Täna, meil on päevakorras pilguheit 1963. las ta proosale ja draamale. Kõigepealt bibliograafiad. 1963. aastal ilmus meil kaheksa mahukamat proosateost. Ma mõtlen mahukamat romaane ja pikemaid jutustusi. Ja need on järsi külmuli, tuul. Toominga 12 aastat, Sergo kaja, kalaid, Smuuli jaapanimeri, Mati Undi hüvasti, kollane kass. Kuusbergi, Andres lapeteuse juhtum, Veera Saare üleallikate ja metsari päikesevanker. Peale selle ilmus samuti kaheksa lühemaproosakogu. Need on krusteni Juka maasiku seitsme külateedel. Valtoni veider soov. Siivase rikutud marmorsaare Johan saare värviline mõtte. Kerge, palun võtke edasi. Silmaga ja prillid peale selle. Peale selle lühiproosa perioodikas, mida pole sugugi vähe ilmus veel viis artiklite kogumikku, mis on meie Kirjanduses erakordne nähtus. Väga hea nähtus, need on sageli jõe, Smuuli parve ja Viidingu kogumikud. Viimases kolmes. On päris ilukirjanduslikke või selle lähedasi. Palu. Ilmus kaks reisiraamatut Beekmanni plastmassist südamega madonna Parve Prometi kohtumine Marianniga. Peale selle hulk reisikirjeldusi perioodikas nagu Ülo Tuuliku merekirjad valda raua, Inglismaakirjad ja teised. Perioodiga silmus veel mälestusi Semperilt kaldalt ja teistelt raamatutena mari möldrilt ja Leopold Hanseni. Draamasid on kah kaheksa. Need on Rannetti, haned, Liivese Viini postmark, aldi võõras, pandi avarii, Kompuse, Eerika päev, Schwartzi hüpe üle oma varju, luise Vaheri dramatiseerinud Kadrina üle. Gilgase dramatiseerinud toominga, perekond, kiretid kas seda on vähe või palju? Maa mõõtma ei hakanud aasta ülevaatetegija jaoks igatahes on seda väga palju. Niipalju, et mingi koondretsensiooni tegemine, nagu seda see meil tihti on kombeks, käis üle jõu ja vaevalt on sellel koondretsensioonil ka mingit mõtet. Sellepärast ma katsun aastale kuidagi teisiti pilku heita ja mõningaid olulisi tendentse Eesti proosa ja draamaarengus välja sõeluda. Pealegi on 1963. aasta meie mälestustes ja kogemustes mingil määral eriline aasta täis sääraseid tähtsaid sündmusi, millel on määrav osa kirjanduse arenemisele ja ülemaailmne tähtsus ning vastukaja. Kui te mäletate, aastale eelnes valitsuse parteijuhtide kohtumine kirjanike ja kunstnikega. Aasta tagasi märtsi algul toimus Moskvas jälle mälestusväärne kohtumine kirjanike, kunstnike ja partei ja valitsusjuhtide vahel. Kohe sellele järgnes tähtis juuni pleenum. Neile kaasnesid Üleliiduline Kirjanike Liidu pleenum Wabariigis, loomingulise intelligentsi kokkutulek aprillis ja juuni pleenumi järgne aktiiv. Augustis toimus Leningradis suur rahvusvaheline sümpoosion romaani küsimustes mis paisus üle oma raamide ja kiskus lagedale ideoloogia. Põhiküsimuste juured. Kõnelased kirjanduse ja kunsti ümber on olnud paljusid aktuaalseid küsimusi käsitlevad, analüüsivad ja kergitavad. Kuid tohutu hulga küsimuste hulgast teoreetiliste küsimuste hulgas praktiliste küsimuste hulgas kerkib minu arvates juhtivale kohale kõike siduvale ja kõike väljendavale kohale elu, tõe peegeldamise, elu, tõe kajastamise küsimus. Ja see on lõppude lõpuks realismi põhiküsimus, mille mõistmises rakendamises me oleme teinud kahtlemata tohutu sammu edasi ja millesse süvenemine avab meile järjest uusi perspektiive. Elu tõe kujutamise seisukohalt ma tahangi läheneda 1963. aasta proosale Jedraamale. Ja pean kohe algul ütlema, et eesti kirjandus on kahtlemata määratult süvendanud meie maailmapilti. Ega muidu meie Eesti kommunistliku partei kongressil Eesti kirjandusele nii positiivset hinnangut antud. Niisiis kutsus partei kirjandust, võiks öelda ülemaailmsesse ideoloogilise võitluse elu tõe eest sügama oma tõe eest realismi eest, igasuguse realismist kõrvalekaldumise vastu, milles avaldub ideeline järeleandmine kodanlikule, ideoloogia ja pilk 1963. aasta proosale ning draamale ütlebki kõigepealt, et realismi mõistmine meil on süvenenud tõsielu kujutamine on kahtlemata