Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme? Kolm küsimust, mis iga rahvuse, iga liikme jaoks on alati tähtsad. Neile küsimustele on eesti helilooja Est erilise tõsidusega ütelnud Veljo Tormis oma loominguga ka vastust pakkuda püüdes. Saame meiegi sellest teavet tänase saate probleemide seoses, kus kõik algab rahvalaulust sest meie vanemad mäletavad, kust me tuleme ja kes me oleme. Need on meeles pidanud paljusid asju sellest ajast alates, kui maailm loodud sai. Laulab soorik Pärnumaalt alu külast. Kui Eesti rahvaluule professor Herbert Tampere 1965. aastal tema juurde jõudis. Ma juba 93 aastane. Selle loomislaulu tuli ta õppinud aga oma vanaemalt. Põõsast põõsas Novskee põõsas, kolmas kullake, rooli ründagabee saadeesid Puura kokku saama. Saisi pesa valmis saanud, hakkasin moone moone teema, säini, moonad moonetud, hakkas poegi hauduma. Sairepoojad haudu. Ilmad teevad igapäevatöös kolmanda keeviks põllu. Oma esivanemate maailmavaadet nimetame mütoloogilise, eks see tähendab, et kõigi ajalisi ruumilisi parameetreid enda ümber kõiki nähtusi nii maa peal kui ka maailmaruumis kirjeldasid meie eelkäijad kujundlikult sageli fantaasiat appi võttes. Müütidesse koondati teadmised kõigi loodusnähtuste, sealhulgas inimese kohta. Müüdid ühendasid endas filosoofia, teaduse ja religioonialgeid. Samal ajal anti müütidel enamasti korrapärane vorm, mida meie kavatseme nimetada kunstipäraseks ja kauniks. Ajaühikute, helikõrguste või värvide perioodiliselt korduvad rütmid trummipõrinat, lauludes või vöökirjades kõlbustasid maailmavaatelise teadmise meeldejätmist ja edasiandmist. Tänaseks on müüdist saanud peade kaugest minevikust kuid mitte kõigile pole antud võimeid ja oskusi iidseid sümboleid lugeda ja lahti mõtestada. Vaid rahva valitud pojad kuulevad esivanemate hääli ja need küsivad üha. On teil meeles, kes olete? Kas teate, kuhu olete teel? Pääsuke päeva lind lendab terve suvepäeva otis pesapaika. Viimaks leidis mätta, tegi pesa ja munes munad. Viisaga tuli merelt, tuule vihur veeretas pesa vette ja munad merre laiali. Pääsuke. Päeva Lin lendas kärmesti sepale. Kullake saa mõnel raudrehavarrega, tagusin raudrehavarrega. Pääsete päevalin, kasvad Reaga merd rehvitama sai kätte poole rebu poole, valged mao jäi merre. See sai tähtedeks taevasse. Munavalgest sai kuu muna, päike. Helilooja Veljo Tormis sündinud seitsmendal augustil 1930. aastal Põhja-Eesti talupoja peres. Eesti NSV rahvakunstnik, NSV Liidu riikliku preemia laureaat. Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud on eriti tema vokaalmuusika, mis põhineb suures osas rahvaluulel. Veljo Tormise artikkel rahvalaul ja meie ilmus 1972. aastal ajalehes sirp ja vasar, kust ta kirjutab nii. Reigi värsiline laul see on meie rahva kõige ürgse, omapärase sajandites välja kujunenud ja terviklikum looming. Rahva loomingulise geeniuse väljendus. Meie vana regivärsi all kriimides, parallelismi des ja luulevarjundites peitub palju helinat ja sära sõna- ja mõtteilu, samuti kui runoviisi monotoonseks kordumises sugereerivalt jõudu. Runo, suuremaid väärtusi. Minu meelest ongi tema kunstiline originaalsus ja stiili terviklikkus. Rahvalikud kultuuriväärtused ei ole sugugi väärtused ainult meile endile nii-öelda sisemiseks tarbimiseks. Iga sügavalt rahvusliku kultuuri kõlapind ulatub alati etnograafilistest piiridest sootuks kaugemale. Saab vahetusväärtuseks, kuni lubatakse öelda. Enegi kooli, kuula ivake kadakas tuuleke kadakast tuuleke siin saar teele, sinna saarde, sa enam aasa ja sa Maasa ja seal bee nii üks pilli seal veenipuuks pilli. Puhkpilli seal ka AS mäng, seega on seal ka swing söega neel. Liga. Kirjanik Jaan Kaplinski sündinud 22. jaanuaril 1941. aastal Tartus. Eesti poeet ja rahvaluuleuurija. Jaan Kaplinski selgitavad tekstid kunstnik Kaljo Põllu graafiliste lehtede sarjale. Kodalased, mis edastavad soome-ugri hõimude mütoloogilise maailmavaadet. Ilmusid Tallinnas 1978. aastal. Neist