutustega suheldakse teise inimesega, millise väärikusega inimesed vaatavad teisele otsa, kõnelevad sõnadesse raske panna seda nägema, tajuma seda peab haistma. Kas püütakse vältida Ta kehakontakti, kas püütakse vältida tõmblemist tänaval ja muidugi ja inimesed, kes astuvad su juurde, noh, viimasel reisil siin üliõpilased tulevad naeratusega, kutsuvad oma näitusi vaatama, kutsuvad mingile presentatsioonil ei tee seda pealetükkivalt, teevad seda kuidagi äärmiselt sõbralikult ja ja, ja isegi pihina politseinikut, kes korda peavad, nendes on mingisugune niisugune sisemine väärikus ja ja, ja ilmselt ilmselt nüüd paarkümmend aastat eriti kultuurirevolutsiooni aastad ei suutnud lõhkuda seda, see on niivõrd sisse kodeeritud sellesse rahvasse, nii et mina ei tunne Hiina rahva hirmu, näiteks. Aga kas seda ohtu ei ole, et see noor inimene, et ta kardab siiski, et võib-olla teatud organid seda tähele pannud, et ta kangesti otsib välismaalastega kontakt, et ta räägib tänaval, näen, ei, ei. Seda ma küll ei märganud absoluut. Aga nüüd ikka seesama elulaad, see traditsiooniline maja, kuidas ta on ehitatud, seal olid muidugi ruumid, väiksed pered, suured ruumipuudus, meie mõistus olemas. Kõige rohkem Hiinas võib-olla silma torkab seda see, et ka kõige vaesema maja ees on roosid ja igal pool on lilled. Näiteks Venemaal seda eriti ei näe. Kui me sõidame Moskvasse, rongiga ja aknast välja vaatama, siis me näe niisugust niisugust äärmist puhtust ja tähendab vaesus paistab muidugi. Seda ei saa varjata. Aga samal ajal sa näed, et. Kas on olemas vastuolu, mida me siin oletame, et ühelt poolt see ideoloogiline kontroll ja, ja see üldine joonest kinnipidamine ja teisest küljest vohav kapitalism, kas seal on mingit vastuolu, kui eurooplane sinna sõidab või ta ei näe seda nii kiiresti? Me ei näe tõenäoliselt seda nii kiiresti, selleks et ühe rahva hinge sisse vaadata, pead sa muuhulgas ikka elamud, vist ei ole see võimalik. Ei, ma mõtlen seda, et kapitalistliku firma või kaubanduskeskuse seinad ei ole täis punaseid loosungeid. Oi ei, seda ei ole punased loosungid ja lipud on ainult Jami väljakul. Seal on siis surmaatsedungi pilt ja ja, ja see on muidugi perfektses korras, Hiina suur rahvakongress koguneb kaks korda aastas, nii nagu meil siin kunagi ülemnõukogu kogunes Moskvas, eks ole, paariks päevaks ja siis otsustatakse ära ja ja, ja mida nad otsustavad, noh, see on kõik ette ära otsustatud juba, muidugi. Aga nad on üsna uhked, nende parlamendisaadikud, et vot meie otsuse tõttu diami väljakule ehitati hiljuti avalikud tualetid võt umbes sellel tasemel toimuvad need otsused. Ja nendest tualettides võid sa siis osta muidugi kaasamaatsedungi pilte ja marmor ja pronks püstikesi ja ka väikeseid kaminas hirmisid, kus on jälle maa pildid peal, niiet juristidele Hästi peale just. Olen ka lugenud, et kiirteede poolest on Hiina ületanud kõik maailma riigid, kaasa arvatud Saksamaa ja Jaapan, välja arvatud ainult Ameerika Ühendriigid, on seda näha. Pekingi ümbruses küll, aga kuidas ma nüüd tegelikult välja näeb, siin olen jälle ma võhik liiga vähe kogemusi, Pekingi ümbrus on tõesti fantastilised. Kiirteed. Jaapanikapital Jaapani kaubatungivad peale, kas hiinlane on sellest probleemist üle saanud? Endine okupant? Aga ega seda jaapani kaupa seal kuigi palju ei paista, jah, tegelikult on ikkagi Hiina enam-vähem kõik esmatarbekaubad