Möödunud kuul toimunud raadio ööülikooli saates meie tarbekunsti edasistest teedest iseloomustasid vestlejad mitmeid tarbekunstialasid kusjuures vestluse tulipunktiks kujunes küsimus, kas ja missugused uued jooned leiavad endale lähematel aastatel koha meie tarbekunstnike loomingus. Äsja avatud tarbekunsti näitus annab vastuse nii mõnelegi küsimusele, mis tookordsel jutuajamisel esile kerkis. Täna on meie vestlusringis tehase tarbeklaaskunstnik Ingi Vaher Tallinna kunstnik Kai Vare ja Sisearhitekt Bruno Tomberg. Palun jagage meie kuulajatega oma arvamust. Praegu avatud tarbekunstinäitusega. Mis selle tardavasti näituse juures vast nii erilist silma paistab, võrreldes eelnevatega on ehk see, et natukene selgemalt ja konkreetsemalt hakkavad välja kujunema kaasa Läätse stiili kujundus, laadi niisugused üldised jooned, võib-olla selgemalt kui ühelgi varasemal korral. Minule tundub, et näitus tervikuna jätab kompaktse mulje. Ja kas pole niimoodi, et nagu suuremõõtmelise jõulisem on kõik ükskõik, kas ennid keraamika, näiteks need anumat seina pannud või ka mitmesugused seal metalltooted minu meelest on nad olnud seni nagu pisi nipperdustena sageli. Aga nüüd on palju suuri Miiulisem joon. Ja no eks see ole ka üks kaasaja omastest joontest tarbekunst kunagi ei ole mõjunud nisuse massilisusega suure hulgaga nagu sellel näitusel muidugi kvantiteet ei ole iseenesest meil mingisuguseks mõõdupuuks asja väärtuse hindamisel. Aga see ikkagi näitab seda, et meie loovate jõudude ta tagada on küllalt suur sellel näitusel. Muidugi on teistsugune profiil kooli möödunud aasta lõpul toimunud tööstusliku tarbekunstinäitusel. Sellel näitusel esitatud asjad kannavad rohkem operatiivset ilm, et nad ei ole niivõrd tarbeesemed ja ei ole mõeldud muidugi ka tootmise juurutamiseks oma suures enamuses. Neid peaks vaatama sellise pilguga, et nad on tarbekunstnikel ka teatud mõttes otsinguline tööl, laboratoorne töö, selles mõttes tehnikate, väljendusliku, keele ja kujunduslaadi otsingutel. Niisugune harjutusi enese vormis hoidmine, sest tarbekunstniku õige kasutus täna peaks olema siiski niisugune. Ta looks otse konkreetsele objektile ühiskondlikule hoonele, mingisugusele väljakule, pargile. Kuid peab ütlema, et siiamaani võimalused selleks meedard kassikonnalannalat küllalt kesiselt, nii nagu monumentaalkunsti valdkonnas ka vähe olnud võimalusi sel alal töötada otse konkreetsele aadressile. Noh, mis me nimetada võiksime, ainult mõningaid asju räägitakse ju mitu korda juba on räägitud pühajärve kohvikust, kus mõned õnnestunud tööd siis praegu noor keraamik Naima Uustalu teostab ühte pannud Kalinini rajooni kultuurihoonele ja nüüd on peaaegu kõik, mida mainida võiks. Kuid käesolev näitus minu meelest just seda näitabki, et kunstnike võimed loominguline potentsiaal on selleks täiesti küpsed, niisuguseid suuri töid käsile võtta. Aga loomulikult kunstnikul enesel ei piisa majanduslikust ja tootmisbaasist ise sellist tööd teostada, selleks on tarvis meie ühiskondlike organisatsioonide suunamist osavõtmist sellest tööst. Et nad lihtsalt lepiksid kokku vastavalt annetega pardordile kunstnikud seal üht või teist looksid. Aga kas see on nüüd niisugune ajutine nähtus või tähendab see ka teatavad nagu väikest murrangulist suunda? Mulle tundub, et see näitus on ka värvide poolest kirev, Olav, üldse värvi, rohkem kui kunagi varem. Kasvõi meie need tekstiilitooted, vaibad, need on senini olnud väga tagasihoidlike toonides isegi niisugustes kohe rõhutatult hallides tuhnides, aga praegu nad küllaltki kirkad ja mis veel silma paistis, näiteks nahkehistöö on ka neid täiesti vabanenud, niisuguseid ainult pruun beežis toonis, seal on nii lillat kui rohelist, punast oranži-musta, kõigi kirkaid toone. No minu arvates võib küll öelda mingit suunda, märgib sellepärast, et ta oli arvatult puht puht niisugused tehnilised võimalused vastavate värvainete napid taga parandamise nimel seda tinginud me arvame, et puht niisugused loomingulised kreedo, et seda ei ole tinginud ega, ega ei hakanud tingima ja ma arvan, et see edaspidi tarvis skaala saab olema nii avar, kui