Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on sead, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tammebraagi ordu rüütliristi kavaler Taani riigipeaarhivaar riigivapi kolmanda klassi teenetemärgi kavaler, Tartu Ülikooli audoktor Vello helk mobiliseeriti 1944. aastal Saksa sõjaväkke. Aasta hiljem sattus ta Saksamaa kaudu Taani. Hüüti maale. Vello Helgi elust ja tööst räägib Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Saatejuht on Piret. Vello helk, ajaloolane, keda mitte iga tavakodanik Eestis ei tea, kindlasti mitte, aga ajaloolased ilmsesti küll. Kes oli Vello helk? Kes ta siis oli, Eesti ajaloolane, aga ma lisaksin siia juurde arhivaar Taani kuningriigis. Ja muidugi tuleb teda defineerida kui väliseestlast, ehkki veel ainult ise seda definitsiooni enda puhul minu teada ei armastanud. Talle oli, oli tähtis olla eestlane, kuigi ta oli Taani kodanik. Ja no lõpuks ka oma asukohamaa kõrge riigiametnik lühikest aega koguni Taani riigiarhivaar. Ja ma ei ole küll võrrelnud, aga arvan, et nii kõrget ametit on vaevalt et keegi välisEestis pidanud olla nii-öelda number üks ja, ja väga kõrgetel ametikohtadel. Aga ma ei, ei oska lahelgist palju rääkida, sest et ma ei tea, kas ma olen õige inimene seda tegema. Ma tundsin teda isiklikult, on temaga väga kaua kirjavahetuses. Kohtasin teda tema eluajal mitte küll väga palju Stockholmis arhiivis Kopenhaagenis külastasin teda Taanis, tema kodus, Pirkeroodis ja lühidalt saime kokku ka, kui ta Eestis käis juba oma elu õmmelda õhtul. Aga ma arvan, et Vello helgil oli väga suur osa ka minu kujunemisloos, sest Ma olen siiani tänu võlgu nende lahkete raamatusaadete eest, mida ta tegi ja arhiivimaterjalide eest, mida ta vaat siis küll jah, kirja teel. Lisaks sain kasutada arhiivitööks Kopenhaagenis TEMA stipendiumi ja kirjutasin ka tema pühendusteoses artikli 1000 998. aastal ja hiljem tema juubeli puhul 70. 80. aasta juubeli puhul Toronto eestlaste lehes Eesti elus. Aga, ja ma ei tunne kõiki üksikasju oma oma kadunud ametivenna elukäigust ja pole teda ka eraldi uurinud, nii et selle aasta algul kui peagi hakkas lähenema aasta lohelgi surmast, ta suli Kopenhaagenis 14. märtsil 2014 tuli mul äkki niisugune mõte, algatused. Ma küsisin endalt, et kas Vello helkur nüüd unustuse teel ja siis panin kirja, näeks, et mõned mõttekatked mis oleksid järgmised, ei veel mitte. Väsimatu töömehe, väliseesti ühe tuntuima tollase Vello Helgi lahkumisest siit ilmast 14. märtsil 2014 pole täna möödas veel aastatki. Tema ilmemooria Peep Pillak sulest ilmus Eesti elus 28. märtsil 2014. See on muidugi sisutihe järel lüüa Taanis elanud ja töötanud ajaloolase ning arhivaarile, keda tema vana kodumaa hindas ja tunnustas. Ja tahaks küsida, et kas nüüd võib hakata ka Vello Helgi unustama mees, kes juba oma ameti- ja kutsepoolest ei unustanud minevikku, vaid pigem püüdis seda pidevalt hoida elavana meeles? Tsitaadi lõpp. Niisugune mõtisklus temast, nii et nüüd me oleme praegu on juba üle aasta tema lahkumisest möödas. Aga enne kui me saame teada, mida Vello helgsis ajaloolasena uuris, kuidas ta üldse taani sattus, tegemist on ikka 44. aastaga, aga Vello helk ei olnud paadipõgenikud. Seda ta kindlasti ei olnud, aga nagu vist on üldiselt teada, on kõigil eestlastel välisEestis oma lugu. Ja neis lugudes on ääretult palju erinevaid värve, on draamat, on õnne, On visadust ja vaeva, kergelt ei ole see elu kellelegi tulnud oma elu ülesehitamist uuel asukohamaal ja siis ka põgenemise lugu. Vello helgib põgenemise loo üksikasju ma tõesti ei tunne. Meil ei olnud kunagi detailidest juttu ja tema elu lõpuaastatel me ei puutunud ka nii kokku, et oleks kõiki üksikasju rääkinud. Nendes lugudes on olemas hinge ja südamevalu, mida ju välja ei näidata. See on kuskile väga sügavale ära peidetud ja see valu, kaotatud kodu. Koduste. Ja noh, veel kord kodu, siis