Seda aastat täpselt ei teagi, millal mihkelsoo näitemängu võludest nakatus. On aga teada see, et 40 aastat tagasi astus Mihkelsoo esimest korda üles Tartumaal Võnnu laulu- ja mänguseltsi Lõoke laval. Sellest ajast arvates on ta oma huvialadest esimesele kohale seadnud näitemängu. Ligi 400 korda on ta esinenud erinevates osades erinevatel lavadel. Tõsi, lõviosa tema isetegevuslikust näitlejatööst on tehtud alates neist aastaist, kui moodustati ametiühingute Tartu kultuurihoone. Mihkelsoo organiseeris siis näiteringi, millest kasvas välja praegune Eduard Vilde nimeline rahvateater. Et Mihkel Soon südamega lava küljes näitab seegi, et ta hoolitseb ka teiste isetegevuslaste näitlejate eest. 12 aastat tagasi alustas ta repertuaari kogu moodustamist, kus praegu on 154 kirjutusmasinal ümber löödud näidendit. Muide, selles kogus on oma eksemplar igale osatäitjale ja peale selle veel ligi 700 estraadipala. Neid tullakse rahvateatrist laenutama kogu vabariigist. Ahvanassi, salenski, draama, trummilööja eestikeelse variandi saatis mihkelsoo koguni teele Suhhumi. Hiljuti sai mihkelsoo 65 aastaseks. Sellel päeval omistati talle Eesti NSV kultuuritöö ees rindlase aunimetus. Kuulakem nüüd, kuidas mihkel sood iseloomustavad tema kolleegid, kultuurihoone, direktor Friedrich Suur, lavastajad venda, päi ja Aksel Kallas ning rahvateatri näitlejad. Mina töötan koos seltsimees Mihkel sooga alates 1948.-st aastast ja ma olen alati imetlenud mihkelsoo energiat ja initsiatiivi tema initsiatiivil sai ju kultuurihoone rahvadiaadi juurde loodud repertuaari plusspunkt ja täna tekkis niisugune humoristliku mõte. Et kui saaks veel moodustada Mihkli initsiatiivil üks selline laenutuspunkt, kust saaks energiat laenutada temal seda on ju nii hirmus palju. Ja seda tõesti hea meelega võtaks ja laenaks mihkli käest juure veel. Eks eriti palju energiat vajavad lavastajad. Ja peab ütlema, et oleme koos kolleegagselt Kallasega seda Mihkli käest õige tugevasti juurde saanud ja tänu sellele on nii mõnigi lavastus päris hästi välja tulnud. Mihkelsoo on kultuuriainest kaasa teinud alates 1948.-st aastast. Ja nende aastatega on tema. Osade galeriste kogunenud juba 44 osa. Praegu õhtuti õpib ta 40 viiendat, tema mängib kaasa näidendis Mahtra sõda, hunt Agu Mihkli osa. Ja peale selle väga paljud ei tea kindlasti, kuid meie Tartu rahvas kindlasti mäletab eriti isetegevuslased, et Mihkel on vahel ka kaasa aidanud nii lavastajatöös. Oli kord niisugune juhus, et kus mul tuli ka lavastaja osa mängida, see oli nimelt tõhowitzneye Slovotskoi haljendab oksake. Seekord oli lavastaja meil joonid lehtla ja tema oli tööga tööga niivõrd üle koormad ütles, et kuule, Mihkel, sa võtad, aita mind ja siis mina võtsin kõige kätte ja siis katsusin ka oma võimeid lavastajana ja tuli päris kenasti välja, nii et kolm korda oli see tükk oli laval ja rahvas võttis päris kenasti vastu veel ja kui ma ei eksi, aitasid tublisti Tartu metallikombinaat seal ja tegime ka seda, nemad õitsevad seekord õppisivad pesu anda ja siis ma käisin neid, aedasin ka seda lavale tuua. Ka sa oled mänginud meestele, sina 44-st näidendis milline osatäitmine nendest on sulle endale kõige rohkem meeldinud. Rohkem on mulle meeldinud katku Jüriv osa, teisena kosjasõidus, rästa osa, need on kõige rohkem mul südamelähedasel olnud. Ma ei tea, ei oska kultuurihoonet ette kujutada ilma Mihklita ja kõige tänuväärsem, mis on just mihkli juures see tema täpsus, tema kohusetruudus ja tema initsiatiiv. Ja siin tahaks just rääkida viimasest nii-öelda järjekordsest Mihkli initsiatiivist, mis algas möödunud aastal. Meil puudus ühiskondlik kirjanduse levita. Mihkel taipas, mõistis, võttis selle asja oma kätte, aitäh. Ja praegust, võib julgelt öelda, et Mihkel ei ole mitte ainult Tartu linna, vaid vabariigi üks parimaid levitajad. Näiteks kuigi käesoleva aasta esimene kvartali lõppenud Mihkli kontos on juba kirjandust müüdud 500 rubla eest ja Tartus Anand väheseid neid, kes on sama tulemuseni jõudnud See on väga lihtne. Minul on niukene, on asi, et mul on oma inimesed juba, keda ma tean, on, kes mul soovivad, ühte teist lähen raamatukauplusse, ütleb, vot mul on seda kirjandust tarvis. Seda on tarvis. Kui neil on, annavad mulle ja Madunud ja annan inimeselt hotelli, tahtsid seda edasi ja seda ja Maasa kõiki kõiki soovisid rahuldada. Iga kord Kuriido jõuan, panen ka raamatut välja. Näeb ja valib, mis temale garnison. Võib-olla on mõnigi noormees või neiu, kellel omal veel raamatukogu ei ole saanud esimese raamatu sinu käest. On küll neid on küll, neid ongi niisugune juhus oli, kus noormees oli väga tagasihoidlik, aga neiu Jakartas laeva noormees ja ja noormees ei tahtnud osta. Kuule, kuule, kalju, osta mulle see raamat ära ja Kalju oli sunnitud ära ostma selle neiupealise raamatu. Niisiis, siinsel näitlejate perel on oma majakas. Ehk nagu Aksel Kallas ütles, et bee, kellest eeskuju võtta meil kõigil Eduard Vilde nimelise rahvateatril on meie mihkelsoo