ta juba looduse poolt dikteeritud. Seltsimees varises Vaher, missugused teie muljed, arvamused on? Mu esimesed muljed sellest tarbekunstinäituselt on väga põgusad, sest mul ei ole pikemat aega olnud seal võimalus viibida ainult vist ühe tunni vältel ja see oleks niisugune esimene üldmulje tervest väga toreda ja meeldiva mulje jättis mulle tekstiil sellel näitusel vaibad minu meelest, et üks nagu näituse naela, kes on mu isiklik seisukoht, on kullake trajat, kuigi see näitusel on võrdlemisi halvasti paigutatud ja ei ole hästi vaadeldav, kuid väga maaliline toredatest kuldsetes kollastes toonides elurõõmus ja päikesepaisteline. Ja seda värvimis, nagu on sellelgi vaibal, on üldse näha tekstiiliga teistel toodetel sellel näitusel võib-olla neid senisest laiemini eksponeeritud ka trükitud dekoratiivkangaid. Varem on nende väljapanekud olnud võrdlemisi piiratud, aga nende järele on suur nõudmine olnud ja kunstnikud on nüüd selles vallas katsetanud, see on kaheldamatult hea ja vajalik. Ja küllap me nüüd jõuame siis välja jällegi küsimusele mis kerkis esile ka eelmises tarbekunstisaates nimelt inimeste maitseni ja maitse kasvatamiseni, eks niisugune näitus ju kujundab ja vormib inimeste maitset väga suurel määral, aga ta kahjuks lühikest aega avatud ja niisugused näitused on siiski harvad, meil praegu. Nii et ilmselt sellest veel ei piisa, et saavutada kõigi meie inimeste head maitset. Missugused siis võiksid need teised piirdel olla, kuidas tarbeb kunstnikud saaksid selles osas kaasa aidata? Nukenemine teemine, vaata see peamine ülesanne tarbekunstnike ees tänapäeval seisab siiski tööstuse toodete kogu kogu meie olustiku kujundiminehkubki kõige kujundamine, mis meid ümbritseb igapäevases elus. Ja sealhulgas ka tööstustoodangu kujundamine. Muidugi sellele oleme Tartu kunstnik on viimastel aastatel on suundunud väga suurearvuliselt ja tuleb öelda, et mõndagi on ära tehtud. Võtke kasvõi meie moemaja töö, mis on ju saanud väga hea hinnangu küllaltki laiades piirides. Ja eks sellega on kindlasti niimoodi, et teatud küsimustes ei ole kunagi liig palju rääkida ja näiteks kui ilmubki, kas mõni hea artikkel või mingisugune isegi raamat väljaanne, mis juhib teatavatele maitse küsimustele tähelepanu siis ei ole ju sellest kaugeltki küllalt, inimesed loevad, selle, paljud isegi ei loe, jääb see sinnapaika seisma, iga päev kerkivad jällegi samad küsimused üles. Aga et mu ema praegu meie jutus esile kerkis, siis ma usun, et on täiesti põhjust sellest kõnelda. Ja kas või isegi niisugusel põhjusel, kui inimene näiteks oma kodu sisustab teatud osas ebamaitsekalt siis ta häirib sellega suhteliselt väikest ringi teekonda ja neid väheseid tuttavaid on neid vähe või palju, kes teda kodus külastavad. Aga kui inimene rõivastugeba maitsekalt, siis ta häirib sellega oma töökaaslasi kõiki inimesi, keda ta üldse tänaval kohtab. Seltsimees vare, teil on selles osas kindlasti väga palju tähelepanekuid ja mõtteid. On tähelepanekuid ja kahjuks ma pean ütlema, et väga kurbi tähelepanekuid mulle nimelt tundub, et inimesed rõivastuvat. Ma ei ütleks, et halvasti. Aga väga juhuslikult ja ajuti isegi tundub nii, et et üks mood, mis sugugi alati ei pruugi olla ju kõige parem ja kõige õigem seepärast, et moetegijad on ju ka inimesed ja inimesed ikka eksivad aeg-ajalt. Ja vot just see niisugune see halb osa moest teinekord muutub nagu, nagu mingisuguseks nakkushaiguseks. Jaa. Vot niisugune haigus ei hakka muidugi hirmsasti häirima, ma tooksin teile näiteks kas või need torni taolised karvamütsid, mida tänaval võite näha kõikvõimalikes värvitoonides kunstkarusnahast nimelt ja mida tõesti praegu Tallinnas tundub, et iga endast lugupidav naine tingimata tahab kanda hoolimata sellest, kas see temale sobib või ei sobi. Ja tõesti Aga põhimõtte pärast, et sõnaga Omarrast See on uus ja vot sõbrannal on ja mul peab ka kindlasti olema. Jäävad nende mütside juures ongi niisugune asi, et Nemad tegelikult sobivad väga vähestele inimestele. Kui te tänaval natukene tähelepanelikumalt vaatate siis viimasel ajal on, on selles moes veel esile kerkinud mingisugused