Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen sünnimaa, on söe, aga Isamaa jääb ikka mulle, Eestimaa Eesti lugu. Pere öeldakse, et Lätis. Tiit on elanud kolme sorti eestlasi, lutsid Leibud ja siis need päris eestlased. Leivud olid eestlaste rahvakild koiba, kandis Eesti piiri lähedal ja lutsid eestlaste rahvakild Latgales. Eesti Rahva muuseumi teadlane Indrek Jääts jutustab lutside lugu ja juttu tuleb pisut ka Leivudest. Alustame siis sellest, kuidas ja millal eestlased lutsidest teada said või teadlikuks said. No eks ma ütlesin muidugi aega, kõigepealt seal 19-ni mannil ilmus nagu ühtteist väikseid pudemeid infokilde saksakeelses kirjasõnas. Aga no muidugi rahvani jõudnud. Mõned õpetlased teadsid sellest näiteks ja Comfort oli sellest teadlik. Kaarle kroon üks soome folklorist, kes Helsingis töötas. Aga no laiem rahvahulk eestlased siis said sellest teada ajalehe Postimees vahendusel aastal 1892. Leopaseks noodikaupmees kirjutas siis sinna väikse artikli Dali reisinud rongiga Peterburi. Üks teie kaaslane oli talle Sisvee tekkinud ET viitevski kubermangus elavad katoliiklikud eestlased. Tema tegi siis sellest väikse leheloo. Ja seda juhtus ilmselt lugevaga Oskar Kallas, kes tollal oli Tartu Ülikooli üliõpilane. Temal tekkis asja vastu huvi. Jakob Hurda oli juba varasemast tuttav, ta läks Helsingisse õppima umbes samal ajal. Nii et selles siis ringkonnas tekkis see, et keegi tuleks saata keegi, ütleme rahvuslikult mõtlev ja õpetatud mees tuleks saata sinna Viitnersi kubermangu asja uurima, et mis eestlased need on siis seal, kui palju neid on, kus nad täpselt elavad. Ja see saigi siis Oskar Kallase nagu esimeseks selliseks rahvateaduslikuks ülesandeks. 1893. aasta suvel läks ta sinna, reisis Soome Kirjameeste seltsilt, ta sai toetust rahalist, selle abil ta siis läks, viitakski kubermangu, oli seal vist kolmine nädalat. Vaatas ringi, uuris välja, kui palju neid on, umbes kui suur on nende nagu keeleoskus veel. Ta juba tollal selgitas välja, et see on kadumas. Eriti huvitav on muidugi rahvaluule üht-teist ja sealt sai küllaltki vana. Tollaseid uurijaid huvitas ja hästi vana hästi arhailine. Nii et üht-teist leidis. Hiljem ta tuli siis tagasi väga aktiivselt avaldas juba sel ajal, kui ta seal oli, ta saatis Postimehele kirjadega kaastööd talipostimehega üsna lähedalt seotud. Nii et siis juba, kui ta alles reisis, ilmusid juba esimesed lood Postimehe suvel. Ja hiljem siis vormistas tasele kõik raamatuks lutsi maarahvas, mis ilmus Helsingis mõned aastad hiljem. Aga nii said eestlased teada eestlaste lutsid olemasolust, aga mida lutsid ise arvasid siis, kui Oskar Kallas nende juurde läks ja ütles, et te olete eestlased? No lutsid, ei teadnud, ütleme Kallase visiidil ei teadnud sellest praktiliselt midagi, et nad kuuluvad nagu mingi suurema rahva hulka või väga vähestel sealsetel inimestel oli teadmine näiteks sellest, et kuskil põhja pool on rahvast, räägib samasugust keelt, nad olid sinna sattunud kuidagi kas lahmooriga või siis raudtee ehitusel, näiteks on üks teade, et raudtee ehitusel keegi mees oli kuulnud tartu linnas käinud ja siis ta nagu kuulis tänavatel, nad räägivad sarnast keelt, see oli ju lõunaeesti keel, mida nad seal rääkisid. Aga üldiselt neile sellist teadmist ei olnud, et nad on mingid eestlased, Nad ei nimetanudki ennast eestlasteks, nimetas ennast maarahvaks, nii nagu eestlased enne seda rahvuslikku liikumist. Kontseptsiooni ja hilisemad uurijad siis jah, nagu teavitasid neid sellest ja pikapeale siis osa neist võttis selle idee nagu omas see käis nüüd perekondade kaupa külade kaupa. Ja teisse ei läinud Vigordaja. Nii, ta oli. Aga selle lutsi sõna annad siis saanud selle järgi, kus nad Lätimaal elasid kui suurel maa-alal nad elasid. Jah, see nimetus tuleb siis ühe linna järgi, mille ümbruses nad elasid, linnas endas nad ei elanud, linna nimi on siis läti keeles Lutsa eesti lutsi. Linnas endas elan linnas, elasid no see oli väike linn, aga sealjuures küllaltki vanalinn tegelikult teda mainiti esmakordselt juba 12. sajandil. Hiljem oli selle ordulinnus siis selle