Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju ja ma vabandan väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis, tere päevast. Ja te kuulate Raadio kahte, kell on 12 ja nagu ikka pühapäeviti on sel kellaajal eetris olukorrast riigis. Stuudios on kolumnist Ahto Lobjakas, mina olen Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankler. Pärast peale lõunat meie tänased pikemad teemad on siis vältimatult kanep ja eesti rahvuslik ringhääling. Lühidalt lubame. Räägime siis suurimast, selle nädala poliitikaskandaalist, mis seob kokku sotsiaaldemokraatliku partei ministrid ja Oleg Ossinovski, Eesti ühe rikkama ärimehe. Räägime kott kaitseväe, siis õhuvägede juhataja Pehmelt öeldes siis kuidas öelda nüüd kurjast avalduses siin nädala keskel selle kohta, kuidas Eestis koheldakse teise nahavärviga liitlasvägede sõdureid ning sellest reaktsioonist, mis siis on tekkinud sünniga laiemalt natukene pagulastemaatikast. Neljandaks räägime huvitavast situatsioonist meie keelepoliitikas, muuhulgas siis sellest, et keeleinspektsioon on alustamas alustanud uurimist selle kohta, kuidas ja mis keeles aetakse linna elu Narvas. Ning viiendaks, kui aega jääb rääkima, räägime üldisemalt sellisest huvitavast fenomenist nagu Eesti vabariigi või ütleme siis kultuuriministeeriumis soovist asutada selline asi Eesti vabariigis nagu palgad loetud kirjanikele, kunstnikele. Esimeseks Udiks panime teate väga mastaapsusest afäärist nimelt politsei pidas sel nädalal kinni 12 inimest, nende hulgas ka neli politsei- ja piirivalveameti töötajad, kes keda siis kahtlustatakse kuritegelikuks peeringus kuulumises. Nimelt kahtlustuse kohaselt on üks 65 aastane koodnimega Maarika pannud kokku sellise kuritegeliku võrgustiku, millega aastate jooksul sadadel kordadel see võrgustik siis altkäemakse ja muid ebaseaduslikke teid kasutades korraldas inimestele ID-kaart, pass, elamislubasid ja muid dokumente. Teine nädala uudis on meil siis teade, et kooseluseaduse rakendamise seadus jõudis läbi komisjoni staadiumist ning jõuab siis õiguskomisjoni otsusele riigikogu 24. novembril. Tegemist on siis sellise koera sabaga, mis Eesti seadusandjatel on vaja ületada. Selleks, et päriselt hakkaks toimima sajaprotsendiliselt seevastuolusid ja kirgi üles kütnud seadus, millega siis võrdsustatakse seadusesilma eespaaride olukord, sõltumata sellest, mis soost on nende koostis. Kolmandaks sel nädalal otsustas riigikogu majanduskomisjon, et arengufond, mis tsirka 10 aastat tagasi veidi isegi rohkem loodi tuleb laiali saata ja et tuleb siis asjaosalistel ministritel välja töötada plaan, kuhu arengufondi varad ja arengufondi ülesanded siis edasi delegeerida. Kuna Kredexi ja EAS-i ja arengufondi ja erinevate teiste teiste asutuste vahel on palju selliseid kattuvaid ülesandeid ja dubleerimist. Neljandaks tahaks siis ära märkida sellise sündmuse nagu liiniloa andmine maanteeameti poolt nii odavbussifirmale Super buss, Super Bass või midagi hüppas tõenäoliselt siis. Või super, kus, mis on nagu teada kuude kaupa seda liiniluba taodelnud väga suurte raskustega, aga nüüd on siis sinnamaani jõutud, et 14. detsembril saab see firma õiguse teha oma esimesed eestisisesed sõidud ning firma enda teatel siis hakatakse sõitma Tallinnast kuus korda edasi-tagasi Tartu kolm korda Narva ja viis korda Pärnu suunal. Ja viiendaks, homme hakkab Tallinna börsil kaup olemine uue instrumendiga, mis on iseenesest juba tervitatav nähe, kus üle pika aja sel nädalal siis selgus, et LHV võlakirjaemissioon on edukalt täis märgitud, üle märgitud ja kokku siis 935 investorit märkisid LHV võlakirju kuhu ligi 26 miljoni euro eest. Palju õnne lävel. Olukorrast riigis. Nii aga alustame siis kanepi teemast või võib-olla seda, tema teeb, on rohkem seotud siis küsimusega, et millistest teemadest ja kuidas on võimalik meedias rääkida ja, ja ERR-is Eesti rahvusringhäälingu eetris rääkida. Olgu see siis sellest, et sel nädalal jõudis ERR-i töötajate nii juhtkonna memo, kus, kus siis ERR-i juhatuse esimees Margus Allikmaa kutsus üles ajakirjanikke ignoreerima kanepi pooldajaid. Ja viit võttes ja sõjadiskussioon, nagu ma aru saan, sai alguse meie paari nädala tagusest saatest, kus me siin kanepi legaliseerimist puudutavat petitsiooni arutasime. Ja siin on vaja ka nagu täpsustada, et meie resümee siin saates ei olnud kuidagi mitte see, et kanep on jube kihvt asi ja et me soovitame seda inimestel proovida küll aga, aga see resümee tõesti, mis meil siin saates oli, oli selline, et, et me mõlemad nägime reguleerija eritud legaliseerimises paremat lahendust selle probleemiga tegelemisele kui, kui tänane kui tänane poliitika ja siis, kuna ühesõnaga mõlemad selleni siin jõudsime, siis sellest tulenes ka see arutelu seal ERR-i