Jälle keegi tuleb, jälle toob ja vaata, kui armas on, kui inimene on juba 94 aastat vana, käiakse vaatamistöödeks, soola, sünnipäev mul ei olnud aega. Ma tulin täna madeniul, lilled. Nisu, mis mul veel rohkem üle jääb kui suur tänu ütelda, ma ei oska midagi ütelda pisarsilmil ära, nüüd tunnen ennast Nonii teiste seas, ütleme, suur rõõm, sibul on, seda ei oska ette kujutada, seal peab ise oma nahal tundma viruur. Kui inimesi nii tulevad. Ja ma, ma lugesin ära, 28 oli, aga niiden Darrastile veel käinud, läks, lugu, see on vaata niipalju veel vara ei oska. Niimoodi need käivad, näed, seal oli kaks. Ja ega ega ega tuli jah, need olid. Kõik on mul sünnipäeval käinud ja ma olen nii õnnelik, et ma ei tea kohe palju-palju ja lilled on juba mitmel korral ära närtsinud, jälle toodi täna ja jälle tütarlaps ütles, et ta on oma aiamaal käinud ja sealt toondavale jälle minul lilled ja sa vaatlekushilu, mul Roosem ja sünnipäev räitsime, õitseb kogu aja. Nii palju õisi, üks murdis ära, üks uss sai ära velgedega täis viieldule, naersin rosinale, igavene õnnelik, et see siiani mida ma elan, siia olen, mul on nii hea meel, et inimesed käivad sel aastal. Mul on vist eriti pirne, ei ole pirnidega, ei ole õunu ja vaata, mis mul pill on pool saeti maha, aga miks siis noh, vot nii targad inimesed võtsid maha ja kuus tükki neid poogitud, mis ma oma vaevaga veel pookisite väike, nii pirnid olid seal, otsin, neid pole enda juurikas panna, seal kokku oli siis Surte, noh, seal oli ka jäme puu, kus ta vaat sealpool ära. Enne oli kokku, no enne oli mul kolm teistega siia alla mõist murdsid ära ja kuus tükki said sealt üle alla juurde, enam ei ole poogitud tükis vähem mõisten katki läinud ja ära murtnal seal ülevli niigenud pinnide. Nii kahju pole asja selle pirnipuuga enam, jah, jah, ma sain. Mis ta siis teki valgust varjas või ei ole, tarnetest tardab ladvad härra, mis on, nii suur, teeb, aga ma ütlesin tulevaste, võtab luudelt tagant varred ära ja paneb versti, vaata kuidas Evar kasvab. Proovioksad kaal, Leiger ära vahetasin misjoni oksad siit ära lõiganud, ploomi siia üldse ei lõigata, et ta oksad kasvatanud tänavaste üldse jumaldan polegi. Ja näed sügisene Käärse Marian terrorinditel midagi, kui juba juriineka väiksemana Šivis, kähinid juriini õitsemisaeg ja roosid hakkavad lõpetama, jurii väiksema torni lõpp. Olga kassa sellel kevadel ka puid. Pookisid, elu nakkuda ja ennast heast yhe pookisin, aga varem lõhkus selle ära, ma panin paberi ümber ja vares mõttes ei tea, mis asja seal sees. Jonni katkes kõige pabergisele ära. Tulevast tuleb uuesti panna, madalamaks saagida ja jälle uuesti pookida, aga kas ma seda näen, ma katsun seda eneste arstil korral teha. Ehk kuidagi Sulevast, augustis on sul 95 juba ja siis on mul juubel, aga kui ma nii kaua elanud, ma ei tea? Ei oska öelda. Noh, niisuguseid mõtteid tahist mõtelda, kui sa jälle paned oksa taga keldrisse ja hakkad jälle pooki. Muidugi oksad Ma pean keldrisse, palun jaanuariga Uživa hakkama võtma ja märtsis kõige hiljem muidu vaata, kuidas talvel, vahest märtsis on nii välja. Varem, aga märtsis kindlasti peab võtma. Pean, keda tasku metelt naise ei näe, neid Burvivate sõidab ainult ühe aasta kasv olema ja miks sa seda teed alati seda pookimist, aga pärast, et, et puud on ju kõik ja nüüd on aeg ju areneb, nagu me näeme kõigist asjast. Ja areneb see ka, et kõik sordid arenevad sorti õpina, kaun ära, teised söövad, jäävad Eelmas inimesi küll peale minu. Hea küll, et mul ei ole lapsi ega mehi, keda olin üksi ilma peale ainult üks Õdevil on see ka juba nii vana inimene, et ta hakkab viletsaks jääma veel kui mina, mida näeb natuke paremini. 