kummalised kammimise suunad. Just enne, kui ma siia tulin, nägin ma tänava peal ühte käri lillat mütsi mis oli eest kuni taha lahkugaviti. Võite isegi ette kujutada, mis tundeid see võib äratada. No ja, ja mitte ainult nende mütside kohalt üldse. Üldse on tunda, et inimesed endale rõivastamise juures nagu väga vähe mõtlevad haaratakse võib-olla seda, mida raskem kätte saada. Ja peaaegu üldse ei mõelda selle peale, et et iga inimene on siiski inimene oma, et, et tal on oma iseloom, et tal on oma oma harjumuse, et tal on oma eriline kindel käitumise viis mis kõik nõuavad mingisugust erinevat isikupärast lähenemist rõivastusele. Ja vot seda me kahjuks näeme väga-väga harva. Puudub lihtsalt hoolendarvivastamisel. Ega meil neid võimalusi ju nii vähe ei olegi, kui hakata mõtlema. Aga kuidagi niisugune mõttelaiskus löödaga tihti läbi. Ja selle mõttelaiskuse pärast tekibki väga palju nisukesi niukesi, ebakõlasid riietuses, ebakõlasid, riietuse, üksikosade ja kandja vahel. Sest kui palju me siis näeme nisukesi inimesi, kes on riietatud nii väga terviklikult? Üldiselt siiski on niisugune mulje jäänud, et et inimesed, et lähevad välja mingisuguse moodsa detaili peale jäävad, tekibki. Juhul, kui need ei arvesta, kuidas ansamblid reisid koeraga Ei arvesta seda ja tekib niisugune niisugune olukord, kus nagu nähakse puid, aga ei lasta metsa. Aga mets, see on niisugune riietuse tervik ja noh, kõik see, mis nagu inimest peaks kaunistama ja talle andma oma näo ja. Tahaks ja et inimene natuke mõtles ka rohkem üldse iseenda üle järele oma voorustele, oma negatiivsetele, joontele ma mõtlen just keha voorustele, jää negatiivsetele, joontele, rõivaste juures näiteks nüüd kantakse väga palju lühikesi seelikuid ja hiljuti trammipeatuses seistes oli lihtsalt kahju vaadata üks noor, 15 16 aastane tütarlaps, tulin seal, põlved olid tal paljad. Õnnetuseks tal olid nisukesed võrdlemisi paksud jalad ja see tekitas lihtsalt ebaesteetilise tunde. Ja siis nii tekibki meile, et me vaatame ja tahame seda omale selga panna, mida naabrinaise, mida on mu töökaaslasel. Kunagi ei mõtle seda, seda tervikut, sest on üks väga tore väljendus, et öeldakse, rõivastust võrreldakse omamoodi nagu arhitektuuriga, nii mida inimene kõige lähemalt oma ümber kannab, nii nagu tigumaja. Ja kuidas on siis maja mu ümber, selle järel otsustatakse palju ka inimesest endast, tema mõtlemisviisist, tema arusaamisest, sest eks maitse ei üldse väljenda meile omamoodi esteetilisi iluideaale. Igal ühiskonnal on see iluideaal erinev. Ja eks meie kunstnike peamine ülesanne ongi luua niisugused iluideaalid, mis vastaksid käesolevale ajastule, sotsialistliku-le ja ka kommunistlikule ühiskonnale. 27. käesoleval kuul algavat moemaja moedemonstratsioonid ja kindlasti tega sellel kevadisel demonstratsioonil annate neid uusi suundi moes, nii võib-olla lõike kui ta värvitoonide osas. Kas te ei tahaks praegu neid pisut kirjeldada ja ühtlasi anda, võib-olla siis niisugused hoiatavad näpunäiteid juurde, missuguses osas võidaks taas liialdustesse kalduda ja millest siis peaks hoiduma? No kõigepealt ma muidugi tahaksin hoiatada selle eest, et kõik see, mida meie näitame, moedemonstratsioonil, see ei ole ju retsept. See ei ole mõeldud selleks, et kõik saalisistujad joonistaksid endale kindlasti või teise või kolmanda mudeli maha ja paneksid selga. Iga asi tahab siiski natukene kohaldamist ja niisugust mõtlemist, aga muidugi kahjuks me oleme pidanud iga aasta tähele panema, et just nimelt inimesed joonistavad maha ja pärast kui need nendele selga õmmeldud esemed ei sobi, siis tullakse pretensiooniga tagasi, on moes ja mu ema ja näita, see tähendab see peab hea ja ilus olema. No mida me näitame? Praegu on moes nagu niisugune hinge tõmbamise jõudude kogumise ajajärk nimelt midagi nihukest, eriti uut pöörangulist ei ole kuidagi nagu tundub, et Sepp möödunud aasta mood on nagu kristalliseerunud on jäänud üldvormis nagu endisele paigale seisma kuid küllaltki tugevaid muutusi on detailide osas. Ja, ja kui niimoodi võib öelda, siis praegu õieti moodi teevadki detailid. Moodi teevad kraed, sest