kõrgematel korrustel, kus siis leiti, et et seda teemat ei, ei peaks ERR-i eetris. Käsitlema ja mulle tundub, et see on tekitanud sellise veidra vastureaktsiooni, kus siis rahvusringhäälingu ajakirjanikud tõestamaks kõigile, et tsensuuri ei ole ja, ja selliseid tabuteemasid ei ole siis selle selle võrra suurem hooga. Nüüd läheb lahti kanepialane debatti ERRis. Ma huviga ootan, kas tuleb mingil hetkel ka uksepealne testimine, et kas on inimestel, kes tulevad tööle veres kanepi kanepi tarvitamise jälgi, seal on muidugi nali. Aga veidikene siis vähem naljatades muidugi tulekski meil tänada ilmselt kogu seda kogu seda sündmuste ahelat, reklaami eest, saatele, seda tehti meile ohtralt sel nädalal, mis on tore. Ja minagi omalt poolt tahaksin siis korrata, need põhiteesid üle, kanep on endiselt Eestis ebaseaduslik, loomulikult endiselt pole ta tervisele kasulik, ehk siis ei kutsu kedagi üles tarbima. Aga endiselt inimesed on ebatäiuslikud olendid ning endiselt on mõistlik arutada siis seda, kuidas nad enda ebatäiuslikkust sellistel sellistes hallides tsoonides täiskasvanud iseenesest vastutavate kodanikena võivad realiseerida. Mulle on, jäi nagu sellest ERRis reaktsioonist silma kaks asja, ühte sa oled allar käsitlenud paremini, kui mina saan siis see mõte, et võib-olla ei peaks rääkima asjadest, mis ei ole veel seadustatud või noh, ühesõnaga küsimus kerkib siis, kuidas üldse pidada seadusloome üle debatti ja kuidas üldse tulevad uued seadused ja kuidas üldse muuta seadusi, hakkasin süvenema. Aga teine, mis mulle endale rohkem korda läheb, teine nüüd tsitaat sellest kirjast, mille originaali mina pole tegelikult näinud ja ma ei ole ka päris kindel, kas keegi selle niimoodi välja ütles, aga on selline mõte, siis väidetavalt tuleb siis meil ERR-i juhtkonna poolt, et tegemist on väärtuspõhise teemaga, kus ei ole hetkel põhjendatud poolt ja vastutüüpi arvutit, et elu ja ma tahaksin ühe asja siin ära õiendada, ehk siis loomulikult on olemas Eestis väärtuspõhised teemat, kus sellist debatti pidada ei saa, aga nagu mujalgi läänemaailmas ja noh, ütleme siis valgustusajastu, pärilus ühiskondades on, on, on see teema piiratud ainult sellega ja ühte kohta ja see on siis küsimus sellest, kes on inimene ja me oleme otsustanud, ammu on otsustatud, et inimesed on kõik need, kellel on inimese nägu, kasutanud siin kanti väljendit, ma hakkasin täpsemalt minema ka, kõik saavad ilmselt aru. Ühesõnaga inimese määratluses ei mängi mingit rolli, see, mida inimene ise ei kontrolli, ehk siis mis värvi ta on. Misiganes puuded tal võivad olla ja nii edasi. Iga inimene on võrdne iga teisega, aga see on ka ainukene väärtuspõhine teema, see, kuidas inimesed enda elu seavad ja kõik muu, see on poliitika ning poliitikat tulebki vabades ühiskondades arutada, siis ma lihtsalt vaidleksin siis vastu sellised filosoofilised positsioonid sellele ühele lausele, mis mulle silma jäi. Ja ma, ma ei oska selles mõttes praegu peast pakkuda, ma mulle intuitiivselt tundub, et selliseid väärtuspõhiseid küsimusi, kus ütleme, debatt poolt vastu debatt eriti edasi ei vii, et tõenäoliselt on neti mised ilmselt veel, aga, aga ma olen selles mõttes sinuga igal juhul lauset, et kanepi reguleerimine ei tundu mulle olevat selline selline teema ja, ja ta tundub mulle kindlasti teema, kus on poolt ja vastu argumente samamoodi nagu on, on, argub argumente kogu selle arutelu üle, kuidas reguleerida alkoholi tarbimist, alkoholi, turundust Eestis ja, ja see ongi üks asi, mis on üks, võib-olla üks peamisi põhjusi, miks, miks see teema on nii teravalt üleval samal ajal. Eks ole, riik, kes tegeleb siin Jevgeni Ossinovski on välja pakkunud rea meetmeid eksale, Urmas Reinsalu on pakkunud välja rea meetmeid. Siis kuidas takistada või võidelda purjuspäi auto juhtimisega. Ja samamoodi ütleme nii, et, et samamoodi me peaks arutama selle üle, et kuidas on kõige mõistlikum reguleerida ja, ja tagada selline tulude-kulude tasakaal ka kanepi puhul ja kanepi sotsiaalsete kahjude puhul, et see, see ei saa olla niimoodi, et, et üks üks aine, millel on selgelt potentsiaalsed negatiivsed mõjud nii tervishoiusüsteemile kui ka ma ei tea liiklusele muudele asjadele, et seal meil seal meil on võimalik siis normaalset arutelu pidada, et mis meetmetega neid asju leevenduda ja kanepi puhul me kuidagi, et paneme silmad kinni, teeme näo, et seda ei ole, et keelame ära, et siis keegi ei tarbi ja, ja siis siis on meil probleem lahendatud, et see, see ei ole lahendus. Sõnarts kulud ühiskonna vaatepunktist, selline kulude ja tulude analüüsi teema Parex Laans, nagu öeldakse prantsuse keeles ja ma oskaks seda ainult võrrelda nagu asjadega, ütleme kui kunagi on lääne ühiskond, Rootsi näiteks, mis kunagi kuuekümnendatel aastatel läks