85 aastat vana kanurn, kõige noorem õde, mul on hele nahk. Nii on elu, nii läheb edasi, nii ma siin elanud olen, mina olen ikka mõtelnud just seda, et kui inimene endale aeda teeb, et seda teeks päriselt Endale, teebki nendele, kes pärast tulevad muud ja need vaat-vaat, see ongi õige. Mis palju vanainimesele On tarvis, on, aga noored, kes jäävad, mälestavad nad ju mälestunud mind, et ma seda jääd endale ja kui minust midagi ei jää, ise jäi midagi. Mälestuseks läheb kõik ju. Ja noh, minu meelest tuleks sellest kogu rõõmu tunda aina kiviktaimla kannika. Vahva küll. Jah, ma teisi otseselt käisid nüüd veel sel aastal otsese Ooima. Mitu kord ma käin helia, küsi, ma vaatan, kuidas see asi seal on, seekord au just selle reesti ära vaatasime, kelder läheb nii soojaks, nad rikkusid selle ära, seal varises maha ja ja tegid kivihunniku, nüüd ei ole enam nende kiviktaimla niukene keldripealne ja ta on. Ta on ikkagi üks, kaks ja pool meetrit kõrge, kolmandik pakku, kõrged on kolmikud ikka kolm ja kolm on nii keskele. Vahetasin nagu ennem on kohe gravin, mis tunne jalgades ka ikka midagi veel. Ega ma ei näe suurtega maa tunne, jalgadega astun ikka edasi siis on sealt ülevalt toru äärest kinni ja sealt tulin alla ja siis ma olen niimoodi käed trepi peale ja niimodi olen tüved peal ju käivad kõik läbi, palju neid koera saatid on, kas need taimed tunneb kõik ära, mis sealgi taimlas on, et nad oma koha peal? Ma ei näe, ma näen, katsun ainult, kas vahet kinni ei arva, ma võtan sealt vahelt ära, et ta elus on ja üksteise sisse ei kasva. Nii peab ju ka väga seda ei saanud, ma lasen Roskadel oleks kasvad kas või kaitsemoodi nagu laugast sisse jah, üksteisesse ja mõistavad päris sisse ja katsu sa siis välja võtta neid, sa ei tunne juselt. Juurikad tähendab tühje juure ära varsti karoteeni, kolmas, neljas unne. Aga sa pead sellepärast tihti käima, et sa seda vaatad teemal ka rääkinud? Hea küll. Ma ei taha ütelda, palju seal siis on ka? Neid neid sorti enam ei tea, nii malbe imega aineid ära vahetatud ja maeti, uuri pandaga. Noh, ikka mõni kümmekond, ma tean, et kevadel on ta kõige ilusam ja Šveitsis ja nyyd alli Šveitsis iidoli, valge veel ja õitses üks sort. Aga nüüd on kõik missis, nüüd õitses neid, mis ei ole, see oli üks valge väikseõieline, vot nyyd need heledamad kursid Elena kohad toitsist. Aga tumedad on ennem õitsema, teist sorti niini, nii hilja enam ei eid. Täitsa varem sealt nyyd enam ei tule, ainult ühed, ühed kollased hakkavad seal veel õitsema, need on täisti lehtedelt ei olnud ka, see maja on umbes 30 aastat vana, jah. 34 aastat. Kas siis sai valmis ja siis sai ikka nende maja sai valmis, aga, aga Šuvile ja, ja siis saunad ja need on kõik pärast tehtud. Parastel tehtud leht, mida me ehtleks kutsun? See aia suvile, see sai, eks, 23 aastat tagasi tegin. Mina ei ole käinud, Nicole tegime pannkooke seal, ah jaa, anime tänavaste värvis veel akretseedsibult ära ja välja ka teised, olgugi, et