varemed on siiamaani alles. Linn oli väike, üle poole selle elanikest moodustasid tollal juudid. Ja siis lisaks poolakad, venelased, ametnikud, sakslaseid pisut. Aga noh, nii-öelda kohalikud talupojad elavad, nemad elasid siis ümber linna, sealhulgas ka siis need eestlased, kes sinna läksid. Või kes seal olid, see on eraldi küsimus, on, selleni jõuame. Maa-ala, kus nad elasid, oli umbes noh, mingi 30 korda 40 kilomeetrit, selline piklik territoorium on see muidugi ei tähenda, et nüüd kõik kogu rahvastik sellel alal alalhoid lutsi, maarahvas, seal oli päris palju segakülasid vaheldumisi neid külasid, niiviisi. See on üldse väga nii-öelda multiterritoorium Laatgale. Seal on vaat Khalid venelased vene vanausulised, valgevenelased, poolakad, juudid, mõningaid sakslased, nii et see on väga kirju maanurk. Neid hüpoteese, kuidas lutsid, sinna sattusid ja kas üldse sattusid, kas nad on jäänud sinna, neid on vist terve suur hulk. Jah, no neli, viis on selliseid nagu võistlejaid siis arusaam ja osa on muidugi on ka kokku siis pandud, et võis olla nii ja naa. Nojah, esimene on siis mitte küll ütleme hüpoteesi väljatuleku ajaliselt esimene, ütleme alustame sellest, et mõningail uurijad eeskätt Lembit Vaba Paul Ariste tegelikult toetanud mõtet siis sellest, et need läänemeresoomekeelne rahvastik on kogu aeg seal elanud seal Ida-Lätis teatavasti või no arvatavasti pigem siis kuskil kuuendal seitsmendal sajandil vahetus nagu rahvastiku vähemalt keel. Kuni selle ajani oli seal Läänemerel soomekeelne rahvastik ja pärast seda tulid siis sinna Baltid või no lätlaste esivanemad, Latganiteesi vanemad. Aga nüüd küsimus ongi siis selles, et kas üks väike rühm või sinna alles jääda. Ja noh, füüsis siis, kuni 19. sajandini hoidis oma keele ja kultuuri alal. See on ikka väga pikk aeg. No ikka jah, päris võimatu see ei ole ja no nii või teisiti ka Lembit Vaba ja Paul Ariste arvavad tegelikult, et võis olla küll mingi juur, mingisugune hulk külasid ja rahvastiku, aga sinna mindi liiga juurde Eestist hilisemal ajal rajal. Tõenäolisem ongi siiski see, et sinna mindi hiljem. Ja noh, küsimus on põhjustes, miks sinna mindi. Esimene variant on siis see, et sinna mindigi usu põgenikud. Et kui aastal 1689 sõlmiti Poola Rootsi vahel altmargi vaherahu, mille järgi siis kogu lõunal täiesti läks Rootsi koosseisu, Rootsi oli teatavasti luterlik riik ja Poola oli katoliiklik. Et siis need ütleme mingi rühm Lõuna-Eesti talupoegi, kes olid siis olnud Poola all, seni olid katoliiklased võib-olla siis mingi preestri näiteks mõjul ei olnud selle usuvahetusega rahul, mis nüüd šiiitide vahetusest ka kaasnes, eks ole, tollal nii võim, selle usk et siis nad rändasid välja ja läksid siis, mis jäi Poola koosseisu siis Latgale öeldaksegi, Poola, Liivimaa? Noh, küsitav, kas dollastele talupoja, kellele see usk nii oluline oli, et nad oleksid tahtnud selle pärast oma nii-öelda kodukülasid vahetama või ümber asuma, see on ju päris suur ettevõtmine ikkagi kogu oma loomade ja varaga ja tõsine töö. No hiljem mindi küll prohveti järgi, et välistatud pärit. Seda ei saa ja see meeldib päris hästi see idee meil pere eesti Lathialitele või noh, seal Latgali hariklastele, kes ja katoliikluse njoviks latgal identiteedi, nagu võiks öelda selgroog, eks ole. Nii, see on sisseusu, põgenike variant siis järgmine variant, no see sai siis toimuda kuskil seitsmeteistkümnendal sajandi keskel või teisel poolel see ümberasumine, järgmine vahend, klient on see, nad asusid vabatahtlikult ümber, aga mitte usulistel põhjustel näiteks näljahäda või mingi taudi eest põgenesid oma varasematelt elupaik, kellelt see varasema elupaik siis arvatakse olevat kuskil idapoolsel Võrumaal või seal Setumaal võid nad piirialadel nende keel nagu viitab sellele, Nende murre on üpris sarnane siis Vastseliina, Räpina, Rõuge ja setu murretega servast, siis seostatakse neid selle alaga. Et siis läksin ise ühesõnaga, põgenesid taudi eest võigarfiodaalse rõhumise eest, nagu omaaegses kirjanduses räägitakse. Siis üks võib-olla kõige tõenäolisemaid variante on see, et nad viidi sinna