Ninalood. Tuleb välja, et minul on väga suur soov, ta tahaks endale päris oma koera. Kas marmor tal on, aga marmor on suur erak ja lööb päev otsa üksi tugitoolis nurru? Ühest asjast ei saa mina üldse aru. Miks ei ole metsas tavaliselt näha mitte ühtegi loomalood. Tere jälle. See oli tõepoolest alles eile. Raadist rääkisin. Mõnikord mulle tundub, et üks päev võib-olla nii pikk nagu. Terved riiulid ka, eriti kui juhtub igasuguseid ässi ja sest täna öösel ma käisin Coussinaga ammeerikas. Suht. Olime seal Häsime sest jälinevad sinasõbrad, kanad. Kõli täiest Pärts, mäletan kõiki täpselt nii, nagu see õli südamesse oli vee all, seda, mis toimus vee peal. Me vaatasime, kuidas kalad kosest vaimse hooga ylesse hüppasid. Sest need on ju tennised, kanad, kes on võtnud pähe, et need peavad mõnikord vastuvoolu ujuma. Siis me nägimegi, kuidas nad enne kudemist muutusid järsku hallist ehk roosaks. Õnneks me ei näinud karusid, kes passivad tihti kose juures ja tahavad kosest üles, hüppa vaid kalu nahka pista. Kooma, mustikaid ja mett metsas kui kalad rahule. Kas asi tundub mulle imelik? Ükskõik kui palju ma näen unes või filmi, igasuguseid huvitavaid loomi? Ma tahan Endel ikka kõige kõige rohkem täiesti tavalist väikest koera. Sellist, kes oleks täiesti tavaline ja hästi sõbralik ja päriselt minu oma. Muidugi meil elab ju kodus marmor, kes seal, kas teen triibulist värvija natukene marmori moodi, selline valge ja helehall ja mõne koha pealt nagu läbipaistva kullavärvi ida panin talle nimeks marmor, Sist ida kivimeid kõige muu tööd ei teegi. Aga marmor kogu aeg omaette, mõnikord tahab, et keegi teda silitakse sügaks. Tavaliselt ta tahab üksi olla, siis talle meeldib tema ise kõige rohkem. Siis ta lamab kogu aeg ühe tugitooli peal ja magab õue, ta ei taha üldse minna. Sa tead, mis marmor veel teeb? Ta ajab pidevalt lillevaasi ümber, meil on juba 100 lillevaasi tema pärast katki läinud. Yhe lillevaasi kali, nii et noh, mul läks endal ka natuke käsi pihta, aga tegelikult oli see ikkagi marmori sabamis vaasi ümber ajas. Ahjaa, mul on üks sõbranna, kelle nimi on Soffi Sohvi kirik, üks kord marmorit peaaegu kogemata sabast, me tahtsime lihtsalt ta saba ära kaunistada. Siis siis, kui Sophie üks kord meil oli, jättis oma uued tossud ukse juurde, kees marmor, lihtsalt läks, pistis rahulikult, Sophie tossud täis, saad aru. Tossud olid sees, täitsa kollased. Mõnikord ema proovib kassi lillepritsiga pritsida, et marmorit kasvatada, aga tegelikult marmorit ei huvita see vesi üldse. Vesi kuivab ühe minutiga ära. Alati, kui ma loen mõnda lasteraamatut, siis seal on alati mõni koer. Tegelikult need on kõik minu lemmikud, näiteks Karlssoni-raamatus tahtis Väikevend endale koera, see lõpuks saigi Sissi Orwini raamatus tahtis belle omale koera ja saigi. Jorvenil oli koer, pootsman, Peaksid, rallidel oli koer, krae poolel oli koer Pontu, kui ta maal elas seal. Et ka veel, tema ju on ka koer, kuigi ta on selline tüdruk, koer, kes teeb hästi põnevaid asju. Piss suur koer, kes elab õues, kaitses ükskord oma territooriumi ja hammustas mind käisest. Jaagupi ema läks päris närvi. Mina ainult natuke ehmatasin. Aga tahan vähemalt koer, kes elab sinu maja juures ja saad aru, ma ju näen, et kõik Idelon koer, ainult minul ei ole. Ja ma ei saa aru, kuidas ma pole endale ikka veel koera saanud, kuigi nad kõik kogu aeg seletavad mulle kes ja miks isa ütleb, et kui me endale veel koeraga võtame, siis on meil juba kolm kutsikat majas. Marmor Mart ja koer. Ema ütleb, et marmorile võib-olla koeri meeldiks jäät, nad hakkaksid omavahel kaklema. Ütleb ema, et kui tema väike oli, siis tal oli hoopis hamster, kes oli väga samas ja mina võiksin ka endale hamstri saada, kui ma ainult tahaksin. Striga ei saa ju koos jalutamas käia ja temaga ei saa üldse korralikult koos olla. Jaagup ütles, et ma võtaks varem jänesepoja. Temal endal juba ongi mitu päris enda küülikut ja need on tema kõige lemmikumad loomad muidugi pärast kukke, kes ei tahaks endale jänesepoeg ja koera, kus sellega ei oleks ema ja isa üldsegi nõus. Jaagub võib muidugi rääkida ja uhkustada, sest tal on jänesed, koer. Ja kanad, kevadel vähemalt 100 tibu ka veel. Jaagup ütleb, et kõik need loomad on tegelikult tema omad. Kuigi ma olen kindel, et Jaagupi isa ja ema arvavad, et need on hoopis nende loomad. Ühte asja ma olen otsustanud selleks ajaks, kui ma sain kümneaastaseks, mul koer, see on täitsa kindel, ma veel päris täpselt ei tea, missugune koer mul on, aga ta on päris koer ja hoolitseda võin tema eest ainult mina mitte näiteks Mart, kui tema tahab omale koera, siis võtku endale ise uus koer. Minu koer on täiesti minu koer. Ühte asja, ma tahtsin sulle veel öelda peale nende Marmurite ja hamstrid ja ma tahaks metsas ka mõnda looma näha, seal pole ju tavaliselt mitte ühtegi looma. Isa ütleb, et Eestis on küll metsas hunt ja karusid ja Ilveseid aga mina olen näinud ainult. Tra, kus need loomad siis kogu aeg on, magavad koopas või? Ei, usuisa ütleb, et need kardavad inimesi. Miks, kui mina oleksin loom, siis ma küll. Ma ei ole ju. Tähendab igaüks teab, et puitoksi ja kõik näinud tee ääres toonekurgesid silumedel loomajälgi. Aga see ongi köik, teised põnevamad loomad on kadunud. Roonial röövlid Ronja raamatus ikka vedas, tema nägi igasuguseid loomi ja kõige ilusamad olid metshobused. Mustemaks. Seal olid varjuloomad ka, nyyd olid ohtlikud. Tea, kas Marju loomad on meie metsas ka? Tahaksin, et nad oleksid olemas ainult raamatus ja unenäos. Äkki teised loomad on ka sellepärast peidu, sest nad kardavad varjuloomi? Ei, ma ei taha mitte ühtegi varju looma kunagi näha. Puhkumanist veel edasi räägin, siis ma ei julge enam üksi koju minna. Aitab homseni, siis. Mina lood, kirjutav evakov, jutustab Külli Teetamm toimetaja Virko Annus. Kuula homme jälle samal ajal. Mina lugusid aitavad teieni tuua aura, keskus ja tervise paradiis. Ninalood.