No. Mina saab teada, et sinul on peale tema veel sõpru. Nende hulgas on hüppavad kalad, kes elavad Ameerikas. Need kalad tunduvad minale nii põnevad, et me tahaks neid ise oma silmaga näha. Ühel üpris kummalisel viisil see tal õnnestubki. Täna läheb edasi mina, teadmistemäng, esitatakse uus küsimus, millele sul on aega vastata järgmise esmaspäevani. Miina lood. Tere, mina, kuidas ma ehmatasin? Pere lapsed ka ei teadnud, et ma ei teagi, kas ta valinud kogu pühadeaja. Ma käisin oma Ameerika sõpradel külas. Noh, ma mõtlesin, et kevadpühade puhul võiks neile mõned oma värvitud munad kingiks kaasa viia. Kuigi ei tea, kas nad üldse söövad mune. Ma ei teadnudki, et seal enam eerikasse meie maakera nii väike, et igal pool peab sõpru olema, arvan ma. Kes need sinu Ameerika sõbrad siis elanud, need on ühed kalad, pirakad, vee-elukad, kanad, kus minu sõprade hulgas ei või siis olla kalu. Võib kellaga kaladeni tummad, nendega ei ole mitte midagi rääkida või tummad, ei ole nad mingid tummad, neil on lihtsalt üks teine keel, mida peab oskama. Ei ole nii, et õpid koolis inglise keelt ja saab terves ilmas hakkama. Minu sõprade kalade juures ei tee sa inglise keelega midagi ära. Kas siis peab oskama ameerika kalakeel, võib ka nii öelda, igal juhul on see värvide ja liigutuste keel. Kuidas see käib, ma kohe seletan, kui need kalad lähevad väga rõõmsaks, noh, näiteks siis, kui nad tunnevad, et nad tahaks lapsi saada siis nad muutuvad roosaks või helekollaseks. Aga kui neil on igav, siis olnud lihtsalt tumehallid hea tujuga, nad ujuvad kiiresti nagu kiirrong. Halva tujuga venivad nagu teod. Sa lihtsalt vaatad neid ja saad kohe aru elavdada, närvilised kalad, kus nad elavad, kas need minu sõbrad, kalad elavad? Jah, meres? Ainult siis, kui neil tuleb selline mõttet hangiks mõned lapsed, siis nad ujuvad ühte suurde ja ehitavad seal kruusa sisse pesa, kruusa, nad kaevavad muuseas sabaga. Aga see jõgi võib-olla isegi nii vägev, et seal on vahedal kosed, kust vesi langeb pahinal alla ja kas kalu merre tagasi vii. Minu sõbrad, kalad on nii tugevad, et nad jõuavad ujuda isegi paisevast kosest üles. Vesi voolab alla, aga nemad lihtsalt hüppavad üles ja ujuvad vastuvoolu. Edasi. Tõgevad Eesti Kell, selliseid pole, aga meil siin. Meil siin meil siin elavad näiteks. Näiteks sipelgad, kes jaksavad kanda endast 10 korda pikemat männiokaste. Sipelgad on hästi tugevad. Äkki keegi teda maha ja vaadata, kuidas nad Sägi. Nad ehitavad selliseid sipelgapesasid, mis mõnikord mulle Goniust, aga tead, ma tahtsin veel rääkida oma sõpradest, kaladest, sest tegelikult on neil sügisel üks murega. Tead, mis võib mõnikord juhtuda sel hetkel, kui nad mõnest suurest kosest üles hüppavad. Sellesama jõe ääres metsas elavad suured karud, kes on sügisel väga näljased. Ja nemad said kuidagi haisu ninna, et piisab vaid sellest, et seisad jalgupidi jões kose ääres ja hoiad suu lahti ja. Mis lahti, Baltivad? Nad imestavad, kui kõrgele. Tahad mina, kujuta ette, nad hoopis ootavad, et toit neile otse suhu hüppaks. Väga mugav, kas pole. Ja sa said juba ilmselt aru, et see toit on kahjuks minu sõbrad, kalad isiklikult. Karud söövad kanad lihtsalt ära. Kahjuks küll. Ja kasvavad nii, et mühiseb. Mina olen kalade poolt. Mina ei teagi veel, kelle poolt ma täpselt olen, sest kuidagi kahju on ainult sellepärast karude vastu, et olla, aga ikkagi siis ta niimoodi salaja seisvad, teda vaesed hüppavad, kalad taol surnuks ja siis nad nahka pista. See ei ole ju üldse aus, ei tundu tõepoolest hobusega. Asja muudab see, et karud ise ei tea, et see ei ole aus. Nemad vaatavad lihtsalt toitu, hüppab neile vabatahtlikult suhu. Ja kui sul on suus mõnus maius, kas sa jätad selle söömata? Ei vist ikka ei jäta ja tead, mis ma sulle võin lohutuseks öelda. Suurem osa kaladest on nii kavalad, et nad pääsevad karudest mööda ja ujuvad ikka mõnesse väikesesse jõesoppi kudema ta maha. A kuudema kudemine ongi kaladele laste saamine. See käib nõnda. Ema, kaladel on sees kalamari ja isa, kaladel niisk ja siis nad lasevad need enda seest vete. Marja niisk saavad vees kokku ja kui pärast seda natukene oodata, siis tekivadki uued väikesed kalad. Tilti trükkidenot mari kalale. Sina lubad, järgmine kord sa võtad minuga nende juurde kaasa, no me võiksime ju sõit. Täna öösel unenäos tahad tahaan, siis sujub, aga ühte asja ma tahtsin sulle veel öelda, ega ei ehmataks, kui me kohale jõuame. Mõned kalad, kes on juba nii vanad, et hakkavad varsti ära surema muutuvad sellisteks nagu, nagu noh. Päris muldvanad, vanamehed, umbes sajaaastased, neile kasvab selga küür ja pähe kongus nina. Ja nende silmadel pole enam tärvi. Tead, tegelikult, see pole üldsegi jube seal lihtsalt kalade elule. Nemad ise oskavad suurepäraselt natukene küürakas olla. Mina tahaks hoopis neid uusi kalasid, näha neid, kes on alles paar tundi tagasi kalamarjast tekkinud. Me sõidame täna öösel. Mõttega, imelik sina, ma olin alati unistanud, et ma tahaksin. Koera nüüd ma lähen opti, noorima kalasid geenne, selliseid hüppavad, kalad üldse olemas on. Kas teie teadsite? Kirjuta mulle, milliseid täiega imelisi loomise maailmas tead, eks küsimused. Teadmiste, mängu vastus ja uus küsimus ju ka veel. Arvad alati hea mõte, nii, teine nädala küsimus tuleb seinalt, talle ju meeldivad kalad. Aga enne ma ütlen sulle eelmise nädala küsimuse vastuse. Kangelane Wilhelm Tell elas Šveitsis. Karistuseks selle eest, et ta ei kuuletunud kuningale, pidi ta laskma noole läbi õuna, mis oli pandud tema poja pea peale. Ja uus küsimus on. Palun kui vanaks võib elada üks kala ja mis on selle väga pikaealise kala nimi. Head uurimist. Ma mõtlen sinu vastust juba järgmiseks esmaspäevaks. Camdeni. Mina lood, kirjutab Eevaga jutustavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetaja on Virko Annus. Minaga saame jälle kokku homme samal ajal. Mina lugusid aitavad teieni tuua aura, keskus ja tervise paradiis. Miina lood.