Mina lood. Minul läheb ju päris hästi, ta on koolis tubli ja ilm on ka ilus. Aga tuju on mina täiesti nullis. Sest liisija Lotte, kes senini on olnud mina väga head sõbrad ei ole seda enam. Mina on nendega riius. Kodus läheb tuju veidi paremaks, sest ema teeb pannkooke. Kuni koogid valmivad, lõpetab mina vend mardile värve. Mis maitse on värvidel. Aga kui koogid söödud, tuleb riius olemine jälle meelde ja meel läheb jälle mõruks. Miina lood. Tere. Kuidas sina elad? Mina elan tegelikult päris hästi. Ma. Täna liideid sinisilm ja sain matemaatika töö viie ja see oli klassi peale kõige parem töö ja. Tead, ma ütlen sulle otse välja. Hea tuju. Sa tead, miks? Ma mõnikord me ei saa oma sõpradega üldse läbi, tema ei tahagi saada. Näiteks nagu eile Mis tegelikult ei tahagi sellest rääkida? No olgu, ma ikka räägin sulle. Nii eile liivõ hästi, Sailm õhtul ja paneksin pärast kooli õue. Mart magas aias vankris oma õhtupoolset lõunaund ja mina läksin tänavale. Ja muidugi seal olid Sofia ja siis veel Liis ja üks suur tüdruk ritta. Mulle see Rita ei meeldi, mitte kunagi ei tea isegi, miks ta on juba päris vana ja noh, ma arvan, et ta on juba umbes 12, kui ta mängib ikka kogu aeg meiega. Kuigi mina, Sofia-Liis me oleme kõik kaheksased ja meil on omavahel nii palju mänge, mida teame ainult meiega. Aga Rita tuleb ka alati meie mänguy hakkab ülbitsema. Näiteks talle meeldib kõigile nii-öelda, mis kõik peavad tegema, aga mina tahan hoopis seda teha, mida mina tahan teha. Ja ma ei taha olla selline nagu ritta ütleb. Siis eile, kui ma ning juurde läksin, siis ma nägin kohe, et Sophie on hoopis teistmoodi näoga sellise näoga, et nagu ta ei vaadanud mulle päris otsa ja ma sain kohe aru, et neil on juba kolmekesi oma mänd ja nad ei tahagi mina hiljem juurde tulen. Ma ei tea, mis mängisin neil täpselt olija. Mind tahtnudki sinna minna, sest kohe oli näha, et siin täiesti igav ja noh, ja siis ma lihtsalt seisin seal aia ääres ja vaatasin natukene pealt ja mis nad teevad. Ja kujutad, Nad ei kutsunudki mind mängu, mina seisin seal nagu totakas teistegi Sophie ei ütelnud, et mina ei ootab last, tema tuleb ka mängu. Isegi siis, kui ma hakkasin ära minema, siis nad ei ütelnud ka mitte midagi. Ja siis ma sain aru, et seda, mis me oleme Sophie Liisiga üksteisele lubanud, ei ole enam üldsegi olemas, kui Rita on mängus. Meil on ju Sophie Liisiga täiesti salajased tahtlased, mida me täidame elu lõpuni. Tähendab, ma arvasin, et me neid täidame ja teadmisi ütlesin, ma ei kutsu liidega Sophiet oma sünnipäevale, mis siis, et mul on juba kutsel valmis. Ma kutsun sinna kõik oma sõbrad, aga mitte mingeid sofisidel Liise sinna küll ei pääse. Kõik lapsed saavad sealt kingitused ka. Aga tead, mis mul meelde tuleb, sofis sellest sama Soffi sõbra päevik on minu käes. Siis ma ei usu, et ma talle seda üldse tagasi annan. Ma vaatan veel, võib-olla ma annan, aga võib-olla ei anna ka, ei tea. Ma lugesin, mis asju Liis on sinna nende kohta kirjutanud. Kujutad ette, mis ta oli pannud parimaks bändiks, Ice Cream mingi jäätisebänd siis