Julius Põldmäe on hariduselt jurist, kolhoosid rajal töötanud pikemat aega põllumajanduses, viimased aastakümned aga tegutsenud aktiivselt kodu-uurijana ja eriti on ta uurinud Harjumaa oma kodukandi ajalugu. Ja täna ongi Julius Põldmäe meie saade kõlaline, justkui ajaloolane. Me alustame 13. sajandi algusest, kui sündis niisugune huvitav kultuurilooline dokument nagu libertsensustanie. See on siis ladinakeelne raamat. Aga eestikeelne tõlge on tal Taani hindamisraamat. Siit aga jätkab juba Julius Põldmäe. Selle ajajärgu kohta on teinud pikema uurimise omaaegne Tallinna linnaarhiivi juhataja doktor Paul Johansen kes on üldse Eesti olude kohta väga palju kirjutanud ja väga sõbralikult kirjutanud. Tema väidab, et see ristimiskäik algas ja see on ka Taani hindamisraamatus olemas. Algas Tallinnast mitmes liinis, niisiis üks läks Narva poole, teine tuli keskharjus, kus oli Jüri kihelkond, tolleaegne kihelkond ja osa läks, üks liin läks Keila poole ja need siis need preestrit ristisid rahva ja kirjutasid samal ajal üles ka nende kohanimed, kus nad seda läbi viisid. Kas oli mitu meest või käis igaveses eraldi? Siin oli mitu grupp ja tavaliselt oli kakskolm meest kambas nähtavast vaimuliku, vaimuliku ja, ja selle kohta ei ole täpset aega, aga Johansen ütleb nii, et siin Harjumaal pidi see ristikäik langema 1219. aasta ja 20. aastavahetusele. Talvel. No selle väärtus on kõigepealt see, et tolleaegsed küla ja kohanimed on sellega fikseeritud, need kirjutati üles kuulmise järgi, sinna kirjutati veel andmeid siis põllumaade suurusega Selle nime taga on mingisugune number aga see on siis kuus, seitse isegi mõnel pool mõne küla juures 25 isegi 30 on suuremad külad. Ja see oli ajaloolastele kaua aega selgusetuks, mida see arv tähendab hiljem nüüd on just Johansen on selgitanud seda nii, et see tähendas adramaade arvu. Aga tolleaegne adramaa, mida see ütles, see ütles, et see oli maa suurus mida sai harida ühe rakendiga. Tähendab see adramaa näited siis tegelikult talu ja Põhja-Eesti talud ongi nii. Et nad on neli, 50 hektarit, olid tolleaegsed talud suured, umbes põllu suurus oli kaheksa-üheksa-kümme kuni 12 hektarit. Talu on ju väga suur, hilisemal ajal need talud olid isegi väiksemad, hilisemal ajal kuni nõukogude korra tulekuni olid need Põhja-Eesti talud enam-vähem selle ümber. Selle asunikud peale vabadussõda 1919. aasta maareformi mõisad võõrandati jagati rahva vahel, siis tulid uued talud 30 hektariga, aga need vanad talud olid kõik 40-st 50 minu isatalu oli 56 hektarit, näiteks. Nüüd niisugune küsimus, veel need talud, üks rakend, see tähendas siis kahte härga. Noh, kas kahte härga või hobust ka, sest tol ajal oli hobuseid palju Oli juttu kohanimedest. Sina oled uurinud just oma kodukoha Jüri kohanimesid nad on ikka siis sellest ajast hästi säilinud või kuidas sellega on? Ja need on enamasti ja näiteks minu koduküla limu on seal Limbos väga täpne. Naabri küla värskele on Vaskel. Vallad on hilisem mõiste hilisem nähtus, aga need muistsed kihelkonnad, mis oli nende saatus, kas nad hakkasid muutuma uute valitsejate ajal. Kas piirid