üle teise poolsele liiklusele. Kujutage ette, nüüd kõik tuleb ära muuta ja muidugi oligi debatt, kas sellel kõigel mõtet ja Suurbritannia jääb ju enda liiklusele ja seal on veel teisi riike. Aga see otsustati ära, sest et mingil hetkel tabati, et see on mõistlikum kui klammerduda millegi muu külge. Ja nüüd jällegi rõhutamaks seda mitte väärtuspõhisust kanepi debatis. Mida ma tahtsin öelda sellega konkreetsemalt, on see, et see, mida täiskasvanud inimene mõistlikkuse piirides ehk siis kedagi teist kellegi teise vabadust rikkumata, see on muuseas John Stuart Milli põhimõtte autentselt õigesti öeldult on. Ühesõnaga täiskasvanud inimene võid teha kõike, mida ta vähegi tahab, kaasa arvatud juua ennast, vabandust, purju teha muid asju seni, kuni ta ei riku teiste inimeste sellist füüsilist vabadust ja see on tema enda autonoomia inimesena siis teostamise sfäär ja see ongi vabaduse definitsioon. Ning juba puht sellest aspektist on see kanepi arutelu väärtuspõhiselt igati omal kohal erinevalt näiteks fentanüüli, st või mõnest teisest aineteks, mis ilmselgelt võtab inimeselt selle autonoomia ära, ehk siis teetas sõltlaseks sellisel määral, et ta ei ole enda peremehena. Ei nojah, aga ega ka selle sinu toodud näite puhul, eks ole, inimese vabadusega endaga eksperimenteerida või nii-öelda teha mida iganes, eks ole, ütelda sel hetkel ta hakkab sekkuma minu füüsilisse vabadusse sel hetkel, kui see inimene, kes oma eksperimendi tulemusena hakkab vajama minu maksurahadest märkimisväärseid investeeringuid oma tervishoidu. Saab võib-olla ei taju seda, aga see on yliliberaalne argument südames sellepärast et ta seab inimese autonoomiast kõrgemaks mingi ühise heaolu. Ja see on selles mõttes utilitarism argument, aga ärgem siin hingan väga sügavasse filosoofiasse, aga. Et ta tuleb minu vabadust piirama minu vabadust oma oma. Sellepärast, et on üles, on seatud üles selline asi nagu maksusüsteem. Me räägime sellisest ideaalsest olukorrast. Ma räägin Johnson, milliste ma räägigi tänasest päevast, aga ma tean, milline on selles kontekstis valesti tsiteeritud. Ma olen nõus, lihtsalt ütlen seda, et, et kui see inimene tahab siis täiesti sõltumatult minust teha oma tervisega, mida ta tahab, siis ta peaks olema täiesti sõltumatult elimineeritud sellest minu maksud. Ja, aga siin sa lähed siin sa võib-olla ei kaalu, sa võib-olla ei mõtle piisavalt laiahaardeliselt, nüüd kujutage ette, et ma lihtsalt lähen metsa, leian seene, söön selle ära, eks, ja see on vale, seenson, ütleksin kärbseseen, ma ei saa. Ma ei lähe pilvega, mul on väga halb. Mind viiakse haiglasse. Mind ravitakse, see on sinu raha, mina olin rumal, sina maksad seal nii palju asju, kus see argument kehtib, nii et see argument selles mõttes ei kehtigi, ta on liiga üldine. Minu arvates. Okei, ma arvan, et minu jaoks, sellest selles teemas kõige silmapaistvam on ikkagi see, et see nii-öelda selliseid tsensuuri kehtestamise katse ja, ja see on kõige suurem mure ja, ja ma pean ütlema, et, et eks ole meile kummalegi vist ei ole öeldud kuskilt ERR-i inimeste poolt, et me nüüd ei tohiks rääkida sellest teemast selles mõttes, et me võime ausalt öelda, raadiokuulajate, te keegi ei ole proovinud meie eneseväljendusvabadust piirata, me ka ei istusin sohva peal, ei vii läbi sofa intervjuud, nii et selles mõttes me peaksime kõiki olemas ja siin kõigi reeglitega kooskõlas. Aga, aga minu meelest et see mõte sellest, et et tahaks nagu piirata piirata nii-öelda väljendusvabaduse, et see on minu jaoks nagu põhiline probleem ja see on. Ma tahaks juhtida tähelepanu, et eilses ajalehes sirp ilmus ka Tristan Priimägi väga elegantne käsitlus ühest teisest millegipärast nagu vähem tähelepanu saanud tsensuuri katsest või tegelikult tsensuurist, mis puudutas keskkonnaameti tellitud reklaamklippe, mille eesmärk pidi olema siis tutvustada võõrliike või nii-öelda võõrliikidega seotud muresid Eesti looduses. Jaa jaa, siis kuna seda seda võõrliikide problemaatikat tutvustati koolinoortele läbi sellise nuku nukufilmi, kus kus siis mingisugused naaritsaid omavahel paarituvad ja üks nendest naaritsetest räägib inglise keelt ja on justkui siis Ameerika ka päritolu rahuvalvaja või mis iganes, et siis siin presidendi kantselei ja, ja valitsusametnikud sekkusid, ütlesid, et sellist klippi ei tohiks, ei tohiks eetrisse lasta ja ei tohiks inimestele näidata. Ja noh, ühesõnaga lihtsalt see on, see on võib-olla veel kurioossem näide, kui on seal Margus Allikmaa sõnum selles, selles memose minu meelest see on probleem ja see mure, kui tahetakse selliste vahenditega sekkuda täiesti mõttetutest kohtades. Väljendusvabadust. Ma olen täiesti nõus ja tulles sama teema juurde, ehk siis naaritsa klipile ma nüüd vaatasin ka ise läbi, et olla siis