sunniviisiliselt Põhjasõja ajal vene väed võtsid talupojad kinni ja ajasid nad siis nagu karja. Põhimõtteliselt sinna Latgalasse. Ja kohalikud mõisnikud ostsin ära, no see oli ju päris hoolil aeg. Lihtsalt tehti raha nendega. Noh, jah, mõnes mõttes küll ja eks see oli siis muidugi rootsi ala rüüstamine, eks ole, mis oli vene vägede üks ülesandeid. Nii et see viimane on siis üks tõenäolisemaid, teie hinnangul. Aga nad võisid minna või võidi viia nad sinna, kus juba olid ees mõned maarahva esindajad. No vaevalt, et see nüüd nendele vene ohvitseridele mingisugune argument oli, et seal on nüüd nende sugulased ees, neil on seal kergem kohaneda, vaevalt see viidi sinna, kus oli ostjaid. Kui see on tõesti nii või siis kui ise mindi, siis mindi võib-olla aladele, mis olid tühjemad, mis põhiliselt põlluharimiseks sobisid. Aga noh, kuu oli ruumi asuda, sest see maastik tegelikult seal on Lõuna-Eestile küllalt sarnane. Sellega künkad päris palju järvi. Põllumajandus niisugune enam-vähem sobiv, mitte kõige parem, aga saab hakkama. Kui Oskar Kallas sinna jõudis 19. sajandi lõpul, siis kui palju siis neid lutsi eestlasi oli? No see oli üks, tema ülesandeks on arv välja selgitada, ta tegi siis selles osas tõsist tööd, uuris seal vallavalitsuses ta neid hingede nimekirju ja kirikuraamatuid ja nii edasi ja ta jõudis järeldusele, et need on kuskil neli ja pool 1000. Nende koguarv, aga see neli ja pool 1000 tähendab siis lihtsalt ütleme, Lutsifer päritolu inimesi. Teiseks, ta selgitas välja, et umbes 800 neist oskab veel lutsi keelt. Seda murrangut kohaliku ja seal selle 800 hulgas olid veel need, kes temast vaevaga aru saavad, nagu ta ütleb. Nii et see keeleoskuse tase kõikus päris kõvasti. Siis umbes sama rajal 1897 oli esimene ülevenemaaline rahvaloendus. Ja see on selles mõttes huvitav, et tollal nagu need rahvaloendajat, kes seal tegutsesid, nad ei identifitseerinud neid kohalikke lutsi, maarahvaesindajaid kui eestlasi, vaid nad nimetasid neid siin soomlased, soome sugu, rahvas, mingisugune ja rahva seas neid tõenäoliselt nimetati Džugnaadeks, nii nagu venelast oli sihuke halvustav nimetus läänemeresoomlaste kohta tsiuh naa. Nii et need ei osatud nagu talvel eestlastega seostada, see tuli hiljem rahvaloenduse andmeil siis katoliiklikke, õigeusklikke, soomlasi ja eestlasi kokku, seal mingisugune kolm-nelisada. No on veel luterlikes soomlasi ja eestlasi, aga need ilmselt ei kuulanud tsimaarafolka või need on juba mingid hilisemad väljarännet. Noh, kuna see rahvaloendus oli keele alusel nagu määratisele etnilises, siis mõnes mõttes arvud tegelikult esmapilgul hästi erinevad ühelt poolt neli ja pool 1000, teiselt poolt seal kaks-kolmsada. Aga kui süveneda, siis nad ei olegi nii võimatult erinevad ja 11 välistavad selle ütleme siis lutsi, keele kõnelejaskond 19. sajandi lõpul võis olla kuskil 200 kuni 400. Aga see oli juba tollal kiiresti kahanemas inimesed hülgasid seda keelt ja nii edasi. Kas kohanimed annavad ka kuidagi tunnistust, et seal on elanud eestlased lätlaste keskel ja lutside endi nimed? Kas need on sarnased eestlaste nimedele? Alustame siis isikunimedest iseenesest nimede järgi ei saa kuidagi nagu otseselt ei tuvasta, et tegemist on mingite eestlaste või nende sugulastega neil on levinud siis ütleme, katoliiklikud nimed ja rahvapäraselt on seal siis oma kohalikud vormid näiteks Joosep, eesti nimi on Joosep siis lutsipäraselt oleks ta Jeep Lätiberasutandaiaalseps. Päraselt on Ossip ja poolapäraselt näiteks Juuses Jooses, nii et erinevates dokumentides seal erinevates kirjapiltides haua tähistel esinejad. Ma olen väga erinevad variandid. Perekonnanimed iseenesest nagu oma kirjapildilt või tähenduselt ei viita kuidagi eestlastele. Aga samas on olemas teatud kindlad perekonnanimed, mida seostatakse. No on teada, et need on lutsi, perekonnad näiteks Yarošenko, Jakimenko, Germuv vull, no need on siis sellised nimed, mille alusel võib arvata, et siin on mingi seos rahvaga ka, kui tänapäeval seal ringi käia. No kõige huvitavam on võib-olla see Germuv või sellest on ka hästi palju variante. Tõenäoline