Viisid vajunud videviku? Jälle tilgutati küünal rasse. Jälle värelivad leegid videviku sises Estonia kontserdisaalis. Jälle on lein saali otsast otsani muusika armastajaid langetatud päi seisma panna. Jälle on päikeselisest linnakärast pärit loendamatu lillevanik ääristamas lava. Kallade rahulikus palistuses lamab Sargas vabariigi rahvakunstnik helilooja ja pedagoog Villem Kapp. Üllatavalt kiiresti tajub inimene, kaotus märkab seda, mida ei ole. Ja alles siis mõistame valu. Seda rohkem, aga kui surm tabab kõrvalseisjat tema kõige parimates loomingu aastatel, kes. 24. märtsil meil Villem Kapi enam polnud. Nii äkki, et viisirida jäi noodipaberile pooleli. Te ju teate, hea kuulaja. Kui palju on meil lauluhimulisi suid, kui palju viisi jänulisi kõrvu. Igaüks meist on Villem Kapi oma heliloojaks pidanud. Nüüdse käsi enam ei kirjuta. Ja mõtted jäid pooleli lõpuni mõtlema. Laupäeva varahommikust alates vahelduvat Sarga juures auvalvet. Villem Kapi kolleegid, heliloojat, kunstnikud, ühiskonna- ja kultuuritegelased, koolilapsed paljude asutuste ja ettevõtete esindajad. Kõikidele oli ta meie helilooja. Mööda küünlajalga veerivat pisarat ja hanguvat. Pikkamisi keerdub taht. Ja tuli mängleb sinu muusika rüpes Villem k. Taktikepp tõusis siis, kui raekoja vana toomas oli löönud esimese pärastlõunatunni. Eesti Raadio sümfooniaorkester koos dirigent Neeme Järviga avaldab viimasena Lahkunu päitsesse astub helilooja, Nõukogude Liidu rahvakunstnik Gustav Ernesaks. Kui palju on ühiselt astutud teid? Kui palju kordi on Gustav Ernesaks juhatanud Villem Kapi koorilaule? On ühiselt muresid ja rõõme maitstud. Karm on olnud möödunud talv. Lumi tuli. Viis suure lauliku Mart Saare Suure-Jaani kalmistule viis Artur Lemba metsakalmistule. Lumi läheb ja viib meid Villem Kapi. Lahkunu lähemad omaksed, sugulased, sõbrad, õpilased, kogu rahvas, seisame nõutus, valus selle ees, mida ei saa. Ma ei taha uskuda, aga ometi peab. Olime ju veendunud, et Villem Kapi elule matus on veel rohkeid kirjutamata lehekülgi. Teadsime ka seda, et meistril oli, millest kirjutada. Korduvalt oleme siin kontsertsaalis kuulanud lahkunu helitöid. Ja kui me laulsime tema 50. juubeliaasta puhul kantaati kevadet, siis tundsime, et see kaunis teos on veel paljude paljude tulevaste teoste kuulutajaks. Me ei võinud arvata, et see tähendas juba kõikide laulmistele. Villem Kapp on jõudnud oma võrdlemisi lühikese eluaja jooksul anda vilju kõikidesse muusikalistesse vara salvedesse. Nii lisandub Artur ja Eugen Kapi sümfooniat delegaat Villemi kaks suurepärast sümfooniat. Siis rida vähemaid, orkestripalu, rohkesti kammermuusikat. Vokaalsümfoonilised teosed nagu tervitus, poeemi rahu eest ja kevad on teosed, kus ühtuvad autori mõlemad tugevad boonused orkestrile Algne Jabokaalne ühiseks tugevaks tervikuks. See ilmneb kõige selgemalt Villem Kapi ooperis Lembit. See värvikas ja meeldiv teos on kujunenud kuulajaile väga südamelähedaseks. Ta nagu kokkuvõtteks autori elutöö. Ja et just Villem Kapp valis omale ooperiteemaks Lembitu, siis pole see teisiti kujutletavat. Eksperine Villem Kapi oopritegevuse tandrilt ja ole nimetatud teemaga kokku kasvanud juba lapsena. Viiuli klaverit, tšellopalade Villem Kapp silmapaistva eduga kirjutanud soololaule laule nagu jäljed liivas vanud kevadlaul. Kui lõpeb suvepäeva viimne vine, sina kena tammekene ja teisi võime tihti kuulata lauljate repertuaarist. Erilise tunnustuse, andkem aga Villem Kapi kooriloomingut. Olid need siis meeskonna laulud, kaluri laul, vasarat, kajakas, laena mulle kannelt, Vanemuine laul tõuseb tervituseks või pilved sõudvat. Ikka oli saalis säravaid silmi rõkkavaid, kiiduavaldusi kordamis. Olen olnud korduvalt tunnistajaks millise vaimustusega on kuulajad vastu võtnud poeemi põhjarannikut. Seda nii meil kui sadam teis, Nõukogude linnades kui ka välisaga ka arvukad segakoorilaulud Õhtulaul Oktobertervitus, Moskvale voogavat põllud, mets, mõtted Mahtrast, Liisay