Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa, võta mulle Eesti ning eesti lugu. Tere. Igal eestlasel paguluses on oma lugu tõdemus professor Jüri Kivimäe nädal tagasi esimeses saates Eesti ajaloolasest arhivaarist Vello helgist. Vello helkali Taani kõrge ametnik, kellele oli tähtis olla eestlane, kes elas Eestis toimuvale kaasa elu lõpuni 2014. aastal. Taani sattus Vello helk sõja lõpuaastail Saksa sõja pääst. Orpheus ülikoolis oli tema esimene teaduslik töö talurahva olukorrast Eesti- ja Liivimaal. Hiljem huvitus ta 16. sajandi kuulsast sviidist Antonio posseviinast. Doktorid töö teema oli vastureformatsioon Skandinaavias ja Norra Yes, õid, Laurentsius, Nikolai nor veegus. Aga jesuiitide tegevust Tartus. Kuidas valmis raamat neist ja mis on selle tähtsus, selle koha pealt jäi jutt pooleli. Professor Jüri Kivimäe jätkab, minu nimi on Piret Kriivan. Raskepärased ja materjale esitused, et Vello Helgi niisugune käsitlus nor veegusest on väga-väga hästi struktureeritud ja väga sobiv nagu väitekirjana. See uurimus sai väga hea vastuvõtu osaliseks. Väga palju retsensiooni positiivset retsensiooni tuli. Puule viimine võttis palju rohkem aega, kui võib-olla helkis. Algul mõtles ja silmus saksakeelsena pealkirja all Teisu iidne in Dorpat alles 1977. aastal. Kuid see tuli kindlasti kasuks, et seal natuke venis. Stahli mitu korda Roomas käinud materjali leidis juurde Viinist, arhiivist Brüsselist. Ja see pole mingi saladus, et ka mõningaid materjali sai ta kirja teel Eestist Tartu raeprotokollides, pola aegsetest protokollidest, mida talle üks lähedane kolleeg aitas, aitas otsida. Nüüd. Milles seisneb selle uurimuse väärtus, mis, mis on see, miks ja süvitada raamat nii oluline on? No esiteks muidugi seda, et siin oli nagu uus allikmaterjal otse jesuiitide ordu keskarhiivist kasutusele võetud kirjavahetus algsed ja sõitude Tartu sõitjad, aasta aruanded, mida varem küll 1000-ks 25. aastal oli publitseeritud Riias, aga need olid need nõndanimetatud ametlikud jesuiitide kolleegiumite vaheliseks nii-öelda lektüüriks mõeldud väljaanded. Need, algsed, originaalsed, see on nüüd esimene asi. Teiseks, ta läks muidugi kaugemale palju-palju kaugemale ja võimalusi oli palju rohkem kui näiteks enne teist maailmasõda Eestis töötanud väga andekale ajaloolasele Nicolás toimut Loonel ja Tartu Ülikooli filosoofia õppejõu Eero Loone isa ja ajaloolase Leida Loone abikaasa, kes noorelt suri kahjuks. Nii et seal on, on ka mingi järjepidevus olemas. Nüüd aga semis, Vello helk saavutas esiteks punkt seda. Ta näitas seda, kuivõrd oluline oli ühe juhtiva Itaalia suidi Antonio posseviino roll kogu selle katoliku misjoni ülesehitamisel 16. sajandi lõpul. Teiseks, ta näitas detailselt ja faktirohkelt ära, kes olid need jesuiidid, kes saabusid Tartu kuidas nad liikusid edasi-tagasi. Helgil oli alati suur huvi kirjanduse vastu, milliseid raamatuid toodi kuni selleni, et 1585. aastal trükiti katoliku katekismus Vilniuses ja see oli, et see oli Anthony possewino suur saavutus, nii et see sõitada suured teened eesti kõria sõna edendamisel on kindlasti üks