Ma olin viieaastane, isa võttis mind käekõrvale ja ütles poja, nüüd lähme raadiot kuulama, ma kasvasin maal ja seal siis rikkad taluperemehed olid rahad kokku pannud ja siis ostnud külla esimese raadio. Või tähendab õieti, see oli raadioühing. Ja see oli suures mõisamajas, mul on nii hästi meeles, kui ma oleks hea joonistaja, joonistaks kõik selle üles, see ruum oli kütmata, suured pikad pingid olid seal sees, lauad olid laudade peale igast kastid, torud, traadid ja veel niisugust pudi-padi. Ja siis nende traatide ja nende kastide ja nende torudega siis mässas kaks meest talurahvast oli siis kasukates ja viltidest sinna kogunenud hulka, kui viis senti oli sissepääs, neid oli hulka kogunenud sinna kokku ja siis on neid hakkab tulema kõik, olge tasa, siis tuli natuke viiuli käeksutamist ja siis midagi surinat urinat ja see umbes kestis, no ma ei oska ütelda. Nuuks kümmekond minutit vast või niimoodi. Ja siis käis kärts ja mürts ja oli siis see pidulik osa lõppenud ja siis teatati meelelt. Sel pühapäeval ei tule enam raadio kuulamisest midagi välja, paluks tulge tuleval pühapäeval tagasi, siis vaatame ära ja Valgast olid need mehed pärit, see oli minu esimene raadiovoolamine. See oli 1930. aastal. Endel Ani ja Eesti Raadio hakkasid oma esimesi samme astuma enam-vähem ühel ajal. Tänaseks on mõlemad head tuttavad igas Eestimaa nurgas ja lindikarpi, mille peale on märgitud vabariigi teenelise kunstniku Endel Ani nimi on Eesti Raadio fonoteegis sky kenake hulk. Ehkki võiks muidugi olla palju rohkem tänase õhtujutu vahele, panime osa nendest lintidest keerlema. Ja Pill külma möla, kes. Mängu kommuunis. Kingiks andes elu maksta. Kindlasti te võite meenutada oma esimest esinemist teatrilaval. Päris esimene oli koolipõlves Sirgu linna algkoolis Valgamaal, esimene osa oli mul jänes kekspüks, mul on nii selgesti meeles. Ja siis seal üks niisugune laul oli ka. Mokk lõhki ja pikad kõrvad, pikad kõrvad ja siidi, harvad siidikarvad ja sabajupp uppu. Viiendas klassis käisin siis. Seal oli siis juba tulevase Vanemuise lase kõik eeldused koos, sest ju seal oli siis laul ja tants ja ja draamanäitleja ka kõik hästi. See oli jah, selline laulumäng tuli muidugi kooli lõpetamine ja ja edasi siis niinimetatud ameti õppimine ja minust piisama. Mehaanikamees ma hakkasin töötama nikkustarpeedsi masinavabrikus treiali õpilasena samal ajal siis käisin Tartu tööstus vahendusel õpilaste koolis teatril huvi tulid suuremad ja nii siis sai minust siis teatrimees, siis ma olin juba Tartus elulehes siis kuulutused, Vanemuise teater avab siis õppestuudio. No ehk siis läksin katsetele, närvitsemist oli kõvasti, aga sain sisse. Ja sama aasta sügisel paari kuu pärast siis võeti ka ooperikoori mind vastu, see oli 42. aastal sellest saadik, siis olen Vanemuise teatri lipu all, siis kogu aeg olnud. Olete Te kokku lugenud, kui paljudele erinevatele isikutele te lava peal kuju olete andnud? Täpset arvestust ma ei ole nüüd viimasel ajal teinud aga umbes nii 130 ümber peaks olema. Kui te nüüd mõtleksite tagasi kõigi nende 130 või enama tegelaskuju peale missugused nendest on need, mis on jäänud kõige armsamaks? Eks nad igaüks ole muidugi üteldakse naat omad lapsed, kõik on armsad, eks igaüks ole osa minust ja minu kaudu tulnud, mida just kõige armsamaks nimetada. Ma ei tea, nad kõik on olnud ligilähedased omalajal. Takkajärele vaadates ja. Mida tahaks veel uuesti teha? No võib-olla ja mõningaid asju tahaks uuesti teha, aga kas maksab seda nimetada? Selleks võib-olla on juba küllaldaselt aastaid ja kriitilist