60 aastat tagasi, siis 1944. aasta aprillis veeres üle Eesti suur vahistamislaine. Arreteerimisi viis läbi saksa julgeolekupolitsei SD ja eriliselt oli löögi all põrandaalune organisatsioon nimega Eesti vabariigi rahvuskomitee. Eesti vabariigi rahvuskomitee oli organisatsioon, mis põhimõtteliselt eitas igasugust koostööd, nii vene kui saksa okupatsioonivõimudega ehitati ka Saksa sõjaväkke minekut. Ja seesama komitee ongi veenvaks tõendiks, et mitte kõik eestlased ei töötanud koos saksa või vene okupatsioonivõimudega olid inimesed, kes leidsid, et nendest mõlemast tuleb distantseeruda. Vahistatute hulgas oli ka ainus arv, kes ongi meie tänase saate külaline. Nii siis tema vahistamise lugu. Mind arreteeriti umbes 25.-na, aga ma arvan. Ja tänapäeval andmetel paistab see nii olevatelt mina olin üks esimesi, keda taga ajama hakati. Meil oli nimelt salajane kirjaühendus Helsingiga Helsingi kaudu Stockholmiga seal nii hästi ühes kui ka teisel pool Eesti vabariigisaadikutega, kes seal ametis olid, Eesti vabariigi välisesindusega, see oli omaette organisatsioon, nende poolt moodustatud. Oli kirjavahetuses ka Rootsiga otseteed, aga see toimus harvemini. Kunagi minu arvates võis olla jaanuari lõpus või veebruari alguses tuli Rootsist meile kiri, milles küsiti informatsiooni, et nende andmetel on sarv arreteeritud. Et mismoodi ta arreteeriti, kuidas see juhtus ja mikspärast ja missugused olid asjaolud. Mina ei olnud sugugi arreteeritud, aga niisugune teade tekitas meile suurt muret. Selle peale läksin ma kohe põranda alla, see tähendab, loobusin tööl käimisest. Ma töötasin Tallinna ringhäälingus, tollal teatasin oma ühele lähemale kaastöölisele, kes minuga koos ka oli. Ma olin päev uudisteosakonnas ühele oma kaaslasele, kes oli ka meie organisatsiooniga seotud, et ma lähen nüüd varju. Ja nii ma siis läksingi, varjas ennast mitmel pooltuttavate pool, aga üks esimesi asju, mis ma otsustasin teha. Meil oli nimelt raadiosaatja. Raadiosaatja küll ei töötanud. Ta läks proovisaadete tegemise ajal rikki ja me ootasime parasjagu Rootsist katki läinud raadiolambi asemele uut. Aga raadiosaade oli eraldi ehitatud suurejoonelisi antenniga, statsionaarse antenniga, jama. Kartsin, et see võib tähelepanu äratada ja võib ohustada meie radisti. See oli üks minu ülikooli sõber, hoovid Avarma, kes praegu elab Kanadas Montrealis, on ka veel elus. Ja ma läksin teda hoiatama, et võtku antenn kiiresti maha ja peidku raadiosaatja kuhugi ära. Tol ajal elasin Ernst kulli korteris, kes elas Tallinnas Pärnu maantee 23. Selle maja peale sai nüüd, 14. veebruaril käesoleval aastal pandud mälestustahvel. Nimelt 14. veebruaril toimus selles majas järjest kolli korteris Eesti vabariigi rahvuskomitee esimene täiskogu istung. Läksin sinna, heitsin magama, kulli ennast ei olnud Tallinnas. Kull oli läinud rahvuskomitee ülesannetel Riiga. Et lätlastega kokku saada. Seal oli meil kontakt Läti tolleaegse põrandaaluse valitsusega tagasi tulles. Koll tegi peatuse Tartus ja organiseeris seal ühe koosoleku, nimelt nüüd tuleb rääkida natukene rahvuskomiteest, rahvuskomitee oli selleks ajaks juba saanud presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa tunnustuse. Jüri Uluots oli sinna veebruari alguses saatnud oma esindaja ja seal rahvuskomitee tsentrum ütelda võite, võiksime teda nimetatud rahvuskomitee tuumikuks koosnes eestiaegsete demokraatlike erakondade juhtidest ja paari suurema põranda alus ja rahvusliku vastupanurühmajuhtidest. Mina sinna ei kuulnud, mina olin tol ajal poisike, vanades Noma. Olin 22 