suuresti me, mida me teame, on tänu tänu Vello Helgi uurimisele. Nii et see monograafia oli, oli väga oluline, mul oli rõõm seda tutvustada ja retsenseerinud ajakirjas. Keel ja kirjandus omal ajal tähendab, nõukogude ajal Siis üsna kohe, kui see valmis Jah, paar aastat pärast seda, nii et, et mingisugust ma küll ei mäleta, et mul oleks keegi kutsunud mind välja kuhugi Glavliti tähendab tsensuuri ja öeldud, et kuulge, te ei tohi kirjutada seda teist ja kolmandat, ei, see läks suhteliselt hästi läbi. Nüüd hiljem kui sellest raamatust veel rääkida, siis nii hilja kui 2003 ilmus eestikeelses tõlkes Ilmamaa kirjastusel ja ma kirjutasin kunagi natukene, aga jäigi see niisugune. Paar retsensiooni tulid, et ma kirjutasin sellest, kui, kui Vello helgib kojutulekust. See oli nagu väga hea soovitus. Ma võiksin nuriseda seda eriala tundvana, et tõlge ei olnud kõige kõige täpsem, seal on vigu ja on sees päris palju jäänud ja millegipärast ma tulen ka nende põhjuste juurde hiljem tagasi. Vello helki ise ei olnud. Ma ei tea, nii väga valmis seda uuesti eesti keeles läbi kirjutama, nii et see on tõlgitud. Sega siis saksa keelest tõlgitud eesti keelde ja mingeid parandusi ta tegi, aga no nii või teisiti tähendab meil on see raamat eesti keeles olemas. Kuigi jah, saksakeelne teos on, on autentsem ja, ja täpsem. Nii et Need kaks nagu olulised, aga ja L1 märgib alati, et tema arhivaari ameti töös oli, oli ette nähtud uurimistööks isiklikuks uurimistööks kaks seitsmendiku tööajast. No seda nüüd välja mõõta, väga keeruline, aga seda ta mitu korda korranud kaks, seitsme Kendiku. Tegelikult oli ta ta ja kirjavahetust olevat ta sageli kirjutanud hommikul enne tööle minekut ja, ja oma uurimistööd tegi õhtul hilistel õhtutundidel. Nii et seda Ta oli küllaltki palju, nii et kõik see, tema järgmised tööd, ajaloo uurimine toimus nagu nii-öelda ameti töö kõrvalt liitlassinna sisse kaks seitsmendiku tööajast. Siit on üsna loogiline, mis, millest, millises suunas ta liigub edasi. Ta liikus edasi nüüd taanlaste ja norralaste välisülikoolides tehtud õppereiside puhul alates juba 16. sajandi lõpust ja seitsmeteistkümnendal sajandil. Selleks, et neid barreise üliõpilaste reisimist selgitada hakkas ta tegelema niisuguse valdkonnaga, mis tundub esialgu naljakas, aga need on noorte üliõpilaste albumid, reisialbumid. Reisialbumid on huvitav ja väga vana ja niisugune kultuuriajalooline nähtus, mis ulatus veel nõukogudeaegsesse ülikooli või tähendab nõukogude aega välja. Nüüdseks on vist täiesti välja surnud, need olid salmikud salmikud, kus siis kooliajal kirjutati pühendusi sisse vastastikku ja, aga minu teada enam tänapäeval seda asja ei ole. Võib-olla Facebook'i postitused, pildid koos allkirjadega? Ja vot seda ma ei tunne, sest mul ei ole Facebookis tegemist ja ma võib-olla seal mingi paralleel, mis tähendab ja et nüüd plahvatuslikult laienes Helgi, niisugune noh, tahel leida siit ja sealt üle kõigist nendest ülikoolidest Euroopa ülikoolides käinud, nii, ta reisis palju, ta hankis palju materjale ja ta saavutas Niklus kohutava andmebaasi, nagu ma tänapäeval