süvenenud kirjandus hoopis kaasaegsemaks, aktuaalsemaks ja inimese jaoks olulisemaks tähtsamaks muutunud. Tõepoolest kõige tõhusam temaatilinegi analüüs räägib juba kaasaegsest ja säärased pisut ajalukku astuvad teosed, nagu on Kuusbergi Andres lapetavuse juhtum toominga 12 aastat ja ütleme näiteks noku proosa ja draamavaldkonda kuuluv teos nagu kinofilm. Jäljed on äärmiselt aktuaalsed, tänapäevased teosed rääkimata juba teistest, mille aluseks on tänapäeva aine. Me võime öelda, et Meie kirjandusest 63. aasta kogemuste põhjal on kadumas need ainult ainet refereerivad ained jutustavad teosed, mida võiks nimetada Historiateks ja nende asemele on astunud hoopis sügavama tegelikkuse olnud asjade uurimused inimestest ja ajastust. 1963. aasta proosa ja draamaloomingust kõneldes tahaksin ma alustada kahe teose kõrvutamisega. Need on Paul Kuusbergi, Andres lapetavuse juhtum ja Mati Undi hüvasti kollane kass. Võib-olla tundub väga imelikuna kahe niivõrd erineva asja kahe niivõrd erineva autori teose kõrvutamine sest üks nendest autoritest on ju kolme suure sammuga küpseks saanud meistri tark väga tark romaan ja teine, täiesti noore algaja naiivne romaan. Ja tõepoolest, ega neis teostes ei olegi midagi ühist peale selle asjaolu, et mõlemad on minu kui lugeja ja kriitiku jaoks väga huvitavad nähtused. Mati Undi romaanile andsime me noorte autorite kokkutulekul möödunud aasta lõpul siinsamas saalis küllalt isegi ülimalt soodsa hinnangu. Me tegime seda nii-ütelda noorte loomingu raamides ja isegi võib-olla mingi hinna alandusega. Kui ma nüüd muutungi tublisti kriitilisemaks, siis tuleb see sellest, et ma katsun kollast kassi asetada 1963. aasta proosa üldpilti üldise raami sisse, kuhu see noore algaja autori esikteos romaan kindlasti kuulub? Hemingway on öelnud ja mitte ainult Hemingway, vaid paljud teised targad mehed kirjanikud 900 umbes järgmist, et kirjutama peab sellest, millest keegi teine enne sind pole kirjutanud või siis tuntud asjadest, nii nagu keegi teine enne sind pole kirjutanud. Niisiis uudsuse Novaatorluse nõue sammub alati realistliku kirjanduse ees kui lipukandja. Ja igasugune Historiate ja lugude kuitahes tõepärane maha jutustamine pole veel Realis. Ja meie ees ongi kaks huvitavat minu arvates uudset ja novaatorliku teost. Paul Kuusberg jutustab meile olnud ja tuntud ja iga ihukarvaga läbi elatud aegadest ning sündmustest mida varjutab isikukultuse varid välise reaalsuse nuhku tarvitada. Saroti terminit banaalse reaalsuse seisukohal pole selles teoses ja ausalt öeldes meie ja kaaslastele ja meist noorematele midagi uut me tunneme lapiti jõusi, põdruseid, Paju viidikuid, Aavikuid, sellest ajast praegusest ajast. Me teame, et säärased faktid, millest jutustab Paul Kuusberg oma teoses kisendavad faktid, nad on elust võetud, nad leidsid aset. Ja ometi avaneb see läbi elatud väline reaalsus meie ees mitte kui üks lihtsalt maha jutustatud Historia, vaid kui sügavajastu kunstiline analüüs, mis lihtsalt ei kergita meile meelde olnut, mis lihtsalt ei mõista hukka möödunud pahesid vaid mis eelkõige paneb sügavalt mõtlema iga inimese oma kohustustest ja vastutusest teiste inimeste kogu ühiskonna ees mitte ainult täna, vaid ka homme, ülehomme. Mati Unt maalib meile värsketes värvides. Võiks öelda paganama ahvatlevalt tükikese meile, see on meie kirjandusele tundmatut reaalsust. Ta käsitleb ühte kaasaja õppeaastat keskkooli lõpuklassis no ükskõik, olgu see 62. 