Õnnistatud hommikut. Tervitan teid vaimulike mõtetega tänaseks kesknädalaks. Tänase päeva vaimulik mõte kirikukalendris on pärit apostel Pauluse kirjast Rooma kogudusele 13. peatüki 10.-st salmist. Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus, seaduse täitmine. Kristliku armastuse läte ja põhjus ei ole mitte armastatu veetlus vaid armastaja loomus. Armastust enese vastu ei põhjusta ristiusus miski või keegi kellega me oleme eluteel kokku puutunud. Vaid kristlik armastus peab olema kohal sõltumata sellest, kellega me elus kokku puutuma. Võib öelda isegi, et hoolimata sellest, kellega me kokku puutume. Armastus peab olema kohal olev. Nõnda nagu on jumal kohal, oled. Inimene võib olla maailma parim mis tahes alal või oskustes andekas ja osav, paljudes asjades. Ta võib-olla oma usuga suur tervendaja või lausa imetegija. Kuid kui inimene teeb seda kõike vaid eneseuhkuse au, isiklike hüvede või kaasinimeste lugupidamise ja tunnustuse pälvimise nimel pole ta jumala palge saavutanud õigupoolest midagi. Vaevalt jumal loetki meie heategusid, kuigi vahel võime nõnda arvata. Kuid iga armastusega tehtud tegu on samm lähemale igavesele elule. Pauluse sõnul ongi armastus seaduse ehk käsu täitmine. See kõiksuseni küündiv armastus hõlmab inimeseks olemist, sealhulgas kannatlikkust teiste inimestega. Me ei pea leppima mitte niivõrd keskkonna ja oludega. See on tegelikult ju lihtne, sest inimene harjub sellega kiiresti. Vaid me peame leppima kaasinimestega. Armastada oma ligimest, tähendab ühtlasi leppimist temaga andestamist, kui on midagi andeks anda. Unustamist kui on midagi, mis on juba andeks antud. See tähendab ka heldust ja lahkust, loobumist ja kinkimist, usaldust ja lootust. Armastus ongi oma olemuselt ennast andev, mitte ennast kehtestav. Miski muu ei loo püsivamat sidet inimese ja jumala sureliku ja surematu ajaliku ja igavese vahel kui terviku moodustav kolmikusk, lootus, armastus. Sellest kirjutab ka Paulus oma armastuse ülemlaulus, kui ta ütleb, et nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Armastusele kuulub siis ülim koht, miks usk ja lootus aitavad inimesel jõuda edasi või jõuda jumalani. Armastuses tuleb aga jumal ise inimese juurde. Jumalal pole vaja tulevikku või igavikku suunatud usku ega lootust sest jumal on kogu aeg olnud, minevikus on kogu aeg olnud kohal olev ja on olemas ka kogu aeg tulevikus. Jumal on jumala olemine tuleb armastusest. Tema on, sest ta armastab. Ja ka armastus on, sest jumal on. See aina olev armastus on taganud inimese olemasoluga siin ajas sest jumal on meie olemise eelduseks. See ei ole ega olene meist. See on jumala armastusest, mis on igavene suurim, sest tema ongi armastus. Ainult siis, kui me ka ise armastame, saame tõeliselt tunda jumalat. Sest selles puudub negatiivsus ja kurjus nagu jumalaski. Nõnda ütlebki Paulus, armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus, seaduse täitmine. Me palvetame, armas isa, õnnista kõike, mida sinu abile lootes täna rõõmsasti ette võtame, nii tööl kui kodus. Aita meid armastada ligimest nagu iseennast. Aamen.