ütleme nagu näiteks ta reisialbumite sissekannetes. Ta sai kokku kuskil 35000 sissekannet mis on ju hämmastav. Ja 1000 987. aastal ilmus tal siis esimene see suur monograafia, mis käsitles sistani Norra üliõpilaste reise aastatel 1000 vist 36 kuni 1660, see on siis juba 16 17 sajand. Ja seal on 3600 nime, gootmatrikliga eriliselt niisugune faktirohket ise ja noh, lausa käsiraamat. Ja 1991 ilmus tal järgmine osa, mis oli täpselt samamoodi ja nutta, siis ta jõudis ühte sellisesse valdkonda, kust neid uurijaid oli rohkem seal täiesti rahvusvaheline valdkonda reisid, ma ei nimeta sinna unustame hetkeks salmikud või need reisialbumid. Aga need ei ole päris salmikud, vaid need, kes üliõpilased reisisid ja lasid sisse kirjutada, kus nad viibisid. Aga kogu see kommunikatsioon, kultuuriline kultuurivahetusülikoolides, õppimine oli tollal väga populaarne uurimisvaldkond ja ma ütleksin, et isegi tänapäeval. Nii et see oli niisugune suur töö, mis, mis lõppes suurte raamatute avaldamisega ja nende mõjusid on tunda ka Eestis, ma tulen selle juurde natuke hiljem tagasi, kuidas tema mõju ulatusid ka Eestisse, selles mõttes. Nüüd muidugi. Tal süvenesid siin ka kontaktid mitmel pool Euroopas, ennekõike Saksamaal. Samas sai ka üks niisuguste üksikute niuksed akenea loogiliste faktide nuku suurepärane tundja, asjatundja ja paljud tema teema pisikesed kirjutised ka Baltikumi käsitlevate üliõpilaste kohta ja inimeste kohta ilmusid tema ilmusid Saksamaal ajakirjas Ostoycze Familjon kunde. Tal oli väga lähedane kolleeg seal Roland Seeberg, helverfelt Tartu Ülikooli kasvandik, baltisakslane ja, ja sealt siis süvenes tema huvi ootamatult ka näiteks Saaremaa asjade kohta. Ja ma mäletan, kui me Stockholmis riigiarhiivis kord kohtusime, siis, siis ta uuris seal Kuressaare Gümnaasiumi ajalugu. Rootsi ajal see lõppeski suure monograafiga, 1009 89 Kuressaare linna kooli ajalugu, Taani ja Rootsi ajal ja terve rida teisi selliseid asju, niiet. Ja see raamat sai väga sooja vastuvõtu osaliseks, aga ma ei tea, kui palju neid inimesi on, kes tänapäeval seda Kuressaare linna kooli ajalugu Eestis loevad, pealegi kui saksa keele oskus ilmselt või tuntavalt peaks langema, ma ei tea. Veel üks valdkond võib olla, sest et nüüd hakkab, tuleme, me hakkame jõudma tema võitlevate momentide juurde. Sest et Taanis olles oli ta muidugi pidevalt valvel selle üle, et kuidas Baltikumi või tema vana kodumaa Eesti kohta või Eesti NSV kohta, mida kirjutati ja, ja kuidas on need olud. Tal tuli pidevalt kirjutada oma arvamusi, sest ka Taanis oli nii pahempoolsete ajakirjandust kui ka parempoolset ajakirjandust. Ja lõpuks, kui ta oli väga veendunud, et Nõukogude Liidu poliitikat kiitev Taani ajakirjandus on sügavalt valesti aru saanud Baltikumi asjadest siis ta kirjutas, ta on laste harimiseks lühikese kompaktse Eesti ajaloo ülevaate eestlasi stuurie, see ilmus 93. aastal, läks väga hästi läbi. Muidugi see sattus sinna, selle suure Ida-Euroopa poliitilise pöörde aega suure pöörde aega. Seal tuli siis kordustrükina veel ja üldiselt vaid see raamat väga hästi vastu, seda nüüd eesti