hakkasid? Eestlastel enne taanlaste poolt vallutamist ja enne sakslaste vallutamist olid kihelkonnad olemas enam-vähem nendes piirides, mis hiljem alles jäi ja seda nimetati siis Kylikonda. Et kihelkond on ka siis tulnud sellest eestiaegsest nimetust. Ja Tallinna ümbruses oli kolm kihelkonda, üks oli hilisem keila. Seda nimetati tookord pommendage, mida selgitatakse olevat tähendab võhmatagust. Kuna Keila rahvas olevat olnud alandlikum oma ristiusu vastuvõtmisel ja öeldi, et nad on võhma taga kuidagi elanud seal. Pomendage teine oli Jüri kihelkond, Taani hindamisraamatus nimetatakse Ogre läks ja see oli siis Tallinna lähem ümbrus ja teisest küljest idapoolne oli Jõelähtme kihelkond või reepell hiljem Reeppelist tuli, et meie Kuusalu aga nad enam-vähem jäänud selles piirides, nagu nad tol ajal olid. Huvitav on siinjuures see, et uued valitsejad ehitasid kirikud vanade kihelkondade keskele, et see oleks nagu mõnes mõttes muidugi loomulik. Kihelkonna keskel kirik. Jah, ja selleks valiti enamasti ka kõrgem koht. Et torn päästaks kaugele ja kellahelin kostaks kaaslast kirikus löödi kelleri jumalateenistuse alguseks, matustaks neelas. Sa nimetasid kohanime Okriele. See on veider nimi, mitte eestipärane ja see on ka varsti kadunud käibest. Kas sul on enda mingi seisukoht, kus kohas niisugune nimi on tulnud? Jah, piinlik öelda, aga mul on seisukoht olemas, selle kohta ma pean sellest pikemalt rääkima. Ogrela esineb ainult Taani hindamisraamatus, muide Taani hindamisraamat tolleaegne munkade üleskirjutus preestrite üles kirjutas, koondati ühte raamatusse 1241. aastal Tallinna piiskop Thor kell kinnitas need üheks raamatuks. Kinnitas need andmed õigeks kõik. Ja seal köideti ühte raamatusse ja see nahkköites tolleaegne raamat on praegu veel Taanis Taani riiklikus arhiivis säilinud, jah, on säilinud. Ja, ja seal on siis nimetatud Jüri kihelkondades on Tallinn lähim lõunapoolne ümbrus nimetatud Ogrela kihelkonnad ja seda Ocrealan nimetust hiljem kunagi ei ole. Tol ajal oli kohalikust soomaagist raua sulatamine, sest rauda metallina oli väga raske saada ja põletati kohalikust soomaagist, mis oli punane, no on ka praegu rauda vees küll näha ja, ja jätab punased jäljed seal sisalduv raud. Ja kui ma läksin ükskord Jüri kalmistu juurde, kus menu esivanemad ja sugulased on maetud ja siis sinna oli püstitatud rauasulatamise ahi, oli sealsamas üle müüri vastavas koplis. Kaks suurt kivi on sinna pandud meenutamiseks tolleaegset rauasulatamise kohta. Ja siis ma hakkasin mõtlema ja hakkasin uurima seda asja ja võtsid. President Meri nimetab oma raamatus, et see Ogre tuli alamsaksa keelest ja tähendas raudmetalli aknad ja siis ma hakkasin mõtlema edasi Ogre Ocrele eele lõpp tähendab külamaise külje, ei, läe on, on teisi ele lõpulsi ja, ja Ogre pidi tähendama siis maaki rauda. Paneme selle ele sinna. Lõpp Puusaamegi Aakrele, tähendab küla, kus sulatati parajasti lauda sõjas aeg oli, relvi oli palju, värvis needeedi oma oma rauast jaa, jaa. Sulatati rauda. Ja preestrid, kes siis sinna juurde läksin, õiget nime sellel külal ei olnud ja ristid omavahel ja panid sellega