meelt. Võib-olla siis vähemalt sellest küljest ega kõik osad võrdsed ei ole, mis teeb ühe osa nagu lähedasemaks kui ehk teise. Üks asjaoludest, mis teeb osa lähedasemaks, osa raskus on selliseid osi. Kui võtad klaviiri või võtad osa raamatu kätte ja vaatad, oh, see on lihtne, aga kui hakkad temasse süvenema ja nii põhjalikumalt vaatama, siis leiad, et et seal on väga palju. Üks sellistest osadest oli Katerina Izmailova. Esialgu tundus, et seal on üks väga raske osa, mida me rohkem proove tegime, seda huvitavamaks. Tervese ooper läks seda huvitavamaks, need osad meil tervel ooperi kollektiivil. Sergei osa, mida rohkem mängisin etendustel, seda rohkem leidsid huvitavat materjali veel, mis oli veel peidus, mis oli veel ära mängimata, mis oli veel vot seal muusikat taga, seal, sügaval hobustest sellised osad on väga armsad ja, ja nendega oleks huvitav veel rinda pista. No neid on mitmeid olnud selliseid, aga üks just oli Sergei Katerina Izmailova. Nii et see nagu osa ammendamatus, just see ammendamatus ja selle osa raskustes üks huvitavamatest osadest oli kahtlemata vikerlastes Ülo osa, see Põlus ka mõni mitmeti oma raskusega muidugi siis olin palju noorem ja need raskused tundusid ka raskem ala või praegu tunduks, võib-olla. Sellepärast siis võib olla ka see osa on kuidagi jäänud nii küllaltki armsaks. Teil on olnud väga palju toredaid lustakaid ja koomilisi kangelasi. Kuidas on teie enda suhtumine lustakatesse vendadesse? Naljas peab väga tõsiselt suhtuma, kui sellise suhtumisega lähed lavale, et ma teen nalja siis ei tule sellest asjast midagi välja, üks koomilistest rollidest oli Prokofjevi ooper kihlus kloostris. No see osa on väga nõudlik kaanest kaaneni, nagu öeldakse veel teatrikeeles seda koomikatel väga palju seal seda peab väga tõsiselt seal tegema seda koomik, et siis läheb seda koomikad saali ka ja siis ta tundub just nii koomilisena seoniks sellistest koomilistest rollidest mis koos lavastaja Kaarel eeldiga valmis pakkus, hästi palju lavastus kui niisugune, ta jäi pooleli meil õieti selle tõttu, et osa osatäitjaid kolis üle Tallinasse, see tükk nagu läks kavast välja ja jäi lõpuni mängimata. Sellist osa võiks veel teha isegi minu aastates veel. Viimastest rollidest, millega siin kama saime, on meie oma maja, meeste loodud komöödia, kuulsuse narrid. Selles. Tuli mul siis mängida, Saalomon Vesipruuli, kaldub kani koomilisse kanti, selle osa kirjutamise ajal Viru oli mõelnud minu peale, aga kevadel, kui ta esietendus, siis haigestusin ja siis tegi seda osa AB väga hästi suurepäraselt. Siis tekkis küsimus, et see Saalomon Vesipruul peab luuletama minema, puua metsa. Aga kuidas Ani saab puu otsa minna, ta kaalub üle 100 kilo teatrikülastajate kallereal, selliseid küsiti Kaarel Irdi käest. Kui ta saali puu otsas Herdidesse tõlge vaatav väga osavalt see õnnestuks. Need, et kellel see küsimuseks on, siis soovitan vaatama tulla. On kindlasti meie algupärases lava loomingus teisigi rolle, mis on kirjutatud nimelt teie peale mõeldes kas ei ole üks niisugustest, näiteks laanelillest. Jah, see Paul kalla osa pakkus mulle väga palju rõõmu. Ta oli väga raske rolli. Ei olnud mitte kergete killast, tänu et Kaidu oskuslikule juhtimisele sai ka selle asjaga hakkama, seda lavastust mängiti üle 100 korra olemuse teatriks. Aluseks selle kuju loomisel ikkagi peeti pinnad ja väga paljud vanemad teatrikülastajad väitsid, et teie olevat seal tõepoolest olnud pinnamoodi. Teie olete pinnad tõenäoliselt näinud. Jah, olen küll muidugi mitte palju, mõned korrad, aga muidugi teda