Kogu oma pika eluea kestel olen oma isiklikku elu varjul hoidnud. Tihti paluti mul oma mälestusi avaldada, kuid mina vastasin. Perekonnas peab ometi üks inimene olema, kes kirjutamisega ei tegele. Et ma seda nüüd siiski teen, selles on süüdi mu nõrk iseloom ja heasüdamlikus. Muusika toomas manni elus jutustatuna tema naise Katia poolt. Muusika oma smannide perekonnas olulist kohta. Minu mehe ema Juliamann oli väga andekas. Ta mängis hästi klaverit ning omas meeldivat lauluhäält. Sel ajal, kui ema musitseeris lubati poisil pealt kuulata niisamuti nagu seda tegi väike Hanno autobiograafilises romaanis Buttenbrokid. Toomes õppis ise viiulimängu ja püüdis loomulikult ka komponeerida. Ühe sellise heliteose pealkiri olevat olnud. Te ei suuda mind mürgitada, mis muidugi andis rohkem tunnistust tulevase kirjaniku fantaasialennust kui muusiku talendist. Ema kaudu õppis Toomas lugu pidama Richard Wagneri loomingust ning tutvus peaaegu kogu saksa laulude klassika vara salvega. Kui kirjanduslikud huvid maha arvata, oli muusika Toomas Manni elus esikohal. Vestluses oma sõbra, kuulsa dirigendi Bruno Walteriga avaldas ta ükskord arvamust, et veel kord maailmasündinuna sooviksite olla orkestri juht. Selle peale vastas Valter naljatades. Päris hea, et see sündinud juba käesolevas elus, sest nõnda on kõik parimas korras. Oma mälestusteraamatus kirjutab Bruno Walter, et muusika vallutas kirjaniku rohkem kui too ise aimas. Vähene aeg ei lubanud siiski reeglipärast harjutamist ja kuna toomas ei rahuldanud diletandi osaga, kinkis ta viiuli lõpuks oma pojale Michaelile. Klaverit polnud Toomas küll õppinud, aga ta improviseerin kuulmise järgi kõige meelsamini katkendeid Wagneri ooperist Tristan ja Isolde. Sügav muusika armastus läbis paljusid tema teoseid, eriti romaani doktor Faustus, mille peategelane, atriangle värk. Küün on muusik. Üldse kuulus toomas manni tööviisi juurde. Et ta romaanis vajaminevat materjali väga põhjalikult uuris. Doktor Faustuse kirjutamise ajal luges ta läbi palju muusikateooriaalast kirjandust. Mäletan, kuidas ta tutvustas Bruno Walterile peatükke valmivast romaanist ja kuidas too ei tahtnud kuidagi leppida väljendiga mille järgi muusika pidi olema õudustäratav deemonlik peaaegu et kuradi endaga liidus. Niisugusest tõlgendusest ei tahtnud Bruno midagi teada. Kuidas siis nõnda, kuidas võib midagi nii ülevat nagu muusika, mis tema ütluse kohaselt laseb lapsukesi enda juurde tulla sel viisil inimloomusele mõjuda? Minu vanematel oli külalislahke maja ja ka seal pöörati suurt tähelepanu muusikale. Meil oli ilus muusikatuba ja seal musitseeriti palju ja tihti. Hiljem käisin koos vendadega avalikel kontsertidel kadumas mann külastas kontserte reeglipäraselt ja tundis mind juba ammu nägupidi. Päriselt tutvusin alles hiljem. Mäletan sellest ajast ühte kirjanduslikku seltskonda, kus meie võõrustaja esines tšellopalaga, mille pealkiri oli tuumasmann. Minu arvates oli see küll väga kummaline muusika ja seda kuulates valdas mind taltsutamatu naeruhoog. Nõnda toimuski esinemine minu naeruga pooleks. Minu isal polnud kirjanduslikke huvisid, kuid seevastu jagas ta väimehega sügavat austust Wagneri vastu, keda ta isiklikult tundis. Võib ütelda, et ma kasvasin koos Wagneri muusikaga Üheteist aastaselt tulin esmakordselt ooperi Nürnbergi meisterlauljad etendusel ja kõik mõtlesid, laps jääb seda kuulates kindlasti magama. Aga mina olin hoopis kurb, kui etendus lõpes. Thomas Mann oli terve oma elu Wagneri muusika mõju all. Mäletan, kuidas me 1953. aastal Milanos väga heale Vello lavastusele kaasa elasime. Koju jõudnud, ütles äkki mu mees. Pane korraks mängima plaat Parcifali vahemuusikaga. Seda kohta Wagneri ooperist kuulas