kirja Ogriele, mis võiks siis eesti keeles tähendada rauasulatamise küla. No see raud ei saanud väga kõrge kvaliteediga olla, soo maagistada tehti, kas on teada, kuidas need ahjud välja nägid? Prooviks on mõnel pool tehtud, aga ma ei oska oma silmaga näinud, aga ta oli maa sisse tehtud muidugi sinna oli siis laut, tud mättaid ja kive ja tehtud ahjutaoline ja seal pidi ta siis teata vaja. Nii kaua siis küpsema, kui ta siis hakkas sulama ja siis seda rauda koguti aga, aga muidugi kvaliteet ei saanud olla kuigi kvaliteetne, aga nii ta vähemalt oli, et nende relvadega hakati kõvasti sakslastele taanlastele vastu. No kui me nüüd räägime territoriaalsest jaotusest, jutt oli kihelkondadest, vallad on hoopis hilisem asi, aga räägime ka selle asja ära. Vala tekkisid vist 19. sajandi alguses, kui talupojad said vabaks. Mina olen ühes kirjelduses ei olnud nii, et õige administratiivne jaotus oli kihelkond ja see oli kogu aja oli ka administratiivne halduslik, võim oli Kihelkonnal, vald oli niisugune kroonu asutis ülevalt poolt ette kirjutatud ja ja siis need tekkisid tõesti hiljem peale eestlaste vabaduse andmisest 1816, Lõuna-Eestis 1819 Põhja-Eestis, kusjuures alguses oli igal mõisal, iga mõisapiirkond kujutas omaette valla. Ükskõik siis, kui suur selle mõisahärra oli, olid väiksed vallad ja seal oli oma haldusolemas oma vallavanem talitaja ja hiljem need siis hakati kokku liitma ja see oli 1800 üheksakümnendatel aastatel, kui gaasiga tuli käsk väiksed vallad ühendada ja siis selle tõttu tekkisid suuremad vallad, Rae vald näiteks mitmest viiest kuuest kogukonnast kokku pandud. Kirikud, kes pidas kirikut üleval, kuskohast olid sissetulekud? Suures osas toetasid kirikuid, mõisad, aga kirikul oli oma maks pandud ka taludele peale, mina mäletan isegi seda aega minu lapsepõlves, köster käis neid andeid taludelt kasseerimas. Köster oli ka minu kooliõpetaja ühtlasi, aga siis oli huvitav, et kooliõpetaja kes hoidis köstriametit ka tuli, sõitis oma reega talvisel ajal sinna ja siis sai sealt teravilja, mis oli ette nähtud, siis põhku või ei, sai siis kütust, sai Aguubidi andma nii palju ja ja sellega korjati kihelkonna ulatuses kokku, seda tuli võrdlemisi palju ja sellest siis koguti kiriku ülalpidamiseks, aga ühtlasi ka kirikuõpetaja ja, ja köstri elamiseks. Kas sel ajal teie talul oli ka veel mingeid kohustusi mõisa eest? Mõisnikud elasid üle jõu ja nad hakkasid tegema võlgu. Varsti läks asi nii kaugele, et mitmed mõisad läksid pankrotti ja müüdi maha ka siis oksjonil või vabatahtlikult. Ja selle kohta andis isegi selle kostivere mõisa omanik Johann von prevern, kes oli rüütelkonna peamees. See andis isegi ühe käskkirja uhkuse vastu võitlemiseks. Ja seal on siis täpselt üles loetud, mida pulmade ajal võis kasutada, kui palju viina tellida, missuguseid riietusi teha, kuidas matta, missugune puusärk on mitme hobusega tuli minna ja nii edasi. Ja sellega taheti mõisaid päästa. Aga tegelikult olid mõisad üle jõu elanud. Nii et ühesõnaga mõisnike tuli korrale kutsuda Ja täpselt ja need siis hakkasid oma huvides mõisaid müüma. Jaa, jalutasid mõisad