kursis sellega, mis toimub. Minu arust ei ole tegemist TTJA klipiga, aga jällegi kui midagi ERR-i juhtkond jättis tegemata ja kui midagi on tegemata jätnud meil vabariigi president ja teised organid nüüd sellel teemal siis see on jätnud võimaluse kasutamata öelda ei meeldi see, mida sa räägid või näitad või teed, aga kaitsen elu hinnaga sinu vabadus seda teha. Ja see on üks hetk ja see on, see on sügavam probleem, meil on selline patronaaži harjumus, ma ütleksin, riigijuhtidele üldse inimestel, kes omavad riigivõimus sellist olulist sõna. Ja nad ei kontrolli seda piisavalt. President Ilveski on, ma tean sind kulisside tagant üritanud näiteks sekkuda kas või sellessegi, kes kirjutab, kus, mida ajalehtedes ja see on lihtsalt asi, mida inimene peaks endale keelama puhtalt nii-öelda eksofitsi ja kuna see on osa tema ametiaust. Aga mis on, mis puutub naaritsatesse, siis on veidikene teine teema, mis on tegelikult ka oluline, aga ma hakkasin sellega väga kaugele minema, aga ma sõnastaksin selle kui maksmata muusika probleemi. Meil on tekkinud selline paranoiline arusaam mingil tasandil, et niipea kui tuleb juttu nagu julgeolekupoliitikasse millestki, mis sarnaneb julgeolekupoliitikale et kui see ei ole meie riigi poolt makstud muusika, siis ta kellegi teise poolt makstud muusika väga kaugele niimoodi ei sõida. Nii sel nädalal avaldasid Kanal2 saade Radar ja ajaleht Postimees avaldasid ühe kirja, mis on siiamaani olnud avalikkuse eest varjus ja selles see kiri, see on selline venekeelne kiri, mis on ka ebatavaline Eesti valitsusasutuse poolt, et väljasaadetud kirjade seas ja seda ei ole ministeeriumi kirjade registrisse pandud, selles kirjas siis Urve Palo veel ettevõtlusministri rollis tegi Leedu transpordiministrile ettepaneku nii-öelda suhtuda veidi leebemalt kolleeg Ossinovski ette võtma Skinest Baltija suhtes esitatud kahjunõudesse, kus siis Leedu raudtee nõudis Oleg Ossinovski ettevõttelt kahte ja poolt miljonit EUR. Siin on nüüd päris mitu aspekti muidugi päris päris mitu olulist teemat jooksevad kokku, üks on se Ossinovskit saagas ei ole, esimene kord, kui Eesti ma ütleksin seni kõige paljulubava noor partei liider on sattunud sellise kummalise needuse alla, siis kus vanema patud nuheldakse talle, isegi kui ta ei pruugi sellega otseselt seotud olla ja see on täiesti omaette pikk teema, milline võib olla vanem Ossinovski mõju sotsiaalvõi sotsiaaldemokraatliku partei ministritele ja võib-olla ka siis. No antud juhul on selles mõttes erinevused, et eks ole, see küsimus oli relevantne siis, kui tõusetus nende kahtlustada tuli, sinovskana andnud, on andnud Läti raudteebossile altkäemaksu ja siis oli küsimus, et kas see on kuidagi puudutab Jevgeni Ossinovskit ja seal seal saab on tõesti nagu põhjendamatu Se vanematele Dude nuhtlemine, antud juhul on jutt ikkagi sellest, et et kas Jevgeni Ossinovski ja või tema poolt juhitud erakond ja selle erakonna minister osutab erakonna esimehe isale, erakonna suursponsorile teatud teenet raha eest mida, mida ta muidu ei teeks või mida ta ei peaks tegema. Okei, täpsustage, ma olen sinuga nõus, et on olemas partei hierarhia, aga ma ütlen ka, et kuna Palo puhul oli tegemist ministriga antud hetkel Ossinovski olnud valitsuses, siis sellised asjad, see olulisem hierarhia jookseb ikkagi peaministrina peaministrini, isegi kui tegemist on eri parteidest inimestega aga minister tegutseb ministrina, mitte partei kõrge ametnikuna, ehk siis Palo pakkus seda teenust ministrina ja selles mõttes ta on teises käsuliinis. Ma ei ütle, et see vabastab Ossinovskit täiesti, aga põhimõtteliselt Ossinovski, kui ta valitsusest väljas isegi partei liidrina raske on eeldada, et ta, et, et ta peaks suutma kontrollida seda, mis valitsuses toimub, see oli ka üks põhjendus, millega me isegi tulime välja korduvalt, eks ütlemaks, et Ossinovski peaks minema valitsusse, et olla selles siseringis, kus info liigub. Eino, võimalik, et ta ei teadnud, ma ei ütle, et ta. Ei, ma teadis, ma arvan, et ma loodan, et ta teadis, ma eeldan, et ta teadis. Minu meelest siin ei ole, see probleem on hoopis teistele. Pitsiga ta ise on öelnud, et ta ei teadnud. Ma lähtun sellest praegu. No see on veider, aga, aga okei, see on minu arust probleem, on, tähendab siin siin selles mõttes mitu probleemi, et ja noh, minu meelest noh, Taavi Rõivas, selles selles kirjas süüdistada, ma arvan, et tema selle eest vastutust ei kanna koalitsiooni Eesti koalitsioonivalitsus tüüpi valitsuste puhul aga minu meelest on siin on, siin on, probleem on, on tegelikult on probleem see, et, et miks seda varjati ja minu meelest see on tõsine probleem, et see näitab, et justkui midagi varjata. Minu meelest tegelikult ei ole siin midagi varjata see, et Eesti riigi Eesti