ju kõik valmistab ise ja võib-olla elektrit kroonika ja niisugust asja natukene on, eks ole, aga üldiselt on ikka tegemist võimsa majanduspotentsiaaliga riigiga ja, ja kultuuripotentsiaaliga ja ja kui siin nüüd Eesti inimesed vahel mõtlevad, et noh, mis me oma näitus sinna Hiinasse saadame, et saadame parem ikka London, Pariis, Tokyo, siis ma arvan, et just Hiinasse, Pekingisse Shanghaisse peaksime me oma kultuuri viima, sest et ikkagi väga palju diplomaate käib praegu Hiinas ja väga palju kultuuriinimesi käivad, et nüüd, kui Hiina on rohkem avanenud seal ja ja teades näiteks kunstialast vahet tõst, siis praegu olgu see siis filmikunst või, või kujutav kunst, siis maailma pilgud, muuseumide, filmilevitajate pilgud on pööratud Hiinale ja, ja kui me oleme oma kunstiga Hiinas kohale, siis meid märgatakse seal ta paremini kui siinsamas väikeses. Mark Soosaar, sa vihjasid juba nende majanduspotentsiaalile. Öeldakse, et 20. sajand oli Ameerika, see on 21. tuleb Hiina sajand. Kas hiinlaste siis on seda teadmist olemas, kas seda märkab, kas nad pakuvad seda välja? Sa võisid liiga palju maale, liiga vähe jälle olnud Hiina selleks, et siin autentselt vastata, ma arvan, iga rahvas tahaks, et ta oleks esimene esimene poiss külas. No eestlased ei taha seda, nad teavad, et nad ei ole, tajusid mõnikord seda niisugust sisemist eneseuhkust. Vastupidi, ma tajusin suurt uudishimu ühe riigi ja tema kultuuri vastu, mis on 1000 korda väiksem, sest meid on ju rahvaarvult niimoodi, et iga 1000 hiinlase kohta on üks eestlane või ütleme, eestimaal elav kodanik ja Ajal. Kui Eesti juveelinäitus meie tarbekunstimuuseumi kogudest oli pekingi peamisi käijate tänava ääres kohed Jami väljaku vahetus läheduses tarbekunstimuuseumis, mis asub suure juveelikaubamaja kolmandal korrusel ja kümned tuhanded inimesed kolme nädala jooksul käisid, külastasid seda näitust jalid vaimustatud eesti ehetest siis see oli minu jaoks väga suur üllatus hiina ehtekunst. Ja hiina kunst üldse. On siiski kanooniliste iluideaalide kandja olnud ja ehete maailmas tähendaks see seda, et et ehted mitte ei erista inimesi, vaid hoopis ühendavad ja kantakse väga palju sarnaseid ehteid, aga meie ehted, mida eestlased pakkusid, oli just individualistlik maailmakäsitlus ja see, et iga isik on harukordne ja enneolematut pärast olematu siin maailmas ja ehtega on vaja seda rõhutada. Ja see mõttekäik oli hiidlastele, ma arvan, ehete keeles väljendatult päris uus. Nii läheme nüüd Mongooliasse, kui sa lähed nende pealinna. Kas atmosfäär, õhustik, inimestes suhtlemine oli ilmselt teistsugune, milles on vahet? Mongoolia pealinnas Meriti ausalt öeldes ei tahakski rääkida, sellepärast et arhitektuurselt ja ajalooliselt on ta ju midagi taolist nagu üks tüüpiline keskmine Siberi linn, sest eks teda kogu selle sotsialismi ajal nendesamade mallide järgi ehitati nagu Irkutski, Novosibirski või Habarovski. Ja ta on absoluutselt midagi vastupidist sellele, mis on Mongoolia rahvakultuur ja rahvuskultuur ja see on ka põhjus, miks pärast Ulaanbaatar, kus elab 700000 inimest on jagunenud võib-olla niimoodi, et kaks kolmandikku elavad siis paneelmajades ja üks kolmandik elab jurtades selles samas linnas ja igast juurtega katuse keskel olevast raudtorust tuleb suitsu ja ja põletatakse muidugi seal kas siis kivisütt või loomasõnnikut, mida on kuivatatud, nii et see linn on