aastane, sel ajal ja uluots nimetas seda rahvuskomitee tuumikut. Pseudobar lamendiks ehk ebaparlamendis tuleks see põle nüüd ära rääkida kahest suunast, rahvuslikus liikumises teise maailmasõja ajal. Ja seal oli tõesti kaks suunda, oli demokraatlik suund, see lähtus siis eestiaegsetest demokraatlikest erakondadest kes pandi Konstantin Pätsi poolt kinni aastal 1935 ja kelle juhtkonnad olid säilinud ja kelle eesmärk oli taastada Eesti vabariik ja taastada Eesti vabariik tingimata demo kraatlikuna. Kuna eesmärk oli saada meile lääneriikide toetus Saksa võitu me hetkekski ei uskunud siis kindlasti pidi meie põrandaalune liikumine, põrandaalune valitsus, mille loomine oli ka eesmärk pidi olema demokraatlik, see tähendab tuginema palju parteilisele süsteemile. Teine grupp olid niinimetatud rahvusühtsuse partei Pätsi rahvusühtsuse partei ühe ainsa lubatuks jäänud partei liikmed, kes olid karjääri teinud Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi ajal. Ja kes olid veendunud, et nemad on ainsana õigustatud Eesti vabariigis üldse juhtimisega tegelema? Jüri Uluots, presidendi kohus, peaminister presidendi ülesannetes oli nende kahe suuna vahel Taali aus demokraat. Ta oli väga kohusetundlik ja aus inimene. Ta oli nõus Eestis taastama demokraatlikku süsteemi. Aga tema ümber olid kogunenud need pätsiaegsed, autoritarismi ehk rahvusühtsuse parteitegelased kes ei soovinud seinast seina valitsust Eestis ja tahtsid ennast esile tõsta. Erinevus oli ka suhtumises koostöös saksa võimudega, demokraatlik suund, seal rahvuskomitee suund oli kindlalt veendunud, et sakslastega ei maksa üldse mingit koostööd teha. Me saame toetuda ainult Atlandi hartale. Mis garantii eris kõigile rahvustele, kes on oma iseseisvussõja ajal kaotanud, garanteeris kõigile iseseisvuse taastamise ja selle Atlandi harta autorid olid Churchill ja Roosevelt sõnadega lääneriigid, see seltskond, kes oli koondunud, kuluvad ümber. Alguses proovisid nad minna koostöö peale sakslastega, nad lootsid, et no ükskõik millise autonoomia asjaga sakslaste käest ei saa, aga ikkagi seal on rohkem kui olla täiesti okupeeritud. Kui nendele selgus, et seda lootust sakslased ei rahulda, et nad, kust Eesti valitsust luua ei kavatsegi. Siis hakkasid nad samuti lootma Eesti iseseisvumise peale, vastu sakslaste tahtmist, aga nende põhieesmärk ja selles oli neil muidugi õigus, oli see, et mida kauem Saksa okupatsioon kestab, seda lihtsam on eesti rahval sõjast välja tulla väikeste kaotustega, selles olime ühel meelel nendega, aga ainult nendel ei olnud kontakte ja neid polekski arvatavasti jutule võetud lääneriikide juures. Nemad lihtsalt ootasid, mis tuleb, nemad poliitiliselt olid organiseerunud, aga suurt nad midagi üldse toime ei pannud, sakslaste vastavad ei võidelnud, aga nüüd kui uluots oli võtnud meiega kontakti ja oli meid tunnustanud, tähendab mumite Meidmatan liiga palju öeldud. Mina ei olnud ju selle rahvuskomitee liige, aga vähemalt ma olin selle tegevrühmas, kes teda abistas, siis olla siis õigusteaduse professor tahtis, et asjad oleks juriidiliselt korras ja seetõttu tegi ta ettepaneku ja õieti nõudis, et kõik eestiaegsed poliitilised erakonnad peavad oma esindajad rahvuskomitees vormistamast ja seda koosolekut hakkaski kull organiseerima Riiast tagasi tulles Tartus, see oli rahvusliku Keskerakonna Jaan Tõnissoni erakonna koosolek. Sellest koosolekust algas tegelik arreteerimiste laine. Järgmisel hommikul pärast koosolekut hakkasid Tartus peale massilised arreteerimised. See kuupäev oli arvatavasti 20. aprilli