valitsuse minister seisab Eesti ettevõtja äri eest teises riigis minu meelest see on normaalne, minu meelest seda peaks Eesti valitsused valitsuse liikmed tegema norm, nii-öelda igav päevaselt. Minu meelest see on asi, mida, mida, kus ei ole põhjust midagi häbeneda, tähendab, nii-öelda kirjad, mis võiksid väga rahulikult olla kõikides dokumendiregistrites ja seda ja see ja see võiks olla selline pigem nagu rutiin või pigem igapäevane seda teiste riikide. No ei noh, ma arvan, et USA valitsuse puhul see oleks skandaal, kui, kui sellist kirja ei tuleks ja, ja see on see, aga see viib ka probleemid, et kuna kuna osade ettevõtjate suhtes on Eesti riigi ministrit olnud väga kitsid selliste toetusavalduste tegemisel, siis on see see küsimus, et miks nüüd ühe ettevõtja suhtes selline liigutus tehti, see on, see on põhjendatud küsimus, et see on, selles mõttes on eeliskohtlemine, aga iseenesest see peaks olema normaalne. Täiesti, aga siin on nüüd mitu aspekti ka sellele küsimusele, üks on see, et nii palju kui mina üritasin seda tausta selgitada ka ise, olles kirjutanud loo sellest Postimehe siis mulle öeldi siit ja sealt, et tegelikult seda tehakse, eks on tosinaid ärimehi, kellel on sellist ettevõtjad, kellele on osutatud sellist teenust ja ma olen sellega täiesti nõus, see on väga normaalne, et riik enda ettevõtlustänases maailmas kus ei ole vabakaubandust, eks see, kus kõik on üsna protektsionistlik, toetab, see on ilmselge. Küsimus on nüüd, nagu sa ütled selles, kes saab selle eeliskohtlemise, kes ei saa. Mina üritasin sukelduda MKM-i majandus-kommunikatsiooniministri ministeeriumi dokumendiregistrisse, et vaadata siis kas ma saan sealt kätte lihtsalt kodanikuna teabe selle kohta, kellele, kes on need tosinat, kelle huvides Urve Palo ja On kirjutanud kirju teistele valitsustele, eks ma ei saanud mitte ühtegi tulemust, ma kirjutasin kirjapressi sealsele avalike suhete osakonnale, sealt saadeti mulle instruktsioonid, kuidas paremini kasutada seda dokumenti, registrit ja tulemuseks on ikkagi see, et meil ei ole reaalselt Eestis praegu seda andmebaasi, kus oleks avalikult näha ja niimoodi kõikide nimed, kellel on kirjad kirjutatud, mis kirjad on kirjutatud niimoodi, et me võiksime ise analüüsida pärast, milline on see poliitiline tasakaal. Aga millest ma nüüd hakkan vaikselt aru saama, on see, miks nii palju meie suuri ärimehi teeb annetusi kõikidele parteidele. See on, ma arvan, et see on, see on kindlustusmakse selleks, et kui tal on vaja seda kirjastusele, saab. No siin on vist üks üks ettevõte on kunagi ka käsitlenud seid annetusi Eesti erakondadele osana tegelikult Eesti maksusüsteemist, et et see on, et kui, kui muidu on kasum on tulumaksuvaba ja muid meeldivaid eeliseid Eestis ette võtta võitlusega tegelemisele, et siis ühe sellise väikse mööndusega tuleb siiski erakondadele toetust anda, et et kõik need vabadused ja õigused säiliksid muna ja püsiksid. Ma olen üks lause veel Ossinovski teemal, ma tahtsingi jõuda sinna välja, et kui nüüd Ossinovskit uskuda Jevgeni Ossinovskit, et ta ei teadnud sellest mitte midagi, siis tõstatub siin omaette suur probleem ja see on tema autoriteet, parteistama kontroll enda ministrite üle. Ja mis see kõik tähendab, kui ta seda ei ole? Ja no ma tahaks peaaegu loota, et Ossinovski valetas selles küsimuses Olukorrast riigis. Nii aga räägime nüüd Nii-öelda rassismist Eestis seda osutus Eesti õhuga ülema Jaak tariani postitusest. Mis on, ma arvan, et omamoodi tähelepanu väärne, see on sotsiaalmeedias pälvinud ka väga lai väga laialdase leviku ja tähelepanu. Ja Ma arvan, et Jaaktari, Enn ei, ei oleks teinud seda postitust kergekäeliselt ja ma arvan, et ta tegi seda ikkagi täies arusaamises, et olukord on piisavalt problemaatiline, et see, et see olukorra tõsidus tuleb päevavalgele tuua ja seda tuleb nagu täiendavalt ise tähelepanu juhtida. Ja see, millele ta tähelepanu siis juhtis, on, on see, et. Et Eesti liitlasväelased, kelle nahavärv on kohalikest erinev, on pidanud Tallinnas taluma nii verbaalseid kui ka füüsilisi rünnakuid. Seal on näited intsidentidest, kus on kellegi tellija ees seisvale inimesele lihtsalt kallale mindud ja restoranis söövad inimestele on karjutud, minge tagasi ning Nigeerias. Jah, ma ei hakka kordama. Ma ei hakanud väljendama pikalt seda kuivõrd-kuivõrd, Vastuvõetamatu idiootlik on kõik see, millest sa oled praegu rääkinud, aga positiivsema poole pate konstruktiivsema poole pealt, kui selline asi üldse olemas on, ma tahaks näha kahte asja. Ma tahaksin näha, et valitsus võtaks selle avalikult enda südameasjaks, mitte lihtsalt, et siit meil tuli, muidugi tulid need avaldused ära, eks eksministrilt kõigepealt ja siis tänaselt ministrilt ja siis ka vist peaministrilt ja nii edasi. Aga