niisuguses kummalises suitsuvines külmadel päevadel ja need ülejäänud paneelmaja siis neid köetakse kahest hiiglaslikust soojussõlmest, mis omakorda katavad selle suhteliselt tuulevaikses orus oleva linna suitsuvaiba sisse, nii et ega selles linnas eriti tervislik elada ei ole. Ma saan aru, sa kutsud kohe linnast välja võimaluse ja jõuame nüüd, ütleme siis tüüpilise jurta juurde, see on tehtud villa vaipadest jah. Jurta juures on vaja teada seda, et üks Mongoolia rändkarjakasvataja üle poole Mongoolia kahe ja kahe koma kahemiljonilisest elanikkonnast elab siis rändkarjakasvataja eluviisi kes kolib neli kord aastas ringi. Talvel elatakse mägedes sellepärast, et mäed on vaese mehe kasukas. Ühel mäeküljel on alati tuulevaikne ja sel ajal, kui teisel mäeküljel tormab ja ja sellel tuulevaiksel küljel saab siis loomi karjatada, kes peavad siis lume seest endale toidu välja kraapima. Ja sügisel ja kevadel ollakse kusagil stepis ja suvel elatakse siis all jõgede ääres, kus paremad rohumaad. Suvel on lihtne jõe ääres elada, seal on vesi käeulatuses. Talvel on mägedes lumi käeulatuses, mille saab kergesti üles sulatada, kuid sügisel ja kevadel muidugi vee tõttu raskem, seda tuleb hästi kaugelt tuua. Ja vot selleks, et nüüd neli korda aastas oma elukohta vahetada ja need melu kohad on vahel kuni 100 kilomeetri kaugusel, nii et selle 1000 pealise karjaga minna seal 100 kilomeetrit teise kohta ei ole päris lihtne. See toob kaasa selle, et, et Mongolil ei saa olla liiga palju asju, ta peab kõik liigsed asjad ära viskama, tõeline natuke ja põhi. Ja, ja ta hoiab alles ainult väga tarvilikud asjad ja need peavad hästi kerged olema ja jurta samuti aastatuhandete jooksul saavutanud, niisuguse optimaalse kerguseta pannakse kokku sektsioonides, need on niisugused pulkadest sõrestikud keskele pannakse kaks latti, pagannid on nende nimed ja nende peale pannakse, et on niisugune ring ja, ja siis pikad pulgad niimoodi pannakse kõigepealt sõrestik kokku ja siis üle selle sõrestiku laotatakse sõltuvalt aastaajast, kas siis lihtsalt present või talvel ka glovilt. Ja vildi peale omakorda present, et vilt ei saaks märjaks ja üleval on siis väike aukust pistetakse läbi raudtoru korsten ja, ja keset juurteta on siis väike raudahi. Ja niimoodi siis elatakse, magatakse ümber ümberringi seinte ääres ja ma olen ka olnud lumetormidega jurtas, kus juurte ääre alt hommikuks on hang mul voodi alla tekkinud. Olen olnud ka juurtades, kus üldse voodeid, kus magataksegi maas ja hommikuks on siis siis juuksed padja külge kinni külmunud. Sellega tuleb harjuda. Väike laudja, väikesed Marit kaasa. Tekkinud sellised väikesed lauad, mis asuvad siis jorta põhja küljes, kõik jortad, nii nagu ka teistel Siberi rahvastel on alati uksega suunatud lõuna suunas. Ja üldiselt magatakse ka niimoodi, et pea ikka põhja suunas ja jalad lõuna suunas, kus vähegi võimalik. Terve perekond ühes jurtasy, aga siis mingit naiste meeste poolt või. Poolt midagi, no tavaliselt pererahvas elab, kui uksest sisse minna paremat kätt ja külalised vasakut kätt ja otse seal põhjapoolses küljes on siis tavaliselt kodualtar, kus on siis enamasti siis kas üks buda kuju või, või rohkem või üldse mitte ja siis kindlasti raami sees perekonnapildid ikkagi suguvõsa pildid kindlasti. Kas on õige oletada, et budism ei ole seal nii tugevalt juuri ajanud kui näiteks Tiibeti? Kes vastupidi, ta oli väga tugev, 16. seitsmeteistkümnendal sajandil, kulla maism jõudis Mongooliasse, kuid alates 20.