taludeks ja näiteks minu isatalu on, sel ajal oli Rae mõisa allus Tallinna linnale ja Rae mõis tükeldati anti osa renditaludena ja terve rida oli renditalusid, aga meie külas oli lähemas külas oli ümbruses nõndanimetatud põhikülas sump, külas oli kaheksa taluma, nendest kolm olid ostetud talud nende hulgas minu isatalu, aga, aga nende renditalude pidajad need maksid kuni nõukogude võimutulekuni maksid kõik linnan renti linnale ja. Aga no kuidas oli psühholoogiliselt ma olen need vaba talupoeg mõisnikud enam rahaliselt ei sõltu, aga psühholoogiliselt, kuidas need pinged olid? Mõisniku ees ikka võeti müts maha. On päris selge ja see oli nii kõvasti juurdunud, no minu ajal nüüd ei olnud, kuna meil ei olnud enam lähedal mõisaid oli Aruküla mõis oli väikele kindral paraafi mõis. Siis oli Vaida mõis, see oli ka eestlase pidamisel. Ja Jüri kirik ehitati, oli vist 85 ja ehitati kuue ja poole kuuga valmis praegune kirik ja kui mõelda selle peale, et kuidas see kõik tehti, kivid suured kivitorni otsa tõsta, sellega ei tuleks vist praeguse tehnika juures ka nii kergist taim. Nonii. Kirik oli valmis ehitatud, komisjon pidi selle vastu võtma enne kiriku õiendamist ja oli teada, oleks päevaks kokku kutsutud ümbruse mõisnikud, siis talupojad ka, kes siis kiriku juhtkonda kuulusid, rahvast oli sinna palju kokku tulnud peale nende ametlikkude vastuvõtjate ja siis oli kirik olnud valmis kõik Alt torni tipus oli rist puudunud, tol ajal öeldi, et see oli olnud kiriku ehitusmeister. Ma ei usu, et see oli ehitusmeister, sest see oli fon sakslane Tallinnast, aga kohalike ehitusmeister oli üks eestlane ja nähtavasti see, et rahvale nalja teha, natukene selle asja juures oli läinud ise risti asemel torni tippu pannud käed laiali, seal siis näidanud, et kirik on valmis. Ristan. Kuigi see oli meelega, nähtavasti hoidudes oli vist pandi hiljem ja siis alt oli üks nupumees vaadanud ja öelnud, et muidugi kordadel ristan viltu. Ja see oli üleval torni tipus olnud, sa ise oled vilt suuremat pahanduste tekkinud? Ei muidugi. Rist pandi pärast, rahvas võttis nalja, nääristandi pärast õigel ajal. Kohale. Sa ütlesid, et osa mõisnik elas üle oma jõu ja mul on meeles, et kuskilt olen lugenud, väidab mõisa omanik olevat olnud sulaselge eesti talumees Jaan Saar. Nii et siis eesti mees sai mõisnikuks. Aga kas ta siis sai ka rüütelkonna liikmeks? Ei, ei tulnud kõne allagi, kuni nõukogudekorrani oli tal siiski mõistlikuks seal Jaan Saar teda kasvatas. Aga väike mõisakene, et seal ei olnud midagi erilist, mõnisada hektarit, ainult et mõisast oli ta kaugel. Nojah, aga ikka mõisa nimi, isa, nimi, olija, Vaida mõis. No mõisnike oli erinevaid, aga näiteks olevat olnud kurnal juba aastal 1647 niisugune nähtus, nagu näljatiigid olid nälja-aastad, nälja ikalduse ajad ja siis mõisnik lasi talupoegadel kaevata tiike siis said mehed, said sellest siis leib aganaleiba. Eesti rahvast on nälg mitu korda pildistanud. Suuremaid nälja-aastaid oli 1694 viis kui öeldakse, et Põhja-Eestis on surnud 60000 elanikku. Ja selle kohta on kirjutanud raamatuid selle kohta uurimisi kirjutatud kihelkondade