üldsiluett on äärmiselt lihtne. Moodi võivad teha taskud ja muidugi on olemas hädaoht, et nendes detailides hakataksegi liialdama ja mis mulle eriti tundub muidugi libedale võib minna just taskutega. Seepärast, et noh, praegu on sihukene, äärmine sportlikus moes. Ja seda rõhutatakse taskutega ja kui te juba moedemonstratsioonil näete, et ühel kleidil on neli taskut siis ja siis oma kleidile ei võiks neile taskud panna või koguni kuut taskut panna. Aga muidugi ikkagi eelkõige tuleb lähtuda figuurist ja otstarbest ja kõigist sellest, millest me räägime tuhandeid ja tuhandeid kordi. Nii et ei tahaks enam seda korrata. No mis ma võiksin öelda värvitoonides samuti, nagu te siin ütlesite, tarbekunstinäitusel on muutunud koloriit kirkamaks, samuti on moes ta muutunud pisut kirkamaks rõõmsamaks. Kuigi on teatud seaduspärasus ka olemas. Kevadiste ja sügiseste moevärvide muutumisest sügisel on alati natukene tagasi tagasihoidlikumad ja niuksed, sumbunumad ja kevadised, nii nagu kevadine looduski, nagu avanevad selgemini. Aga üldiselt muidugi me näitame põhiliselt niisuguseid asju mis on küllaltki lihtsad. Jaa. Mis siiski peamiselt peaksid leidma oma tee kaubandus-tööstusettevõtetele. See on alati meie suund olnud ka sel juhul, kui me oleme teinud näituste asju. Ikka me püüame nisukest teatud lihtsust ja kargust saavutada. No nüüd, kui muudidega seoses või üldse rõivastusega seoses paratamatult kerkib kogu aeg esile see küsimus, et peab arvestama, mis sobib ühel või teisel juhul ühele teisele inimesele mis on isikupärane, siis muidugi peab seda arvestama kõiges ka inimese kodu kujundamises. Aga siin tekib jällegi niisugune suur raskused, paraku müüdavad kaubad on sageli väga ühela. Ja need puudused muidugi, mis olid kõne all siin maja juures ei ole ainult temale omaseid, vaid need on õieti meie maitsekultuuri üldised, puudusid ja võikski üldistada seda küsimust, et see puudu sõiti väljendub terviku tunnetamise nõrkuses. Ja siis ta võib hakata juba peale muidugi inimesest enesest, tema välimusest see läheb üle, kandub üle tema kodule, tema ümbrusele, töö juures terves linnas. Ja see vast maitsekultuuris on praegu kõige valusamaks kohaks, millele kodudes tihti niisugust asja tahetakse olla väga kaasaegne. Selleks siis värvitakse üxeyn üht värvi, teine, siinse teist värvi ja hea on, kui nad värvitakse ainult ühte värvi. Tihti tõmmatakse diagonaalis pooleks, hoitakse veel kumbki veel erinevat värvi, sealjuures lagi veel kirju. Ja inimene loob enesele sellise kaootilise ümbruse kus ei ole loomulikult mingisugust kindlat või kujunenud kunstilist esteetilist suunda selles asjas. Selle asemel, et hakata kujundusega peale suurtest vormidest suurtest pindadest ja minna siis välja detailide otsimisele tihti. Asi on hoopis vastupidine, kogutakse kokku terve rida üksikuid esemeid ja siis katsutakse sellest luua. Kodukujundust mingisugust, no tihtilugu ma pean ütlema, ka see kujundus läheb välja üldse mingisugustele Snopistlikele otsingutele ka ja peaks silmas pidama seda, et üldse rääkides ja taotledes maitsekultuuris nii teatas, et, et see ei võtaks enesele selliseid jooni, nagu oleks nüüd mingisugune võiduajamine nüüd naabriga või, või kahe korteriga rahadega või teise majaga naid, see peab ikkagi olema inimesele tema isikupära. Lase ümbruse loomine vajadustest tingitud loomulikult. Kõigepealt peab vällima hästi läbimõeldud ja vajadustest ja otstarbest. See on loomulikult eelkõige kuid tihti luu või näha seda lähtutakse hoopis mingisugusteks kindlaks kujunenud ja kivinenud hoopis valedest tõekspidamistest. Mulle meeldib üks hotelli direktor, kellega mul oli tegemist ja kes esialgu nõudis tingimusteta et igasse numbrituppa pannakse üks, kahe kapiga kirjutus laudja tril, mo peegel. Võltsettekujutus, ja alles siis, kui inimene hakkab mõtlema otstarbele, lähtuma otstarbest, siis sai tema ka aru, et mõlemad esemed on teed täiesti tarbetud selles ruumis. Ja loomulikult kõigepealt tuleb välja töötada niisugune ka koduses olukorras niisugune funktsioon igale esemele ja kodusele tegevusele ja sellele vallutada kogu korteri planeerimine