Torm pillutab puid, kõrgemaid juurega, kisu kangemad püsivad ägades, kuid kergemad kanda võid pärivool teab kuhu randa kas tarbepuuks või hoopis tormi risuks. Tormaali kihutas, laastas ja rüüstas, käis üle Läänemere, käis üle Eestimaa. Siis läksid pilved ja tuli päike. Kuid oma kadunud Enda ma enam leida ei saa. Kuigi ma tea, et ta maailma teedel sammu. Kuigi ma tunnen ammu, et ta kusagil on olema, peab. Aja peitliga aastad raiuvad näkku kortse ja neid pole enam-vähem aga rohkem mitmekordselt südamesse, mis elab ja tuikab. Tunnete kujusid, raiuvad süda ei ole. Marn südamel on valus. Ta ei saa kaitsta end ja sõnatus karjast, palun andke mulle tagasi mu vend. Ma ei tea, kus ta on. Euroopas, Austraalias, Kanadas, kas ta vireleb kuskil ja kannatab või on tal auto ja ülikonnad ja paistab ehk talle, et sellest on elu jaoks küllalt. Aga ma tean, tal on ainult pool südant rinnas ja teine pool, see on siin kodupinnas, mitme miljoni hulgast teda, ma usun, võib maailma teedel leida. Tuleb vaadata ainult tema silmade vaikset leina, kui õitsvad kodus valged ristikheinad. Aastad lähevad armutud, aasta lähevad nagu laevad aegade ulgumerele kuid kes võtaks enda pooleks liitada südamepooled, selle, mis rinnas ja selle, mis kodupinnas. Sõnal on suured tiivad, sõnal on kauge lend. Ja sellepärast ma püüan, sõbrad, andke mulle tagasi.