-te aastate algusest, mil Vasakpoolsed võimu enda kätte said ja eriti kolmekümnendatel aastatel, kui Moskva käsul eeskujul ikkagi kõik laama tapeti ja brutaalselt siis, kuni ütleme, 90.-te aastate alguseni tehti kõik selleks, et religioon täielikult välja juurida. Ja palju seda jõudu ikka rahval oli vastupanu osutada, sest kui vaimsed juhid on hävitatud, siis siis on ka rahvas tavaliselt alistatud. Kas toimub mingite templite taastamist, uute ehitamist? Jah, ainult üks klooster teedeklaratsiooniks alle, sulambaatoris, seal klooster ja minimaalses koguses muidugi, aga seal lõhuti osa kujusid ära, kuid nüüd eesotsas kunstnike liidu presidendi voldiga, kes on väga tugev skulptor tor siin 90.-te aastate teises pooles, peamine buda kuju, mis on 26 meetrit kõrge ja ja üleni üle kullatud, taastati. Palju rahvast. Käib siis, kui saabub uus aasta sel aastal. Uusaasta esimene päev oli 21. veebruar algas ahvi aasta ja ja siis oli ikkagi kloostrites hommikul kohe päiksetõusuga algasid palvused, mis kestsid kaheksa päeva järjest. Ja siis ikka rahvas käis massiliselt kloostrites, sa räägid mitmuses, tähendab et neid on siis ikka juurde tulnud. Jah, maal on hästi palju kloostreid püütud taastada, küll on erainitsiatiiv, küll on ka riik käe alla pannud vanas pealinnas Harhar n-is on täielikult taastatud iidse kloostri müürid mis koosnevad 128-st stuubast. Nonii uus aasta, mida sa nimetasid, Ma lähen juurtesse külla, kuidas mind vastu võetakse, kuidas mina pean käituma? Aga muide eelmise teema juurde veel üks repliik ka on tööle asunud kümmekond aastat tagasi budistlik Kunstikool, kuhu võetakse üle Mongoolia, siis noori kunstihuvilisi, keda ei promoda televisioonis ei kirjutata nendest lehtedest, sest nad peavad õppima budistliku kunstivõtted, geomeetrilised kompositsiooni alused ja nende ülesandeks on siis minna tagasi oma kodukülla ja siin kloostrites taastada pikka lõhkumisperioodi ajale hävitatud kunstiteosed. Nüüd seesama rändkarjakasvataja, kas ta on rohkem budist või on ta rohkem oma esiisade maos? Võiks öelda seda, et ühel nomaadist karjakasvatajal ei olegi peaaegu üldse aega religiooniga tegeleda, sellepärast et elu on niivõrd raske. Ja pigem ma julgeks öelda seda, et, et õhtut, et ilma elektrita ilma raadio ja televisiooni ta õnneks ma ütlen siin veel sellepärast, et see selle tõttu on rahva kultuurest elav. Väidetakse ikka kas rahvuslikke instrumente mängides, lauldes muinasjutte vestes või ka siis, kui keegi tuleb kaugemalt, nagu mina siis eesti muistendeid või, või ka anekdoote, mis on ju tegelikult suust suhu käivad muistendid, neid oodates. Nii kui sa lähed niisugusesse Jurtlas, sa oled külaline, kuidas sina pead käituma, kuidas käituvad oma inimestega? Tavaliselt kõige kaugemalt tulnud ja kõige vanem inimene juhatatakse kohe jurta keskele sinna altaripiirkonda ja talvel külma ilmaga, esimene, mida talle ulatatakse ja tema kaaskonnale, siis on siis kuum piima tee. Sellises väikeses kausikeses. No kui seal rasva sees on anda euroopasele joodav Jah, on ikka, ta on niisugune mõnus juua. Tähendab, esimene asi, kuna nüüd oli just uusaasta, siis esimene asi, külaline peab ikkagi soovima vastavalt ütlema Mongoolia, kelle Sarambainu ulatab oma käe kätel, ulatatakse käed vastu niimoodi väga