keelde tõlgitud ei ole ja ma ei oskagi öelda, kas selleks oleks olnud vajadus või mitte, sest oli kirjutatud taanlastele ennekõike selle valgel võiks ju nüüd mõelda, et et kas ta oli nüüd üksikvõitleja Taanis ainult ja kuidas siis selle Eestiga oli tema lähedased Kodused olid jäänud Eestisse ühenduse võtmine, see on jälle omamoodi saaga paljude väliseestlaste ajaloos, millal esimest korda võeti ühendust, kuidas võeti ühendust, kas saadi kontakti või ei saada, kas kuuldi otsinguid raadiost või mitte. Ema ja õde olid Võrumaal. Eestisse jäi palju koolikaaslasi koolivendi ja õdesid. Aga mõned neist läksid olid paguluses, kellega ta oli ühenduses. Esimene kord oli üritanud vist 54. aastal kirjutada, no nagu paljud tegid võõra nime all oma emale. Aga sellest ei ole mitte midagi, ta hiljem ei suutnud teada, kas, kas see kiri jõudis emani üldse või ei jõudnud. Ja järgmine kord ta kirjutas siis alles 58. aastal ja kirjad emaga või kilevaatuses emaga taastus niimoodi või nii, ema vastas talle, aga see, see jäi lühikeseks, sellepärast et tema juba vist 59. aastal suri. Nii et millal need teised kontaktid tal algasid, see pole päris selge, kui tulla tema uurimistööde juurde tagasi ja ma osutasin sellele Tartu jesuiitide ajaloo uurimise abile Sist. Seda, seda ma tean, see oli, oli Tartu Ülikooli geograafia ja aja loobidega dotsent Leo Tiik ilmselt üks varasemaid, kes talle Eesti ajalooarhiivist materjale otsi starti sõita tähele kohta ja ja olid üldse väga lähedased oma kirjavahetuses. Seda kirjavahetust ma ei ole näinud muidugi, ma ei tea, kus on Vello Helgi isiklik arhiiv, ka seda, mitte siis veel nisu, huvitav kontakt oli tal teatrimees Evald campusega Vanemuise, sest kindlasti palju veel tema jahtlema koolivendi ja mis nüüd hakkasid nad peale ja siis suurem hulk nooremaid ajaloolasi. Mul ei ole jäänud muljet, et minu tolleaegsete õpetajate professoritega Tartu ülikoolist oleks tal olnud mingeid lähemaid kontakte, mis tisse siiski aitäh. Ja nooremad ajaloolased hakkavad peale. No ennekõike ma nimetaksin arvuteering kes noh, on hämmastavalt suure töö ära teinud üliõpilaste reiside ja matriklid puhul ja siin oli Vello helgil nagu nagu Eestist tõeline niisugune kolleeg ja ja koostööpartner. Ma arvan, et ring oli, oli väga, suuresti sai abi Vello helgelt ja vastupidi ka nii kontaktis olid paljud veel Ivar Leimus siis Liivi Aarma, haridusajaloo uurija, Enn Küng, Rootsi ajalootundja ja uurija. Siis ma mäletan nooremat ajaloolased Piia Pedak mäe, kes Taani ajaloolase ja taani keele õppis ja spetsialiseerus ja no ma ei, ma ei saa eitada ka, et mul tekkis üsna varakult kontakt temaga. Ma kirjutasin doktor või selle ülikooli lõputöö kirjutasin Tartu jesuiitide kolleegiumi ajaloost. Üks suur tööõnnetus. Aga ta tundis huvi siis ikkagi Eesti noorte ajaloolaste vastu ja ta isegi tegi ju stipendiumi ajaloolaste jaoks. See ongi niimoodi, et me tegelikult stipendiumi puhul olime, kasutasime seda stipendiumi ja, ja no ma ei tea hiljem, mis sellest sai kõigest aga, aga stipendium töötas, nii et ma olen selle stipendiumiga töötanud Taani riigiarhiivis