63. või ka 64. või 65. õppeaasta, see pole tähtis, millist õppeaastat tema voorus seisab selles et ta annab edasi vahenditult äärmiselt erksa tajumisega kõik selle välise reaalsuse, mida ta enda ümber tunneb ja näeb. Ja millest me saame äärmiselt palju uut teada. Uutiust olustiku mõttes, aga ka olustiku pinnal ujuvate tunnete ja mõtete mõttes elu kujutamise välises plaanis, kui nii võiks öelda, ma ei mõtle selle sellega sellega midagi midagi halba, rõhutan veelkord, et väga usutavalt, värvirikkalt ja juba selles on noore autori suur voorus, kui me seda külge vastandame, meie eilses, aga ka tänases proosas, vohavale kiretule, teadvustamisele, hallile, informeerimisele, kiirustavale, refereerimisele, milliseid elemente me ju leiame? No kas leidsime varem ka palju ja leiame kasvõi mööduki aasta teostest ütleme Veera Saare minu arvates väga huvitavast rõõmsates toonides kirjutatud romaanis, aga siiski leiame jaga Osvald Toominga oma elukäsitluse kaardelt tähele pandavas romaanis 12 aastat. Kuusberg annab oma tegelastele põhjenduse, miks keegi on, kes taju tegeleb oma tegelaste hingeelu Eritlusega näiliselt hoopis vähe ja igasugused hingeliigutused on fikseeritud isegi nüansivaeselt, kui nii võiks öelda. Kui võrrelda, ütleme, meie lüürilist proosat, eriti meelüürist, lühi, lühiproosat, aga ta saavutab sügavuse sotsiaalse ja psühholoogilise põhjendatuse. Mati Unt ei anna säärast põhjendust oma poistele-tüdrukutele, õigemini peategelasele. Ta lihtsalt konstateerib, et on niisugused poisid ja tüdrukud olemas, jälgib värvirikaste detailidega nende meeleolusid, tujusid hingeliigutusi ja kahtlemata saavutab suure usutavuse. Meeleolu on teoses ju palju. Aga sügavamat põhjendust meine ei taju. Me tunneme head meelt, et me õpime sääraseid poisse ja tüdrukuid üsnagi lähedalt tundma. Ja see on väga hea, kuid õpime neid tundma just parasjagu niipalju, et meis tekivad suured pretensioonid, aga veel veel veel. Me muidugi näeme ka Mati Undi tegelaste eriti peategelase põhjendus elemente ja siis on väga hea dedodit usaseks seal raha vähesus ja häirivad tema õpinguid armuvalu kripeldused ja mingi mingi resigenatsioon on, on kah tunda. Põhjustena aga suuremat ei midagi muud. Ma võib-olla liialdan, kui ütlen. Aga Mati Undi kujud on siiski taotluste vaesed kujud. Kui nii võiks öelda, siis Mati Undi, Aarne inimene oludes Kuusbergi tegelased on olud inimestes. Ja see ei ole sugugi kahe kujutamise vastandamine, vaid kujutamise sügavuse astme näitamine ja määramine. Ma veel kord rõhutan, et ärgu kõlagu see mingi süüdistusena hundi vastu kelle romaan mulle väga meeldis. Kuid kes on Kuusbergist kaks ja pool korda noorem ja kellel on 25 korda vähem kogemusi. Kuid kellel on kahtlemata suur anne ja meid huvitab väga, kuhu see on, areneb, missugused teadlikud eesmärgid ja sihid ta endale seab. Undi Lürismiga proosa, mis peegeldab. Meie noorema proosaAga vanema proosa paljusid tendentse juhib jutu ühele järgmisele nähtusele ja probleemile. Juhan Smuuli jäine raamat muutus paar-kolm aastat tagasi üleliidulises ulatuses keskajakirjanduses. Kenakese poleemika objektiks. Õigemini objektiks oli nõndanimetatud lüüriline proosa. Jäine raamat oli üheks näiteks selles diskussioonis. Mõned kriitikud nägid sedalaadi poeetilises autori minakangelase vahetu kaasaelamise ja osavõtuga proosas, see tähendab lüürilises proosas midagi pärast mis on, mis olevat isegi vaenulik ja kahjulik traditsioonilisele eetilisele proosa. Sestap propageerivad Tšižeetust ja ignoreerivad muid realismi seadusi. Ma muidugi pisut teravdan, utreerin, teised jälle nägid vastukaaluks lüürilises proosas seda ainuvõimaliku ja novaatorliku, mis elu tõe avamisel on hoopis sügavam ja viljakam kui nõnda üteldud kaine proosa, eepiline proosa, see Raamne proosa, mis väljendub ja avaldub suurtes paksudes, romaanides. Säärane vastandamine on muidugi viljatu ja rumal. Meil on Juhan Smuuli lüüriline proosaraamat jaapani meri hoopiski mitte lüüriline Paul Kuusbergi Andres lapeteusi juhtum tähistamas minuarvates, sest 1963. aasta loomingu kõrgemat taset. Ja mõlemad need teosed avavad suure kunstilise jõuga tänase päeva tõde vastandamata ühte tõde teisele. Kuid lüüriline proosa on meil üldse väga moodi läinud. Iseäranis lühivormis ja andnud väga palju väärtuslikku nagu Erni krusteni lilli