hommikupoolik. Tartust arreteeriti üks kümmekond inimest, Need jõudsid 20. aprilli õhtupoolikul Tallinnasse ja seega oli asi juba käivitunud. Nüüd oli vahepeal juhtunud veel üks asi, millest me keegi ei teadnud, aga mis ka olukorda olulisel määral mõjutas. Nimelt umbes 15. Jah, kas ta oli 15. aprilli paiku või oli ta koguni 10. aprilli paiku, ma praegu ei mäleta täpset kuupäeva. Oli tulnud Rootsist väikese mootorpaadiga üks Eesti välisdelegatsiooni kuller, kelle nimi oli Robert Keres, palus minu käest korterit, konspiratiiv korterit, nagu selle teaduslik nimi on. Muretsesin talle ühe kord tere, see korter asus sealsamas Pärnu maantee number 16 ühel kõrgemal korrusel. Ilmselt pressing oli kõva. Ja 18. aprillil arreteeriti juba esimesed seitse-kaheksa inimest eesotsas Kersiga pakkisime kiiresti kokku kohvrisse ühte kohvrisse kõik rahvuskomiteega seotud paberid ja ma läksin öösel pimedas Tallinna linna endale uut korterit otsima. Tahtsin minna selle daami poole, kes oli tulnud mind hoiatama, et sarvenimelisi taga otsitakse. Selgus, et see maja, kus daam elas, oli maha põlenud. Siis orienteerusin ma öösel ümber, kohver kuulus ka tassimisele ja läksin Kaarli puiesteele, kus elas Hillar veerand praegument küsitleva Martin veerandi isa ja Hillar viranud. Minu klassivend võttis mind muidugi vasta. Ta oli ka meie organisatsiooniga seotud. Jaagasin. Järgmisel hommikul ma palusin, et Hillar veerand läheks kontrollima, kas tullakse mind otsima ja arreteerimuga kulli, juurte. Tõepoolest ta nägi, et kull arreteeriti ja oli seal lähedal ja kuulis, kuidas kull ütles, oh, pole viga. Ma tulen varsti tagasi. Seepeale ma vaatasin Hillary juures, magasin on ta muidugi natuke välja, palavik oli mul edasi, pärast mõõtsime oli juba üle 40 natukene ja nüüd probleem, mis ma edasi teen, otsustasin sõita Rootsi koos selle kulleriga. Ma peitsin selle kohvri ära maja keldrisse, seal oli keskkütteruum sinna ümbrusse peitsin ära niimoodi, et kohver jäi varjatuks. Ütlesin, et käin üleval ära ja siis toon hiljem selle kohvri, vaatan kas tuleb kedagi kahtlast vastu, tee peal on ette. Niipea kui ma ülesse jõudsin, kõlistasin tee lahti ja olid nüüd juba eestlased, kaks Eesti SD meest püstolitega mul vastu rinda. Terist mind tuppa ja olingi arreteeritud. Sind viidi siis Kaarli puiesteele saali, Kaarli koguduse hoone, suur hoone. Jah, see hoone on praegu lammutatud, aga selle hoone kohal on praegu hambapolikliinik. Selle uksed avanesid Kaarli kiriku poole, see oli minu arvates kolme või koguni neljakorruseline hoone ja mind pandi vist kolmandale korrusele, ühte tuppa pandi kaks valvurit juurde ja seal ma siis olin. Sinna ma jäin 20.-st aprillist, niikaua kuni mai lõpuni peeti mind kogu aeg seal toas, magasin põrandal, kogu aeg oli mul kaks valvurit. Kogu aeg, mind kuulati vahetpidamata üle ja pidin nendel kogu aeg käepärast olema. Mis puutub kohvrisse, siis kohver ilmus nähtavale vist 22. kuupäeval. Selle maja kojamees, see on siis Pärnu maantee 16, kojamees oli selle kohvri oma valdustest üles leidnud. Tundub, et ta oli napsuarmastaja ja läks viis selle julgeolekupolitseisse. Ta tegi kohvri lahti. Temale oli mõjunud eriti lahtlust Ottawa asjaoluna. Et seal kohvris oli 10 ühedollarilist rahatähte. Ta mõtlesin, et kui juba dollardad mängus, siis kindlasti sakslased tunnevad huvi. Aga see oli lihtsalt. Ma ei mäletagi, kuskohast vist veel eesti ajast pärit raad, ühedollarilised rahad, mis olid meil ette nähtud mitmesuguste teenete osutajale, et paneme igalühel ühe dollari pihku, et on päris huvitav, mis