nüüd otseselt prototüübiks võtta, aga lihtsalt mõned hooned sai võetud tema Sistikuleerimine ja ealeski neid kiire kõne ja hästi täpne aktsepteeritud kõne, seda sai plaadi pealtkuulatud ja säält ühteteist saini omaks võetud. Aitas nii osale kaasase ka otseselt jah, prototüübiks tihkanud. Sellist suurt inimest võtta. Nii. Aga on teil olnud mõnda niisugust osa, mida te nagu kuidagi tegelikult ei tahaks alguses, aga noh, teha tuleb. Nojah, eks ole, muidugi selliseid osi ka olnud, kas maksab, just need nüüd nimetab? Muidugi ei saa niimoodi ka neid liigitada, vaat need on need head osad ja need halvad osa igal halval osalon häid külgi, jäigal hääl, osalon, halbu külgi. Aga teha nad tulevad kõik, aga kas mõnest nendest on pärast saanud ka niisugune osa, mis meeldima, väga huvitav ongi niimoodi, et mitmest osast ei saanud ja aga üldse tähendab minu, kuidas seda nimetataks loominguline meetod või käib selliselt, et ma nagu ei julge alguses osale kallale minna? Ma käin nagu kass ümber palava pudru, aga muidugi, kui on nüüd paratamatu, siis ükskord krahmata kätte ja vaat siis hakkab temaga tööle. Ja siis muidugi siis ei ole pääsu, siis peab kasvõi näiteks viimane Sorodzini aasta laadas. Mul tuleb kummiosa täita. Klaviie seisis hulka aega mul laua pääl. Muusikaosade puhul tõenäoliselt töö algab muusikast või hakkab see mõttetöö enne käima, muidu üldse kuju. Et nad hakkavad nii mõlemad, nii mõttetöö kui ka muusikale, ettevalmistus käib paralleelselt ikka kui juba teada saadet, vot selline osa tuleb teha, siis hakkad vastama vot materjali otsima ja nii-ütelda noodimaterjali ka õppima ja aga kui noodimaterjali hakkad õppima, minu arvates see õppimine, kui ainult tuimalt hakkab neid nooti selgeks õppida, ei ole õige, vaid igale lootja iga värk on kirjutatud ja millegipärast asja klaveri lahti lööd, siis tekib kohe küsimus, miks, miks on kirjutatud vot just just sellises, mis ta on just sellises helitõus kirjutatud. Miks on just sellisest tempos kirjutatud, igal asjal on oma põhjendus ja tihtipeale neid miksisid on nii palju, et et isegi osa juba on etenduses, aga need missid lähevad ikka edasi. Kas vahel juurde ka tuleb, veel? Täna? Kindlasti ei tule. Ja vahest tuleb isegi niimoodi, et veel mõne aasta pärast, et vat see oleks pidanud Vice selliselt. Tegema nii, et osa valmimine kestab vahel edasi veel pärast seda Mängukavast maas juba on või? Isegi nii? Jah. Aga nendest, mida te olete teinud, mis teile endale on kõige rohkem pakkunud, kas nüüd klassikaline ooper või või kaasaegne või võib-olla hoopiski kergema žanri lood? Et igaüks on pakkunud ise kandi pealt klassikaline ooper kahtlemata on pakkunud vokaalseid võimalusi tänapäeva ooper. See pakub jälle midagi muud operett või kergem, Žanna, see pakub jälle jälle hoopis midagi, teist jälle liikumise lahtisust. Igaüks pakub näitlejale midagi huvitavat materjali. Kumba on näitleja lauljal kergem teha kas klassikalist lavateost või kaasaegset? Ma usun, et, Kaasaegset on raskem, seda mitmes mõttes, kui me teeme kaasaegset, me näeme neid inimesi, kes meie ümber liiguvad. Me näeme neid kõiki tänaval ja ümber kõik ja on nagu teatud võrdlus kohe. Aga neid inimesi, mis kauges minevikus olid, olid nad sellised, olid teistmoodi, ei teki nagu võrdlust. Ja muidugi tänapäeva inimest on küllaltki raske mängida. Klassikas kuulaja-vaataja peab uskuma seda, mis näitleja talle annab ja ongi, nii. Aga näiteks Kangro imelugu kaasaegne tükk aga mineviku teemadel, kuidas. House looga suhted on, ma pean ütlema, et see on väga huvitav bluff aga meie