all variant härma, mis võiks tõesti olla nagu eestikeelne härmas on saanud, ütleme Herman saksapäraselt vene pääselt German või siis noh, kui panna see perekonnanimi, lõpp, juurdisem Germuv lätipäraselt on ta tänavu siis Kermo. Nii et siis ühest juurest võib tulla ka erinevaid variante. Kohanimedega On ka nii, et seal ei ole siukseid otseselt eestipäraseid kohanimesid võib-olla üks väheseid erandeid on vähe, kes tänapäeval sisuliselt kadunud väike küla millel on leitud vastega Ida-Võrumaalt ja see on üks argument, mis viitab sellele, et nad on sealt tulnud. Aga üldiselt noh, näiteks kirpane on siis Eesti pääset kirbuküla, võitjapsi on Eesti, Eesti määrasetkest Chapsi või jaaniküla. Raske on siin öelda, et missugune on siin all variant ja mis on siis moonutis või tuletis kas eestlased mugandasid enda jaoks juba olemasolevad kohalikud nimed või siis vastupidi. No ja siis muidugi on seal jah, need erinevad keelekihistused ütleme tsaariajal oli ju ametlik keeleks vene keel siis oli venepäraselt kirjutati mugandati venepäraseks siis kohalikud Latgali pärased variandid, mis oli nagu ebaametnikud tegelikult ja tänapäeval siis võitlema ja Läti vabariigi ajal sõdadevahelisel ajal Lätini ametlikud variandid. Nii et seal on segadust selles nimede küsimuses. Oskar Kallase töö innustas üht-teist uurijat, kes vist on veelgi rohkem tegelikult tegelenud lutsidega. Paulo Priit voolaine. Jah, Paulo voolaine, erinevalt Oskar Kallasest oli ta Oskar Kallas, oli päritolult saarlane või Saaremaalt pärit aga Paulo brit voolaine oli pärit Räpinast ja tema nagu sees perekondlik murdetaust oli tegelikult päris saar. Me oleme selle keelega, mida lutsimaal kõneldi. Ja jah siis Oskar Kallase töödest innustatuna Paulo polit voolamine ja hakkas seal käima esimest korda läks 1921 ja hiljem siis läks kohe Helsingisse, kus Oskar Kallas oli tookord Eesti saadik ja siis kandis ette oma tegevusest ja jagas muljeid Oskar Kallasega. Oskar Kallase lüüsis, tunnustatud, juba jälle ühiskonna liige. Pahur voolaine oli siis algaja üliõpilane ning muuseas sidus ka see, et nad olid mõlemad EVS-i liikmed. Selle kaudu oli neil võib-olla lihtsam omavahel jutule saada. Aga edasi siis Paulo voolai sellel nagu hakkas see asi tõesti hästi südame külge ja ta viibis seal vabariigi ajal paiguti isegi ütleme Poola korraga. Ma tal ei olnud õiget tööd, nagu ta oli siukene haritlane, kellel olnud korralikku ametit, ta elas sageli sihukestest, stipendiumitest, abirahadest aega oli tal ilmselt päris palju. Nii ta elaski siis seal lutsi, Maar näiteks 30.-te algul ta elas enamasti niiviisi pool aastat lutsimaal mitte järjest, ütleme paar kuud seal paar kuud Eestis. Ja siis noh, loomulikult ta tundis, seal võtsime palju paremini Oskar Kallas, kes tegi sinna ainult ühe kolmenädalase visiidi ja ega ta rohkem sinna tagasi ei läinud. Paulo Prifo laine käis seal siis palju, tal olid seal juba vanad tuttavad, kelle juures ööbis erinevates külades ta kogus keelt, rahvaluulet ja etnograafiat Eesti Rahva muuseumi jaoks. Teiseks ta siis tahtis nagu hoida seda rahvast assimileerumist üritas siis saavutada seda, et see lutsima rahvas jääks eestlasteks. Kõigepealt tegelikult saaks eestlasteks, siis jääks selleks ta sisi, üritas kirjavara neile organiseerida eestikeelset, mida neil endil ei olnud, üritas eesti koole organiseerida sinna. Aga see tegelikult ei saanud teoks noh, tõenäoliselt eelkõige lätlaste sellise algul passiivse ja hiljem ka võib-olla juba aktiivsem on ju vastuseisu tõttu. Ja siis no kuna koole ajada ei suudetud, siis toodi mõnede lutsi lapsed Eestisse koolidesse ja nendega ta siis tegeles, neid ei olnud väga palju, võib-olla kokku kümmekond. Ühesõnaga, ta püüdis hoida seda rahvast Lätist vast latgal istumast aga põhimõtteliselt see lõpuks ta siiski õnnestunud. Vabariigi ajal oli see siis niuke hõimutöö nimetati seda pärast sõda oli juba nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis siis võimu töö ei olnud nagu enam kõlbulik või seda enam ei hinnatud, pigem oli see sihuke kodanlik igand. Nii et viiekümnendatel kuuekümnendatel ta