ma tahaksin näha Taavi rõivast ja aka teisi ministreid kaelakuti piltidel mustanahaliste liitlasvägede sõduritega. Ma tahaksin näha, et Taavi Rõivas ja kõik need ministrid, kes on olulistel sellistel kohtadel, nagu on kaitseminister, nagu on siseminister ja võib-olla ka justiitsminister teeksid selle enda isikliku autoriteedi küsimuseks ja paneksid nii-öelda enda poliitilise tuleviku lauale selle panusena ja ma arvan, et noh, see kõlab nagu teatud mõttes võib olla ebaõiglase nende nende inimeste suhtes, aga keegi peab midagi tegema ja sa saad teha nii, et väga kõrgelt. Et see asi võtaks tõeliselt sellise ühiskondliku. Noh, kuidas öelda nüüd poliitilise plaani, kus on selge, et siin on küsimuse all ei rohkem ega vähem kui Eesti vabariigi tulevik, eks. Ja seal natukene sarnane võib-olla ka sellele žestile, mida tegi Taavi Rõivas vao süütamise puhul, et ta läks, ta läks sinna füüsiliselt kohale ja kes selle vao pagulaskeskuse elanikega andis neile ka väga tugeva sõnumi sellest, et nad et nad on Eestis kaitstud ja, ja ei pea kartma oma julgeoleku pärast ja ma arvan, et sarnast liigutust, mis oleks ühtepidi mõjus signaal nii nendele liitlasväelastele kui ka selline tugev signaal ka avalikkusele, et sedasama võiks võiks teha ja ka meie liitlasväelastega Ämaris ja, ja, ja mujal. Siin on muidugi mitu omaette nurka tekib, eks, et me peaksime, kuidas me siis liitlasväelased nagu saaksid kuidagi hakkama sellega, et keegi Jaak Madisson vist ütles, eks, et kannavad mundrit kogu aeg ja siis eesti rassistid teevad neile eraldi või midagi sarnast, et me ei tohi minna sellele pinnale, et, et eristame nad kuidagi erikohtlemise vääriliseks. No see on tõesti selles mõttes, et kui, kui muidu sellele postitusele järgnes tõesti noh, väga seisneb mõistlik reaktsioon ja, ja mõistlikud avaldused siis see, see EKRE EKRE avaldused siis kui inimene kannaks nii-öelda 24, seitse kannaks oma seda mundrit et siis ta, et siis ta võiks nagu rahulik olla, sest sellisel juhul nii-öelda eesti rassistid tekstid Neile erandi noh, see on üks kõige idiootsem neid asju, mida ma olen ausalt öeldes pikka aega kuulnud, et noh, sellesama loogika järgi või noh, tegelikult see ongi lihtsalt see viis sellele mõttele, et et võib-olla ka EKRE parlamendiliikmed peaksid peaksid kandma pidevalt mingisugust nagu vormi, et siis saaks nagu aru, et kus et oskaks nagu vahet teha, et kas on tegemist lihtsalt mingisuguse rassisti sellise vaenu õhutav avaldusega või on tegemist inimesega, kellel kehtib saadikupuutumatusele. Inglise keeles on väljend suul ehk siis tööriistu kasutatakse rumala inimese kohta ja ma arvan, et mida Madisson siin ette pani, oli põhimõtteliselt tähistada siis meile endale arusaadavas märgistuses need inimesed selle selle selle terminiga, et nad on meil tööriistad, tööriistade tööriistu ei kiusa, aga, aga. Küsiksid, kelle tuul on see EKRE poliitik? Onju ja teistpidi ka kaua selline poliitika Eestile nii-öelda kaua-kaua siukest asja võimaldatakse Eestile ka meie liitlased ei ole rumalad, eks nad loevad ka meie lehti ja muid asju ja nii edasi, aga teine asi, mida ma näha tahaks, olles ka ise veidikene reisinud Eestis ringi viimasel nädalal või paaril sellest pagulaste teemast rääkides, üldiselt sellest rassib probleemist rääkides rassiviha probleemist rääkides, ma tahaksin näha, et Eesti politseil oleks võimalused ja ka soov selles asjas midagi konkreetselt ära teha, ehk siis muuhulgas ka pidada statistikat ametlikult rassikuritegu tuleb, ma saan aru, et kuna meil seadus niimoodi ei erista neid asju, siis sellist ametlikku statistikat ei ole. Aga on ju ilmselge, et politsei peab olema võimeline nägema mingit trende ja nii-öelda ära tundma neid asju ja, ja kohtlema neid kuritegusid, kui, kui teistsuguseid. Ma arvan, et see võimalus tuleb neile anda lisaks, ma arvan, et tuleks anda neile võimalus selliste kuritegude korda saatjatele kiiremini ja kergemini määrata karistused šokivangistusest rääkida jällegi tegemist on Eesti ühiskonna tuleviku jaoks, ma ütleksin, ühe kõige eksistentsiaalselt olulisema küsimusega üldse mitte ainult isegi liitlaste otseste julgeolekuvajaduste perspektiivist. Ja ma lihtsalt tahaksin rõhutada seda, et, et me võime ju siin teha poliitilisi avaldusi ja öelda, et pagulased on kaitstud ja teisevärvilised liitlastel on kaitseväe ja mis iganes, aga nad ei ole ju kaitstud. Muuhulgas mulle ma ei saanud öelda, et mul on olemas selline absoluutselt kindel teave, aga see tuleb, see, mis mul on olemas, tuleb päris väga autoriteetsematest allikatest, meil on ammu juba Eestist lahkunud mitmeid inimesi, kes on teisevärvilised ja kes on olnud õppejõud või siis õpilased kohas nimega Baltic difens. Kolledž eksis Balti kaitsekolledž, kus tegeletakse ka kogu