Saare-Lääne piiskopkonna materjalidega ja see oli, see oli suurepärane võimalus. Nii et siin on jah, üks üks gruppa nooremaid ajaloolasi oli temaga väga, väga, väga pingeline kirjavahetus kogu aeg ka rääkimata sellest, et mitte ainult kirjavahetus ja mitte ainult stipendiume, vaid ta saatis ju erialase kirjanduse koopiaid ja raamatuid ja, ja väga paljudele neist see väga tõsine hiljem juba pärast pööret ja, ja noh, võib-olla elu lõpukümnendil muutustama kirja vahetata ringvel laiemaks. Ja need seal näiteks olid, oli Mart Niklus, kellega ta pidas väga tõsist ja kirjavahetust ja seda Mart Niklus ka ühes ühes Kuke konverentsil peetud kõnes, mis ka internetis on olemas väga-väga-väga tõsiseks pidanud. Jaan ehk Johni piisata. Kelle lahkumise järel minule teadaolevalt on Helgi väga suur kirjavahetus, on kirjandusmuuseumis näiteks nii et see annab lihtsalt aimu, et oli ääretult suur kirjavahetus, mida tänapäeval ei oska päris hästi mõõta. Ja hiljem, kui tema kõrva kurtustada hakkas tõsiselt ahistama, siis ta kirjutas peamiselt arvutisse arvuti teel. See on huvitav, sellepärast et muidu ju tavaliselt arvatakse, et vanemad inimesed on, on, on nii konservatiivid oma arvutitööga, aga aga kui riigi käsi eriarhiiviametites, Kopenhaagenist tulid kasutusele suhteliselt varakult personaalarutlused, siis, siis läks selle muutusega väga rõõmsasti ja innukalt kaasa. Ja see aitas teda. Nii et oma elu lõpuaastatel oli ta minu arust küll üks kindlasti üks agaramaid internetikasutajaid ja, ja noh pidev meili ja välisEestis, seda on väga raske kokku võtta, selleks peaks vaatama tema isikliku arvuti kirjakasti, mis peaks olema kuivalt täis kõiki neid asju. Nii et ta ei tea, ma ei ja seda on nagunii, aga jah. Aga kui ta 93. aastal siis kirjutas taanlastele raamatu Eesti ajaloost, siis ta tundis Eesti elu vastu huvi ikkagi kuni elu lõpuni ja võttis sõnaga aktiivselt. No seda on isegi vähe öelda, ta oli. Ma ei oskaks nüüd öelda, kui ma mainin, et ta on nagu välisvõitleja, siis see võib kõlada natukene natukene, ebameeldivalt või sildistavalt, aga, aga tegelikult ta oli seda tema sõnavõtud eesti kohta pärast taasiseseisvumist. Lõputud kirjatööd ja kommentaarid erinevates väljaannetes, noh, algul Eestis, aga siis ka välisEestis väliseesti väljaannetes ta kirjutas loomingust, ta kirjutas akadeemias ta nõialõpuks Tunas siis mitmetes üksikväljaannetes, välisEestis näiteks sellistes väljendas nagu rahvuslik kontakt Stockholmis Toronto, Eesti elus ja eriti palju viimastel aastatel enne enne surma. New Yorgi Vaba Eesti sõnas. Seal ta oli, oli väga aktiivne kautor. See on keeruline küsimus, mis õieti teda ajendas teda võitlema? Eesti eest on minu meelest mahub üldnimetaja alla, kuidas siis väliseesti uude Eestisse suhtus või suhtub tänaseni. Ja see on poliitiline küsimus, milleks ma ei ole valmis seda pikalt debateerima ja noh, see vajaks võib-olla mitme inimese diskussiooni üheaegselt. Võib-olla oleks see väga vajalik, aga siin on eriarvamusi eri arusaamasid väga-väga palju. Ta rõhutas alati demokraatiat ja, ja Eesti vabariigi põhiseadust ja ja no näiteks