nagu nähtavalt midagi ei teinud, see voola. Aga ta käis seal siiski edasi, olid vanad tuttavad fiks alles. Ja 70., kui asi läks, siis võib-olla selles mõttes vabamaks või kuidagi siis ta uuesti avaldas terve seeria artikleid sellest lutsima, rahvaste ülikoolilehes neelas Tartust alla. Aga mida lutsid ise, arvasid sellest, et neid niimoodi uuritakse ja neid tagant torgitakse tegelikult natuke. Noh, selles kontekstis on kõige huvitavam just seal Oskar Kallase enda visiit sinna see esimene Leestlaseteis, uurija, reis sinna lutside juhul see oli tõeline nagu kultuuride kokkupõrge, võiks öelda. Oskar Kallas oli ju haritud eesti härrasmees tollases mõistes Rootsi maarahvas oli valdavalt kirjaoskamatu, hästi piiritult elav talupojarahvas. Ja nüüd tuli siis keegi härrasmees, no loomulikult tal oli võimude luba ja tugimuidu ta ei oleks saanud või seal uurimistööd teha, tollal tuli siis nii-öelda võimude heakskiidul härrasmees kuskilt ja hakkas neid küsitlema. Mis ta siis tahtis, talle omistati erinevaid seal siis motiive rahvas ju oma oks kuidagi tõlgendas seda, mis asja see mees siin ajab. Arvati, et neid kavatsetakse küüditada, et nad eesti keelt oskavad või eesti laule oskavad muidugi karistada, tähendab et keegi saadeti kuskilt sealt võimupüramiidi tipus neid uurima, et mis siis nüüd tuleb. Või koolera külva, üks võimalik või noh, süüdistus. Me mingil hetkel seal esitati ta külva poolejatest, tollal mingi taud levis seal külades, lastel olid kõhud lahti ja nii edasi. Arvatite mürgitab kaev, no üsna pea tuli muidugi välja, et see on jama. Ja pärast nad hakkasid teda pidama siis keisripojaks. Tal oli mingisugune medaljon, mis tal kaasas oli, mida nad vaatasid. Ja see pilt meenutas neile tsaari poega, troonipärijat, see oli siis Nikolai teine. Ja siis arvati, et keiser on ta saatnud. Teda hakati. Meil ei olnud sellist sõna nagu keiser või tsaar, natuke tundsin sõna kuningas sinna takilitada, nimetama maa jumala pojaks. Seepärast, et nende arusaamise järgi oli siis olemas taevajumal ehk siis noh, ainujumal päris jumal. Ja siis maajumal oli siis keiser nende arusaama järgi ja tema oli siis maa jumala poeg. Hiljem siis Paulo Priit voolaine kirjutas sellest näidendi kolmekümnendatel maha. Jumala poeg ongi pealkiri. Just sellest, kuidas Oskar Kallas seal esimest korda käis, põhimõtteliselt teda maadeks nagu mingisugust tulnukat või mees teiselt planeedilt. Ja tema motiivid ja jäid üsna arusaamatuks, esialgu kohalikele anoiliana muidugi harjusid. Uurija käis visel teisigi, Paul Ariste käis seal. Aus sang käis näiteks kolmekümnendatel. Et no siis nad juba muidugi. Meil tekkis seal koolivõrk ja nad said haridust ja nad hakkasid aru saama, milles asi seisneb. Siis nagu seda šokki enam nihukest ei olnud, aga just sellel esimesel korral ja kui Oskar Kallas seal käis Tänapäevale siis tegelikult lutsi eesti keelt enam keegi seal maal ei kõnele. Aga tegelikult on see ju pisuke imed siiamaani. Ki kõneldid, teie olete saanud kuulata, lutsid kõnelemas oma keelt oma eesti keelt. No ja ei saanud tegelikult sesse viimane mees, kes nagu väidetavalt suutis seotud kõnet esile tuua suri aastal 2006, see oli Nikolai nihkunud. Tema isa, muide oligi see üks ees Nikonov, kes oli kolmekümnendatel Eestis väikse poisina toodi Eestisse õppima. Ja Nikolai Nikonov suuri, siis 2006, aga no muidugi tema elu lõpul ei olnud tal enam kellelegi rääkida. Vanaema vanaema ja tema vanaema oli surnud 80.-te teisel poolel, nii et sellest ajast saadik ei olnud tegelikult kellelegi rääkida. Aga tema abikaasa Antoniinaningunuma on meil seal filmis veel olemas. 