selles kohvris veel oli. Selles kohvris olid, muud midagi ei olnud, ma jõudsin suurem osa kohvrit ära hävitada Hillar veerandi korteris, seal oli ahjuküte ja ahjus ära põletada, aga mida ma ei raatsinud ära põletada toda. Mul jäi alles kolm koopiat saadetistest. Kolm informatsiooni saadetist, mis olid ette nähtud ja pakitud saatmiseks Helsingisse Eesti saadikule Aleksander varmale. Kaks tükki olid ära saadetud ja kolmas oli kahes eksemplaris, oli veel saatmata. Meil oli niisugune süsteem, et saatsime posti ära, kuna kõik post tehti kolmes eksemplaris, üks eksemplar Helsingisse, teine eksemplar Stockholmi saatkonnale ja kolmas eksemplari kontrolleksemplar meile endile kätte. Kui me saime teada, et poiss on kohale jõudnud, siis hävitasime selle kolmanda ära. Selle äsja saadetud kahe postisaadetise kohta meil veel teateid ei olnud. Ja kolmas saadetis oli üldse ära saatmata, ma tahtsin selle ise kaasa võtta, kui ma kersi paadiga Stockholmi sõidan. Ja need ma jätsingi alles. Sina olid nende jaoks ilmselt tähtsam tegelane, kuna siin toiti eraldi ja, ja privaatvalve all enamus vahistatutest, nemad istusid suures saalis pikkade pinkide Peal asul ettekujutus, kuidas see asi seal välja nägi. Mind viidi paar korda sealt keldri kaudu läbi, seal oli tõesti, seal oli võib-olla. No ma pakuksin üks paarkümmend inimest õieti mind sealt läbi viidud, ma sattusin sinna siis koolid, õhuhäired, kui linna pommitati, siis võeti mind minu toast kaasa, viidi sinna alla koos valvuritest eraldi ja siis ma nägin teisi inimesi, kes seal olid ja mõlemal korral oli küllaltki palju inimesi seal. Nii, need inimesed istusid seal tükk aega, kas neid seal üle, ega Kuulat. No muidugi kõik ülekuulamised ainult seal käisidki, see oli niinimetatud bee neljanda osakonda ehk Saksa julgeolekupolitseile alluva poliitilise osakonna hoone ja seal toimusid ka kõik ülekuulamised, sinna toodi Patarei vanglas, kes istusid, toodi enamasti ka sinna ülekuulamisele aga paljud nendest vastupidi, sattusid sealt just Patarei vanglasse. Arreteerituid hoiti ilmselt tagantjärgi, ma olen näinud pimestikude järgi. Neid hoiti ükspäev või paar Karli kogudusemajas ja tehti ilmselt esimeste ülekuulamist ja siis saadeti enamik kohe patareis seest jalust eest ära. Aga oli ka neid, kes olid seal kauemat aega, näiteks. Ernst Kull oli üks, kes oli seal pidevalt ja kes oli sama kaua kui mina ka tema viidi alles mai lõpus patareisse, siis unistus seal väga kaua aega. Lembit Kriisa Tartust. Lembit Kriisa, ta on ka praegu alles, aga elab Stockholmis. Lembit Kriisa oli alguses tükk aega vangis hoopis Saksa julgeolekupolitseis, mis asus Tõnismäel. Ja siis hiljem toodi ta Kaarli puiesteele, oli seal natukest aega ka siis. Aga mis vahe seal siis on? Ma ei teagi, mis vahe on, teda kuulasid üle sakslased. Aga meid kuulasid ülesse kulli ja mind kuulasid kogu aeg üles ainult eestlased. Tegelikult see eesti p, neljas osakonda, kui seda nimetati ja mille eesotsas oli tuntud Kurikuulus Ervin Viks. See allus saksa A4 saksa osakonna nimi oli A4, see oli saksa poliitiline politsei ja see b4 oli Eesti poliitiline politsei Saksa julgeolekupolitsei otsealluvuses. No sakslasi oli vähe, nad ei jaksanud ise kõigega tegutseda, aga bee neljandas osakonnas võiksid allus väga suuraparaat. Ikka seesama küsimus, kui sakslased hakkasid vahistama, nad lühikese ajaga vahistasid väga palju inimesi. On andmeid, et nad hakkasid juba 43. aasta suvel nad hakkasid koostama nimekirju inimestest, kes olid siis Angla fiilsed või inglise sõbralikud, nagu nad ütlesid. Ja teine