tema tegi loendamatult palju etteheiteid Eesti ajaloolastele. Tema üheks üheks suuremaks peksupoisiks sai Magnus Ilmjärv oma uurimuste eest kõigepealt Pätsi ja Laidoneri ülekuulamisprotokollide raamatu eraldi raamatuna avaldamise eest ja hiljem muidugi tema suurteose eest ka samamoodi. Milles need asjad siis lõpuks seisid? Ta leidis, et et sündsusetu on otsida vigu ja tembeldada reeturiteks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri ajal, kui ei ole võetud vastutusele reetureid ja kurjategijad, kes needsid ja surusid alla eesti rahvast nõukogude okupatsiooni ajal. See oli tema niisugune põhiline sisemine vastuolu. On see on keeruline, see on poliitika, aga küsimus ennekõike ja ajalookirjutajatele tehtud etteheiteid, selleks võiks vaadata loomingus 96. aastal ilmunud kirjutist. Eesti ajalugu on mitmetahuline. Aga ma mõtlesin siia stuudiosse kaasa tema akadeemias 2001 ilmunud artikli, kas Eesti vabariik on 80 kolmeaastane? Pädev kõiki neid, seda selle artikli struktuuri nagu, nagu analüüsima, aga juhin tähelepanu, et, et ka noorema põlve ajaloolasest tekitas see, see see kirjutis sageli niisuguseid väga vastakaid arvamusi, et ja küsimusi, milleks võib alustada näiteks sellesama kirjatöö esimese tsitaadiga on möödunud ligi 10 aastat, see tähendab, ta on kirjutanud siis noh, seal on 2000 kirjutatud ta ilmus veebruaris 2001 nii-öelda siis veebruarinumbris, mis pidi 2001. aastal tähistama ka vabariigi aastapäeva on möödunud ligi 10 aastat Eesti taas vabanemisest küllalt pikka aega konstanteerida arengusuundi ikka õige. Näiteks räägiti 90. aastal, kui Eesti oli veel Nõukogude liidus palju Eesti okupeerimisest ja annekteerimisest sama Nõukogude liidu poolt 50 aastat varem ja mõisteti hukka tookordseid Moskva käsilasi. 10 aastat hiljem on see aga sama hästi kui unustatud, väga tugev väide. Seest hakati just selle kurva juubeli esile tõstma tollaste tegelaste ja nende järglaste positiivseid külgi. Johannes Lauristin olevat tema ilmsel liigse eestimeelsuse pärast omade poolt tapetud. Lõpuni seletamata väide ja Nikolai Karotamm olevat eestlaste kaitsmise eest karistatud mis põhimõtteliselt on nii. Johannes Ivan Käbin olevat olnud tark eestimeelne mees, Karl Vaino, lahe taat, kes püüdis kalu ja tahtis rääkida eesti keelt. Ja nii edasi. No need on poliitilise niisuguse kirjatöökindlad põhimõtted. Aga kui ta jõuab veidi hiljem järelduseni, et nii ei saa nähtavasti kirjutada mingit korralikku Eesti ajalugu, enne kui on kadunud okupatsiooni, aga ka ajaloolased, kes praegu püüavad konstrueerida poliitiliselt korrektset ajalugu, milles vaikitakse maha Eesti vabariigi aegsete kommunistide negatiivsem panus ja tõstetakse positiivselt esile okupatsiooniaegseid kollaborant? No teema, kollaboratsioon on talle väga kuidagi tundlik teema ja muidugi see on ka jällegi äärmiselt tugev argument, kui ta ütleb, et et ei saa üldse mingit korralikku Eesti ajalugu enne kirjutada, kui kõik okupatsioonitaaga, ka ajaloolased on lahkunud. Mis tähendab seda, et sellega siis nagu pühiti minema terve põlvkond või mitu põlvkonda ajaloolasi kes olid