teised olid pruunid, mõlemad valged, päris kenama pidas seal sünnipäev, 10 tükki olid seal mul korraga inimesi ja nii tore oli seal olla ukse lahti, no jaheda hakkasid siis ka kohe tegemas ja aed, kui palju mulda on veetud, oi seda küll ei oska öelda siiani hirmus, palju seal soine maapõlvest saadik oli, puhtrolk kukkus käruga seltsis ükskord alla ja ja kõik käru läks kõige selle vundamendi alla ja saabaseksesse, Kõlvart piss põlvest saadik oli solgi sees eesti redelit peale oli tehtud see koht, kus too lükkasin, esimene laud oli kitsas ja käru kukkus alla kõige täiega. Mis seal siis oli, et noh, sellepärast meie vundamendi kaebriimilisimiseni mulder kogu ajada täitsime aga siis koormitesse. Ma ei oska öelda, ma ikka üks, seitse, kaheksa koorunud või rohkem, kus muld siis pärida. Eks ta nii, kuidas kuskilt toodi, kus jälle tellida sai, sealt töine jah, ja siiski viisi pro kraavides eri alla tuv täiteks täited ja aga noh, eks vundamentide seest haiga hirmus palju kulda ikka seda Raiga kaetud veel laiali. Noh, nüüd on ikka drinaažid ja kõik on kuiv ja mitte mine laiali ja niuke täitsa. Märjem, seal pean jälle midagi peale, nagunii on kõik kumi raudteed siis hakata istutama ja siis jälle tegema, aga noh, nüüd ma enam ei näe. No kuidas see algus oli? Algul oli, algusel oli see langenud, siis oli kõik ikka rohkem ruumi ja kõik pisikesi pisike aroonia, vaat kui suurde niiden üks, viis meetrit kõrge on kaks vesist reža, päevased naabrinaine, tehtav ohvrit, kas maha ikka võtta ei taha, et ma metsa taga. Armastan vett. Raivo, need ei meeldi ka kuidagi jälle siirupiga viisi teha, et eks me ole ju seda sirukuteiutad julgatest. Tule. Vii. Kui sul tarvis on Tulevi sügisene Marion täis kohe täis irooniat on palju ja, ja seda saab igat kaastaga ühest kohast. Kuidas rattad, aastad olid ka ja mul oli väga väiksed. Ma ütlesin vanade allist, vanad said siis pandud, kui tegema hakkasime ka üle 30 aasta olnud. Tuli nagu hakata uusima ja, ja nyyd esimeste aastate arvatasin vähekinsainega ikkagi sain. Aga ma panin niimoodi kevade ülemini, panin oksad maha ja mine, vastane ei kasvatanud veel tänavast leiba, kasvatust, aim, oksad, muleeridioorial, okstest Ok 100. juure alla ja. Ma olen seda nii palju taimi pannud. Siin nurga peale on jälle see igihaljas. Mul. Need taimed on mul, kui palju elupuid ja kõike on, ja siis üks ideaali mille nime ma ei tea, kollased õied on, otsis seal, kes, kas sina kuigi lillede nimesid ei tea, mis see on, ma ei tea, tõesti ei tea sellist. Ma ikka aednik ei ole ma niisugune potipõllumees rohkem. Sellepärast et ma hakkasin lenner, olin ja hakkasin ehite mägist läinud põllul. No kust mina tean, mis on, mõtlesin, et niimoodi nagu meeldis ja nagu meeldis, turul käin ka, küsisin, vaatasin, mis meil on ja kus see kõlbab ja nii hakkasin, leiame, ja see on mul ka mitu korda külmunud. Kiviktaim jälle tuued. Nüüd juba palju aastaid ei ole enam nii palju, ei olnudki ilusaid talgutundi. Aga ega iga kordi külma ka, aga esiteks noh, kui panen, siis on nii väiksed ja külmunud. Lill on hea asendada ka, vaata kui läheb puu põõsa kallale, külm. See on raske arhi ja sellest on mul väga kahju. Südamest need puud mokale, mida tal teha. Eks jälle targem tegime, seda. Nendel meeldisid, kui ise nomine praegu ei saa kõike teha, et siis siis