soliidselt kummardades ja ja siis on see teejoomise rituaal ja selle järel kohe muidugi mehed vahetavad omanõust tubaka vääriskivist pudelikest ja ja kiidab, vaat siis teineteise seda anumat ja ja siis nuusutavad ja kiidavad seda lõhna. Mul ununes nuusktubakapudel koju Eestisse ja ma olin natuke abitus olukorras. Aga see on nii isiklik ese, et seda nagu uut ei olnud sobilike kohe hakata kusagilt Dostmega hankimas, päris kallis ka muide. Ja siis järgmine vahel muidugi on see, et peremees võtab, kallab viina, arhailisemates peredes on siis Mongoolia viine mongalarh, mis on iseaetud põhiliselt märapiimast, aga võib ka lehmapiimast laetud kusagil 30 40 kraadi vahel. Ja seda pakutakse siis hõbeanumast, niisugusi madalast laiast peekrist. Ja see tuleb vastu võtta Ta samasuguses asendis kehaasendis käte asendis nagu ta sulle pakutaksegi. Ja seda jooma põhjani. Sa piisab, kui sealsete huultega puudutad, kuid enne, kui sa jooma hakkad, peab parema käe neljanda sõrmega sealt võtta, mõned tilgad heitma jumalatele ja ka oma laubale asetama tilga ja siis võid seda alles juua. Toosti ütlemine ei ole kohustuslik, kuid neile väga meeldib, kui selle viinajoomise tseremoonia juures ka ta saab, paar head sõna ütled ja siis tuleb kindlasti see hõbepeeker tagasi anda peremehele ja kindlasti peremees, enne kui ta tähtsuse järjekorras või vanuse järjekorras järgmisele külalisele tab, ta kallab sinna kindlasti viina juurde, isegi kui sa sealt midagi joonud. Ja siis, nii ulatab peremees kõigile, kuni viimasena võtab ta ise viiel korral, mis on Mongoolias olen käinud ja alati ka ütleme, viies, kuues vahel ka seitsmes, kaheksas jurta sööbinud ainult ühel korral ma nägin sellist juhtumit, kus tuli üks mees niimoodi pool kuuldes ja liiga liiga, võib-olla vallatus meeleolus meie juurde ukse taha, peremees läks ilusasti välja. Võttis siis tema hobuse. Või leidis ta kuskilt selle hobuse sidusa sadula külge kinni ja andis hobusele laksu ja ilmselt hobune riista oma juurte juurde. Mongoolia on väga hõredalt asustatud riik, aga praegune Venemaa ei ole eriti tugev riik kaitsma oma naabrit. Missuguseid meeleolud valitsevad Mongoolias. Ta on kahe hiigelriigi vahele surutud, ühelt poolt siis Hiina ja teiselt poolt siis Venemaa ja väljapääsu nagu merel ei ole kütnud, tänapäeval ju on võimalik ju lennata lõppude lõpuks. Ja selle tõttu on ameeriklaste ja itaallaste, prantslaste sakslaste huvi Mongoolia vastu kõvasti tõusnud. Teisest küljest ega ta nii väga hirmul ei peagi olema, sest et kui me nüüd hakkame Mongoolia dimensioone Euroopas üle kandma, siis pikuti on ta nii palju nagu ütleme siit Soome lahe äärest Biskaia laheni ja laiuti võib-olla nii palju liu kui, kui Balti merest musta mereni välja. Nii et tegemist on territoriaalselt ikka hiigelriigiga kus on ka päris palju maavarasid, paremad palad. Muidugi on Venemaa ehk nõukogude liit röövinud ja arvatakse, et see kahju on kusagil mingi 40 miljardit dollarit, mille eest on maavarasid minema veetud. Hiina meeletu rahvaarv on see, mis hirmutab. See on pidev pinge ja allikas. Ja peale selle puudub ka niisugune ühine keel või ühine arusaadav keel, milles suhelda, sest suur osa Mongoolia intelligentsist ja partokraatia ratast on ju saanud koolituse Venemaal ja ja ma tooks võrdluse näiteks Konstantin pätsiga, kes otsustaval hetkel võib-olla hoidis üks kriips rohkem Venemaa poole kui