Tere hommikust ja raadiokuulaja. Tänase hommiku mõtiskluse aluseks olen valinud 31. Taaveti laulusalmid 15 ja 16. Aga mina loodan sinu peale, issand, ma ütlen. Sina oled mu jumal, sinu käes, issand, on kõik minu ajad. Käes on selle nädala viimane tööpäev. Iseenesest pole see mingi eriline näitaja sest iga päev on jumala kingitus ja tähistab uut algust justkui uuele nädalale uuele kuule või aastale või isegi uuele aastakümnele, sajandile või milleniumile. Iga hommik, mil silmad avan on uus sünnipäev minu ülejäänud elus. Need loetud päevad, millega inimesele mõõdetakse tema elu pikkust on justkui mänguklotsid lapsevanema käes, kes neid liivakastis mängivale lapsele ulatab. Ühel hetkel ei ole enam ulatada ühtegi klotsi. Sel hetkel selgub tõde. Kas seni ulatatud klotsidest valmis uhke kindlustorn või katedraal. Või said need seni ulatatud, klotsid lihtsalt mööda liivakasti laiali pillutud sest see oli lihtsam, lõbusam. Mõni klots võis lennata isegi mängukaaslase või tema loodud klotsi maailma suunas. Sinu käes issand, on kõik mu ajad, laulab kuningas Taavet oma 30 esimeses laulus. Kuidas me ise käitume? Kas nii, nagu oleksin mina, aja peremees. Ja kogu elupäevad aastad ja dekaadid on minu käes laiali loopida justkui mänguklotsid. Või on minu aeg tegelikult jumala käes kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud aja tagavarapäev päeva, nädal nädala kaupa. Kas tean, millal annate mulle üle viimase klotsi? Viimase nädala kuu aasta viimase päeva, tunni või minuti? Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsuse suurust ja väärtust, kas siis ei teki soov hinnata ümber kogu oma senist elu ja mänguklotside laiali pildumist? Seda suurema hoole ja armastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuma. Mida hakkan selle viimase väärtusliku ajahetkega peale. Kuidas kasutan seda viimast klotsi? Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa, aega saab kasutada-käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa ka tagavaraks tallele panna. Ainus, kellel on ajatagavara, on jumal. Hetkel, mille ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Mõistma tean seda, et elu on kingitus ja elada saab vaid korra. Harva saavad inimesed alustada teatud etappi elust uuesti. Kristlasena teame, et võime jumalast kinni haarates alustada uut elu, aga igal päeval kohe, kui oleme mööduvale, eriti kui see on olnud ebameeldiv või ekslik selja keeranud. Alustama teadki kohe, sest homme võib-olla viimane klots minu käes kui kõik varasemad klotsid said laiali loobitud, saagu vähemalt see üks see viimane asetatud õigele kohale. Ja kui Issannal helde ja klotsi jagub igaks järgmiseks päevaks ning aastaks saagu see üks klots siis esimeseks, mille oma uude hoonesse rajanud jumalale pühitsetud elu katedraali. Püsides usus igaviku jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus homne päev või uus nädal, uus kuu või aasta. Kuivõrd see, kuidas ma seda uut ajaühikut kasutan. Kuningas Taavet annab meile vastuse. Ta ütleb. Aga mina loodan sinu peale, issand ma ütlen, sina oled mu jumal, sinu käes issand, on kõik minu ajad. Me palvetame, armas isa taevas, tänu iga meile kingitud taeva eest õnnista tänast päeva ja iga järgmist hetke meie elus. Aamen.