esemete paigutus ja siis nende üksikute esemete kooskõlastamine, allutamine Terku eeskirjadele alates siin juba Nobjamiseks, kujunduselemendiks. Tänapäeva kodus on üldse ver. Kahjuks peab ütlema ka, et need impulsid või need niisugune maitseline kool maitsekujundamise võimalused, mis meil ei olnud, need on siiski ka väga ühekülgsed ja küllaltki mitte piisavalt. No Me rääkisime näitusest. Näitust Tallinnas kujul, külastab tavaliselt 20, heal juhul 30000 inimest, ei teadnud, kui palju Tallinna liha Poola suhtes. Selliseid näitusi korraldatakse vahest ka Tartus, aga mujal vabariigis rajoonis korraldajate üldse mitte, need jäävad sellisest niisugusest maitsekasvatuse osast täiesti täiesti eemale. Veel üks kohe, aga jällegi juures, et ka need, kes näitust külastavad, nad tõepoolest siiski ei saa veel neid esemeid, sest masstoodangus neid ei ole, need on paljud unikaalsete ja võib-olla kõik ei olegi mõeldud kodule. Aga mõeldud oligi mõeldud muidugi ei saa, teatud maitse värvingu annab, aga inimene võib olla, kuigi tal see isegi õige niisugune maitseline otsing on nüüd tekkinud, aga ta ei leia sellele. Võib-olla rahuldus ta ei saa, ta ei leia seda isegi, mida ta otsib. Näiteks tuua sealgi näitusel kasvõi mõni suuremamõõtmelise keraamiline vaas oma väikesesse korterisse, kus tema jaoks ei ole üldsegi ruumi, isakese kaob ja muutukese kaob ja lihtsalt muutub koormavaks sellele korterile. Ka palju, mis meil meie rahva hulgast teeb nagu maitsekujundustööd, see on kirjandus, mis meil levik ja peab ütlema, et kahjuks ei ole mitte heatasemeline, ma mõtlen just kirjandust, mis meil ruumikujunduse osas tuuakse sisse välismaalt needanud. No ja mitte ainult ruumikujunduse osas me saame ka moed, täpselt samuti kõige halvema maitselised ajakirjad, need on meil saadaval. Ma mõtlen, võibolla. Saksakeelne kirjandus on sellega ka tingitud omamoodi, et meil väga palju inimesed räägivad saksa keelt ja oskavad seda lugeda, kuid kahjuks maitse aralt ta ei anna mitte. Midagi, millest tingitud ei ole, peab silmas pidada Ma siiski seda et päike, konnalus kasvas välja saksa müütilisi väikseid väikse kodanluse taimelava oli ja Nende tänapäevast toodangut vaadates peab ütlema, et nad kahjuks ei ole siiamaani suutnud lahti saada nendest ideaalidest. See on võib-olla võtnud ainult teised teised vormid ja. Teatud määral kaasaegsed vahvlid, niisamuti nagu me näeme niisuguses küllalt levinud kah kuidas öelda, tarbeesemed, nad ei ole olnud ka siis dekoratiivesemed või, või sisustusesemed. Kunagi oli hirmus äge võitlus seitsmeelemendi vastu tõepoolest neist lahti saadud, aga neid asendavad igasugune jäset muud pudulojused issandale oma eest. Ja kalade hülged läinud karud ja kõiksugused loomad on küll. Vaid ikkagi selles, kas need on. On nende järel mingisugust tarvidust ja kas nad täidavad üldse seda otstarvet, milleks nad on määratud Decureerimisesterat. Tahtmine oli siia reivi loetellu lisada ka veel baleriinid, aga kuna ta neid issanda loomaaiast rääkimata, siis ilmselt Beatisel selle näite kõrvale jätma. Nojah, aga näiteks luikedega vaipade asemel praegu kauplustes pakutakse teile Itaaliast kalli raha Eestisse toodud röövimisest, seene leian. Kübar siis tooma sisse, miks? Tellisin õieti mõistmata sellepärast, et mõned aastad tagasi, see oli ju lausa partei ja valitsuse vahelesegamisega ja nende suunamisega, kui ükskord sai lõpp tehtud igasuguste liialduste tootmisele, seal olid kroonlühtrid ja seal eesriided. Tõepoolest, me saime nendest lahti, aga nähtavasti nõudmine siiski nende järele kestab ja nüüd on hakatud neid importima välismaalt. Ja kahju on nii mõlemal puhul, kas me neid asju katame sulaselge kullaga või müüme selle eest oma silikalt siiti, mis on ka märksa väärtuslikum materjal? Tekibki siis juba üldse küsimuse kaubandusorganisatsioonide töötajad peaksid olema kõige arenenuma maitsega inimesed meie maal, kuna nendest omakorda oleneb ju kõikide kaupade ja kaudselt ka tootmine, sest nemad esitavad tehastele nõudmise, mida toota, rääkimata siis kõik need väljastpoolt kaubavahetused ja seega kogu elanikkonna maitse kasvatamine