viisi. Ottoliiv ajaloolane, kes oli Tartus eesti arhiivi juhataja aga suri noorena tuberkuloosi. Tema on kirjutanud suure paksu raamatu naljaajast ja seal on siis kihelkondade viisi üle saadud. Enam-vähem need andmed, kui palju selle kohta on, on surnud. Ja muidugi siis sellesse aega, aga neid on nälja-aastad olnud enne seda aastat ka. Aga see oli kõige suurem, mis tol ajal oli mõni aasta peale selle 1007 algas kohe põhjasõda. Nõudis veel ohvreid. Eesti alal lõppes 1710. Selles sõja lõpetamisega koos tuli must surm katk. Poolast alates millesse suri juba nii palju rahvast, et Jüri kihelkonnas kõneldakse, et oli olnud ainult mõnikümmend elanikku alles lehme mõisas, mis haaras oma alla ümbruse, oli ainult neli inimest olevat olnud elus. Ja Harju maakonnas oli loendusel kolm-neli aastat. Ja kaks-kolm aastat peale selle lahendus tehti ja seal siis selgub, et oli surnud 80,6 protsenti Harjuelanikust. Kui natukene ajas edasi minna, siis no sinu gaidi üks kõige tähtsamaid inimesi on meie kultuuriloo jaoks. Jüri pastor Anton Thor Helle. Täna suurel reedel on põhjustis seda meest meenutada ja talle tänulik olla. Tema oli 1700 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel oli seal pastoriks. Kõigepealt võib öelda, et tema asutas köstrikooli sinna 1700 kahekümnendatel aastatel ta muide kirjutanud ka eesti grammatika eesti keeles Ilja alal silma paistnud tolleaegsete tegemiste juures. Aga tema peamiseks teeneks Eesti kultuuri osas on esimene eesti keeles ilmunud piibli tõlkimine. Ja see tõlge ilmus raamatuna 1739. aastal. Esimene piibel piibli raamatuna ilmutamine läks maksma 6000, et rubla selle raha paid välja. Maardu mõisaomanikud, kindral Fonboon, taanlane sünnipoolt ja, ja tema abikaasa Katerina fon, prevern. Preven, suguvõsa esindaja, kellele kuulusid tol ajal Q7 mõisad. Ja seda piiblit anti välja 3000. Jah, 3000 või oli 6000, Ma olen unustanud, aga vist 3000 eksemplari. Ja nendest siis jaotati müüdi muidugi seda ka. Aga osa jäi järele. Ja sellest üle 1000 eksemplari kingiti Jõelähtme kogudusele ja teine osa sama suur osa Harju-Jaani kogudusele, neid siis tehti ja müügist saadud rahast moodustati kapital, mille protsentidest tuli asutada koolid. Et see läheb siis Anton taurelle plusside poolele, kirikuõpetajana. Kirikuõpetaja, kes oli saksa päritoluga, oli ära õppinud väga hästi eesti keele. Tuleme nüüd hilisemasse aega, Julius Põldmäe, sa oled sündinud 1911. Nii et sa mäletad Eesti vabariigi algusaastaid, mis ajastul on esimesed mälestused ikka sellest samast Jüri kihelkonnas, sa oled selle piirkonna patrioot? Esimene ere mälestus on 1914.-st aastast, kui algas esimene maailmasõda. Aga aasta-poolteist, enne seda on mul veel üks mälestus, see on hästi selgelt meeles, kui ma käisin naabritalus tütre ristimisel ja kompvekipaberite pärast. Ma läksin tülli ühe tüdrukuga, kes minu järelt hakkas varastama kompvekipabereid, mina olin ahju nurka ma kokku kogunud ja läks meil omavahel tüliks, nii et ma lõin selle tüdruku nina veriseks. Väga häbitu tegu tagantjärele meenutada ja, aga muidugi hiljem olime selle tüdruk, mängisime