ei suuda teda välja mängida nii, nagu ta on autori poolt kirjutatud, seal on, meil on veel palju puudusi. Me ise neid puudusi teame ja püüame neid puudusi kõrvaldada ja siis ehk läheb paremaks ka veel. Aga nii, et vastumeelne ei ole hoopiski endale selline moetükk Mitte sugu, väga huvitav on. Just see muusikaline astme ilu on väga tore. See pakub suurt naudingut muusikas on ju nagu teada, on ju neid ilusaid, palju on seal rütmi, ilutempo, iluastme, elu mees ja ilu ja vaat need ilud peavad koos lööma. Ja see, see astme ilu on just moodsas muusikas. Mis täidab teil selle aja, mis ei ole otse teatri pärast? Kahika teatriga seotud, meil on teatris vokaalstuudio muld, olen tegeleda noorematega, seal väga rõõmu pakkuv tegevus. Sest nii nagu ma omal ajal ise õppisin, nii tuleb nüüd õpetada teisi, see on nii nagu mul üks tuttav heliloojatest. Ma küsisin ükskord, et kuidas elu läheb või elu läheb raskeks. Miks? Sellepärast et nüüd tuleb ise juhtima hakata, senini tuli teiselt nõuda. Ferna, aga ma ei kurda sugugi raskuse üle, vaid see on väga tore, kui noored noored kasvavad ja edasi lähevad. Jaa, jaa, kavad kah teatrit tegema, stuudios valmistame ette katkendeid ooperitest ja õpina laule, nii et see on üks teatritöö kõrvalharrastus. Muidugi ekslugemised ja lindikuulamised, jah, plaadikuulamised ja kontserdid ja sellised asjad, kõik leiud, kõrvaltegevused, mis toetavad seda peategevust. Kas plaadi kabu on endal suur? Mitte eriti just, aga siiski kani? Olen püüdnud nii palju kui vähegi võimalik, kus ikka reisid ja käis jah, ikka. Nii täiendada seda kogu ikka rohkem nii vokalistidest, rohkem tõsisest muusikast või on kergelt ka kergemuusika, mulle meeldib ka head kerget muusikat on väga nauditav kuulata ja sellest väga lugu ja ka halba muusikat võib kuulata lihtsalt selle mõttega kuulata. Et kuidas mitte ei pea tegema. Muusikainimesele ka muusika kuulamine on siiski ühteaegu puhkus ja, ja töö ka. Aga küllap on ehk veelgi midagi. Nojah, on, aga selleks ei jätku palju aega. Meeldib nii nokitseda ka vahest. Ja igasuguseid loomakesi leida ülesse puu seest, mis arst see huvi juba pärineb? No ei tea, võib-olla juba ehk karjapoisipõlvest. Et kas on ka lemmikloomad, keda te kõige rohkem teete, on nii välja, ahve kõige rohkem. Aga ma ei tea, kui ühte nii juurikat metsasaapad ja siis näed kohe ära mitte kohe alati, aga näed nii tema iseloomu ära, mis temas peidus on. Huvitav, et mul on ahve kõige rohkem, et jutud selle suvemaja ümber leidsin ka seal paar põtra ja ja siis seal ühe hundi ja panin sinnani lastele rõõmuks, lapsed käisid iga hommikul vaatamas onu Anigas, alles olnud. Oskus loomi puu seest välja meelitada, see tähendab seda, et loomi teab üsna hästi tundma. Kuivõrd seal nüüdiskunsti sädet on juures, aga seal on rohkem niisugune nokitsemise tahe või kuidagiviisi noh, Jaan mõtelda ja nagu aju puhkab, kui nokitseda. Mis suvel veel aega täidatas peale nikerdamise veel andmisest huvi? No ei tea praegu nagu ütelda, see nikerdamine ja see võtab isegi oma aja juba. No eks mõni kalapoeg teinekord tuleb kangi otsa ja selleks, et ta tuleks õnge otsa, peab seda õnge ikka tükk maad kauem leotama, tavalisest. Ma viimasel ajal siiski jõle lõotoni, nooremas põlves sai rohkem leotatud ussi. Nüüd olen rohkem poest ostnud, kala, eksib, kajaseened marjad ka. See on omamoodi tore korjotseenekest jahimised, viisikest puhkad, puukesed emakesega ja. Vanemuise kirjas, Ma usun, te olete lauljana, aga te olete teinud ju kõiki asju, mis siin teatris tehakse. Alates keskküttekütmisest katuse panemise