lemmikraamat oli, tal? Ei mäleta, tal vist polnudki lemmikraamatut. Siis lemmikfilm. Lotte? No Lotte, Lotte meeldib mulle ka, aga mis siis? Ja ma ei mäleta, mis tal seal kõik kirjas oli. Aga mulle tundusid need vastused kohe imelikud. Kohe siis, kui ma neid lugesin. Igatahes kui Sofi ise minu juurde ei tule ja andeks ei palu, siis ta lihtsalt oma sõbrapäevikut tagasi ei saa. Kui ma koju läksin, siis Mart istus köögilaua teel oma istetoolis köögis laua peal. Ei oska veel toolist ära tulla ja kõrgelt laua pealt maha kukkuda, sellepärast ta tohibki seal istuda. Aga kui mina mõnikord korraks oma tagumiku lauale toetan, siis ema minestab kohe söögilaual. Mardi läheb ema laua peal näiteks mingi ludiga käteta seda lutsiks ja siis laseks emal igasuguseid asju teha. Tundsin kohe, kui ma koju jõudsin, et igal pool on hästi hea lõhn sest ema küpsetas parasjagu pannkooke. Tavaliselt me teeme pannkoogilaupäeva või pühapäeva hommikul, aga seekord ta tegi neid erandkorras ja nendest tulid täidetud pannkoogid. Selleni kahte singi-juustu ja banaani meesoolased olid head ja magusad olid ka ajad minu lemmiktoit. Niikaua kui ema küpsetas, mängisin mardiga. Ma võtsin nelja värvi värvilist paberit. Ja siis kortsutasin ära sellist tulid siis värvilised lopsakad ja ma hakkasin mardile perre õpetama. Selle lapsevanemad ei õpeta talle siiamaani mitte midagi. Mina andsin talle ükshaaval neid Nuutsekaid ja ütlesin, et see on kollane. Siis ta võttis selle kätte ja panin kohe suhu. Maitses, mis maitsen kollasel. Kollasel on mee maitse või Indrunivaidze. Siis ma võtsin delt moodsak ruttu suust ära ei laguneks ja andsin talle punasena otsaka mardile maid, sega punane nagu mahlane tomat ja maasikad. Kas järgmine oli roheline hernes ja viimane värv, mida ma talle õpetasin, oli sinine. Aga mis maitse on sinisel? Ma olen saanud ainult üht-teist, sinist limonaadi ja sinine võiski olla selle limonaadi maitsega sest ma ei taha, sinine oleks. Lisan lemmiku sinihallitusjuustu maitsega. See värvide mäng mardile meeldis, seda esimest korda, naeris vaatas mulle oma õele otsa. Tegelikult mul on päris normaalne vend. Võrreldes Sofiga. Ja see oli pannkoogid valmis. Hima, andis mardile ka natuke moosi maitsta. Seda tegi sellise näo, nagu oleks talle kolm kilu kala korraga suhu topitud siis tal lutsu, siis ta seal sõi sedamoodi, täpselt sama kaua, kui mina sõin ühe soolase ja ühe magusa pannkoogi ära see sein suure kruusitäie piima otsa. Kui mul kõht oli täis, siis mulle tuli jälle meelde, et ma olen Sofiga riius. Mul tuli kohe tunne, et mu kõht on pannkoogiliiga täis. Pannkoogid on kõhus, kõvad. Natuke mul on siiamaani Gosse tunne. Äkki ma peaksin ikkagi talle selle sõbra päeviku ise tagasi viima. Ei, tegelikult ma ei vii. Tema ju ise ei helistanud mulle õhtul. Ja mida? T äkki on hoopis sina häid mõtteid? Mida teha siis, kui su sõber ei olegi enam sinu sõber? Mina lood kirjutab evakov, jutustab Külli Tee. Toimetaja Virko Annus kuulab omma jälle samal ajal. Mina lugusid aitavad teieni tuua aura, keskus ja tervise paradiis. Ninalood.