Saksamaa poole lihtsalt sellepärast, et avaldas vene keelt ja ta tundis venelast paremini kui Saksamaal. Eks arvad küll, et Venemaast abi ei ole ja venelased Mongoolias praktiliselt täielikult lahkunud tänavapildis enam vene inimesed ei ole üldse ja noored üldse vene keelt ei räägi, isegi taksojuht ei saa vene keelest enam aru. Mongolite rahvuslik uhkus Tšingis-khaan kas tema kultus propageeritakse, kas mangol on tema üle uhke, kas te püüate seda teemat vältida, kuidas teda jumaldab? Ja muidugi ollakse tema üle uhked ja ta on muutunud niisuguseks, kuidas öelda, lausa kaubamärgiks. Et sul on raske poest leida viinapudelit, millel ei oleks peal Tšingis-khaani pilt, olgu ta siis kas kusagilt pudelipõhjast, vaatab sulle vastu või keerad pudeli teistpidi, siis alles teda näed, need singi, saane restorane ja Tšingis-khaani nimelisi turbaase ja nii edasi on terve Mongoolia täis, nii et eks ta on natukene ära lagastatud juba tema nimi, aga samal ajal on ta jah, muidugi, rahvusliku uhkuse siinsamas laua pealgi on siin shansanorovi heliteos. Vaeva igavene jõud. Tšingis-khaani pildiga ja minu koolivend kellega koos Moskvas õppisime Balzinjambeks lavastas mängufilmi Tšingis Khanist, milles siis shansa Norw ka muusika kirjutas. Ja nüüd jälle jaapanlased ja hiinlased ja vist ameeriklased ja kõik tahavad seda teemat, et uuesti üles võtta. Sirge seeni teemal ilmselt jah, eks. Eks minu minu äi ka kannatas selle loo pärast, et nimelt aastal 1961, kui tähistati kaheksasajandat Tšingis-khaani sünniaastapäeva, siis olles ta oleks keskkomitee ideoloogiasekretär, siis tema käsul algatusel püstitati Tšingis-khaani sünnipaika on väga ilus valgest marmorist mälestussammas mis muidugi läks aiale töökoha ja positsiooni maksma ja ta saadeti asumisele Kremli käsul, pärast seda. Aga see mälestussammas püsib siiamaani. Me jõudsime päevapoliitika juurde, kuidas elavad endised kommunistid praeguses Mongoolias. Poliitiline situatsioon Mongoolias minu arvates ei ole eriti kiita sest kui me vaatame parlamendi koosseisu, siis 76-st parlamendikohast 72 suure rahva Huraalil liiget on ühest parteist Mongoolia rahvaparteist, kes esimesel märtsil käesoleval aastal tähistas siis oma 80 kolmandat aastapäeva moodustatud aastal 1921 ja olnud võimul peaaegu kõik need aastad. Kui välja jätta kaks parlamendiperioodi üheksakümnendatel aastatel, mil demokraatlikud jõud olid võimul Kuidas ma saan kurb kogemus, nad ei suutnud midagi ära teha, rahvas ei olnud nendega rahul, väliskommunistid tagasi, see on mingisugune märk. Jah, ja kui ma küsisin möödunud suvel Mongoolia presidendi käest Pärnu rannahotellis lõunasöögi ajal, et kuidas te rahvusvahelisele demokratiseerimise kongressile, kus oli üle 120 riigi esindajad möödunud aasta septembris Mulambaatoris, kuidas te kavatsete neile selgitada, Mongoolia demokraat, teate, et kuidas selline selline parlamendi koosseis on, siis katsin paga pandi seletas seda väga lihtsalt, et rahvas niimoodi valis, rahvas niimoodi otsustas. No demokraadid tegid ühe suure vea, nad võtsid need mehed, kes nende valimiskampaaniat rahastasid, parlamenti kaasa, nii et Eestis on need, kes on poliitik, kas lasknud ennast kinni maksta, veidi kavalamad olnud rahastajad. Kulisside taha mõni rahastaja on püüdnud ka poliitikasse minna ja hästi õnnestunud. Kui endised kommunistid uuesti võimule üritasid tulla, siis nad