pärast sõda, kui me tulime purustatud ja laastatud teatrimajja Vanemuise tänavale, siis tuli alustada nelja tühja seina vahest. Ja muidugi siis Kaarel Irdi eestvedamisel tema organiseerimisel, siis asusime kõik töödel tööde kallale ja ja siis hakkasime seda teatrimaja siis korda seadma. No siis tuli seal kõik tööd ära teha. Aknagitimisest ja lõpetades katusepapipanemisega. Teate, et on tehtud väga rasketes tingimustes. Vanemuise teater. Ma mõtlen just. Ja võib-olla, kui nii rasketes tingimustes ei oleks tehtud ja oleks lihtsalt öeldud, et, et ei suuda. Võib-olla siis Vanemuise teater ei oleks sellist nägu, nagu tal praegu on. Aga see Vanemuise teatri tookordne kollektiiv, millest on paljud veel praegu alles mäletavad seda olukorda oli niivõrd suured entusiastid, et kannatasid kõik hädad ja vaevad ja valud välja ja lihtsalt tuli teatrit teha näiteks pühapäeviti. Me tegime kolm etendust ja see oli nii iseenesestmõistetav, et ei kujuta nagu teistmoodi, et hommikul oli lastetükk. Kell 10 lõuna ajal oli operett. Ehk siis õhtul oli väljasõit kolm etendust. Aga muidugi see väljasõit oli teinekord seotud väga suurte raskustega, sest et meil olid need vanad sõjaaegsed furgoonautod, katkised läksid tihtipeale tee peal rikki, ehkki mul tuleb meelde lükki, üks kord kirjutas ülesse. Me seal kolme nädala jooksul lükkasime autot või tähendab bussi taga 12 kilomeetrit. No selline umbkaudne muidugi jälle 200 meetrit või 300 meetrit ja tavaline VTT liitis kokku terve ringluse saksal tuli 12 kilomeetrit, tuli küllaltki hangedes sumada. Ja nii väga rasketes tingimustes tuli teatrit teha. Aga teha tuli, pidid tegema. Ja tegime. Pole teatris olnud niisugust asja, mille kohta öeldakse, et ei saa. Ongi, nii et muidugi teatritegemine on läinud praegu selles osas palju lihtsamaks, me püüame rohkem statsionaaris etendusi teha. Sest et seal on ka muidugi asja teine külgedest, statsionaaris on etendus kahtlemata parem, aga nüüd on jälle asi sedasi, et rahvas käib maalt meid vaatamas, meile tarvitsegi elam, palju maal külalisetendusi teha, see oli kunagi paju siis kangesti külm ilm olija. Nahkhiireetendusega läksime sinna, etendus käis juba, mina mängisin Alfredi osa, see on see, kes pannakse hiljem kongi konglomeraat 13 noaga alguses ta püüab seal võrgutada ja see võlgutamisest stseenis oligi, et kallas klaasid veini täis ja nüüd tuleb see stseen ja duett ja kui stseen ja toit lõppes ja siis lõime klaasid kokku, tasime juua, juua ei saanud, vahepeal oli jää peale, tõusud stiivost külm oli. No meestel oli muidugi natuke parem olukord, aga naistel on raskem, sest et lastel olid need kleidid ja väga suure dekolteega. Aga huvitav, et ega keegi haigestunud ka, nagu ma mäletan. Võib-olla vaikset lahudvast olid balalaika taastatumad, rohkem inimesed ja vingumist oli ka nagu vähem. See pole nalja, küünome kiiresti, kangeti, lisame juurde koolis ja sinna sisse segame. Ei, pole nalja, enamik kiiresti kangeti. Spetsialist Kai ja minna sisse segame teed. Oih. Toidu ingverijooni, hüppelgatsiooni, rei. Nii saab hotell. Ja teatriga on muidugi Eestimaa risti ja põigiti läbi sõidetud. Ainuke koht, kus ei ole ma käinud, on Hiiumaa aga ehk saab veel sinna ka toredaid ja mitte toredaid ja ebamugav, vaid ja olukordi on väga palju olnud selle 34 teatriaasta jooksul. Peale mul tuleb meelde. Me jõudsime ükskord kontsertreisiga Jõgevale ja Jõgeval ei olnud tol korral elektrit veel sellepärastsõjaaegne aeg. Ma ei tea, kas selle 45 kuskil seal sügisel pime oli juba ja mootorit ei käivitatud. 