Prometi, Arvo Valtoni, Lehtmetsa, Raasiku ja teiste parimad laastud minatöörid, novelletid. Ma olen 100 korda nõus lilli Prometiga, kes kirglikult kaitseb üldtuntud seisukohta, et lühikese proosapala aga võib ja tuleb anda suuri filosoofilisi üldistusi. Tema ise ja krustend ja Walton on tõestanud, et tillukese elulõigu tunde kujutamine hakkab äkki kõnelema millestki suurest tähtsast. Ja see kõik on vaieldamatu. Aga ometi hakkab proosasse iseäranis lühiproosasse. Tungiv lüürilisust ja tundejärgsus ühede või teiste palade või autorite puhul. Ma ütleksin närvidele käima. Mulle näiteks meeldib Juhan Saare esimene novellikogu värviline mõte kuid ometi on seal terve hulk sääraseid palu, mis, nagu ma ütlesin, käivad närvidele kasvõi niisugune jutukene mis kannab nime teel. Kirjandus muidugi peabki olema erutav, ergutav nutma, naerma vihastamapanev. Ja kahtlemata on eesti kirjanik tunnete ja mõtete transleerimisel teinud suuri edusamme. Aga ikkagi kipub tundlemine vahetevahel selles suunas närvidele käima. Just selles suunas millises ei tahaks. Ja selles osas madaam kangesti nõus olla. Rudolf Sirge hiljutise esinemisega sirbis ja vasaras. Asi ei olegi võib-olla nii palju selles et lühiproosas tihtipeale loobutakse konfliktist paabu last brändist kompositsioonist traditsioonilises mõttes. Sest krusten Walton Promet on näidanud, et võib saavutada samu resultaate ka ilma nende komponentide. Ta asi seisab selles, nagu märgib sirge, et lühiproosat on haaranud mingit feminiinsed Allüürid, kus tõelise sisu ja ideelise kaalu puudust peab korvama meeleolu. Kui me jälgime 1963. aasta proosat, me märkame, et meie ellu on kirjandusse astunud ikka kindlamini nii-ütelda isikukultuse teema. Võtke seda terminit üsna tinglikuna ja mitte mitte nii-öelda teaduslikult täpsena. Andres Labe teose juhtum ja jäljed kinofilm 12 aastat ja üleallikate seitsmeteistkümne aasta seitse päeva järsku vulski usun ja paljud teised ei saa sellest teemast mööda. Kas möödaminnes, kas otseselt kuhugi selle eest ei pääse. Hruštšov ütles juunipleenumil Stalini isikukultuse kritiseerimise kohta järgmist. See küsimus oli vaja üles tõsta ja läbi arutada. Mitte nende pärast, kes enam ei ole vaid nende pärast, kes elavad ja nende pärast, kes tulevikus elavad. Minu arvates nendes sõnades peitub võti isikukultuse teema lahendamiseks ja üldse kõigi nende eluliste teemade lahendamiseks, mis nii või teisiti kannavad endas isikukultuseaegseid inimeste vahekordi. Ja selles peitub võti isikukultuse teema lahendamiseks ja lahendamise mõistmiseks. Kirjandusest ja Paul Kuusbergi TEMA romaanis Andres lapituse juhtum on kahtlemata see võti olemas. Kuusberg ei ole muidugi ainukene ei meie eesti kirjanduses ega nõukogude liidus ega esimene, kes asus isikukultuse teema juurde, seda teemat hakatud käsitlema kohe pärast isikukultuse kriitikat. Meie elus. On olnud ebaõnnestumisi, on olnud õnnestumisi, on olnud kriitikat, on heakskiidu krusten, leidis oma oma lähenemise, kujutades seoses suure üldistusjõuga laastuks õnnetu armastuse isikukultuseaegselt paraatlikust ja vask pasunate säraja kära. Rannet leidis mingisuguse oma lähenemise kadunud pojas vastates küll kaudselt, aga, aga siiski teravalt järsult, et pole ühtegi kõik nii süütult kannatanud, et süütute sildi all jätkavad süüdlased veel vihasemat võitlust. Kõik see on minevik, võtame möödunud aastatuhande 163. aasta proosateosed, mis käsitlevad nii või teisiti seda teemat. Ja ma olen varem arvamust avaldanud ajakirjanduses, et sellele teemale ei saa vaadata kui ainult minevikus olnu fikseerimisele minevikus olnu fikseerimise seisukohal. Vaid sellele teemale tuleb vaadata olevikku ja tulevikku. Nõuete seisukohalt. Ei saa piirduda sellega, et minevikuvead ja pahed kogutakse kimpu ning vaadatakse neile süüdistaja hukkamõistja isegi parastava pilguga. Ja ei saa piirduda ka sellega, et minevikuvead ja