näidendites koos, olime kooli, et vennad ja nii edasi, aga, aga see on nüüd kõige vanem mälestus, mis mul seal tallaga, aga eredam mälestus, see on kuidagi nii nagu läbi udu naeratamisega. Aga meeles on sõja esimene või teine päev kui sõitis Tallinnast kohale minu tädi plaanvankriga, ta mees oli voorimees veovoorimees ja samal päeval sõitis meile siis jumalaga jätma, kuna see mees pidi minema sõjaväkke ja samal päeval tõi valla käskjalg mobilisatsioonikutse meie talu sulasele Johannes Potterile selle Juliuse vend Hans tulises Juliuse asemele. Meile noorem vend tuli meile sulaseks mehed alla. Ja kui järgmine aasta tuli temale mobilisatsioonikutse siis oli teada, et tema peab minema ja siis tema sõbrad vaesgelast jaagu talupojad, Reinapid tulid temaga jumalaga jätma ja siis küllap olid napsid ka kergelt kaasas ja nendel olid kitarrid ja mandoliinid, seal teisi poisse ka mängisid meie õue peal ja saatsid siis seda antsu päevake ja see oli esimene kord, siis kus mina kuulsin, elus keelpillimuusikat. Pasunakoorimaim kuulnud, aga keelpillimuusika oli see enne ja, ja mul on see meeles, nii nagu oleks inglite koor olnud. Mida ma siis kuulsin seal sel korral? 20.-te algus kui agarali seltsielu, kui palju tehti näitemänge, lauldi kooris, mida siis tehti sinu kodukohas? Minu kodukoha kultuuriline elu algab Jüri muusika seltsiga ja sõna asutatud 1866 ja kui mina hakkan mäletama, siis kogu see elu keerles jürimuusikaseltsi ümber ja iga aasta tähistati muusikaseltsi juubelit aastapäeva. Sel puhul siis mäletan, et ema küpsetas selleks saia ja pirukaid ja kõik ja siis viidi sinna kokku ja sellest aastapäeva peost räägiti tükk aega peale selle, kes oli kõnelenud, mis seal oli ette kantud, mis seal olid lauldud. Kuidas orkester mänginud? Kas tehti näitemängu, kas tehti ka näiteks opereti, minu tehti? Operetti tehti esimest korda üks väikene operett tehti 1933. aastal, aga näidendeid, pidusid toimus seal väga tihti, kuna hakkas tekkima väiksemaid üldse ja neid oli terve rida. Nii, 26. aastal tehti raadio kuulamise selts, siin oleks teatav seltskond, ostis raadio suurema raadioaparaadi, aga see õieti tegutseme hakanudki, ma mäletan seda, kuidas nad tegid vaeva sellega ka tookord lihtsalt see aparaat ei jaganud nii tööle, nagu tarvis oli, aga selts oli selle ümber. Kuidas oli suitsetamise ja alkoholi tarbida? Koolipoiste hulgas ei tulnud see kõne allagi, gümnaasiumist võiksin ma, see oli muidugi seal ei olnud enam tegemist, ratas saab, aga see oli Tallinna linna poeglaste kommertsgümnaasium, kus ma õppisin 1925.-st 30. aastani. Kaks kuud enne kooli lõpetamist enne küpsustunnistuse saamist avastas saksa keele õpetaja, et tualetis oli üks meie klassi poiss tõmmanud suits. Ta kandis muidugi ettedirektorile, direktor oli ühtlasi meie klassijuhataja, see tuli klassi ja teatas kohe otsuse välja visatud koolist. Poiss pani oma raamatut kokku, läks minema ja jäi välja, visatakse, ei, tumedam kool. Aga meil hakkas kahju poisist, me olime viis aastat koos õppinud nüüd kaks kuud enne lõpetamist välja visata ja pooleli jätta see kool meie kolmeliikmelise komisjoniga