10 õhtul siis pimedas, seal kolistasime rahvamajas siis konferantsee, temal oli üks selline number, konstes olid augud tal ja siis pidine lööma, konksud lava põranda sisse ja siis, kui ta juttu rääkis, siis seadis need kontsad augud sinna konksude sisse niimoodi ja siis, kui ta selle jutu lõpetas, siis kummardas niimoodi 35 kraadi peale, umbes. Noh, aga eks ta pimedas lõi, lõi valesti selle, need, need konksud nagu teate, vanasti olid, laval olid need etteütlejate kastid töötle, kast oli kaetud luugiga, tema lõi sinna luugi sisse. Oksad. Ja muidugi siis ilusti hakkas meil see kontsert peale ja ja, ja see jutt algas ka peale, jutt oli hiigla tore, rahvas naeris, aplodeerisite temaga kummardas, kummardas koos selle lõviga saali. Vähemasti ta pareeris selle nalja ära ka. Muidugi nali ei tulnud välja, rahvas aplodeerib veel rohkem, tema võttis ilusti selle luugi kaenlasse ja kummardas teistkordselt verd. Oma naisele jooke ja kui jõuteesin, eks. Naisele paar akut tõustani vaarakud asjatu. Kui ostuga freest sonarid Paulianaliat, ma usun seda küll. Kui lasteaiavaba, aga, ja peamasu Peeessenti praadima õunu kooriva naisel ei tulla. Külla naabrid. Kui su sees olla? Olla soola sees. Saatoos. Oma naise on JUBA, eks enese käest maadeeaa sees, nii et kange O. A. Armasta. Ei sellest aferist. On? Mul on meeles, kui ükskord kadunud Enraja Harri Jõgi laulsid jeeniki Keshali duetti Smettana ooperist müüdud mõrsja. Jalad läksid sõnadega segi, siis raha laulis rahavimis Nizza või Aia aia? Saab. Aga muidugi laulis need mõni, ma ei tea, kas seal kaheksa või 10 kontakti ära ja siis sai uuesti otsa kätte ja läks edasi. No muidugi, meie naersime lava taga nii hirmus, aga koomilise ooperi võib-olla saalisolijatest, kes ei märganudki seal meelepakkusse killahall, on teil endal ka vahel juhtunud seda, et äkki lähevad näiteks sõnad minema? No on jah küll juhtunud, aga ehk siis meil lavakeeles ütleb, et teeme Puškinit, luuletav korra üks meie lauljatest laulis Fausti kullad. Ja tal esimene sõna juba läks meelest ära või tähendab nii palju oli meeles, et et laulis kulla tonn ja siis läks meelest ära, siis laulis tararii. Ja selle tarariira raaajal siis ta mõtles, mis ta laulab ja edasi läks nii hästi. Riim oli ka sees. Mul on kahju, et mul ei olnud paberit ja pliiatsit kaasas maanialt, naersin kõrval olles kirjutanud üles, võib-olla oleks selle kulla tondi parim tõlge olnud, sisu oli õige, riiv oli sihesseffeki. Jaa. Eestimaa rahvast tuleb vanemaist Tartusse vaatama, aga viimasel ajal on teatrireisid ulatunud mitmel puhul üle koduvabariigipiiride. Ja möödunud sügisel me käisime Moskvas Moskvasse, me läksime ikka tõesti ausalt üteldes värinaga südames, sest et enne meid kõrbes seal üks teater läbi. Aga peab ütlema, et sellist vastuvõttu ei ole tükil ajal näinud, kui oli Moskva laste vastuvõtt. See oli lausa liigutav, saalid olid täis ja ukse taga oli rahvast, kes võime, läksime teatrisse, siis küsisid meie käest, kas teil piletid on, kas teil piletid on? Nii et tore on ja muidugi hiljem siis olid meil seal nii-ütelda vastuvõtud ja muidugi kutsuti ikka tagasi Moskvas jälle ja saab see teoks ja üldse tähendab, teater peaks rohkem reisima ja sest et teater on nii nagu nagu üks ilus raamat, ta võib ju riiuli peal seista ja teda ei loe tükil ajal keegi, aga ikka peaks riiuli pealt jälle ära võtta. No ja lugema jälle ja andma teistele lugeda. See on väga ilus võrdlus. Teie olete Vanemuise raamatusse nüüd kirjutanud palju toredaid lehekülgi. Ma soovin, et seda kirjatööd sellesse raamatusse jätkuks veel pikaks ajaks.