näitasid, palun väga selle panga omanik, kes istus Parlamendis, näete, sellel toolil võttis ära teie pensionäride raha, kas te saate tema eest veel hääletada? Oligi lugu tehtud. Sinu poeg on ka nüüd parlamendis saadik mida räägib tema poliitilisest elust. Tema ei ole alates aastast 2000, et on parlamendis enam, sest demokraatlikud jõud praktiliselt kaotasid Parlamendis võimu, seal on ainult neli opositsionääri keda ei lase võimulolijad isegi fraktsiooni moodustada. Ja kui ei ole fraktsiooni, siis ei saa ka fraktsiooni nimel sõna võtta, pulti minna ja kõneleda. Nii et ühesõnaga, situatsioon on keeruline. Need on nüüd kolm demokraatlikku parteid ühinesid, neid juhib Oiun veetlev, kaunis, väga energiliselt, kiiresti mõtlev daam kelle vend soorik tapeti aastal 1998, kolmandal oktoobril. Samal päeval päeval, kui ta pidi sõitma valitsushoones, ei asumaa peaministri toolile. Siiamaani pole tapjaid leitud. Mis seal sinu poja eriala, mida ta teeb seal? Tema õppis Ulaanbaatari ülikoolis Hiinandust või eesti keeles, see sõna puudub Synoloogia või Kitajevedeni vene keeles, nii et ta õppisina keelt hiina kultuuri ja hiljem jätkas õpinguid, kui oli diplomi kätte saanud pekingi ülikoolis. Kuid siis, kui helilooja Johnson Norof tüdis ära suures rahwow huralis istumisest, siis tahtis heliloominguga jätkata. Siis pidi mu poeg tema asemele asendusliikmeks minema ja sealtpeale oli ta siis poliitikas. Praegu ta nõustab demokraatlikke jõudusid. Aga need on siis ütleme nii, taustajõud poliitikas ja missugused on tema emotsioonid seoses Eestiga? No seda pead söövad ema käest küsima natukene sa oled seda urinat. Ma loodan, ta tuleb suvel siia koos oma abikaasaga ja siis siis saad sa tema käest küsida. Ta on mulle selles mõttes õpetajaks olnud, et isegi Eestis olles on ta oma kehakeelega ja vahel ka sõnadega antud eeskuju, kuidas inimene peab olema tagasihoidlik kaubakik teiste inimeste suhtes, mis on Mongoolia kultuuri üks osa. See on see, mis tuleb aastasadadega. Ei, õpiaastaga või aastatega. Kuidas sina näed oma sidet, vaimset sidet Mongooriga? Ma arvan, et näiteks kunstivaldkonnas on hästi huvitav vaadata, mismoodi mismoodi näiteks eesti kunsti teisikud on olemas Mongoolia kunstis ja vastupidi. Nende moodsa kunsti muuseumis viimast korda olles leidsime me mitu analoogi eesti kunstnikele, näiteks seal Mongoolia kunstis on oma Tiit Pääsuke ja oma Valdur ohakas ja Lembit Sarapuud ei ole Jüri Arrakut kuid on kindlasti Olev Subbi, Epp Kokamägi näiteks, nii et oleks huvitav, korduks selline näitus kokku panna Eesti-Mongoolia kaksikud. Siis. Filmi alal alla ma kujutan ette, et oleks tore koostööd teha arhitektuuris kokkupuutepunkte, sest et nende elu laadunud absoluutselt teine. Kuigi Mongoolia praegune peaminister Deutsche Welle saates ütles, et me suudame oma ma probleemid lahendada, siis, kui me kõigile kasvatajatele ehitame paneelmajad ja muudame paikseteks, siis peaministriga siin sügisel Ulambaatoris kohtudes natuke diskuteeriksime sel teemal ta ütles, et jah, noh, näete, Deutsche Welle lõikas mind minu intervjuu selliseks, ega mani päriselt ikka ei mõtle küll. Ma ei tea, kas anda diplomaadina siis ütles niimoodi või kuidas keegi tegelikult mõtleb, kuid kuid ma arvan, et mongolite puhul on just vahva see et nende puhul on, nagu ma ennist ütlesin, näha, kuidas rahvuskultuur ja see pärimuskultuur on väga hästi tellinud. Just