kodumaa pärast. Ja seda, Meie, kes me oleme, kas kõrvalseisjad ja kirjutajad ja rääkijad kätte ei saa, seda? Ei, seda ei ei avata. Velohelk siin ei olnud erand. Ta oli sündinud Võrumaal Varstus taluperes 1923. Septembris käis siis seal soru vallas Lepistu algkoolis lõpetas 43 Võru Gümnaasiumi. No nii, seda ei olnud ju veel. Ta oli 19-le, nii et kahekümneaastane noormees mobiliseeriti, mis seal muud üle jäi Lõuna-Eestis kui Saksa sõjaväkke. Ja seal dramaatiliselt 44. aastal, siis taganes ta üle griva soo Riiga, sealt edasi viidi Saksamaale. Ja kuidas ta täpselt Saksamaalt jõudis, Lõuna-Taani, seda ma ka ei tea. Niiet Ta oli Lõuna-Taanis, kui sõda lõppes mitmes põgenikelaagris, nagu kirjas, aga ta humoorikalt on oma mälestustes kirjutanud ja siin tuleb kohe ära öelda, et ta on üks väheseid nii-öelda tuntud väliseestlasi, kes on kirjutanud oma mälestused, mis ilmusid ajakirjas tuna järjejutuna aastatel. See oli 2002 kuni 2005 väga pikad ja väga põhjalikud, nii et nüüd on huvitav järele lugeda, aga lahkumisest seal ei ole. Lahkumisest ei, ei ole tal palju rohkem kui, kui need killukesed, mida ma just välja ütlesin. Ja ta ise ka möönab, et, et põgenikelaager oli niisugune kummaline koht, kus ta võis lihtsalt kirjas olla, aga tegelikult ta tegi talutööd kuskil Hathers levi lähedal, mis sul Lõuna-Taani kunagi palju-palju hiljem ta mainis irooniaga pooleks, et ta jõudis Võrumaalt Taani ilma et oleks kordagi Tallinnas käinud. See tundub väga lihtne ja, ja me võime öelda, ja mis siis. Aga siiski mõelda, et tol 44. aastal oli neid, kes läksid ära läände, põgenesid läände oli väga palju, polnudki elu jooksul Tallinna jõudnud. Kodukülastki polnud välja saanud, mõned võib-olla ka isegi kodukülast ei olnud jõudnud, kui nad noh, oleme noorusest ja ametist, mida keegi pidas. Nii et siis alles 93. aasta juunis jõudis ta siis Eesti vabariigi pealinna Tallinna, mida ta muidugi tundis kirjavahetuse ja sõprade kaudu ja kõike muud. Nonii. Aga mõelgem veel gümnaasiumiharidusega nii-öelda talu sulane. See polnud kindlasti Vello Helgi eesmärk, selleks ta siiski ei jäänud ja ta kirjutab oma mälestustes väga ilmekalt ja väga südamlikult ja soojalt, kuidas taanlased temasse hästi suhtusid ja tahtsid teda kõigiti edasi aidata, andes mõista, et talutööd jäävad tegema teised inimesed, need noored taanlased, kes ise tahtsid oma elu üles ehitada, vein olevat teda veennud Orfüüsi ülikooli astuma. Ja seda toetas ka kõigiti üks tema noorema põlve heategija, kes oli lihtsalt üks varakas raamatupidaja proua, keda nimetab helkuma mälestuses Moosteriks. Ja nüüd võib ju öelda, et ega siis kuskil maal ei saa ülikooli, kui sul ei ole vastavat paberit ette näidata. Õnneks oli helgil kaasas Võru gümnaasiumi lõputunnistus. Ta lasi selle tõlkida ja Kopenhaagenis legaliseerida, viseerida seda, et on kehtiv. Ta andis 47. aasta maississe oma ülikooli astumise avalduse ja kujutage ette, 47. aasta juunis oli ta võetud vastu Orchuusi ülikooli humanitaarteaduste alale. Hiljem arhivaarina oli ta muidugi uudishimulik järele uurima, kuidas see asi siiski tegelikult läks. Ja siis Stahli näinud oma avalduse oma paberite peal sellist kirjet, et kui juba Võru gümnaasium oli niisugune koht, kus sai minna Tartu ülikooli siis järelikult Ta kõlbas selle lõpetanuga kolhoosi või Taani ülikooli jaoks. Ta valis oma peaaineks siis ajaloo kõrvalaine oli ladina keel natukene kõhklev, et kas seal ladina keel ikka väga hea oli, sest et ta olevat selle ühe aasta kaotanud Võru gümnaasiumis sellel punasel aastal tähendab 40 41 ladina keelt ei õppinud. Nojah, tänapäeval tuleb küsida, et kes siis keskkoolis üldse või gümnaasiumis ladina keelt enam õpib. Aga see kõrvalaine oli, oli tal piisavalt hea. Ja nüüd 47 läks ülikooli, kujutage ette, lõpetas selle 56. aastal. No siit tekib kohe küsimus, kuidas see võimalik on, üheksa. Üheksa