selle sõjad sõjanduse, julgeoleku teemaga ning osad neist on inimesi nende seas. Ma saan rohkem kui üks, keda on rünnatud terariistaga ja kes on saanud terariista läbi kannatada ja see on seni kõik põhimõtteliselt meil nii-öelda mööda külgi maha jooksnud, selles mõttes, et sellest ei ole tekkinud avalikku teemat maha vaikitud. Nii aga sellega haakub muidugi ka sel nädalal üks teine uus. Kuidas haakub, on? Jah, ma panin twitteris tähele, see ei ole minu originaalne tähelepanek, aga see on üsna geniaalne ja see on väga originaalne. Ma tahaks ära mainida, et kui me nüüd võtame selle Jaak Madisoni mõtte, proovime sellest midagi konstruktiivset välja kerida, siis eesti sarnases ühiskonnas ma saan aru, et meil on saada kaltsu nii-öelda kaltsukates ja kasutatud riiete poodides päris tihti USA sõjaväevorme, et me võiksime valitsuse tasandil hakata mõtlema sellele, et panna pagulased nendesse vormidesse, et vähemalt esimeses faasis, kus nende elu ja julgeolek ei ole tagatud, eks. Nii neid pagulasi siis selle nädala IRL-i eelnõu eelnõu järgi, kus nad tegid siis mõned muudatusettepanekud välismaalaste. Kaitse alla võtmise seaduses. Siis neid tohiks Eestisse paigutada aastas kuni 0,00 vabandust 0,03 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast teeb tross sinna kuskile 400 kanti, mis on siis veidi vähem, kui kui seni on rahvaliidu poolt pakutud ja see eelnõu siis teeb ka rea muid ettepanekuid, üks on siis see nõue, millest on ka juba räägitud, et siia nii ta siia paigutatavad ümber paigutataval inimestel oleks kohustus õppida eesti keelt, see see kohustus või tegelikult ka seni selle seaduse järgi olemas, aga, aga IRL on siis näinud vajadust karmistada seda keele nõuet tasemeni B1, mis on seesama, seesama tase, mida peavad valdama ka need Narva taksojuhid järgmise aasta esimesest aprillist. Ja mille puhul on siis räägiti sellest, et sajad neist võivad jääda oma teenistusest ilma. Narvani Me jõuame kohe eraldi, aga enne kui me sinna lähen, ma tuleksin, ma ütleksin ka paar sõna selle IRL-i plaani kohta. Siin on huvitavaid, selliseid intellektuaalseid küsimusi, kui me arvutame selle 0,03 0,03 protsenti välja, siis automaatselt lähtume numbrist 1,3 miljonit, eks need on Eesti elanikud, kellest ju kõik ei ole Eesti kodanik. IRL, ma saan aru, teeb seda plaani või peab plaani eesmärgiga säilitada eesti rahvust ja ometi siia numbrisse on arvutatud siis mitte-eestlased ka, nii et kui ma oleksin nüüd selline järjepidev rahvuslane, siis ma teeksin väikse kalkulatsiooni ja saaksin selle numbriga madalamaks, sest et eestlasi on meil siin olla miljoni, eks. Nojah, aga see, see põhineb eeldusel, et see number on üldse mingisuguse ratsionaalsest algest sündinud ja seda ta ju ei ole, selles mõttes, et 0,03 on võetud. Sonar laest aga nüüd 400, samas ei ole ju väga kaugel sellest, mis tuleb meile tegelikult sisse selle pagulaskvoodiga ehk siis kusagil 550 inimest kahe aasta peale. Hulk skeptikuid, kes ütlevad, et see on ainult algus, eks ole, et kohe tulevad. Aga, aga nüüd teeme väikse, teeme väiksed kalkulatsioonid ratsionaalsete inimestena, eks. Eile mulle öeldi ühe väga autoriteetse sellisega parempoolse inimese poolt, et mida tahetakse vältida, mida kardetakse massiimmigratsioon ja see inimene abivalmilt ütles mulle, et massimigratsioon on siin viis kuni 10 protsenti rahvastikust viis protsenti Eesti rahvastikust, kui seal on 1,3 miljonit, on 65000. Kui me teeme nüüd sellise arvutuse, et ütleme, et aastas tuleb Eestisse sisse 600 inimest, näiteks eks võtame lihtsalt lambist selleks oletame, et 300 kvoodiga pagulaspluss, nende perekonnad, kokku 600 inimest, meil läheb aega 100 aastat või rohkem, millega me jõuame 65-ga 1000 inimeseni. Ma ei saa aru, kus siin see probleem üldse on selleks ajaks, muuseas, 100 aasta pärast nende esimeste sissetulijate lapselapselapselapsed on meil põliselanikud iga ÜRO definitsiooni järgi. Nüüd, mida ma tahaksin lihtsalt, et asi tunduks lihtsalt ühe poole kottimisena siin öelda, on kaks ratsionaalselt numbrit, üks on see, et inimesed, kes räägivad sisserändest ja kardavad tohutult seda kolmesadat süürlast koos nende perekondadega või kes iganes eritrealased edasi, mõelgu selle peale, et Eesti andis möödunud aastal välja elamisloa perekonnaga ühinemiseks, tööle tulekuks, õppima asumiseks Eestisse ja nii edasi 3300-le, mitte Euroopa Liidu päritolu inimesele. See juhtub iga aasta. Me andsime välja 170000 viisat möödunud aastal ja nende kruiisilaevade muudega saabus meile siia küll ja küll teisevärvilisi ja teise kultuurilisi ja nad olid seal võib-olla nädal aega, aga nad on osa meie tänavapildist. Ma tsiteerin lõpetuseks statistika tunni lõpetuseks Volli Kalmu Tartu ülikooli rektorit kes ka ühel konverentsil eile