karjakasvatajate puhul, keda ei ole massimeedia ja massikultuur nivelleerinud. No ma arvan, et kõige labasema paneelhooned maapiirkondades jäävad vist olemata. Aga kas on alternatiivi jurta elustiilile, kuidas sina asju näed? Tehnoloogiline areng? Ja muidugi pakkuda polla selliseid elamuid, et teda ei demonteerita rataste pealt ära, vaid veetakse teise kohta. Kuid samas, kui me näeme seda, et isegi mõned on Ulambaatorisse paneelmaja katusele endale jotad pannud ja, ja isegi president, kellel ma käisin külas kohe kui uusaasta oli saabunud, kuulnud, et ma olen tulnud Ulambaatorisse ise kutsus külla siis president, kes oli rahvariietes ja kes pakkus lossis samuti kumussi, juua ja täpselt samade rituaalidega nagu tavalises jurtaski, see näitab seda, et et see rahvas tõeliselt kannab oma rahvakultuuri edasi ega ei ole valmis seda vahetama mingi ka siis Hiina või, või Vene või Ameerika massikultuuri vastu. Aga kui sa ütled, et eestlasi teatakse Mongoolias ühe kurikuulsa nime, Parun Ungern-Sternbergi järele, kuidas seda asja peaks mõistma, võib-olla kõik nii väga ei seosta. Ta just Eestist on kindlasti 20. sajandi tähtsamad nimed, Mongoolia ajaloos on suhe vaator, kes kahekümnendatel aastatel sotsialismi kehtestas jobul san, kes talinlikult seda jätkas. Ja Tseedembalges siis juba fružoviga ühel ajal riiki mingil määral nagu, nagu lõdvemaks lasi või, või, või natukene kergendas seda olukorda. Ja neljanda nimena tuleb nimetada krahv Ungern-Sternbergi, kes sel ajal, kui Venemaal möllas kodusõda, juhtis siis valgeid vägesid Mongoolias ja ja, ja igas peres teda teatakse. Enamikes peredes teatakse ka seda, et ta et oli Eestist, aga on ka veel üks teine nimi, keda kindlasti Eestiga seoses teatakse. See on maailmakuulus teadlane Georg Wilhelm rihm, on, kes on sündinud Pärnus ja kes on siis üks elektriavastajatest ja teatakse mitte niivõrd selle valemi pärast kehade jahtumise valemi pärast ja mitte niivõrd oma panuse pärast teadus, kuivõrd tänu sellele, et Mongoolia füüsikaõpikutes on siiamaani tundmatu kunstniku krabüür, kus kujutatakse rihmanit Peterburis Vene Teaduste Akadeemia laboris, kus ta keravälgu on kinni püüdnud ja kus ta siis pükstes ja rokokoo parukas peas kukub ja hukkub, andes oma elu teadvusele. Aga ikka seesama MGM-Sternberg veel, kuidas teda näevad praegu. Ma ei arva, et teda kirjeldatakse verejanulised vägi valdsena üldse, mongolid ei kujuta oma oma ajalugu, väga vägivald, sõna, see on tegelikult nõukogude ja vene propaganda, mis on Tšingis-khaani cum tatari-mongoli ikkest maalinud ka väga verise pildi, et õigustada tegelikult oma ajalugu suurel määral. Ja mis puutub Ungru krahvi, siis ta teatud mõttes on müütiline kuju kuid mitte niivõrd mongolite jaoks oli konkreetne ajalooline isik, kes juhtis kodanlikul poolel olevaid vägesid ehk valgeid vägesid, kelle ideaal sooviks oli saada mandžuuria üle ülemvõim lükata piiri veidi põhja poole, veidi lääne poole, veidi lõuna poole, veidi ida poole, jõuda mereni välja ja teha Mongooliast päris suur riik. Kuid Ma ei ole küll Mongoolias kuulnud seda, et ta oleks püüdnud olla suurem kui Tšingis-khaan või et ületada Tšingis-khaani valdust. Aga nemad ei ole sellest rääkinud, mõned autorid on nii väitnud, jätame selle teema praegu pooleli. Aitäh, Mark Soosaare stuudiosse tulid. Me kuulasime reisimuljeid kaugelt idamaalt. Mina olen Martin Viirand.