ta eriti meelsasti. Muusika lõppedes lisast omas. Nõia Verdi muusika on ju päris ilus. Agassell. Juhuse või saatuse ette määratluse tõttu sõitsime 1933. aasta veebruaris välismaale, kust me enam tagasi ei pöördunud. Fašismi võimuletulek oli juba siis ette näha, kuid Toomas ei tahtnud enneaegselt emigreeruda. Ta pidas seda sammu signaaliks, et ta natside võitu usub ja nimelt sellist signaali ei tahtnud anda. Olukord ise aga sundis meid võõrsile jääma. Toomas Manni oli Richard Wagneri 50. surma-aastapäeva puhul palutud esineda rea ettekannetega Amsterdamis, Brüsselis ja Pariisis. Enne ärasõitu oli mu mees sama ettekandega esinenud ka Müncheni ülikoolis, kus teda väga hästi vastu võeti. Aga mõne kuu pärast tuli fašism võimule. Sel puhul ilmus ajalehes Richard Wagneri linna Müncheni protest millele olid kirjutanud alla kõik juhtivad kultuuritegelased. See oli ennekuulmatu kihutuskõne toomas manni vastu ja sisaldas muuhulgas ka sellise lause. Ei luba oma püsiva väärtusega vaimuhiiglast Toomas Manni taolise isiku poolt mustata. Ometi õhkus Toomas Manni artiklist vastu suur armastus Wagneri isiku ja tema muusika vastu. On ka ägi. Kuulsa dirigendi Bruno Walteriga tutvusime väga naljakate asjaoludel. Elasime tookord lähestikku ja tema tütred käisid koos meie kahe vanema lapsega Eerika ja Klausiga samas koolis. Me ei tundnud Valteritel isiklikult. Aga ühel päeval helistas ta mulle, tutvustas end ja ütles. Proua mann, see ikkagi ei lähe, et teie, Klaus, minu Kreetet pätsidest kisub. Vastasin muidugi, et ma räägin oma pojaga ja edaspidi seda enam ei juhtu. Meie neli suuremat last käisid alati koos ja olid ümbruskonna laste hulgas hästi tuntud. Korpidima mees südamest naerma, kui temale pargis rism lapsi kisades vastu jooksis. Manni lapsed tulevad manni, lapsed tulevad. Tookord said nad Bruno Walteri tütardega sõpradeks ja korraldasid hiljem ühiseid näitemängu õhtuid mille üle meie täiskasvanud päris tõelisi kriitikaid kirjutama pidime. Minu noorem poeg koloo oli alles kaheksaaastane, kui ta esines leinarüüs daami osas lesingi draamas minna fon Barnhelm. Mul on tänaseni meeles lause tema etteastest. Võtke vastu oma tasu ja minu pisarat. Seda oli tõeliselt naljakas kuulda. Bruno Walter dirigeeris niinimetatud akadeemilisi kontserte ja ta oli väga temperamentne ning meeldiv inimene. Muusika täitis terve tema elu ja mul oli vahel isegi raske aru saada, kuidas teda nii kaasa kiskuda. Viis. Esinedes uue kavaga oli ta sellest alati jäägitult haaratud. Ja meile külla tulles võistled tundide kaupa klaverit mängida ning laulda pöörates seejuures meie tähelepanu eriti ilusatele kohtadele. Toomas Männiga olid need teiega üheealised ja neid kaht haruldast inimest sidus aastakümnete pikkune sõprus, mille ühenduslüliks oli muusik. Emigratsiooni aastatel Californias puutusime kokku veel paljude muusikutega nagu Artur sönberk, hantseisler Gustav Mahler ja teised. Richard Straussi tundsin ma juba oma vanematekodust ja mu kaksikvend Klaus, kellest sai samuti muusik tundis tema vastu suurt austust. Toomas mannid solvas omal ajal väga, et Strauss koos teistega protestikirjale alla kirjutas. Kahtlematult toimis enamik nõnda kodanikujulguse puudumisest ja mittetõsiste veendumuste põhjal. Ometi ei tahtnud Toomas pärast teda enam ühegi allakirjutanu-ga kohtuda. See oli tema helbunkt, kuigi ta muidu polnud kergesti, solvub inimene. Hans äisleriga oli ta näiteks tihti eriarvamusel. Omavaheline vestlus pakkus mõlemale suurt lõbu. Hitler oli sageli meie külaline ja ta kritiseeris teravalt vaagenerit tolle efektide pärast muusikas. Vaidlus puudutas kahans Fitznerit, kelle ooper palestiina mu mehele väga meeldis. Keda esleraga pidas, moest