pahed valatakse üle haledus pisaratega. Et oh küll oli traagiline aeg kirjanik, ei saa võtta ta selle tähtsa ja terava teema puhul leinajate omaste poosi. Ja nii või teisiti, säärane vaade isikukultuseaegsetele, vahekordadele ja küsimustele isikukultuse teemale. Ta tuletab meelde just seda meil juba hukka mõistetud ja ajalukku jäänud Historiate kirjutamist. Oli niisugune lugu oli, oli hirmus, oli hale, ei saa vaadata asjale nii, et ainult aeg vormis inimest ja inimesed nagu rattakesed veeresid ajasurve all nagu oleks mingi väline jõud lasunud kõigil ja inimesi oma karakteritega, oma tunnetega, oma protesti või nõus olemisega. Neid polnud olemaski. Kuusbergi ühendab inimesed ja ajastu. Ja jõuab oma teoses inimeste vastutuse. Inimeste mõtteis tundis elanud vastutuse kujutamisele. Kriitika on märkinud juba, et Kuusbergi teosed on ju äärmiselt kriitiline, äärmiselt terav ja järsk, kuid samal ajal väga optimistlik. 1963. aastal tulvas kirjanduse lehekülgedele väga palju Noorte kujusid. On ju Veera Saare ja Leon metsari Eduard järsi ja Mati Undi teosed, samuti ka paljud näidendid ja ka lühiproosapalad. Noorte tee valikust jutustavad teosed. Telefonil on, on noori maastikul on väga palju noori. Ja see moment on meie kirjanduse positiivne külg. Et süvenetakse noorte kujunemise ja kujundamise probleemidesse. Üks meie kirjanduse kaasaegsuse nõudele lähenemise tunnuseid. Veel aasta tagasi oli mul tekkinud iseäranis noorte lühiproosat ja luulet lugedes. Üks säärane mulje või probleem noortekujud oma elude algul eluga kokku puutudes toovad kaasa protesti protesti pahede ja halva vastu. See on täiesti loomulik. Iga uus põlvkond astub ellu millegi vastu protestides. Küsimus on aga selles, kuhu see prodest välja jõuab, kuhu ta suundub, kas kompromissituks tegutsemiseks oma ideaalide nimel pahede vastu või siis mingiks parastavaks kõike süüdistavaks, kõike halvustavaks poosiks. Ja tõepoolest ilmuski mõningaid sääraseid proosapalasid, kus noortekujud võtsid säärase minu arvates täiesti ebaseaduspärase hoiaku. Kuid nüüd, 1963. aasta proosat üle vaadates näeme rõõmustavalt kombel, et noortekujud oma enamuses on hoopis teise sisuga. Need tõesti protestivad ja kompromissitu, mitte süüdistaja poosi võtvad, vaid ellu aktiivselt sekkuvad teotahtelised ideaalide eest seisvad noored on ilmunud meie proosasse ja selles osas tuleb esile tõsta kõigepealt veerandsaare romaani üle allikate, mis on suurepärane täiendus romaanile lõokesed taeva all. Ja selles seoses tuleb ka nimetada Leo metsari romaani päikesevanker, ehkki selle romaani suhtes on üsna kriitilisi hääli kuulda olnud. Huvitav lugemismaterjal on Herman Sergo romaan kajakalaid, mis toob meie silmad, et 1941. teisel aastal olnud juhtumi Herman Sergo on üldse suurepärane jutustaja, kui tema ees on mereaine meremeeste elu. Ja vist ei ole liialdus, kui ma ütlen, et meremehe elumere olustiku on Herman Sergo kujutanud paremini kui ükski teine. Kuid siiski tundub tema romaanides Meri kutsub ja nüüd uues romaanis kajakalaid olevat mingisugust kerge käelisust fabuleerimises ja mõnigi on ütelnud, et noh, see on niisugune kerge kriminaaljutt või seiklusjutt, kui asi nii nii on tegemist on meil seiklusjutuga kriminaaljutuga või seda žanri nii-öelda jäljendavam jutuga, siis peab ütlema, et tegemist on siiski mõnusa, huvitava ja haarava lugemismaterjaliga. Nüüd lubage mul peatuda mõne sõnaga meie oma draamaküsimuste juures. Hoolimata sellest, et draamaülevaateid saadab lakkamatult aastast aastasse üks ja see sama nurin ja põhjendatud nurin et meie Eesti draamakirjanikud ei suuda rahuldada teatrite vajadusi repertuaari osas. Ma siiski tahan märkida ära seda, et mingisugune nihkumine paremuse poole toimub. Ja ehkki kaua aega veel kaua aega draamakirjanikud oma väikese nagu juures ka tulevikus ei suuda rahuldada teatrite nõudeid repertuaari osas siiski kaheksa algupärast