grupolid, defetistitsansistefiit, inglisekeelne sõna. Need, kes ei uskunud saksa relvade võitu, kas oli nii? Ja nii see oli olemas ja on siiamaani, olles viksi käskkiri juulikuust 43 asuda koostama selliste inimeste nimestikke. Ja mulle paistab, et valdav enamus nendest kolmest 100-st, kes arreteeriti, need olid üle Eesti mitmetest linnadest. Et need olidki just nende nimestikudes olevad isikud. Kui palju oli neid, kes olid seotud otseselt, et Eesti vabariigi rahvuskomiteega otseselt vabariigi rahvuskomiteega oli seotud umbes 50 inimese ümber, need ülejäänud neid kuulati üle. Ja sakslastel olid siiski niivõrd palju õiguskorda, et kelle kohta süütõendeid ei leitud, nüüd lasti vabaks mitte nii nagu nõukogude ajal, kus võitiga täitsa süütut inimest kuude kaupa kinni pidada, aga sakslast nedesti vabaks, nii et nendest kolmest 100-st valdav enamus vabanes juba mai juuni. Juuli jooksul vabanes Nendest üks 250 inimest. Ja esimese augusti seisuga on arhiivis alles nimestik 63-st inimesest. Kelle kohta õnnestus siis nendel kindlaks teha mingisugustki süüd. Nendest 60 kolmast rahvuskomiteega on seotud ehk umbes natuke üle 30. Ülejäänud osal oli Rootsist tulnud kullerid, need, kes tahtsid Rootsi minna, oli terve hulk inimesi, kes olid pärast massiliste arreteerimiste algust kinni võetud paatide peal või katsel Soome põgeneda. Neid oli hulk, siis oli kogu selle Pärnu maantee 16 maja elanikkond vist umbes nelja-viie korteri rahvas, kellel ei olnud ka midagi pistmist meie rahvuskomiteega. Nii et jah, ma pakuks välja, et umbes 30 võis olla rahvuskomiteega seotud ja see 63 inimest oli seisuga esimene august. Nüüd on olemas ka arhiiviandmed selle kohta, et nendest natuke üle 30 jõuti vabastada, veel augustikuu jooksul jõuti otsusele, et nad kas pole süüdi või nende süü on niivõrd tühine, et nad võidakse lahti lasta. Nii et esimese septembri seisuga oli alles jäänud ümmarguselt 30 inimest. Septembri jooksul jätkusid sakslased oli kogu aeg oli, nendel oli pressing taga, seepärast nad tahtsid, et eestlased sõdisid koos nendega ja kogu see massilised arreteerimised ja kogu see arreteerimiste lugu, eesti rahvuslaste tagakiusamine. See oli äratanud suurt pahameelt kogu rahva hulgas ja kaasa arvatud ka Eesti sõjaväelaste hulgas, kes juba sõdisid rindel, nii et nende otsene huvi no lihtsalt asju võimalikult kiiresti summutada ja võib-olla pikapeale me oleksime peaaegu kõik lahti saanud, aga naad tegid seda nii, nagu saksa kord ette nägi. Kuulati üle, võeti otsuseid, vastu arutati, mingi komisjon teevad keda lahti lasta. Nendest näib, et umbes üks kümmekond vabastati veel septembris ja viimased lasti lahti siis olid kõik juba patareis lasti lahti Patarei vangla eestlastest valvurite poolt, sakslane läheb, venelane tuleb ja viimased, kes lasti Patarei vanglast tulema 21. ööl vastu 20 teist. Siis tuli äkki korraldus, Ervin võiks idast, kes oli selle B neljanda osakonna eesotsas. Et ta tuleb kõigile rahvuskomitee meestele järele. No ilmselt oli suur pahandus, et on juba vangivalvurite poolt enamik lahti lastud, siis viimased, kes juhuslikult alles jäid, meid oli seitse meest, siis meid enam ei lastud. See seitsme ilmselt tuli juhuslikult tekkinud nimelt. Me kõik olime kuskil koridoride lõpus, nii et ilmselt ei olnud Patarei vangivalvurid meieni veel jõudnud ja seetõttu meie jäimegi, vang, mida sulle süüks pandi, mida kõige rohkem sulle peale pressiti. Mulle püüti kõige rohkem peale suruda luure saksavastast luuret, no see oli iseendast võrdlemisi lapsik süüdistus, sellest sain ma kohe lahti. Ma