vastavalt ülikoolis käia seda, seda Ta peetakse sellise rehkenduse järel tavaliselt ta pidi eriline booster olema või mingid muud põhjused, aga ei tollane ülikooli põhistuudium kestiski kuus aastat. Nii et meil ei ole isegi kolm pluss kaks süsteemiga, mis praegu Eesti ülikoolides on siin eriti midagi võrrelda. Kui see kolm pluss kaks annab lõpuks veel magistrikraadi. Aga see ei ole, see ei ole võib-olla isegi oluline, sest ma tulen selle juurde natuke hiljem tagasi, miks siis nii hoo, miks siis üheksa aastat ülikoolis käia. Esiteks tuleks küsida, et vabandust, kust siis sai Võrumaapoiss taani keele ja no see on uskumatu, et ta visa töö ja hoolsa tähelepanuvõimega. Kuidas taanlased räägivad, kes on taanlasi kuulnud rääkimas ja? Ma olen ise kratsinud kukalt, et no mitte kuidagi algul esimesel korral ei saanud aru, kus üks sõna lõpeb ja teine algab. Aga ta omandas selle suhteliselt lühikese ajaga ja ma arvan, et see oli eestlase kohta ikka väga hea saavutus. Nii taani keel. Gümnaasiumist oli tal kaasas muidugi saksa keele oskus ja hiljem õppis ta väga korralikult härra itaalia keele. Ning minu arust sai ta ka hakkama prantsuse ja mingil määral inglise keelega ja taani keele baasil luges kindlasti ja rääkis ka rootsi keelt, sest tuleb ju mõista, et kogu tema elu on täidetud sellega võib-olla lõpuelu lõpuaastateni välja, et see taani keel oli tema esimene õpetus kirja ja ametikeel nii igapäevases elus, hiljem ka koduses elus kui ka teaduses ja teenistuses. Seda on võib-olla raske mõista ja öelda, et no mis siis, eks ole, tänapäeval võib-olla juba juba Tallinna paljudes asutustes räägitakse mingit segakeelt inglise-eesti segakeelt, et no mis siis ära ei ole. Aga proovige taani keelt kogu aeg kasutada ja siis eesti keel on nagu niisugune sõbralik emakeel, mis on kogu aeg pintsaku taskus peidus. Väheke kallidelt ka vene keelt, mida ta Võrus oli ühe kooliaasta õppinud, kuid seda ja kunagi ei maininud ka mälestustes mitte, sest mis seal salata, tema venevastased hoiakud olid väga tugevad. Ja see kõik kokku, mis need keelteoskuse küsimus üllatab mind? Et kuidas ta suutis säilitada oma emakeele nii kõnes kui kirjas. Ta tuli ära 43. aastal võrust Võrumaalt ja tema eestikeelset kirjatööd peamiselt elu lõpupoole on minu arust keeleliselt väga rikka sõnavaraga ja hea stiiliga ja sinna näib küll, et on kogu aeg nendes selles ka isegi virtuaalses kommunikatsioonis läbi internet on kogu aeg lugemisega õppinud juurde eesti keelt ja see on üks hämmastav fakt, mida ma ei oska päris hästi mõista, aga seletada. No ülikool on taanikeelne, muidugi, taan tunnustanud oma neid ülikooliaegseid õpetajat, eriti professor puugild Anderseni, keda ta mainib mälestustes kooba nime all. Naljakas, ma ei tea, võib-olla sa Taani hääldus midagi moodsast Kuuba teatavasti oli lähiringkonnas Jossif Stalini hüüdnimi. Aga vana professor oli olnud väga nõudlik ja põhjalik ja juhendas helki kuni kuni lõpetamiseni välja. Ja kui nad siis otsustasid juba oma stuudiumi jooksul, et nüüd tuleb kirjutada mingisugune suur töö, ta nimetab seda küll spetsiaaltööks, ütleme siis erialane uurimus. Aga mulle tundub, et seal midagi omaaegse diplomitöö ja, ja hilisema magistritöö sarnane eriuurimus. Ja nad jõudsid selleni välja oma professoriga, et see tuleb kirjutada Eesti ajaloo teemal Rootsi ajal. Ja loomulikult sellest Taanis allikaid ei jätkunud, ta pidi minema Rootsi uurimisreisile Rootsi riigiarhiivi. Nii nüüd tuleb esimene legaalne tõrge, kuna ta on ju kodakondsuseta isik Taani riigis, järelikult tuleb tal muretseda võõraste pask. Selle ta sai aprillis 51. Ja siis hakkasid niimoodi, kõigepealt tuli selle põgurastaja bassil taotleda riigist väljasõiduviisa sissesõiduviisa Rootsi riiki siis sissesõiduviisa väljasõiduviisa, nii et ta olevat vanuigiomane oma oma võõraste passi vaadanud, mis oli täis templeid mis tollal oli