teost möödunud aastal, see ei ole sugugi halb tulemus. Ja ehkki see vastab tõele, et meie algupärane repertuaar nii-öelda ebaühtlase jaotamise ja planeerimise juures on kogunenud peamiselt Draamateatri kätte ja teised teatrid on vaeslapse osas räägib siiski draamateatri repertuaar mingisugustest nihetest ja mitte ainult see, mis nüüd möödunud aastal oli, vaid ka see, mis, mis nüüd draamateatrite ees ootab. Draamateatri juhtivate tegelastega juttu ajades selgus, et draamateatril on nii-öelda tulemas ja varuks päris reaalsetena, kas käes või valmimas niisugused draamateosed nagu Smuuli Kihnu Jõnn Liivese trepp, Rannetti karikas, madu, Gilgase südameteproov, paujäljed jäävad kiituse mikri. Boris kabury rops, esimene lastenäidend ja nagu teatritegelased väidavad, kordan, läinud näidend lastele, nii et isegi mingisugune konkurents on selles teatris tekkinud, missugune teos enne lavale tuua, missuguse, missuguse ka oodata. Kaheksast 1963.-le aastal teatrilaval nähtud eesti algupärasest oma teosest on kõige meeldejäävamad Ardi Liives, Viini postmark ja Egon Rannetti haned. Mitte üksnes sellepärast, et need komöödiad pärast Uno lahe toredat komöödiat Atlandi heeringas on meie huumori ja satiiri põua sel ajastul üldse suur haruldus vaid eelkõige sellepärast, et neis on teravalt tähele pandud elulisi kaasaegseid probleeme ja probleemikesi seejuures teravdatult esile tõstetud mahlakaid, lopsakaid, tüüp, karaktereid. Autorite asju hindab ja väljapeetud positsioon. On dramaatilist pinget ja põnevust, tegevuse hoogsust, millele kõigele lisandub tihe dialoog täissõnalist, sädelevust ja teravmeelsust. Need üles loetletud voorused räägivad sellest, et rannet Liivesson tõeliselt dramaturgid, selle raske žanri visad töömehed, kelle töökuse ja visaduse ees siis ka avanevad selle tööala saladused ja meistrivõtted. Tõsi küll, mõlemad näidend don andnud kriitikutele küllalt võimalusi ka nõrkuste äramärkimiseks ja üsna vastukäivate seisukohtade avaldamiseks, iseäranis hanede puhul. Aga mis siis sellestki halba on? Kriitika ja vaataja silmis on leidnud üsna soodsa hinnangu Valdo Pandi näidend avarii. Millega siis võlub see uustulnukas teatrikülastajat? Muidugi mitte ainult uudse ainevaldkonnaga, tööliskeskkonnaga ja pealegi veel põlevkivibasseini olustikuga, mida autor hästi tunneb ja mis on tema suur eelis paljude teiste ees. Küllap on peamine siiski autori tugev karakterite loomise oskus või eeldus, millest räägivad säärased kujud nagu Klaus Pedak, kaevandused ka majandusjuhataja muna ja kasvõi see tillukene osa maalermeisterjaan, keegi kuid olustiku, probleemide ja karakterite organiseerimine ühtseks kunstiliseks tervikuks, Teed pandile ilmselt veel raskusi kuskilt hakkab välja paistma, konstruktsioon on, kuskilt pistab nina välja tehnid, siis kuskilt kõlab melodramaatilise võltsnoote. Muidugi äärmiselt raske või isegi põhjendamatu on võrrelda erinevasse žanridesse kuuluvat avariid ja Viini postmarki või pimedat meest. Sest pime mees on ju ju, no ütleme, tassi informatsiooni ning välispoliitiliste ringvaadete lugemise põhjal loodud konstruktsioon, aga usutav konstruktsioon, liini postmark on ju lausa väljamõeldisel põhinev konstruktsioon. Aga miks meile need konstruktsioonid silma ei hakka, kui me vaatame neid teoseid, miks me nende ümber koondatud, peame tõeks ja imelik küll, hoopiski elulisemale materjalile või nii-öelda vahetumalt haaratud materjalile toetuvas avariis hakkab konstruktsioon välja paistma. Seda nagu rõhutab veel säärane tähelepanelikuks muutev moment, kus autor laseb tehnilise sekretäri käes segi minna kogemata segi minna kahel paberil, millel on peategelase saatus selles suhtes väga suur ja traagiline ja otsustav mõju. Mis see siis on, kas tõesti juhusele rajatud dramatism ja dramaturgia, mille me oleme hammu hukka mõistnud, võib-olla, ja see kisub muidugi teose hinda alla. Eino