kõik läheb. Siis on kahju küll, tean kas sa pirnipuu on sama vana kui ja, ja see on see selle aasta pandud küljeli maha ja kevade, kui leiba eitasime, seda kliima, panin ta juba siia, mõtlesin siiani ta jääbja siia, ise ma vorstindaja ja panin külje maha vokist esimest korda. Kägid, elu oli ta nimi, aga noh, nüüd on seal nii palju roogitud, see jälle ei olnud suurem asi. Nõnda on läinud niiden palju puudu, väga head proovinud veinid, pirnid olid seal otsas just pehmed, üldse seemnete sees. Aga noh, eks. Hääbuv tar on, aga aed on korras, alati olnud? Jah, südameid hoian. Meeldib, et olgu ikka puhtus ja kord, söömat võib veel olla küll, oludest ei ole igav. Mina seda ei taha. Ilus olema. Tädi hulga, sa ei näe seda ilu, ma ikka enam vähem ennem nägin ja nüüd ma arvan, nüüd sa arvad, et ikka on elus, eks ole see on ikka tähtis, et need roosid paistnud mul ka naine järgult, sealt seda nii palju ei ole üldse tähtis, et sa silmadega ei näe ja ma tean, mul on ikka ilus. Ma katsun käega, loen seda, siia tuleb jälle üks operi lõhtuke Pattiimid. Küllaltki kehv, küllus on pime ja need võiks veel kätega teha. Hea küll, pulli sarved ei tee suurt midagi, aga näed, ei näe, neid ei saanud teha hirmus igavene kole igav. Kaar, ootad käed, sülehirved, karmaningiga hakkan surema. Sa oled liit, üle peab nõnda olema. Midagi pole teha. Ja kuskil üksi käia ei saagi kellegi pluusid, kes suuri käibeid, külasid. Kus vaike lähen, pole minna kuskil. Roos läks sünnipäevaks õide ja see läks, sünnipäev sai teie pärast sünnipäev, tal Idelsi neli viisaid ja praegust tuledel pungeri. Ma lugesin ära ära üks, kolm või neli pungan veel täitsa väiksed, alles. Jälle tulevad õitse. Aga see on ikka ilus küll, Lähme päesti miile taksole juurde. Teatas nimi on, kuidas ta sattus jääda? Ei, ma ikka selle tõin seal nende mustade käest turult. Jah, ja siis nad ütlesid mul nime ka, aga see pole üldse tähtis. Neelust pealisid elusast peast palju, õitseb. Ise vahepeal mul roniroos läks puruks, sellepärast mul trepid kukkust all. Siis läks täitsa puruks. Sellega ei olnud. Selle mõtlesin ära tulevast man uue panna, ma toon, mul on juba tellitud selle muidu on ka veel, on, mis sa tuleva suveks oled veel mõelnud, ajad rohkem midagi antsee roniroos veel siia trepijääl ja kevadel õunapuud pookida ja selle õunapuu ja selle ma pean ära poogem, vares lendasinud ära, ega teist korda barretember ei pane, aga ma mõtlesin, päike rikub ta ära ja metakatkus selle mulle ära. Tõmbavad restoranid, tuleb tükk maad, mahlad madalam madalam, okei, siis ei saa enam pookida. Peab võtma tüki otsast ära, seda saab teha ainult kuna head sorti sae. Sest siis ott, mis mul oli seal küll heaga pidisele ära viska ta läbi vanaks. Kevadeni saab ära koogid siis enam ei pea ju seda suvel ei saa ju kuskil taga on. Teiseks aarde fookid, oleksin, tean, et vares ta, ma ei oleks siis ära 50, oleks siis uuel ka pannud, veel otsida. Sest päris muhedalt ars kasvama hakanud ikka enne oleks olnud. Kitseedeemiad kui puulehter on, aga vaat kui poogia on väike, siis hakkab ikka kasvama. Mul ükskord siia üks õunapuu oli niimoodi kogemata murdis ära, Aru, ma panin kohe otsa, hakkas kasvama. Hakkaski järsku aeg. Panin uuesti, ta murdis ära ja sul on aedniku käed. Mul on nagu ütelda, vist, mis ma panen kasvama, ma tea, käsi.