loeme. Iga maailm, milles me elame, on natuke ka meie omalooming. Maailm on mitu ning see, mille leiba me sööme, vett me joome, nälga nälgime ja külma külmetame. Ei olegi ainuke maailm. Me püüame millegi poole, mis on loogilisem, ümmarguse lihtsam ja võib-olla ka ilusam. Asjadest saavad sümbolid maailmast müüt. Joonis ornament. Ornament ongi ehk selle kõige kummalisemad kuid ka kõige olulisema maailma nimi, mille lõid soome-ugri rahvad. See on maailm, kus iga asi on omal kohal millel pole algust ega lõppu, mida valitsevad kordumise pöörlemise vastavuse seadused. Needsamad, mille järgi kootakse kangas, põletakse kor, lauldakse, laul. Kopeeri koplis kolmi paigast üks p, poisastreeni Vaskee poida, kolmas kullake, rooli. Ilmusid on kolm. Ülemises elavad taevavaimud keskmises, elame meie alumises elavad surnud. Nende juures voolavad jõed merest tagasi mägedesse. Aeg voolab aeglasemalt kui siin. Nende keel on meie kõrvale, kui tule praksumine. Vana rahvalaulu propageerija hoiaku, mis võiks uurijatele teadlastele kuuluda, olen võtnud just selle elava tänase muusikavajaduse äratundmisest. Mind on selle avastamisele suunatud juba Moskva konservatooriumis. Veelgi varem aga Eesti NSV Heliloojate Liidu noortesektsioonis. Võin oma praeguses vaimustuses soovis asja lõpuni uurida ja vana laulu praegusi funktsioone selgitada küll vist ajutiselt ühekülgseks osutada. Ühe elemendi süvendamine ei muuda aga meie muusikaelu ühekülgseks, vaid ainult rikkamaks. Eelne kooritsükli liivlaste pärandus kirjutamist kuulas Veljo Tormis Tartus Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas läbi kõik heliülesvõtted selle kaduva läänemeresoome rahvalauludega. Üks esivanemate suulise varanduse säilitajaist on Peeter. Tamberg sündinud kurama rannas 1909. aastal. Rahvaluule uurijad on selgitanud, et kevadine lindude äratamine lauluga on Liivi rannas seotud mitmete muistsete kujutelmadega. On usutud, et rändlinnud on surnud. Ta hingeloomad, kes igal sügisel elavate juurest surnute maailma lendavad, et kevadel jälle tagasi tulla. Neid lindudena kujuteldud surnute hingi tavatseti kevadisel pööripäeval lauludega äratada. Johann Andreas, Jörgen kirjeldas seda kommet 1861. aastal. Nii. Lihavõtte hommikul vara minnakse linde äratama. Kuused pistetakse randa luite peale, siis võtavad poisid randa minnes pärast vitsu, viivad luitele ja annavad tüdruku-ile. Ise laulavad. Head linnud meie maale, hundid, karud muule maale. Lihavad, lestad meie merre. Lahjad lestad muusse merre. Head poisid, meie külla, head tüdrukud, meie külla. Halvad poisid muusse külla, halvad tüdrukud muusse külla. Džiid, linnukesed, Tseetse linnukesed. Nüüd on teie aeg üles tõusta. Koos esteetilise väärtusega on võrdselt tähtis meie regi värsilise rahvalaulu eetiline kaal. Regivärss kannab ju tööinimeste aastatuhandetes väljakujunenud elu tunnetuslike väärtusi. Miks peaksime siis meie tänasele päranduse unarusse jätma või arhailiseks põlgama? Et tera saaks leivaks, peab ta kaks-kolm korda surema. Seemnena kõrrex Ivana jahuks ja leivaks. Kui leib tuli, sai kalurist kütist aegamööda maaharja ja aeda mööda muutus ka tema arusaam maailmast, elust ja surmast. Alati on inimene tapnud, et elada. Ent kalur ja kütt ainult tapavad, mis vesi ja mets on andnud. Põllumees aga külvab. Selles on midagi salapärast ja pühaliku. Küllap on hea tunda end elu andjana pisikese jumalana sarnasena taeva Goele, kes leemendab ma uska. Leib andis meile eneseusu, tegi meid selleks, kes me oleme. Austa leiba, leib on vanem kui meie, ütleb vanasõna. Kõik leivasaamisega seotud tegevused olid austusväärsed. Terade jahuks jahvatamine oli raske ja aeganõudev töö. Käsikivi veeretades naised sageli laulsid. Ühest küljest kergendas laul vaeva. Tähtsamaks peeti aga seda, et leib mõistis laulu keelt. Teral oli kergem surra, kui ta teadis. Väikesed lapsed on näljas, pere tahab süüa. 64 aastane akulina pihla. Kodumaalt ja teisedki tema külanaised mäletavad