täiesti tavaline, nii esimene reis, kodakondsuseta isik võõraste passiga Taani riigist, eestlane läheb Rootsi. Kas see eesti keele küsimus, abikaasa oli tal eestlane Taanis iraanlane taanlane, puhtalt taanlane ja Taanis ja ilmselt ei olnud haritlasi eestlasi ka kuigi palju. Kas Rootsi sõitis? Ja no ma arvan seda, et Taanis oli tal üksikuid eestlasi, kellega ta suhtles ikka leidus neid eestlastest maailmas, laias maailmas ei ole kunagi puudu tulnud. Ja aga neil ei olnud pidevalt ja iga hetkel nii, et ta nagu oma õpingute ajal oli ta ikkagi tallastest kursuse ja, ja ülikoolikaaslastega koos ning võib-olla pühapäeviti siis üksikute eestlastega sai kuskil kokku. Nii et selles mõttes muidugi Rootsi oli, oli hoopis teine lugu ja Rootsi riigiarhiivis võite teda väga soojalt vastu, kujutage ette, ta on üliõpilane veel. Ja seal oli juba töötamas tuntud Eesti ajaloolased, pagulased nagu Arnold Soom jäievalt Blumbelt. Mõlemad olid sellesama teema ja Rootsi ajaloo allikate väga head tundjad. Ja noh, siin oligi tulijaka selgi nagu põhihuvi läks, ma kujutan ette, et see võinuks olla ka seotud temal tema päritoluga, et Eesti talupoegade olukord Rootsi ajal nii seal ta kogus väga palju arhiivimaterjali kirjutab suure vaimustusega oma mälestustes, kuidas ta käis kuninglikus raamatukogus, kus oli väga hea eesti kirjanduse kogu juba ja Eesti ajaloo kohta käivat raamatut, mida Taanis ei Orfüüsis näiteks kindlasti mitte Kopenhaagenis, võib-olla rohkem. Ja muidugi täiesti õige seal tal oli ju siin ja seal olid eestlased mainib selliseid mehi nagu, nagu tuntud oma päevaraamatute autorina Voldemar Kures siis ka Vello become, eestirootslane Alvin hisperi, ajaloolane, väga huvitavad mehed kõik. Ja noh, nii ja naa, aga veel üks pöördeline moment, mida peaks küsima selle teise mehe käest, kelle nimi on Vello Salo. Stockholmi seltskonnas kohtus ta Vello Salo Kadoli siis Vello Salo oli ka noormees, siis valmistus Vatikanis katoliku preestriks saama. Ja Salo oli seltskonnas. Ma kujutlen, et ta, seda, seda tema, Vello Salo, niisugust seltskonnastiili, kui ta räägib, väga lahke ja avameelne, oli just avastanud Pavstlikus Ida Instituudi raamatukogus Roomas 16. sajandi Kuulsa sviidi Antonio possewino trükitud kirja Liivimalt aastast 1585. Ja no mõelda selle peale, kuidas seda avaldada, nüüd on ta tõesti Maarjamaa, taskuraamatusarjas on see Vello Salo poolt ammu-ammu avaldatud. Ja seal on muidugi arvas, et oi, et seal Itaalias, Roomas on veel palju rohkem materjali, jätab võiks ju Vello helk ütelda, et noh, kui ta tahaks uurima tulla, siis võiks talle ju muretseda stipendiumi paavsti stipendiumi uurimistööks Eesti vanema ajalooallikatest. Ja sellega see jutt jäi, mitte midagi rohkemat. Nii 52. aastal, juba need need sõidud nagu, nagu kogu aeg sagenesid rohkem 52 suvel ta käis Saksamaal koos teiste Taani üliõpilastega, tollal ka tehti üliõpilastele niisuguseid reise. Oldi Põhja-Saksamaal, Kielis. Käidi Göttingeni is, mis hiljem ka talle väga sümpatiseerib, meeldiv ülikoolilinn ja seal ta sai kokku ühe oma oma lähem tulevase lähema sõbraga ka ja kolleegiga Otto Alexander Veebermaniga kirjandusteadlane kes suri küll 71. aastal täitsa ootamatult ja, ja oli melo helgist vanem. Eestlane. Eestlane jäi eestlane, ma päris täpselt ei tea, Virumaa kandis kuskilt pärit Rakvere gümnaasiumis vististi käinud, kui ma peast ei eksi ja kirjutas doktoritööd valgustajast Friedrich harveliusest. Väga huvitav mees, kes ühena vähestest väliseestlastest külastas, kas ei olnud mitte 70. aastal soome-ugri kongressi Eestis? Ma mäletan, et ma olin siis noore uurijana, istusin Teaduste Akadeemia raamatukogu Baltika osakonnas ja ja, ja seal rääkisin, millegipärast tuli minu juurde abi küsima mees kes tutvustas ennast, et tema foto Aleksander Veiderma Selle kõige kõrval aga oli elu armas, ega siis ainult reisimisest ja ei ei