Alt tuli paari aasta eest teatrilavale näidendiga Pine mees. Mind pani märkus näidendi kava tiitellehel, tegevus toimub seal, kus valitseb hirm homse ees üsna tublisti kõhklema, et küllap on, on jälle tegemist väljamõeldis ega skeemiga konstruktsiooniga näidendi nägemine laval. Ta kõrvaldas need kahtlus, et tegemist oli huvitava lavalise publitsistika. Kustramaturgiline konstruktsioon oli pingerikas ja kaasakiskuv, igati põnev. Peale selle dialoog järsk ja löö. Oli ilmne, et esmakordselt esinev autor valdab rasket lavakeeld. Meil on tekitas uudishimu teine näidend, võõras, mille tegevuskohaks oli märgitud juba elule ja vaatajale lähen Eesti väikelinn suure raudtee lähedal. Pealegi kaasaeg tänapäev. Ja võis oodata, et autorivõimet vahetul tunnetatava elulise aine ja probleemistiku najal leiavad sajaprotsendilist rakendamist. Sirbis ja vasaras ilmus veel paljutõotav intervjuu autoriga ja nädal hiljem niisugune pahane pahanemad samas lehes Endel lingi sulest, kus ilmselt kõlas ootustes ja lootustest pettumise pahameel. Järgnesid üsna kriitilised sõnavõtud teistes ajalehtedes. Ühte langevad ja vastukäivad. Ja neis oli printsipiaalselt kriitikat palju head ja tahtlikkust, aga vähem. Ja iseäranis paistis see silma, et Ants Järvekriitikas oli seda heatahtlikkus. Hoopis vähe, nii et tundus, et ta kõneleb autoriga nagu võõraga. Võõras on tõepoolest kahjuks nõrgem kui pime mees. Kuid mitte kõik pole seal nii halb, nagu mõnest retseptsioonist võib, võiks järeldada. Rahvas vaatab ju võõrast päris suure huviga. Autor alustab ju päris hästi paljutõotavalt dramaatilise pingega, kütab põnevuse üles mees tegutsevatel inimestel on midagi endas hävitada, hindas likvideerida ja põnevusega, ootad, kuidas neist jagu saavad. Kaks vaatust on päris põnev, siis aga kaotab autor hoov ja jaksu, millesse tuule, millega sa seletu? Kahjuks ei vaevu meie kriitikud, selle uurimisega märgivad puudused ära ja loobuvad analüüsimisest. Üksnes lumet katsub seletada näidendi puudujääke sellega, et süüdi on staatilisus. Võitlusega asemel on vaidlus, pole pingsat tegevust. Ma ei taha sellega päris päris nõus olla, sest ei maksa veel neid traditsioonilisi draamanõudeid, tegevuse, pingsuse ja konflikti ja kompositsiooni kohta muuta kaanuniteks ja arvata, et vanad kirjutatud seadused on ainukesed, mis võimaldavad saavutada pinget, dramaatilist pinevus ja nõnda edasi, mida me ühelt healt draamalt nõuaksime ja ja tahame siinsamas saalis. Me kuulasime paar kuud tagasi ära ühe niisuguse täiesti tegevuseta. Täiesti igasugustele draama seadustele vastukäiva teose ära, see oli nimelt Koidula Kreutzwaldi kirjavahetus, mis loeti siinsamas poodiumil ette kahetoolil istuva näitleja poolt ja mis minu jaoks hakkas. Ja ma usun ka kõigi kõigi siin saalisviibijate jaoks hakkas kõlama kui ülimalt dramaatiline teos kui üks tõeline draamateos, ehkki kaks inimest lugesid, lugesid poolteist tundi ette vastastikku ainult kaugete minevikus elanud inimeste kiri või Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus harras. Seal köitis see tunnete ja mõtete tohutu pingekartus kaotada midagi suurt, muutuda madalaks ja püüd olla, olla suur, olla kõrge, võita midagi ülevat, vot sedasama tunnete ja, ja mõõtete suurust ja pinget jääb võõras, jah, tõepoolest, eriti kolmandas vaatuses jääb, jääb rängasti puudu. Ja ükski mingisugune tegevus dramaatiline tegevus ei aitaks siin. Vaat meenutage, kes on võõrast näinud, kui külmun vanagi ja Mareti arutlusvanake räägib, kui sa pead seda kalliks ma endasse võidan, usalduse tagasi, tule minuga Indoneesiasse, Maret, kui sa mind armastad ja pead kalliks minu hoolitsus tütre siis ära sõida Indoneesiasse. No ma muidugi teate, liialdan siin praegu. Aga, aga, aga nii ta umbes on ja kõik madaltuki madaldubki ja langeb maadligi. Ei päästa autorikatse, olla paljutähenduslik, seda näidendi ja kui me räägimegi paljutähenduslikkus