käsikivi laulu. Veljo Tormis ehitas maagilise tähendusega muistsest töölaulust üles kaasaegsed passaastinaato viis esivanemate leivaloitsu, meloodia kaanonina läbi segakoori, aldi ja soprani. Ja nüüd me tunneme, et selle laulu juurde ei tule meil niivõrd tagasi kui edasi minna täie tänapäevase arusaamisega. Milleks meile seda vaja on? Muusika võib saada oma sisu mütoloogiast. Müüt võib saada kõla muusikast. Tonaalsed struktuurid võivad omada kuulajatele erinevat sisu. See aga ei välista kunagist otsest sidet müüdi ja muusika vahel antud kultuurilises kontekstis. Mõningatel juhtudel võib muusika täielikult asendada müütilist teksti. Enda mõistmine ja tunnetamine on hädavajalik tasakaalu ja eluvõimelisuse säilitamiseks. Teadkem, kes oleme, kus on meie juured siis on kergem ka tulevikusihte seada. Köisi 10 näe vakku ja vaegguess tähevaku. Üks vaja Unnoisi Ülleeni toinega Karjalas laulab nelja aastani isuri lauluema Katja Aleksandrovitš liige maa ilmus sirgelt ikka kõik käib ringi. Algus viibibule lõppvalgusele minek on tulek, oleneb vaid kummalt poolt vaadata. Kõik on kõigega seoses. Surm tuleb sünnist sünd, surmast. Õnn, õnnetusest, õnnetus õnnest, kui olen üksi tühjas ruumis polema all ega ülal vasakul ega paremal. Kui oleme kahekesi, saavad all ülal lähedal, kaugel vasakul, paremal tähenduse. Käiku näe. Niige. Mees läks kündama kündis vaod ümber, kännu. Salmis lõhkes kaheks. Kahest poolest sai kaks poissi. Ühes kasvas und, armu. Täisäss. Galerva. Kaleva külvas kaera und armuukse. Undarmo must lammas sõi köik kaela. Palermo koer murdis undarmo lamba. Undarmo vihastas, tõstis sõja. Palermo naine vaatab aknas mis saadasinetab ja muleta. Olisse sinine pilv ja punane päike. Palermo vaatab, mis see ei ole sinine põlvega, punane baite und Arvo Mägi tuleb Valerrvo omi, papp, tema. Visati poiss mulle poisse ei põle. Kõik pole kuldroop käes. Sageli mõistame rahvusliku kunsti all vaid üldeuroopalikku kunsti rahvuslikus garneeringuks, kus rahvakunsti motiivid esinevad ainult kaunistusena või paremal juhul kasutatakse, näid temaatilise materjalina päris kunsti tarvis. Aga asi selles ongi, et regilaul võib olla ja on tegelikult iseseisev kunst. Ürgne omapära ja terviklik. Sellisena võiksid olla meie tänase rahvusliku kunstipõhi, mitte iluripats. Veljo Tormis on oma loominguga tõestanud ja kuulajad uskuma pannud et vana rahvusliku ja rahvaliku kunstialused on veel olemas rahva keeles ja meeles. Sellega on seotud paljugi tänaseni püsivatest väärtustest. Rahvakultuuri väärikus, sisemine tasakaal, ühtekuuluvustunne loodusega, põlvkondade järjepidevuse tunnetamine ja palju muud, mis kipub praegu lagunema rahvusvahelise pinevuse, tehnilise progressi saastumise ja teiste globaalprobleemide tagajärjel. 1972. aastal kirjutas Tormis stseeni segakoorile tenor ja bariton soolale ning nõia trummile. Raua needmine. Sõnad on osalt rahvaluulest, osalt kirjanikke August Annisti, Ain Kaalepi ja Jaan Kaplinski sulest. Teose tekst on kirjutatud Kalevala loitsude alusel. Kulminatsioonis on lisatud ka kaasaegseid motiive. Teose seesmine struktuur peegeldab mõningaid ürgse šamanismi põhimõtteid. Asjade saamislooja, nähtuste olemuse tundmine annab nende üle võimu. Siin kasutatud soome-ugri loitsud ongi üheks sellise teadmise väljendamise vormiks. Seega inimkond peab oma võimu tehnikaraua üle, kuivõrd see on inimese poolt loodud ja peab taotlema, et teda kasutatakse ainult loovatel mitte purustuslikel eesmärkidel. Sellise hoiatusena on see kooristseen mõeldud. Kulgema. Kolme ilma näiteid köisi laevadelt narkaadulistad laevadelt. Aga lepid maalerindasida, lüpsid maale. Pääle piimasid nodo pääle ükse lüpsilt piima lüpsirauda pehmedadesseravda valget narvalasi. Teine algas sellest neetud Andero, et sellest tehtud olevat Everyybunnata kolmas. Seal palmi ilma tulnud, selles. Varukamber kant, robot karuga. Rooba karu rabakarude pidulaudade toonud. Realile. Karu käppade kohale karuga. Jaa.