vastavalt kauba kaudu. Vaat selles õieti peitub ka üks pealtnäha küllalt annakulemistlike niisugune veider asja alu. Me tarbekunstnikud ja tööstus on leidnud kontakti omavahel ja tööstuse esindajad viimastel aastatel. Täiesti saavad aru sellest kasust, mis tarbekunstnik tööstuses uue tootmise kujundamisel teed. Paistab, et kaubandustöötajatega tarbekunstnikuna ei ole sellist kontakti veel leidnud ja kuigi ma ei tahaks nagu enda peale võtta nisust süüd kivi viskamisest, ma pean siiski ütlema, et töötanud üle 10 aasta peaaegu kõigis kunstinõukogudes, mis Tallinnas töötavad. Mul on siiski kaubandustöötajate suhtes tekkinud väga suur umbusk. Võib-olla siin on asjalik tuua natukene lugu isegi esile. Ma mäletan, kui läksid ükskord moest välja see meie vatist tehtud uhkus nüüd täis topitud siis olid kaubandustöötajad esimesed, kes sellele vastu seisid, ütlesid, et teate niisugune pudelfiguur, see ei ole meie tarbijaskonna maitsekohane. Kui siis mõni aeg edasi mood hülgas need laiad seelik püksid, siis olid jällegi kaubandustöötajad, need, kes selge esseesid ühtse rindena tootjatele ja kunstnikele vastu ja ütlesid etjade poisikestel niisuguseid asju teha. Gadjade meie tarbijaskond sellega kaasa ei lähe. Ja samuti oli uudse mööbliga mööbel, kaotas oma suured, tohutud rasked vormid ja, ja nautis niisugusega kaasaegse kerged kerged vormid peened jalad. Siis oli jällegi peamine vastuseis kaubandustöötajatelt ja ma pean ütlema, et kuidagi muud ei taha uskuda, et need inimesed ajaga kaasa ei lähe. Kuid siia, Nonii esineb nende juures niisuguseid kivinenud arusaamasid. No kasvõi selline asigi näiteks praegu nad kunstinõukogus räägivad, et palka, põhjalised kangad, need ei leia õppimist meie tarbijakeskkonnas ja selle tõttu nemad hääletavad niisugustele toodetele vastu. Muidugi kunstnik nõukogudes praegu. Kunstnikkonna hääl on küllalt kõlav ja see läheb läbi, kuid Isabel esemele teed tootmisse, sest tootmise vormistavad siiski kaubanduslikke organisatsioonide kaugulgi baaside esindajad, kes sõlmivad siis vastavad kokkulepped tootjatega tööstustega ja tihtilugu praktikas esinemisselliseid asju. Et kunstinõukogus kõige kõrgemad paremad hinnangud saanud esemed jäävad tellimata. Sest kaubandustöötajate sõnade järele ei olevat nendel meie tarbijaskonnas minekut. Ja esineb niisuguseid juhtumeid, isegi tellitakse asju tootmisse, lähevad kavandid, mis kunstinõukogu on tagasi lükanud. Aga seal ja kas või selline asi peab muutuma. Muidugi, missugusel teel need kontaktid leida, ma isegi ei oska öelda, ma pean ütlema, et kunstnik on, selles osas on siiski teinud ettepanekuid, meie poolt tehti ettepanekud, et konsultandid töötaksid kaubandus hulgibaasi juures ja kui ei leidu teisi võimalusi, kunstnikud on alati olnud valmis ühiskondlikus ras tegemas ka seda tööd ära. Seltsimees vareiust teab seda. Mu ema ja kunstnikud on tihti käinud ja kergetööstusalal käidud kaasas. Kui vormistatakse üleliiduliselt neid tellimusi. Kuid tihti on nende suhtumine siis lausa selline, et teie ärge segage asjasse. No siin tuleb muidugi veel peale selle, et, et meie vahelesegamist peetakse ebasoovitavaks tuleb ette ka niisuguseid asju, et tõestit tellitakse ühte ühte hästi kujundatud toodet. Kuid need ettevõtted, kellelt tellitakse, need kas unustavad või tahavad lihtsalt lahti saada teistest toodetest, mis Läheme nõudmist omavad. Ja vot sel minutil, kui te saate oma tellitud kauba kätte avate need kastid siis te seisate selle ebameeldiva fakti ees, et seda ei ole saanud, mida te tahtsite, aga teile on hulgaliselt muud prahti kaela sokutatud, lihtalt sokutatud. Väga tihti tellitakse neid niisuguseid kaupu mille järgi nagu ei ole vajadust või mida me ei saa samal viisil rakendada, nii nagu nad on nendega kaupade kodumaal mõeldud. Ma pean praegu silmas nimelt seda ajalehekuulutust, mis mõni aeg tagasi Tallinna kõikides ajalehtedes oli. Et kaubandusvõrku on tulnud müügile import, suusajakid, mida võib kanda ka tänavarjutusena. Ma käisin siis vaatamas neid suusajakke. Ja muidugi seal natukene tõde ju selle asja juures on. Nimelt on moekunstnike terminoloogias