taotlusest, mis ilmneb ka mõningates meie lühiproosateostes selles nõndanimetatud lüürilised proosas ja kus tähenduste ennast polegi, on ainult paljutähendusliku see taotlus. Siis tuleb paljutähenduslikkust taotlusest rääkida ka malev, see näidendi hüpe üle oma varju ja mõnevõrra Lidia Kompuse Eerika päeva puhul. Mõlemas on kahtlemata positiivsete tendentside olemas ise Schwartzi näidendis püüd olla dramaatiline, igati draamapäraselt tihe, mõlemas on, arutlevad tihedalt isegi teinekord sädelevad dialoogi, iseäranis jällegi Vartsilt ja mõlemad asuvad ju hoopiski mitte eluvõõraste, vaid eluliste probleemide kallale. Ja tõepoolest, tegelaste arutlused nende probleemide üle näivad isegi, et nad on jah, väga sügavad ja taotlevad suurt sügavust, filosoofilisus tähtsust ja, ja palju palju muud. Ent kahjuks jääb selle paljutähenduslikkus taotlus vaid taotluseks ja kõik laval esitatu ei omanda seda suurt tähendust ja tähtsust, mida healt kunstilt nõuame. Asi ei seisa mitte selles, et tegemist on nendes näidendites mõnelgatest, sest nii-öelda igapäevaste inimestega, see on isegi väga hea ega ka mitte selles, et tegemist on igapäevastest inimestest madalamate inimestega, mingite hingeliste traumadega ja, ja endaga. Sompsu läinud inimestega, kes püüavad saada paremaks, püüavad välja pääseda oma ummikust. Asi ei seisa hoopiski selles korkil räägivad ju põhjakäinud inimesed kui suured filosoofid kuid meie mõneski draamas räägivad igapäevased inimesed kui väikesed intrigaanid ja suuri mõtteid ning tundeid kandev konflikt, mida me ootame madalduv Igapäevaste intriigide, pisiaskelduste tasemele. Meie proosa ja draama arutelul märkis äraolev jõgi oma sõnavõtus väikese kriitilise ette heitena minule. Et ülevaade sisaldab jaamasid draamade nimetamist ja hindamist, mis sugugi ei ole veel muutunud kirjanduseks sest nad ei ole ära trükitud. Tõepoolest huvitav on see, et meie lavadel minevat raamat oma suuremas osas põle ära. Muidugi ei saa olla nii absoluutselt kategooriline, et öelda, et see, mis pole trükitud, see pole veel kirjandusnäidend, on omalaadi kirjanduse liik mis muutub alles nii-öelda kunstiteoseks siis, kui ta vastab kahele tingimusele, kui tema on trükitud ja kui tema on lavastatud ja ühele tingimusele nad kõik vastavad, nad on lavastatud. Kui hakata mõtlema selle probleemi üle, miks nad trükitud ei ole siis tõepoolest tuleb meie dramaturgi teete tõsta üks tõsine probleem ja teha neile üks tõsine etteheide. Teater, lavastaja ja näitleja on meil nii nii palju osav ja nii palju meisterlik, et ta oskab selles talle esitatud draama teoses rätušeerida ära nõrkused, puudused ja anda talle väga palju juurde mida peabki muidugi ka hea lavastaja ja näitleja tegema. Ja kõik see teeb võimalikuks nende tekstide lavale toomise, mis mõnigi kord ei ole veel trükkimiseks kõlbulikud ja küpsed teosed. Ja minu arvates on see see väga tõsine nii-öelda 1963. aasta aja märk, mida meie dramaturgid peavad arvestama. Seda, seda enam, et draamateosed trükkimata, draamat teosed lähevad ju rahva hulka, võiks öelda isegi suurema tiraažiga kui proosateosed, sest nagu statistika näitab meie möödunud aasta draamateoseid vaatab vähemalt 30 40000 inimest, kui mitte rohkem. Tagasivaade 1963. aasta proosasse draamasse täidab meid mõneski suhtes rahuldustundega. Ja see rahuldustunne ühtlasi tekitab sedavõrd ka rahuldamata just. Ja ma loodan, et et ma siiski tabasin mõningad olulised momendid ja jooned, mis meie draamas ja proosas tekitavad rahuldust ja, ja märkisin ära mõningad jooned, mõningad tendentsid, mis tekitavad küsimusi ja nurisemist. Sellega ma lõpetaksin. Tänan, selle kannatlikku tähelepanu eest, mis Lätis minu, nii pikka ja võib-olla väga kiiresti loetud ettekannet. Ma saan väga hästi teist arusest proosat lugeda on alati 10 korda huvitavam kui proosast rääkida või seda ka kuulata. Sellega ma lõpetaksin.