olnud, tulite see eriala uurimus kokku kirjutada, see on hea koht, seda ma soovitan lugeda Felgi mälestusi üle kus ta pani kõik oma oma ühikakaaslased tööle, kes siis tippisid tema teksti valmis ja, ja aitasid teda kokku, nii et see oli nagu paari sõbraga, aga nii-öelda ühistööna sai õigel ajal valmis tema pikem uurimus, mis eesti keeli kõlaks siis püüdlused talurahva olukorra parandamiseks. Eesti- ja Liivimaal Karl 11. ajal seal kolme kuuga valmis 206 lehekülge masinkirjas sai väga kõrge hinda sellest. Ja see oli ka esimene nii-öelda ülikooli lõpueksami hinne. Nii et see näitas tema niisugust kvalifikatsiooni ajaloouurijana ja kirjutajana kusjuures nagu seda on mõnelgi teisel puhul väliseestis juhtunud. Professor oli eriti kiitnud tema taani keelt ja tema oskust ja tema stiili. Selle üle oli Vello helk väga uhke, sellepärast et paljud teised tema kaasüliõpilased ei olnud oma emakeeles nii tugevad kui tema, kes oli õppinud selle keele juurde. Nii et ta sai selle eest ka pärast väikese auhinna. See võeti Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis võistlustööde hulka, nii et ta sai tuntuks selle oma tööga. Aga veel midagi tuleb nüüd ootamatut pööret tema elus, et 52. aasta juuni algul sai ta kirja Pariisist Karl Robert Pustalt kes, kuid ma ei ole kontrollinud täpselt, pidi olema siis ka mingil moel veel vana Eesti vabariigi esindajana vist ilmselt ka Vatikani või püha tooli juures ja need vanad seosed. Aga kiri tuli Pustalt, kus selgus, et paavsti nuntsius ronkalli muide hilisem paavst Johannes 23. oli helgile määranud paavsti stipendiumi 300000 liiri. Vabandust, leer on olnud igavesti igavesti igavesest ajast, aga odav raha. Aga tolle aja kohta kujutage ette, 52. aastal. Liir siiski elatav raha ja eesmärk oli, et, et siis stipendiumi sihiks oli Eesti vanema ajaloo uurimine Vatikani arhiivis. Mis see tähendas, see tähendas seda, et ülikooliõpingud tuli mõneks ajaks katkestada. See oli täiesti mõeldav, sellepärast et see oli tunnustus, kui määratakse selline stipendium. Ja Vello helkakas valmistuma ennast sõiduks tundmatusse. Vello Salo, kes seda kõike oli alustanud, enam Itaalias ei olnud, sest pidi Roomast lahkuma, sest asus tööle vaimulikuna Saksamaal. Nii et nad ei kogu selle aasta jooksul või peaaegu noh, nihukese ja üheksa kuu jooksul. Ei, ei, ei kohtunud. Nonii, tundmatusse tähendab hakata õppima itaalia keelt, 100 tundi oli tal taanikeelne mingisugune pisikene õpikat, 100 tundi itaalia keele äraõppimiseks tehtud ka praegu, umbes niimoodi, et iga päev 15 minutit mõist hiljaaegu nägin raamatupoes itaalia keel ongi selge iga varsti iga päev 15 minutit. Nii lihtsalt ei läinud, aga eriti Vello helgil käia keelte peale andekas tundub, et ta oli, aga, aga visa töö on ennekõike, mis on, on esimene määratlus, kui, kui, kui võib-olla keele andekus toobris lõpus asus ta Itaaliasse teele jõudis, Rooma, elas hospitsium Gregoriaanumis võrdlemisi niisuguses Spartalicedes tingimustes. Aga mis seal Spartaliku ikka on, eks lõunamere või Vahemere maades on ju olukordadega sageli. Talvisel ajal ruume ei köeta, kui sul ei ole just lahtist kaminat ja muud. Ja alustas oma pingelisust Vatikani arhiivis. Ta ei olnud kindlasti tuleb seda nagu korrata, et esimene, kes oleks Baltikumist või Eesti alalt läinud ja töötanud Vatikani arhiivis. Ma tahaksin siin esimesena võib-olla mainida siiski Medjevisti Riiast baltisakslast Leonid arbu soovi. Aga ka hiljem, teise maailmasõja eelõhtul Aleksander Kurtna Eestist kes istus ja töötas ka Vatikani arhiivis, hiljem pärast oma keerulist elukäiku ju elas ja töötas Tallinnas tõlkijana, peamiselt vabakutselise tõlkijana. No tollal oli Vatikanis veel üks Baltikumist pärit mees, Leedu ajaloolane, sõnunas Ivinskis, kes on üldiselt vanemast Leedu ajalookirjutuses tuntud, aga noh, Eestis tema nimi esine. Aga ELK kohtas teda alles oma järgmisel