töötanud ja kõik muud täpsusta, mida ta mõtleb oma üldväitega või veidi hiljem, kui ta eriti nuhtleb eestlasi selles mõttes, et üks suur grupp kindlaid Eesti NSV pooldajaid arvab, et tuleb kõik unustada, sest polevat olnud mingit okupatsiooni isegi hundid keebees olevat olnud targad inimesed, kes teadsid, mida nad teevad ja neis oleva neis olevat palju kasu olnud. Lähimineviku kuritegude unustus soovitavad, nagu aga mitmed säärasedki, kes rõhutavad, et nad ise või nende vanemad sugulased olevat Siberis kannatanud. Jääb mulje, et paljud eestlased käituvad nagu vägistatud, kes meelsamini ei taha sellest rääkida, on Haabunud, kui keegi seda meenutab, helistavad otsida süüd enda juurest. On võimalik, et see mängib teatud osa eespool mainitud ajaloolaste juures äärmiselt tugevad ja, ja, ja raskekaalulised väited järjekordselt. Nii et no ja isegi nii kaugele läks, et kui, kui me ilmjärvest oli juttu, rääkimata paljudest teistest ajaloolistest, siis ta minu meelest ülekohtuselt läks kallale minu õpingukaaslasele kirjandus Tealsa rutiinrikusele. Näiteks eelistab Rutt Hinrikus, kes muidu on näidanud head arusaama pagulasprobleemidest, selle hindamisel Ristikivi üldinimlikku sõnumit ja arvab, et Albert Kivikas arvete klaarimine ta poliitilise testamendi tõlgendatav kommunismi eitus kuuluvat ajalukku. Jällegi noh, jah, rääkimata paljudest reeturitest selle kõrval omadest ja võib-olla veel selle artikli nagu lõppu tsitaadis, kus ta jõuab selle järelduseni, et meie ajaloost on välja rebitud poolesaja aastane normaalne areng, mille asemele on poogitud sovjetlik mõttelaad, see on jätnud rahva kehasse sügavaid haavu, mida ei aita parandada unustus, ravim sest eesti rahvas kannab endas ikka veel nende aastate pärandit ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd selleks et seda ei saa taastada selle juubeli tähendab siis tõelist sisu, kui pole pandud korraliku diagnoosi ja tehtud analüüsi kommunismi viiruste hävitavast mõjust. Kui pole leitud mõjusat vastumürki, elimineeritud nakkusallikad, seda ei suuda läbi viia praegune VEEL nakkuse all kannatav põlvkond jällegi grips põlvkonnale peale. See ülesanne jääb järgmiste põlvkondade lahendada, kui neile antakse selleks aega ja võimalusi. Karm. Need on väga-väga rasked ja väga tugevad tugevad väited, mille puhul ma ei oskagi midagi palju öelda siin noh ja muidugi terve rida neid kirjutusi või neid niisuguseid seisukohavõttu meeldisid. Või meeldisid paljudele Eestis ka ja nende eest nagu tuntud opositsionäär Mart Niklus pidas teda 2008. aastal isegi mahavaikitud rahvuskangelaseks. Ja noh, jah, võiks ju öelda, et see oli niisugune omapärane, kangelaslik võitlus, aga aga võib-olla, et seda mõista. Ma ei taha sellega Vello Helgi üle mingit kohut mõista, sest see ei ole ajaloolise ülesanne on seletada ajalugu, seletada inimesi, kuidas nad nii on. Siin on ka mõned niisugused väiksed muud asjaolud mängus, alates kaheksakümnendaist aastastest oli helgil pärast ebaõnnestunud kõrvaoperatsioone pidi ta töötama ja, ja kirjutama ja, ja elama. No neid kõrvavalusid trotsides. Ma kord küsisin, et