2014 me tegime 2013 mais filmi. Ta väitis, et ta saab kõigest aru. Lutsi keelest aga rääkida eriti ei oska. Me hakkasime tähendab pinnima, et mõni sõna ikka on ja tal tuli ka tegelikult päris palju meeldiv. No palju või vähe, aga igal juhul tal midagi tuli. Anu nüüd on kahjuks ka tema surnud, ta suri 2014 suvel. Et minule teadaolevalt ei ole enam kedagi, noh, jah, on veel inimesi, kes mäletavad üksikuid sõnu nagu tere ja sussi näiteks hunt siis selliseid kuidagi mingite perekonnalugude kaudu on võib-olla kellelegi meelde jäänud mõni üksiksõna- ja keele kõnelejad enam ei ole. Aga 20. sajandi seal kahekümnendatel kolmekümnendatel, siis oli teel neid säilinud tänu sellele, et meil tegelikult ei olnud mitme sajandi vältel kooliharidust, et nad ei õppinud võõrkeelses koolis. Võib nii öelda. Nojah, see nende murre, säiliste, ma ütleks, demograafilisest inertsist viidi või läksid sinna, eks ole, kui talupojad kas olid nad kohe pärisorjad või nad siis päris orjastati koha peal igal juhul nad elasid oma külades väga suletud elu, eks ole, Nad olid sunnismaised, tollal abiellusid omavahel valdavalt. Nii et see keel püsis nii-öelda loomulikul moel, Nad ei teadnudki, võib olla. Muidugi teadsin, et on olemas teisi keeli, aga neil ei olnud nendega asja. Aga siiski pärisorjust kaotati 1800 kuuekümnendatel aastatel. No see oli viitabki kubermang, Eestis kaotati pärisorjus varem, seal kaotati alles 1800 kuuekümnendatel. Vot siis hakkas rahvastik rohkem liikuma, inimesed läksid tööd otsima, eks ole, linnadesse rohkem midagi segaabielusid ümbritseva rahvaga. Ja tasapisi tekkisidki koolid. Ümbritsev rahvastik oli seal, valdab Laakaalid. Üldiselt vaadati nagu neile viltu, nad olid väike vähemus, rääkisin mingit oma arusaamatut keelt kohalikele, enamus rahvas vaatas neile ülalt alla ja nagu pilkas nende keelt, nii et see oli üks nagu selline põhjus, miks nad oma keelt hakkasid häbenema ja sellest loobusid. Kui oli abiellus, ütleme Latgali naine ja rootsi mees siis no ema kindlasti, eks ole, mõjutas oma lapsi Nathani keelseteks. Siis ja see nii-öelda üleminek väljapoole kodukülasid kus paratamatult oli ju mingisuguseid võõrkeeli rääkida nende jaoks ja teiseks siis koolihariduse levik algul ülikool, venekeelne, tekkis Läti vabariik, ülikool, lätikeelne, nii et need kõik siis viisidki selleni, et keel tasapisi kadus. Uldis Palodis on ka latgal poolenisti vähemalt. Nulli spaades on jah, üsna huvitav tegelane, kellega me selle filmi tegemise käigus kokku puutusime. 11 leidsime. Uldis on välisees või välislätlane, väis lätlane, kes kassas Arizonas üles lätikeelses peres. See oli ümbrus, oli kõik inglisekeelne, veres räägiti läti keelt, koduneerin läti keel. Ja see noh, väidetavalt siis ta enda väitel äratas temas huvi, selliste väikeste keelte ei vasta üldse sellise situatsiooni vastavust, sinu perekeel on teistsugune, kui enamuse keel siis ta hakkas uurima seal kohalike indiaani keeli ja Kesk-California Ülikoolis uuris vähekene neid kohalike indiaani keeli siis tal tekkis huvi oma kodumaa läti vastu liivlaste kanda, päris pikalt tegelenud. Ja oma perekonna lugu uurides leidis ta, et tema ema poolt perekonnanimi Realis Soycans mis noh, siin erinevatel autoritel näiteks juba Kallasel ja voolaisena siukseid perekonnanimede nagu loendilt, keda seostatakse lutsidega. Et see perega Rimi seostuv lutsimaarafaged hakkas asja uurima. Ja leidis siis, et tema ema poolt vanaisa ja vanavanaisa mõlemad soikansitis. Et seal on mingisugune see päritolu, nemad muidugi ise enam lutsi rääkinud, tassimileerunud latgal istunud küllaltki olulised tegelased, seda vanavanaisa oli vist linnapea või, või mingisugune maakonna mingisugune juht. Ja vanaisa oli kunstnik. Ja siis tal tekkis huvi selle lutsi maarahva vastu. Nüüd ta Helsingis või töötab siis post-doc ja on võtnud endale sellise ülesande või töö, et koosta lutsi. Plutsi maarahva järel tuli jate jaoks sellise kultuuriaabitsa, kus siis inimesed, kes oma päritolu juurte vastu võiksid huvi tunda, saavad teada, mis rahvas see selline oli. Ja ka keelt õppida, siis niipalju kui nad soovivad tangaalutsi kirjakeele mingil määral välja töötanud, nii palju, kui ma tean tal on oma kodulehekülg selle kõige kohta WWW lutsima LV Latvia. Aga see on ka eestikeelne. Jah, see on kolmekeelne inglise, läti ja eesti. Kas on võimalik, et Huldis Palodis saab veel midagi teada lutsi rahva kohta ja kas on võimalik see algne põhjus ikkagi lõplikult välja selgitada miks nad seal elasid või on, jääbki see hüpoteeside tasemele? Nullis palaadis on tõenäoliselt praegusel hetkel siis inimene, kes