roma reisil 56. aastal, nii et see oli ka huvitav. Aga Vatikani arhiivi kõrval kujunes ootamatult huvitavaks hoopis tema uurimistöö jesuiitide ordu keskarhiivis. See oli oluline nii nagu kogu see Itaalia reis. Ajapikku ta tunnistas, et tema keeleoskus muutus juba nii heaks, et tal ei olnud sellega probleeme. Noh, ja itaalia talv oli kõle ja, ja külmaga sest seda hospitsiumi ja neid tube seal köeti ainult erandkorras, kui ka väga külmaks läks. Aga kõik selle, ta oli noormees ja tegi, võttis otsuse vastu, et kui raha tuleb kokku hoida, siis mida tuleb teha suitsetamisest loobuda? Väga lihtne. Nii et ma vaatan mõnikord tänaval kerjuseid, kellel on sigaret käes ja, ja pommivad raha. Et vastus on esimene valum, test muutute rikkaks, kui teie loobute suitsetamas. Nii nüüd tema ja töö, mis sellest kõigest välja koorus. Esiteks muidugi suurem saak, eriti jesuiitide ordu keskarhiivist vastureformatsiooni ajaloost või praegu tahetakse öelda katoliku reformatsiooniajaloost Eestis 16. sajandil, seitsmeteistkümnenda sajandi algul kas siis teda huvitabki Eesti kõigepealt, no tal oli see eesmärke, ta pidi Eestit nagu vaatama, aga samas ta ei tulnud ju Eestist Itaaliasse, vaid Taanist. Ja siis nende materjalide läbivaatamisel hakkas talle üha rohkem silma üks üks nimi, mis kordus materjalidest materjalidesse üha rohkem ja rohkem selle mehe nimi oli Laurentsius Nikolai Norweegus. Norra päritoluga suits, seitsmeteistkümnenda sandaja algul eriti aktiivne. Sellel nor vigu, seal olid suured plaanid vastureformatsiooni läbiviimiseks. Skandinaaviamaades telliti Taanis ja, ja ka Norras ja mujal. Selle kohta ta kogus väga palju materjali ja nonii, ta oli. Tal tekkis Itaalias sõpru, itaallasi, nii et päris eestlasi tal seal õieti nagu ei olnud, partaanlast küll ja nendega nendega puutus ta kokku. 13. mail 53 jättis ta hüvasti. Itaaliaga reisis läbi Austria ja Saksamaa, tagasi koju Taani. See oli huvitav aeg, eks ole, 53. Itaalias ta märgib oma mälestustes saabus Itaaliasse ka teade, et isake Stalin on vahepeal ära surnud. See oli 1953. aasta märtsis, see tõstis tema tuju, kuigi ta ja tema, tema reisikiri, mis hiljem avaldati, no ta mainib ka seda, kuidas Itaalias ikka kommunismilia kommunistidele oli väga tugev, tugev mõju. Ja et Itaalia kommunistid olid sügavalt löödud sellest, et Stalin on surnud. Nii et ei ole midagi, ülikool tuleb ära lõpetada, 54. aastal saab ta Taani kodakondsuse ja kõik läheb soodsalt selles suunas, et ülikooli lõpueksamit ta sooritab. 56.-st aastast on ta siis tööl, arhivaarid. Küsimus sellest, et no kujutame ette tänapäeval, et keegi uurib ajalugu ja, ja teeb väga edukalt uurimistööd ja arhiivi uurimistöödelt, järelikult ta kindlasti temast saab ajaloo uurija, ta läheb kuskile uurimisinstituuti tööle. Minu meelest see on väga vana ja iganenud arusaam. Tänapäeval on muidugi projekti, teadlased liiguvad ühest projektist teise kogu aeg ja võib-olla veedavad kogu oma omaloomingulise elu projekti uurijana. Teine võimalus muidugi saada tollases Taanis minna, panna uks Ülikooli lektorite õppejõudude ukse vahele olid ja peaaegu mõeldamatu sellist alternatiivi. Järelikult oli võimalus minna kas kuskile õpetajaks või arhivaariks. Õpetaja eks läksid, need, kes enamasti noh, väga kõrgele ülikooliõpingutes ei püüelnud ja väga kõrged hinded ei saanud. Nii et tema sai 56. aastal töökoha Taani majandusarhiivis sealsamas Orfüüsis, kus ta ise ülikooli lõpetas. Tegelikult igav nagu üles lugeda, seda on parendama, mälestust lugeda, kuidas ta kogu aeg kirjeldab missugused võimalused ja variandid on ja kuidas tema kursusekaaslased või ülikoolikaaslased siis karjääris edenevad, kes saab sinna, kes läheb teisale missugused võimalused tal on. 58. aastal töötas ta lühikest aega Taani Riiga arhiivis, siis jälle ta oli asendaja seal siis oli Uudenzema arhiivis ja siis alates 59.