läinuks. Kõigest hoolimata oli neil omavahel huvitav olla. Aisler oli väga erudeeritud inimene, tulvil vaimukusi, seltskondlikust. Vend. EMS Helge. Koor. Tuur tungla teoses Ubud in siis ei no olen siidi Claudhemgi fašlunud mööda. Ass olla Allen vas soomsaal. Gustav Mallerit tundsin samuti juba lapsepõlvest. Mäletan, kuidas me kord Klausiga tema kaheksanda sümfoonia peaproovil viibisime. Maaler vajas mingit muusikainstrumenti, mis tema orkestris puudus ja mida tuli ooperiteatrist laenata. Seekord öeldi talle ära, kuna teater väes teise maaler laskis vastuseks teatri direktorile palju tervisi saata. Ja edasi öelda, et oma sümfooniat juhatab ta niikuinii. Toomasmann nimetas maaklerit tõeliseks suureks inimeseks. Minule jättis ta erakordselt tugeva isiksuse mulje, mida on isegi raske defineerida. Gustav Mahler oli suremas, avaldasid ajalehed iga paari tunni järel Pillet lääne helilooja tervisliku seisundi kohta. Nõnda suur oli austus tema vastu. Toomas Mann kirjutas parajasti oma novelli Surm Veneetsias. Ja tõepoolest on Gustav Ashen Bachi välimuses palju ühiseid jooni. Gustav maalek. Artur Schellenberg oli iseloomult vähem meeldivam. Näiteks ei lubanud ta oma külalistel suitsetada, mille tõttu mitmed kirglikud nikotiini austajad, ent tema puhul ebamugavalt tundsid. Üldse oli nende perekonnaelu tormiline. Schönbergi oli kaks vallatut poisijõmpsikat, keda võis alati oodata öösärgi väel külalistuppa tormavad. Ainuke võimalus neid paigal hoida oli luba vanemate sängis lamada, kus vanem õde siis nende järelevalves. Hiljem sai ühest pojast kolledži parim tennisemängija, kes võitis mitmeid auhindu ja Schönbergi oli selle peale muidugi väga uhke. Tema enda muusika polnud Ameerikas eriti populaarne. Kõrt kohtas ta jalutuskäigul abielupaari, kes heliloojad teraselt silmitsema jäid. Ja möödaminnes kuulis ta noort naist ütlemas. Vaata, see oli Schönbergi isa. Vanemas eas oli Schönbergi väga ebausklik eriti Cartist arv 13. Schönbergi oli nimelt südamehaige ja uskus kindlalt, et ta mõnel sellisel kuupäeval sureb. Ta oli siis erakordselt rahutu ja õhtuti pidi naine tema kätt hoidma, kuni kell oli keskööd löönud. 1951. aasta 13. juulil toimus kõik samal viisil. Pärast viimast kellalööki tõusis sönberg, et voodisse heita. Tema naine läks kööki, et valmistada meheliga õhtust jooki. Tassi üles viinud, leidis ta mehe elutuna. Magamistoakell näitas paar minutit enne keskööd. Nähtavasti käis alumise toa kell ette. Võib-olla põhjustas äkksurma ehmatus selle üle. Saatuslik kuupäev polnud veel möödunud. Ma soovisin ikka, et mu lapsed valiksid mõne praktilise elukutse, kas arsti või inseneri oma, kuid seda ei juhtunud. Küllap mõjutas neid vanemate kodu atmosfäär, kuna me läbisime peamiselt loovisikutega nende Sai klausist, kirjanik Eerikast, näitlejatar aga Michaelist muusik Michal õpist Zürichi konservatooriumis viiulit ja läks hiljem ülevioolale. Ta oli väga musikaalne, oskas oma repertuaari peast ja oli omal ajal kaunist tuntud. Hiljem muutis ta siiski professiooni, õppis veel ligi neljakümneselt Harvardis Germanistikat ja siirdus tööle ordinatuuri. Keegi poleks võinud arvata, et Toomasmann hoolimata raskest operatsioonist, mille ta 70 aastaselt läbi tegi veel kõrges vanuses teovõimelisena püsib muusika vastu, tundis ta elu lõpuni Vaidmatut huvi. Esinedes oma viimasel eluaastal, kodulinnas Lübeckis palus ta enne seda orkestrile mängida avamängu Wagneri ooperist loeng ring, mis oli juba poisipõlves üks tema lemmikteoseid. Ettekanne lõppes samuti muusikaga ning pärast seda istusime veel südaööni sõpradega koos. Ta oli ju nii rõõmus aukodaniku nimetuse saamise eest kodulinnas. Pärast neid pikki aastaid, mil sünnimaa oli tema jaoks suletud.