kui tõsised need valud võib-olla natuke ebasobivalt ja ta ütles, et vaata, see on nii, nagu oleks kogu aeg kreissaag peas töötab, nii et see pidi kohutav olema. Siiski. Ta ise kunagi mälestustes kirjutas, et algpõhjus oli sellest lapsepõlves Eestis põetud kõrvahaigus, mis oli küll õnnelikult Tartu professori abiga õnnestunud ületada. Aga see tuli uuesti tagasi, nii et seal raskendas tal isegi ameti tööd. 90. aastal kaotas ta täieliku kuulmise. Nii et ta olikordistunud ja siis ta jäiga arhivaria ametist loomulikult pensionile. Mis ei tähenda seda, et võib-olla tema kirjutiste puhul tuleks nagu ühendada see tema tema isiklik traagika kaotatud kodumaa. Ja noh, selle niisuguse sügavalt peidetud nostalgiaga, mis kogu pagulus läbib, millest ei Ma ei tea, kas sellest on vaja alati rääkida, võib-olla tuleb seda austada ja, ja seda püüda mõista ja ka mitte selle üle kohut mõista, nii nagu Eestis on mõnikord tehtud. Mis ei tähenda ka, et Vello helki ei oleks üldse meeles peetud või tunnustatud, teda austati nii Taanis kui Eestis. Ja Pole ju, et taanlaste taane pruugi ordeni rüütliristi kavalerid sai ta juba 1980. See on väga kõrge tunnustus. 96. aastal valiti ta Tartu Ülikooli audoktoriks. 97. aastal andis vabariigi president talle Eesti riigivapi kolmanda klassi ordeni, nii et need on tunnustused, kõik. Ta oli väga paljude teadusseltside liige. Nii kodumaal, nii kodumaa oma oma on nii Taanis kui ka kui ka Saksamaal näiteks balti ajaloo komisjoni kirjavahetajaliige ja hiljem korraline liige. Ja 98. aastal, kui n Küng võttis juhtida tema pühendusteose fašistide Fello, helk Tsum, Sipsistankija, Buzzda ilmutamise kokkuseadmise, siis see oli, see on ka pretsedent, sellepärast et et ühegi välisEestis töötanud ajaloolase või kohta ei ole sellist pühendusteost Eestis nagu ilmunud. Ma ei tea, lõpetuseks võiks küsida, et nonii pidulikult postmodernistlikus foonis, et mis jääb siis Vello helgist tänasesse Eesti ajaloodiskursus Televisti. Ma arvan, et ma tulen seon sellega kokku selle mõtte, et kas velo Elcon ka nüüd juba unustuse teel. Et kindlasti tema unikaalne teos Tartu šviitidest, ükskõik, kas keegi soovib seda eesti saksa keeles lugeda või ka eesti keeles. Tema kirjutas, et Saaremaa ajaloost ja aga mis muidugi ununeb, see on tema niisugune tema persoon tema persoon, tema, tema sitkuse, tema võitlushimu, tema isikliku tragöödiaga, kõik need asjad kaovad Maiuvad kuhugi ära. Ta ise kirjutas aastal 2008 sellises kirjas vist, et mis on ta teinud, ta tema täitis vaid kohus selle Eesti vastu, kes on andnud mulle korraliku haridustausta. Ja lõpetuseks ka nende eestlaste vastu, kelle suu oli suletud. Nii et kas see on nüüd ainus teema elufilosoofiline kokkuvõte sellest ma ei ole päris veendunud, aga igatahes au talle, ta oli suur mees. Vello helgist eesti ajaloolasest ja arhivaarist Taanis tema rollist Eesti ja Taani ajalooteaduses, rääkis Toronto ülikooli professor Jüri Kivimäe. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Saate aadress, Eesti lugu, punkt vikerraadio, poee ja Facebookis vikerraadio eesti lugu. Kuulmiseni nädala pärast.