laulus sõprussilda. Kaunis mälestus on juba nüüd kindlustanud omale kohad teiste koorimeistrite õnnestunud teoste kõrvale. Suure täienduse on saanud ka naiskoorid ja lastekoorid. Pole Ettekujutatav kooride solistide kontserdid, ei laulupäevade ega ka üldlaulupidude kavad ilma Villem Kapi laulud. Heliloojat, loomingulised põllud, nagu asuksid kusagil nüüdisja saareväljade vahel. Kuid nad ulatuvad tugevasti ettepoole kevades eritama. Sümfoonilise viljade poolest leiame tema põldudelt ühtset teradeta. Uhkeldavaid viljapäid. Ei Tungalder. Villem Kapi kõrgu kõrge väärtuslikust lõikusest jätkub vilja kõigile. Jätkub igale pikale sõbralik. Nii. Me, Villem Kapp sind kõik meenutab. Kui Eesti NSV valitsus austas sind su juubeli puhul NSV rahvakunstniku austava nimetusega siis olid sa selle kuhjaga ära tee. Kogu see elu oli pühendatud rahva ja seepärast kuulub sellega rahva poolehoid ja armastus. Kuulasid mõni päev tagasi magnetofonilindilt sinu sõnavõtte suure sõbra Mart Saare juubeli puhul aga ka sinu viimaseid järelhüüdeid temale, kui ta lahkus. Tahaksin täna neid sõnu siin korraldajaid. Suur tänu sulle. Nüüd läheks oma viimasele teekonnale oma kalli kodukohad Suure-Jaani kalmistule. Seal võtavad vastu su sõbrad, kelle kalmutel põlevad tulukesed, seal laulavad, mõned laulavad luhal. Need sõnad kõlavad täna seda valusamalt. Väike Suure-Jaani teab taas avama oma rüppe, et vastu võtta oma laulikud oma poegade. Jäägu need Suure-Jaani nähtavad ja nähtamatud tulukesed. Sädemeandja yks neile teekäija ile, kelle tõrvikutuli kipub virelema või kustuma. Ärgu rohku laulurahva teerajad Suure-Jaani vaikuse aega. Hüvasti, kallis helilooja, õpetaja, kolleeg. Hüvasti, kallis sõber. Uusi lilli värviküllust kantakse lisaks meie saabuva kevade esimesi kauniste jäid viimseks tervituseks oma suurele loodusesõbrale. Lahkunuga jätab hüvasti kultuuriminister Albert laus. Raske on leppida mõttega, et meie hulgas ei ole enam elavana silmapaistvat suure andega avala hingega heliloojat. Eesti NSV rahvakunstniku dotsent Villem Kapi son raskeks kaotuseks meie vabariigi muusikaelule son raskeks kaotuseks kogu nõukogude muusikaelule. Kultuur. Kogu oma ande ja Sudema tule pühendas. Kogu oma töörahvale elu võib elada mitmeti. Au ja kuulsus. Püsiv mälestus kuulub sellele kelle tee on olnud ühine rahvateega kes jätab jälje tulevastele põlvedel. Elutee on lõppenud, kuid elutöö jääb püsima, kandub edasi põlvest põlve. Mälestusvillem kapist jääb elama tuhandete miljonite südametesse. Laval ja rõdul vahelduvad esinejad. Mitme tunni jooksul on Villem kapile viimseid laule laulnud haridustööliste naiskoor, kõrgemate koolide lõpetanute segakoor, Eesti raadio, segakoor Teaduste Akadeemia ja Tallinna Polütehnilise Instituudi meeskoorid. Auvalvesse asuvad pioneerid, need, kes võib-olla kunagi ka viise tegema hakkavad ent juba uutmoodi. Siinjuures meenuvad Villem Kapi ütlemised aasta tagasi. Iga tõeline helilooja läheb alati kaasa, progressiga on opositsioonis, reaktsioonilise elufilosoofiaga näeb elunähtuste kulgemist revolutsionääri pilguga. Igal tõelisel heliloojal on ta ja sundimatu soov luua novaatorliku mitte ainult väljendusvahenditel vaid ka sisuliselt. Sest talle pakub iga uus heliteos suurimat rahuldust vaid siis, kui ta sellega on avastanud. Ka uue Lovaatoreiks aga osutavad esmajoones talendid kes taluvad aja pulssi kelle koonilised alused on tugevad. Kes tunnevad uue sünni ja arengu seaduspärasusi nii ühiskonnas kui minevikku loomingulises pärandis olles. Kuulajaskonna esteetilised vajadused uuenevad pidevalt. Ja me ei tohi unustada seda, mida ootab neilt rahvas. Ja seda sisendas Villem Kapp oma kõikidesse õpilastesse. Tema töö on rikkast vilja kandnud. Seda kinnitab endiste kasvandike praegust tunnustatud heliloojate Ülo Vinteri, Harri Otsa, Lembit Veevo, Gunnar Pedraudse Helmut Rosenvaldi ja paljude teiste looming. Mikrofoni teete küünlatule, valgel, astub endiste õpilaste