küsisin, et kui ma olen kirjavahetuses oma riigi, Eesti riik eksisteerib edasi? Jah, Eesti riik, eks, või olete teie nõus sellega Nõukogude okupatsiooni ajal toimunud ühinemine Nõukogude Liiduga oli juriidiliselt korrektne? Ei, sellega me nõus ei ole. Poliitilise politsei mehed no siis järelikult Eesti riik eksisteerib edasi jah, eksisteerinud eksisteerivad ka Eesti riigi saadikud välismaal, kui ma Eesti riigi saadikutele saadan informatsiooni selle kohta, mis Eestis toimub, kas see on luure? Ei ole luure? No siin praegu on tunda, et kanali läbi õppinud jurist, nujah juurat ma pole küll kunagi lõpetanud, aga ma peaaegu lõpetasin, nagu sakslased arreteerisid, mul oli õigusteaduskonna lõpetamiseni jäänud üks paar eksamit ühesõnaga mul alles selgeks teha, et seda luureks nimetada ei saa. Siis tuli majandusluure nii et mind väga hämmastab. Või ma oleks hea meelega näinud, mismoodi nad minule oleks hakanud kohut mõistma. Sellepärast et kui nemad varastavad Eesti riigi varandust põlevkivipuuvilla ja kõike muud ja mina selle kohta annan andmeid Eesti ametlikutel esindajate lõppude lõpuks, Eesti saadikud koos. Ja professor Uluots, need olid ainukesed, kes olid Eesti ametlikud isikut, kelles kestis edasi Eesti riigi järjepidevus juba füüsiliselt inimestes. Nii, nüüd professor Jüri Uluots, tähtis nimi talipeaminister presidendi ülesannetes, aga ta püüdis kokku kutsuda ka valijameeste kogu, et see presidendiks paremini nagu oleks seaduslik sari valijameeste kogu või oli seal mingi teine nimi. Vot selle ajal istusin ma juba vangis sakslaste käes, Eesti põhiseaduse järgi oli ette ette nähtud nii et kui vabariigi president on oma tegevusest takistatud 18.-st juunist peale Nõukogude võimude Ždanovi ja kes nad siin kõik olid nende otsene vang. Ta ei saanud ana presidendi kohuseid täita, mis ta tegi, seda ei saanud ta enam teha. Kui president siis oli juba Nõukogude Liidu okupatsioon Eestis avanud, alates seitsmeteistkümnendast. Tähendab, ametlik presidendi ülesannete täitja oli järelikult vabariigi põhiseaduse alusel professor Uluots, kes oli viimane peaminister. Ainult see asi ei olnud tal vormistatud ametlikult. Sellepärast et seda oleks pidanud vormistama valimiskogu, valimiskogu, kui oli viis inimest, Eesti kõrged ametnikud, juhuslikult oli kogu see valimiskogu tervikuna olemas. Komitee otseselt need inimestest siis nende ametijärglased ja ulatus kutsus kokku 20. aprilli õhtul. Need, kõik need viis meest kutsus koosoleku kokku, lasi nendel teha protokolli, lasi otsustada, et presidendi võim on ametlikult tööle läinud Jüri Uluotsa kätte määras endale kaks järglast, üks nendest oli Otto Tief, teine oli Alfred Maurer ja nimetas seda valitsuseks, mis ta tegi, siis on kolm inimest ja tema seal välismaal oli veel August Rei oli välisministriks nimetatud. Aga sisuliselt see valitsus oli fiktiivne, sellepärast selle olemasolu teadsid ainult need valitsuse liikmed ise, aga vähemalt dokument oli olemas ja praegult dokument. Dokument toimetati 44. aasta lõpul Rootsi ja ta on välismaal praegugi kuskil olemas. Ja sellest hetkest peale siis uluots oli juba legaalsest korras tema kui verist jälgis väga seadust, oli juba legaalsest korras saanud vabariigi presidendiks, see oli ja oli olemas ka tema järglane Otto Tief, kes hiljem septembrikuus 44 moodustaski uue Eesti valitsus. Aga nüüd tuleme tagasi patareisse. Kas te nägite ka seda, kui teised mehed vabaks said? Ei, mina istusin niinimetatud üksikute osakonnas, on olemas veel kaks nimestiku, on olemas üks nimestikus, see 63 inimese