Läksime direktori juurde ja hakkasime siis poisi eest kaitsma teda ja teadsime, et ta ei ole suitsetaja, see oli uus. Ainukene kord proovis seal ja et ta võtaks tagasi direktori tahtnud kuidagi, aga lõpuks siis saime nii kaugel rääkida, et et kui poiss tuleb kooli, palub direktori ja õpetajate käest koosolekul andeks oma süü. Vabandab klassi ees ja siis võetakse tagasi. Nonii, poissi võeti tagasi ja me läksime siis sellesama komisjoniga, läksime poisi juure koju ja poiss oli nii kange. Ütles, et, et kui on välja visatud, mina tagasi ei tule. Ja ei tulnud, aga siis me saime ta nii kaugele. Vist teist korda käisime seal veel tagasi, ütlesime, et tule vähemalt viisakuse pärast tulijate klassiga jumalaga. Ja, ja ta tuli nii kaugele, aga, aga meil oli ennesõjaplaan kokku lepitud, kaks tooli oli pandud kõrvu ja ütlesime siis temale, et kui sa nüüd vabandad meie ees ja lähed direktori juurde, nii nagu oli, tema keeldus direktori, mine juurde minemast, ütles teie ees, ma vabandan, sinna ei lähe. Ja meil olid siis tugevamad poisid olid valmis selja taga, need tõmbasid ta kõhuli sinna kahe tooli peale, läksime sealt tema kõhul lamamisasendist mööda ja igaüks pani siis oma lahtise käega talle kõva laksu ja ma usun, et me olime kõik. Olime siis ikka täiskasvanud mehed juba ja, ja usun, et igaüks pani ikka päris tõsise hoobi tale, kuidas siis seal tuli juba 24 laksu saanud, tõusis püsti, silmad jooksid vett ja me viisime selle komisjoniga. Viisin direktori juurenda, palun vabandust ja jäi kooli edasi. Nii oli ühe suitsetamise tagajärg. Olid niisugused ajad, praegu on muidugi teised ajad, aga Julius Põldmäe, kui te nüüd mõtlete oma lapsepõlvekodule, mis seal praegu toimub, kas te olete seal käinud, missugused on teie? Mulje, et meil oli meie külas Limu külas, oli tegelikult 12 talu, aga põhikülas oli kaheksa talu ja selles kaheksas talus elas tookord seal lasterikkad, perekonnad olid ja sel ajal elas külas üle 60 inimese. No muidugi ma käisin seal tihti, sest kuigi minu oma isatalu oli tuisk sakslaste käsilasteks ühe venna pärast kes oli omakaitse ülem, see oli moli alguses jäetud viis hektarit ainult talule, 56-st. Seitsmendal kaheksandal tunnistati sakslaste käsilasteks võeti kõik ära. Kui ma käisin, siis seal just selle sihiga, et sellest kirjutada veel kord koduradadel ja siis ma lugesin siis need küla inimesed mõttes kokku ja neid oli seal neli või viis. Lehm oli üksainukene, kuigi meil oli tookord oli külas vähemalt 50 lehma. Nüüd õnneks on hakanud see küla kuidagi natukene uusi jalgu alla saama, seal mõned noored Meie suguvõsa Põldmäe nimelisse suguvõsa. Ja siis see on noormees seal oma perekonnaga, peale selle on veel mõned noored, need hakkavad nüüd kuidagi taastama, on juba seal kiviaedasid, püüdnud korda teha, võsa maha raiuda, mis on kasvanud veel aastaid peale. Nii et rõõm on näha, et nad nüüd midagi teevad, hakkavad, aga, aga endist kuju muidugi ei saa, sest inimesi kusagilt sinna ei tule. Oma kodukandi Harjumaa minevikust rääkis tuntud kodu-uurija Julius Põldmäe saali maailmapildi saada ja mina olen saate toimetaja Martin Viirand.