teab kõige paremini seda otsima ütleme Rootsi maarahva järeltulijate olukorda ja paiknemist, sest tema võttis endale ülesandeks läbi kõik need külad, mida Oskar Kallas mainib. Neid on kümneid. Ja veel erinevatel aastaaegadel tahtis käia, need fotod on seal koduleheküljel näha. Ja ta leidis kindlasti päris mitmeid inimesi, keda näiteks Hannes Korjus ei teadnud, kes meid sinna juhatas. Nadal oli oma kontaktvõrgustik. Huldis leidis neid juurde neid inimesi, kes on Rootsi päritolu ja kes tahavad ka seda mäletada või vähemalt ei eita seda. Aga no keegi neist siiski keelduda, räägi kiiresti oli juba juttu. Aga no mis puutub nüüd sellesse, et kas me saame teada, miks või kuidas nad sinna sattusid üldse? No seda ülesannet puldis enda jaoks püstitanud ei ole. Iseenesest siin asja saaks lahendada eelkõige siis ma arvan töötades läti arhiivides, võimalik, et sealt on midagi veel leida. Läti ajaloolased ilmselt ei ole eriti huvi selle vastu tundnud mingi väike eesti rahvakild seal Latgalas on ju väga palju erinevaid rahvakilde ja Eesti ajaloolased ka kuidagi ei ole jõudnud sinna. Võimalik, et sealt on võimalik siis leida midagi sellist, mis ühe või teise teooria kasuks räägiks. Aga kas nüüd lõplikult asja lahendab, see on nagu iseküsimus. Lutside kõrval on veel selliseid eestlaste killukesi olnud Lätis ja Venemaal. Venemaal on ju iseenesest on muidugi palju, aga selles nagu lutsi maarahva kontekstis tuleb rääkides kraasnema rahvast nendega Maarahva asualade vahe on üsna väike, võib-olla mingi 60 kilomeetrit. Aga nende ajalooline saatus on siiski omajagu erinev ja üldse nende nii-öelda iseloom või kraasnama rahvas. Noosse nimetus tuleb siis Groznõi frasnovorotskaja küla järgi, mille ümber nad elasid sealses Pihkva kubermangus. Asub praegu Pihkva oblastis. Nad on ka tänavaks täielikult assimineerunud. Arvatakse, on setud oma päritolult ja ümberasustatud või asunud sinna kuskil 16. sajandil. Aga erinevalt lutsidest olid nemad õigeusklikud ja mul on seal kogu aeg olnud. See teebki nagu lutsineerimiseks Eesti diasporaa kontekstis, et see on ainuke rühm, kes on olnud katoliiklased. Oskar Kallas, käisin pärast lutside juures inimest ka kraasama rahva juures, mitte sama reisiga paar aastat hiljem ja tal on ka sellest raamat kraasne maarahvas ka Helsingis, väljaanded, kus ta tollal töötas või noh, kus tal sidemed olid. Ja teiseks on siis selline rühm Leivo, maarahvas, võistleme, Leivo, öeldakse või ka koiva maarahvas. Nad on Eestile suhteliselt lähedal, elavad Aluksne vulbel kandis elasid, sest nad on, oleks siis võinud tassimineerunud, võib-olla mõni vana tahad, seal veel, oskab mõne lausejupi lõivud lõivude puhul olnud küsimus selles, kas nad on väljarändajatega järeltulijad või on see siis keelesaar, mis on vanast asustusest jäänud, noh nagu ma olen aru saanud, tänapäeval pigem on jäädud selle viimase variandi juurde, et nad on ikkagi seal alati olnud ja lätlased on lihtsalt hiljem nende ümber asunud siis ja läkistanud seda piirkonda. Leiud jällegi on luterlased, eks ole, nagu ülejäänud eestlased. Ja nende keel on väga sarnane Hargla murdega mis ongi kõige lähema eesti tükikene neile. Aga kelleks lutsid iseennast, pidasid? No joonel võib olla väga konkreetset teadmist, sellest ei ole ja võib-olla need nii väga ei juurelnud selle üle. Aga kui juba ütleme vabariigi ajal nii-öelda uurite seda küsimust, siis leiti näiteks, et neil on sellised pärimused. Et nad on muidugi Rootsi kuninga alt tulnud või Rootsimaalt mis viitaks siis tõesti ümberasumisele. Ja siis on veel üks huvitav raamat, mille leidis Hannes Korjus Viiast. Ladinakeelne raamat jesuiitide ajaloost Lätis ja selle on koostanud üks Hollandi jesuiidid väljenda antud 1940. aastal Riias. Siin on juttudest Kaheksateistkümnenda sajandi preestrist. Diofiilus, kvik on, ta nimi on päritolult liivimaalane, nagu siin on öeldud, ladinakeelne tekst on üsna raske aru saada. Aga raamat räägib, noh, see ongi koostatud niiviisi nendega preestrite elulood või on järjest ära toodud. Tema saadeti siis 18. sajandi algul kuhugi Moskva piiri äärde Moskoovia