nimestik, keda loeti eriorganisatsiooni kuulunuks seisuga esimesel augustil 44. Selle nimestiku, muide, sakslased jätsid venelastele paranduseks lootuses, et venelased meiega arved õiendavad, mida nad ka tegid. Oli veel teine nimestik, teine nimestik oli need, kes olid kätte saadud katselt Soome põgeneda, neid oli ligi 100. Ja kolmas nimestik kõige suurem nimestik samuti esimese augusti 44. aastal seisuga. Seal oli 440 inimest ja selle pealkiri alati inimesed. Vangid, kelle vangisoleku põhjuse kohta andmed puuduvad. Need süütud inimesed, no ma ei tea, kas nad süütud oli. Miks parastackeni olid, seda keegi enam ei teadnud. Käsi käis halvasti, seltsimeest võeti kaasa ja viidi Paldiskisse. Ervin, miks võttis nad kaasa? Mispärast selle kohta on olemas üks teooria, Eesti vabariigi rahvuskomiteega seotud inimesed kes põranda all kuni saksa aja lõpuni edasi olid, keda ei arreteeritud. Need koondusid omavahel ja otsustasid, kui juba Eesti valitsus moodustati 18. septembril 44, et nüüd nad arreteerivad viksi ja mõistavad tema üle Eesti vabariigi nimel kohut. Sellepärast Ervin Viks, nagu saksa ajal selgus, oli ka nõukogude agent ja töötas NKVD-s Haapsalus kogu esimese nõukogude aasta, et pannakse talle süüks teenimine, NKVD-s teenimine Saksa julgeolekupolitseis ja mõistetakse tema üle Eesti vabariigi nimel kohut. Ilmselt jõudis kuidagiviisi informatsioon sellest tema kätte, ta võttis meid viimased mehed endale pantvangideks. Ja tõepoolest ma ei oska ütelda, kas see tõele vastab, aga kogu see aeg, mis meid patareist välja võeti, niikaua kui meid laevale pandi Paldiskis. Kogu see aeg oli viks meiega silmsidemes ja oli kogu aeg meie lähikonnas. Ta jättis meid lohakile alles siis, kui me olime tema ja teiste julgeolekumeeste pakid lavale tassinud. Siis pandi meid alla laeva trummiluku taha ja sellest hetkest peale ma enam viksi otsese nägemisulatuses enam ei olnud, nii et paistab tema käitumisest võib tõesti järeldada, et ta käsitles meid pantvangidena ja täid seitset meest. Teid viidi kõiki Stotafi kontsentratsioonilaagrisse sani sisse Poola territooriumil või saksa. Tol ajal oli okupeeritud Poola territoorium. Meid viidi tegelikult tantsi, kes Danske on, selle linna nimi praegu veidike Danskesse olimegi Danske linna vanglas paar päeva arreteerituid, kogu aeg tuli tihti meistriks, transport, viidemeid, paarkümmend kilomeetrit rongiga edasi jala ja viidi tõsiseks Ludovi laagristotovi. Laager paikneb ühel kitsal ja pikal poolsaarel vastu Läänemeres, Tandmis Poolast tuleb selle. See poolsaar on kahe kanaliga eraldatud mannermaast. Seetõttu või koonduslaager selle poolsaare otsas. Sinna meid viidi ja see oli võrdlemisi rahvusvaheline seltskond, põhilist ütleme üks, 75, kolmveerand kõigist meestest olid poolakad Meiega koos samas laagris oli kogu taani kompartei. Siis oli suur hulk norralasi, siis oli prantslasi, oli belglesi, olid mõned itaallased, isegi paar neegrit, ma mäletan, olid seal laagris, oli Hollandlasi. Eestlasi oli seal ka, sinna oli toodud 1500 eestlast Patarei vanglast põhiliselt eesti kommunistid või kommunistis kahtlustatavad peale meie oli veel paar meest, kes ei olnud kommunistid, näiteks meiega koos oli seal ka kirjanik Tammlaan kes arreteeriti ja pandi vangi küll kommunismisüüdistusele, aga tegelikult oli ta korralik eesti mees, me olime päris hästi, saime läbi, olime koos laagri haiglas, üks paar nädalat. Nonii. Laagrilugu on juba uus lugu ja tänase jutuajamise sisse ei mahu. Aitäh Henn Sarv, mees kord lõpetame. Mina olen Martin Viirand selle saate toimetaja.