sees apriski riietus see tähendab seda, et inimesed, kes suusatavad mägedes peale suusatamist, lähevad tähendab köisraudteega, sõidavad tagasi alla orgu ja et nendel seal köisraudtee-lite külm ei hakkaks, siis müüakse nii sihukesi kapuutsiga suusajakke suusajakid, aga soojendusjakid kerged soendus, jakid kapuutsiga ja vot need on need meile tulnud müügile. Ja tõesti ma ei leia mingisugust rakendusse võimalust nendele jakkidel, sest tänavarietuseks nad ei kõlba. Aga vajadust niisukese peale suusatamise riietuse järgi meil praktiliselt ei ole, ei ole seda vajadust. Aga muidugi võib-olla need, kes tellisid, lähtusid sellest kõigile arusaadavast sõnast sky ja sellest jätkus, et neid neid pakkuda. Suusarõivastusena muidugi suusatada, nende jakkidega on võimalik. Sest nad on küllaltki kitsad, õhukesest materjalist ja küllaltki pikad, nii et nad isegi takistavad liikumist. Ja vot nüüd nad on kauplustes müügile niisukese vägeva reklaamiga ka loomulikult inimene, kes ei ole täiel arusaamisel selle riietuse otstarbest ja mõtest läheb ja tõesti täiesti lihtsameelselt, raiskab ära oma 60 rubla asja ees, teist taga. Kena maksta selles riietuses ei muutu. Mul on olnud ka juttu kaubandustöötajatega just selle koha pealt, et miks nad toovad mittesobivad ja mitte ajakohaseid kaupu müügil. Siis on nad sageli väljendad ka niisugust varianti, et midagi soovitavat kaupa tellides öeldakse neile vastavas tööstuses hästi, siis me anname sulle seda, kui sa tellimusest 40 protsenti saad seda, kui 60 protsenti võtad midagi muud, mis neil seisab, näiteks on ka niisugune variant veel olemas. Nii et ei saa üksinda kaubandusettevõtteid süüdistada, vaid ka veel on väga paljud tööstusid, kes toodavad mittevajalikku kaupa lihtsalt et oma rahalist plaani kergemini täita. Vot see on küll nüüd omamoodi nõiaring ja siin inimesed, kellest sõltub, peaksid siin küll tõsiselt vahele segama, sest ükskõik missugustel aladel üldse, missuguste kaubaliikidega seoses ja kui räägitakse heast ja halvast kaubast, siis tekivad ikkagi niisugused mingisugused täitsa aegunud bürokraatlikud takistused ja tõkked, kas on kaubandusorganisatsioonide poolt enamasti küll nende poolt või siis mõnikord ka vabrikus veel niisuguste lihtsalt väiklaste omakasu seisukohtade tõttu, et on harjutud teatud kaupa tegema, seetõttu siis läheb see kiiresti toob rohkem sisse, ei suudeta kuidagi võita neid raskusi, mis üldse seisavad ees, kui millegi midagi uut sisse tuua ei, ei taheta, lihtsalt asuda selle uuest võitlema, niiet no kohe suur mure, kuidas sellest lahti saada? Siin tuleks ja vaadata nii tööstusi või nii nagu ennem oli jutte tekstiilitööstuses mõningad kunstnikud kunstinõukogu poolt tagasi lükatud kavandeid siiski esitavad kaubandusorganisatsioonidele. Siin tuleks selliseid kunstnikke kohe võtta kohtulikule vastu tusele sest see juba kunstniku tööeetika seisukohalt ei ole õige. Kindlasti mulle näib, et oleks vast otstarbekas laiendada niisuguseid töövorme nagu mõningal määral on ellu näinud ka juba et kunstnik otse kohtub tarbijaga mingisuguste vitriinide või stendide kaudu, kus kas firma kauplustes või siis nagu kauba majanski sisse viidud juba uustoodangu näidised pannakse tutvumiseks välja. Ma arvan, et, et niisugune vorm tuleks laialdasemalt sisse viia. Et tõesti kunstnik saaks otsese kontakti tarbijaga ja et tarbijamaitselised seisukohad talle saaksid selgeks ka vahetuskontaktid. Võib-olla oleks päris otstarbekohane Tallinna peale kasvõi ükski nisukest salong kodukultuurisalong, kus siis aeg-ajalt need tooted ja esemed vahetatakse, kuid inimesel oleks juba täiesti terve nisukene ansambli nine tunnetus kõigist müüdavatest ja olemasolevatest kaupadest. See kuidagi aitaks kujundada maitset ja teisiti selle kaupluse varal võiks ka selgitada, on vaja. Sealjuures võiksid kaupluses olla ankeedid ja nii edasi ja kogu aeg ka teadlik konsultatsioon. Sellest oleks küll ääretult kasu. Sellest on juttu muidugi juba ka üsna ammu, mitmeid aastaid. Ja sellise asja pidi lahendama neid mööblikauplus, mis hiljaaegu avati Kingissepa tänaval. Kuivõrd asugannet võib-olla ülesannet