-st lõplikult Taani riigiarhiivis Kopenhaagenis. Ma arvan, et see teine niisugune stabiliseeriv asi oli, on aastas 58 59. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis sinna aega paikneb ka tema abiellumine, pere loomine, nii et noh, see oli seotud teotud loomulikult sellega, et sul oleks nagu stabiilne ja püsiv töökoht ja, ja nii edasi. Tema abikaasa Ann Marii Jebsen, hooli muusikaõpetaja klaveri ja viiuliõpetaja viiulimäng ja, ja, ja noh lahkus siit ilmast enne enne Vello Helgi surma, mis oli veel hülgele 2006. aastal väga suureks, suureks raskeks löögiks kaotuseks. Nii et taanlanna ka abielus ja siis kuidas nad elavad, kuidas nad oma elamist parandavad? Nii see oli, see võib-olla on see Taani riigiarhiivikarjäär on huvitav lugeda, mitte niivõrd palju rääkida. Ta tõusis kõrgele riigiarhiivi neljanda osakonna juhatajaks, selle tulid siis eraga arhiivid ja käsikirjade koguja, raamatukogu. Sellel ametis saavutas ta erilise usalduse riigiarhivaar juures ja veel enam teda palun tihti päris mitmel korral 18. sajandi lõpu 19. sajandi Taani kuningate isiklike arhiivide korrastajaks. See on, no ma ei tea, kuidas tänapäeval peaks ütlema riigi julgeoleku küsimus, aga dollaldavast nii ei olnud, aga see oli usaldus, tema kompetentsuse, tema töökuse ja ta sai sellega väga-väga hästi hakkama. Ja Ta oli lühikest aega ka Taani riigiarhiivi arhivaar kohustetäitja, nii et noh, selles mõttes võiks öelda, et tema karjääri tipp oli Taani riigiarhivaar number üks, peaarhivaar peaarhivaar ja ja nii et igasuguseid muid asju, nii et nii et nii ta oli. Aga mida siis nüüd seda temast, et kas ühelt poolt on ta ametnik, arhivaar väga-väga kuivamet, võib-olla kui hingega olla selle töö juures ja teiselt poolt me ei oska seda päris kõiki neid asju tänapäeval mõista. Mis nõuded seal olid, mis tööd need olid, kõik, mis olid inimestevahelised suhted pingelised nagu ikka. Aga meid huvitab rohkem, et kuidas ta siis selle kõige kõrvalt jõudis veel midagi teha või töö uurida ja kirjutada? No paistab, et Vello Helgi elustiilis on see, et suvepuhkused meeldiv ühendatud kasulikuga perega sõideti Šveitsi või Austriasse hiljem. Või ta käis Itaalias uuesti, kui oli võimalik, kas võtta väikene töö, puhkus või suvepuhkuse ajal käia, reisida, ringi, kohata inimesi ja töötada kuskil arhiivis või raamatukogus. Seal natuke keeruline, sellepärast et ka tänapäeval näiteks Eestis on nii, et suve suvistel aegadel on paljud raamatukogud ja arhiivid lihtsalt suletud, vähemalt kuu aega. Nii et kuidas see kõik tal õnnestus. Aga materjali on kogunud, mul tuleb meelde üks Ameerika naisajaloolane kes kunagi ammustel aegadel käis õpetamas Eestis projektikirjutamist. Siis kui projektikirjutajad ja kutselisi projekti kirjutajaidki polnud siis eestlased tahtnud ameeriklanna ka palju vestelda ja minul oli see võimalus temaga rääkida ja siis ta ütleb, et ajaloost on kummalised inimesed. Ma küsisin, miks, sest nad koguvad eluaeg materjali ja kasutavad sellest materjalist ainult 15 protsenti ära. Võib-olla tal oli õigus nüüd Vello Helgi uurimistöö viljad hakkasid peatselt siiski tulema. 63. aastal ilmus ülevaateartikkel jesuiitide tegevusest Tartus. Kuigi noh, selliseid ülevaated oli tal ka varem oli, oli ka varem kirjutatud juba aga see oli midagi uut, see oli arhiivimaterjali põhjal. Ja siin ei tohiks küll nüüd valesti mõista, et see ongi tema doktoripädevuse põhiteema. Ei, vastupidi, väitekirjaks doktoriväitekirjaks kirjutas ta hoopis uurimuse sellest samast mainitud Norra päritolu jesuiidid Laurentsius Nikolai Norweegusest. Selle ta kaitses 66. aastal raamat ilmus. See oli pikk pikk probleem, mida me päris hästi ei mõista, käsikiri oli tal valmis. Kaitsti või lõpuks, kraad anti siiski sele 66. aastal siis võis trükkida raamatu, milles raamat ilmus. Aga kolm professorit lugesid seda käsikirja pea kaks aastat, kuni tema