nimel. Arvo Ratassepp. Alles see oli, kui siit kontserdisaalist sa saatsid viimsele teekonnale, hüppas saare lauliku. Täna seisame sinu Sarga ees. Jälle leinavad Suure-Jaani lepad, kurdavad kuused ja kaebavad Kased. Kui sageli ja suure hellusega rääkisid oma sõpradele ja meile oma õpilastele, oma kodukohast, Suure-Jaanist? Olime sul sageli seal külas. Käisime lõha vere linnusel. Tallasime Lembitu radu. Ja seal mõistsime. Kuskohalt võrsub sinu muusika rahvalikus, arusaadavus ja optimis. See võrdlus Suure-Jaani rahva lihtsate inimeste südamlike inimeste seast. Neil rasketel päevadel jääb meile toeks sinu suure hingusega helilooming. Jääb toeks mälestus sinu suurest südamlikust abivalmis sirgjoonelisest, helgest kujust. Aga ühtlasi tuletab selle meile meelde kaotusevalust ja asendamatust. Hüvasti, kallis õpetaja, kolleeg ja helimeister. Ooperi Lembitu tegelaste nimel astub autori Sarga ette. Jaa. Hüvastijätt helimeistri ja õpetajaga siin selles saalis kus kümneid kordi on kõlanud tema laulud ja orkestripalad kus ta oli alati nii küla nimi kus alles pool aastat tagasi kõigil ühtrite särades lauldi tema juubelil paljudeks aastateks, elagu. Rahvas luukspaleeri. Ja oma kolleegide õlgadel. Vaadelgem koos ja kuulaja neid, kes austavad oma viisi sepa väikemees, nina püsti ja huuled pruntis. Kes alles tulevikus hakkab laulma Villem Kapi laule. Pärlimütsis nooruk, kes võib-olla üldlaulupeol esmakordselt laulnud Villem Kapi viise. Töömees tehasest kellete Villem Kapi laulude kõlaks. Ja hõbehall mees, kes mäletab hästi Villemi vanaisa Joosep Kapi. Niisama mitmepalgeline on elukutsete register. Sest Villem Kapp talus aja pulssi tundis uue sünni ja arengu seaduspärasusi. Ja kirjutas nii, nagu rahvas temalt ootas. Raekoja vana Toomas lööb kolm lööki. Õppeasutus, kus Villem Kapp aastaid õpetas noori muusikat armastama muusikat tegema on leinarüüs. Üliõpilaste auvalve võtab leinarongi vastu Suvorovi puiestee algusest. Õpilaste õlgadel peatutakse riikliku muusika- ja teatrikunsti instituudi ees. Konservatooriumi Lipp kummardub Sarga kohal. Viimane au sulle, meie õpetaja. Kõikidel akendel põlevad küünlad. Tundub nagu oleks linnamüra taganenud kuhugi kaugele nagu päikegi häbeneks oma valgust. Ja vanad pärnad unustanud et varsti tuleb kevad. Just see kevad, millest helilooja palju kordi laulnud. Meenub varasemaid kohtumisi rahvakunstnikuga. Ükskõik millest me ka. Alati jõudsime inimeste ja tema kodupaiga rahva juurde. See oli nagu magnet, mis köitis. See oli teema, milleta vestluses läbi ei saadud. Ja kui teretulnud oli ta kõikide Lõuna-Eesti kooride juures ja mitte ainult seal. Ent sinna kiskus nagu Villem Kapp ise tavatses öelda. Kodupaiga rahva juurde läheb ka helilooja viimne tee. Villemi vanaisa Joosep Kapi poolt üle 70 aasta tagasi asutatud Suure-Jaani ilmatari koor võtab kodumulda pöörduva rahvakunstniku vastu. Tema enda viisidega. Väikesed suure Jaapanit on tabanud raske kaotus ja suur lei. Meie keskel ei ole enam meie head sõpra. Meie pruut, abimees Villem Kapi. Hüvasti, kallis sõber, sinu suur vaimustaja, sinu loomingu. Eeskuju muistne vabadussangar Lembitu kutsus ema Lehola lauliku oma juurde. Meie kallis helimeister kodukandi laulu loomi ja miks nii vara, vaikis viisi. Kannel, kallis jäi küllalt. Koos meil olid kaunid päevad, laulurohked pidupäevad veeres viisi järve kaldal. Latsime halvial, möll. Sõnades sõprus lehis, sitane. Kes mitte, ainult oma kitsad kolleegide ringis sõprade ringis. Oma sisuka loominguga. Meie kõikide südamesse ja meeltesse ikka ja alatiseks. Kevadtuuled vohavad vaikival Suure-Jaani kalmistul. Puude kohin paneb värevalt tuksuma küünlaleegi kuid ei kustuta. Armastusega, on nad sinna seatud. Ja kunagi ei rohtu ega lähe hange, tee siia kandma. Telepõlevad küünlad. Ent terve oma lühikese elu andis Villem Kapp ju kevadele. Andis korrusliku puhanguga, andis nakatava hoo ja temperamendiga. Tema looming jääb rahvale kevadele. Päikesele elule.