Venemaa piiri äärde inimeste juurde, kes olid tulnud Varelt, mida kutsuti Tšufooniaks või Johnaks. Ja tema ülesanne oli neile usu aluseid tutvustada nende endi keeles. Nii et noh, siin on muidugi väga palju sihukesi asju, mida annab mitmeti tõlgendada, nagu kõik need kohanimed ja nonüümid ja nii edasi. See võiks viidata sellele, et 18. Sajandi algul oli tulnud või toodud mingisugune rühm Eesti päritolu inimesi ja neil oli vaja siis katoliikliku usuõpetust anda ja see oli siis selle ühe preestri ülesanne. Jällegi üks argument siis selle sisserännuteooriaga Lutsi maarahvast rääkis teadusdoktor Indrek Jääts. Kõneks olnud Hannes Korjus on eesti tõlkija ja ajakirjanik, kes on kirjutanud raamatu nendest kolmandatest eestlastest, Lätimaal, lõivude ja lutside kõrval. Lätimaal eestlasi otsimas on selle raamatu pealkiri. Lutsidest kõnelevas filmis kadunud hõim saab kuulda ka lussi, keelt, lutsi. Mees räägib elust Sapsi külas, kui tema oli kaheksa aastane. Ta võttis õnge õla peale, kaeva sussid maa seest ja läks kalale. Mõnikord sai kolm, mõnikord kaks kala. Kuidas aasta oli? Juttu on viidikast, särjest ja ahvenast, sellest kõige targemast. Keeleteadlane ja murdeuurija Salme Nigol kogus lõunaeesti murdeid kuuris harragla murrakut ning Lätis Leivo ja lutsi. Keele Saari. Leibude juures käis ta 1954. aastal ja ta meenutas seda keelekõrva saates 2005. aastal. Leibude ala on niisugune huvitav ala ta nirtsade keskel, väikeste külade lõhn, kõik üheskoos, ainult kaard lõpeb, on vist üks, kaheksa või üheksa kilomeetrit kaugemal. Ja seal elas Anton Pokk, kes oli viimane Leivo. Peeter Melets elas sealsamas paikne küla lähedal kohe. Need olid väikesed kõlakesed, kõik ja ümberringi nagu paistis olevat üks metsade vöönd. Seda on kirjutatud ka et 30 kilomeetrit eesti piirist sukel olevat seda kirjutanud ja siis pärast veel Ren. Ja et see see oli, et nagu mingi eestlaste vöönd ulatus sealt leidude maalt välja kuni peaaegu Valga, nii et niisugune mingi nagu mingi eesti koridor. Ja nüüd istun seal ja mõtlen ja Karl Kont küsib neid läti keele abil. Ma ei tea, kas Peeter nägija või et kas mina siis niiviisi nagu väga ükskõikseks muutusid. Ja siis tema küsib minu käest kassa Läti juttu, ma lihtsalt ütlesin, et ei imesta. No kuule siis ütleta kondile. Kuule Sa ei tohi kõnelda seda läti keelt, Temaiumista ju. Ja sa pead kõnelema nii keelt, Anu, Karl kant ei osanud seda võru murret küsida. Siis ka siin mina küsima. Ja siis oli see Peeter Melets lasknud oma tütrepoeg seal kirjutada professor Aristele kirja. Et siin meie juures on üks tüdruk, teie tüdruk, kes oskab kõnelda nii nagu meiegi olin loksutatud. Aga siis pärast oli ta juurde lisanud, et aga ega dub perismi, kiil kah ei ole. Peale Peter Meledzi oli seal siis aidamees ja temal ei olnud kunagi aega, ta sõitis ühe aida juurest teise juurde, et noh kolhoosil suurt aita ei olnud, väikesed aidad olid nõusid mööda laiali. Ja tema nimi oli Karl Puumann. No see oli niisugune mees, et temal oli selle leivakeel nii suus. Ta ise rääkis, et ta on 10. eluaastani meenunud Leivo murret kõnelnud, et ta on vanaema juures kasvanud, et teised olid tööl tavaliselt ja tema mitte ühte sõna tema läti keelt ei mõistnud. Ja siis, kui kooliminek tuli, ta läks kooli ja ta mitte midagi mõistnud, et küll ta oli siis taas. Ja sellepärast tema oskas tänase päevani vabalt vabalt täiesti vabalt seda murret kõnelda ja et küll oleks teda veel vaja olnud, lindistada ja mida kõike teha. Meie panused olid ju nii viletsad. Leivus muide on ainult mehed keelejuhid ja on kasutatud ainult mehi, rohkem naisi ei näinud seal, kui kui ette ukis ja oskas ka päris hästi, et ütles siis selle mõtlesime, et Puumanni ei ole meiega kõnelda, et tema on aidamees. Ja siis ütles. Istuda tege Eiri püündway. Et kas ta hiiri püüab seal aidas. Ja Leivo oli mulle nii lähedane just, et, et ma seal Hargla murrakuga toime tulin ja kõik nii. Ja ainult, et selle IBU keelise on Ulmi sul. 426. Eesti lugu jutustas lutsidest maarahvast Lätimaal saate toimetaja Piret Kriivan pikemalt sõna- ja pilte ka kodulehel ja Facebookis. Kõike head.