kannatus katkes, kuni ta siis lõpuks ülikooli juhtkonnale kirjutas, et milles asi on, et midagi peab väga viltu olema ja siis oli ootamatult tulnud nii-öelda kiire lõppmäng nagu tennises öeldakse. Kas küsimus oli teemas, mida Vello helk käsitles? Ei tea, vaevalt et see teemaga oli seotud, see oli, tema oli iseenesest vastureformatsiooni teema, oli uudne ega Põhjamaades ei olnud sellest väga palju kirjutatud ja olid Rootsil, Soomes oli kirjutatud, aga, aga Taanis võib-olla mitte. Nii et see oli võimas töö. Kummaline on see, et samal ajal oli Põhjamaade vastu reformatsioonist ilmunud ka Oskar kaashteini monograafia, noh siis on nagu kaks võistlevad meest äkki Skandinaavias. Aga mulle tundub, et, et ma olen vaadanud sisse Carsteni raamatutesse ka natuke raskepärased ja materjale esitused, et Vello Helgi niisugune käsitlus nor veegusest on väga, väga hästi struktureeritud ja väga sobiv nagu väitekirjana. See uurimus sai väga hea vastuvõtu osaliseks. Väga palju retsensioone ja positiivset retsensiooni tuli. Nüüd mõmin nüüd küsimus, aga kus siis Tartu jesuiitide rahvat sellega? Aga Tartu jesuiitide raamatust, mis sellest on saanud, räägib professor Jüri Kivimäe nädala pärast laupäeval. Juttu on siis ka ajaloolase arhivaari Vello Helgi sidemetest taasiseseisvunud Eestiga. Mina olen toimetaja Piret Kriivan ja haaran Jüri Kivimäe sõnasabast kinni. Ajaloo ajakirjas tuna kirjutab Vello helk oma esimese teadusliku töö valmimise kohta. Nii sobiv teema teatati mulle esmaspäeval, 11. veebruar maril 1952. aastal. Mul tuli koos ülevaatega talupoeg konna olukorrast Eesti- ja Liivimaal aastatel 1660 kuni 1672 käsitleda Rootsi valitsuse püüdlusi talupoegade õigusliku sotsiaalse ja majandusliku seisundi parandamiseks. Kuningas Karl 11. isikliku valitsusajal. Valmis töö pidin ära andma ülikooli kantseleisse hiljemalt 13. märtsil. Teema oli minu jaoks soovikohane. Mul oli õnne, elasin ühiselamus, kus head Taani sõbrad mulle kohe appi tõttasid. Hiljuti oli ka mu kursusekaaslane Taage Kaarstet kolinud meie koridori tuppa. Muidu oli meid kirju seltskond, kõik teaduskonnad olid esindatud, kuid rohkem arstiteaduskond. Kui sain oma teemaga, pidasime oma harilikus koosolekukohas koridori, köögis nõu ja koostasime plaani. Taage oli tubli organisaator, meil oli koridori peale kaks kirjutusmasinat. Mina pidin kirjutama käsitsi teksti, mille Taage siis kahe masinakirjutajate grupi vahel ära jaotas ja hoolitses selle eest, et kirjutamine edeneks. Meie hulgas oli üsna häid masinakirjutajaid, need pandi esmajärjekorras tööle. Töö käis mitme vahetusega masinakirjutajate poolt produtseeritud teksti rektuuri luges Taage. See oli töörohke kuu. Pidin peaaegu kogu aeg kirjutama parustamaks masinakirjutajaid. Selle hoogtöö tegijate tuju oli hea, kõige parem masinalt. Pea oli üks arstiteaduse üliõpilane, kellel ajaloost suurt aimu polnud. Aga ta kirjutas mitu lehekülge tunnis ja sundis mindki kiirustama. Teine grupp oli tunduvalt aeglasem. Aeg-ajalt pidasid nad ka vahet, ma ei jõudnud neid alati materjalidega varustada. Eks olnud neil ka muud teha, igaühel olid ju omad loengud, aga tage koostas neile sobiva tööplaani. Niisugust töö talgut tegime ka paar korda hiljem, aga see minu oma on ikka kõige paremini meelde jäänud, kuna ma olin selle keskmeks. Taage hoidis mind surve all, juhtis vahest ka tähelepanu mõnele konkreetsele veale või argumentide kordumisele. Kohvipauside ajal arutasime tekkinud probleeme, magada saime siiski korralikult. Kuigi töö oli väga pingeline, andis mu koridorikaaslaste panus ka mulle teatavat rahu. Nõnda ei saanud miski viltu minna. Pingeline töö kestis umbes kolm nädalat. Ja võib veel lisada, et Vello Helgi töö Eesti- ja Liivimaa talupoegade kohta hinnati kõrgeima hinde vääriliseks. Kohtumiseni nädala pärast, teemaks ikka Vello Helgi panus Taani ja Eesti ajalooteadvusse. Kõike head.