täidab, seda muidugi võib iga möödakäija otsustada, see on. Sõnu muidugi püütud seda teha, aga see sellest püüdlused on väga vähe kasu, sellepärast et kui te tõesti lähete sinna kauplusse ja vaatate neid sisustatud toanurki, siis neid samu esemeid müügil ei leia. Ja muidugi üks oht, minu meelest on selle juures veel, et et inimene püüab siis tingimata täpselt sedasama teha, mis kaupluses on. Võib-olla et konsultandi juures oled, saaks rohkem mõjustada ja panna jällegi omakorda mõtlema sellele, et et ka nendest olemasolevatest tüüptubadest siiski kohaletuba teha, isikupärast oma tuba teha. Kunst ja kodu peaks ka omandamas natukene suurema osatäht. SUSE meie ruumikujunduse osas võib-olla seal on siiski veel ei ole veel küllaldaselt käsitletud kõiki ruumikujunduse. Probleeme ja siis samuti, võib-olla peaks olema suurem pildimaterjal. Ei oska öelda, mispärast, kui neid tõesti, et ta ei ole populaarne. Jah, ta jääb nagu külmaks akadeemiliseks rahvas, keda ei ole omane rahvale. Ja kui me nüüd rääkisime siin halvast maitsest, siis vahel on ka niisugune, et mõni inimene ka selle hea maitsega liialdab. Ma olen käinud kodudes, kus püütakse näidata oma erilist kunstimaitse sisust, siis pannakse ühele väiksele seinale terve rida igasuguseid graafilisi lehti ja noh, ühesõnaga uputatakse kunstiga üle. Kuid ka sellega tuleb piiri pidada. Liiga palju head ei ole ka enam hea. Ja vaat see, mis te praegu ütlesite, tuletab mulle meelde hoopis teisi probleeme. Et kodu, no ükskõik kuidas tema eest ka hoolitseda ja ükskõik missuguse hoole ja armastusega sinna kõike kokku tuua. See peab olema siiski muga nii endale kui ka neile, kes külla tulevad, aga paljud teevad oma kodus nagu mingi näitusesaali või pühapaiga, kus nad ei julge ise olla. Tähendab, toolidel ei tohi istuda, sest need võivad siis jällegi oma kuju muuta ja lamendi peale ei tohi lamada. Ja põrand, see on siis nii nagu hullem kui söögilaud, et sinna ei tohi ise astuda, seal ei tohi tantsusamme teha ja näiteks kliima tuleb ära jätta, paraku nii märg. Ja me kohtame ka seda, et, et külalistel palutakse lihtsalt kingad maha võtta ja tuleb siis kas antakse mingisugused vanad sussid jalga või tuleb sukkade väel tuppa minna, vaid see on lihtsalt masendav ja kurb või eelnevalt teataksid, võtke tuhvlid ka. Tubli, et tõesti kohe niisuguseid punkte on väga palju ja, ja võib-olla inimene inimene ju kannatab ka ise, tal pole endal ka selles kodus. Kus ta siis võib ennast lõpuks panna ja mugavalt tunda, kus ta võiks puhata ja töötada, kus teda ei häiriks midagi, oleks rahulik, see peaks ikkagi kodu olemas. Tahaks soovitada kõigile raadiokuulajatele, kes täna meie vestlust on kuulanud, et nad leiaksid üks tunnikene paar vahel aega ja mõtleksid natukene iseenda üle järele oma ümbruse üle järele. Oma mõne tuttavaga vahetaksid baassõna, maitse küsimus tööle ja üldse, mis on hea maitse, mis on halb maitse. Natuke ütleksid selle üle ja loeksid ka mõningate kirjandust. Üks väga huvitav raamat on tšehhi kirjaniku Aleksei kussaki raamatki nihka, Oharužem, kuusia, raamat heast maitsest. Siin on toodud terverg reaprobleemide kohta väga, väga huvitavaid mõtteid ja niisugust raamatut väga popul populaarses stiilis on kirjutatud, seda lugedes tekib inimesel palju teid ja võib-olla ka meie loomingus on praegu huvitav diskussioon, maitse küsimus ülastseenis Kerziimis kerjaartikkel on vägagi huvitav, seda tasuks ka läbi lugeda. Mulle meenub Kaarel Irdi väljendus, kui ta võttis sõna. Ühel nõupidamisel. Ta väljendas kuidagi niimoodi, et liikudes tänaval ringi, seda nii üldistan noorte kohta nagu rohkem. Et vaadake, kui palju tuleb inimesi vastu, kellel ei ole oma nägu peas, tuleb vastu inimene ja sa näed nägu võõras. No. Siin meie küsimust esitades tuleks muidugi mõtte vaimset nägu ja tahaks soovida ja soovitada inimestele, et nad tõesti leiaksid oma näo oma isiklikule. Et nad rohkem jõuaksid selgusele oma isikulaadis, eri pärasustes, arendaksid neid, jooksid välja mingisuguselegi kindlale hinnangule enese suhtes ja vastavalt sellele siis tooksid oma isikupära välja kogu miljöös, mis neid ümbritseb.