laiutas käsi ja ütles Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Kummaski on iga päev õppetöös üle 1000 inimese, kes pole pärit Eestist, tähendab õpet, õpetajaid, üliõpilasi, eks see on meie tänane reaalsus ja mingi paarsada inimest aastas ei, ei tohiks selle teemal üldse tõstatada ka. Ja ma olen absoluutselt nõus mõiste veel remargi korras, et see IRL-i eelnõu, mis on positiivne või ma ei tea, kas see on mingisugune tööõnnetuse, et siit on välja jäänud esialgu vähemalt kõik need, need burkakeelu ettepanekud, et siin on küll umbes kolme erinevasse paragrahvi sisse kirjutatud veel üle see, et taotleja nii-öelda siis pagulasstaatuse taotleja peab austama Eesti riigi ja ühiskonna põhiväärtusi, keelt, kultuuri, kombeid ja tavasid. Aga mingit nii-öelda otsest sanktsiooni burkakeelu osas või, või näo varjamise osas, mis tuleb välja, et on ka kohati olnud eesti traditsiooniline selline pulmaeelne traditsioon teatud teatud piirkondade siis Viljandimaal, kui ma õigesti mäletan, et seda siia ei ole, siis hakatud sisse veel pookima, aga ei saa välistada, et selle mõnes mõnes teises eelnõus aga küll, mis, mis on nagu üks fundamentaalne põhimõtteline erinevus võrreldes senise ümberasustamis või siis eesti pagulaspoliitikaga on see, et selle eelnõu kohaselt siis kogu kogu see nii-öelda menetlus, et kas inimene vastab pagulasstaatusele või ei vasta, et kas ta võetakse siia vastu, ei võeta. Et selle eelnõu kohaselt kogu see protsess, mis kestab, kuid et see viidaks Eestisse potentsiaalselt toodavate inimeste puhul läbi siis võõrriigis, ehk siis See muuseas on ette nähtud ja sinna pole vaja mingit eelnevat enam juurde lisada, see on kusagil kaks kuud võtab see protsess aega ja see on ammu otsustatud, et see tehakse Itaalias ja Kreekas ja nendes serva riikides, see on puhtalt ka sellepärast vältimatu Nad tulevad seal Euroopa liitu ning keegi ei annaks meile võimalust tuua sealt inimesi siia selleks, et nad uuesti välja saata, kui meil selline poliitiline olukord peaks olema, et pagulased tulevad ikkagi juba staatusega inimestena, kellele okei, me anname siin kolmeaastase elamisloa mittealalise, aga keda meil ei ole võimalik enam enda suva järgi siin kaprisselt, eks välja saatnud, et selles mõttes see kõik on sust absurdne. No mida ma tahaksin rõhutada siin või millele ma tahaksin osutada selle eelnõu koha pealt? Muidugi, IRL ei ole siin kaugeltki üksi, aga see on lihtsalt hea näide on see, kuidas me siin, kuidas on parteid armad kiirelt üles lugema mingisuguseid põhimõtteid samas mõtlemata siis sellele tulemata välja konstruktiivset või positiivset ütleme meetmetega või siis nagu panema raha ja programme sinna, kus nad on tulemused juba ära märkinud, mida nad saada tahavad eesti keele oskuse sellel tasandil ja integratsiooni meie kultuuriga ja nii edasi ma tahaks näha, kus on siis see kalkulatsioon, mis ütleb, palju tuleb meil nüüd mahutada ja kuhu mahutada ja milliseid inimesi palgata ja palju raha leida, selleks et see kõik teoks saaks. Ma toon lihtsalt ühe väikse näite siin, mille ma kuulsin ka, ütleme ausalt ära eile ühelt kultuuri teemalised konverentsilt, mis mind rabas ja see on see, et kui ma nüüd mäletame, et millise aplombiga räägiti meil koalitsiooniläbirääkimiste ajal hariduse olukorrast, õpetajate palkadest ja see on muutunud üldrahvuslikuks, teemaks üldrahvuslikuks, teemaks kõik parteid on selle poolt, eks, et tõsta õpetajate palku ja nii edasi. Mis juhtub nüüd eelarves haridusministeeriumi eelarvega, see on 2,9 protsenti väiksem, kui teile möödunud aastal ja IRL-i eelnõud, et öelda, et aga kust siis tulevad need rahad, millega neid pagulasi integreerida. Koolid on üks olulisemaid kohti, mis kaudu seal greerida saame ja keegi ei räägi sellest, kuidas saada rohkem õpetajaid, maksta õpetajatele palka, leida spetsialisti, keda meil on väga vähe ja nii edasi. No see nüüd Jürgen Ligi muremaradierreldab rõõmuga näha seda, kuidas Ligi seda muret muret lahendada. See on absurdne kodade. Ühelt poolt tahavad saada ideaalselt integreerunud Eestit ja teiselt poolt tahavad Jürgen Ligi. Meil loomulikult, ega selles tõesti selle selle eelnõu seletuskirjas puuduvad igasugused viited mingisugust rahasummadele, et mis ometi kuluvad, kui me tahame nendele inimestele kohustuslikus korras senisest veelgi paremal tasemel eesti keele selgeks õpetada. Jätkame Ki keeleküsimustega, seal. Ma nüüd ei tea, kas anud tuleneb Ahto sinu poolt eelmises saates välja lobisenud saladusest. Aga eelmisel nädalal meil oli siin juttu sellest, et Narvas justkui volikogu istungit Peetakse kahes etapis, et kõigepealt peetakse nagu päris istung ära, mis toimub vene keeles ja siis peetakse see nii-öelda ametlik istung, mis vastavalt Eesti vabariigis kehtivale seadusandlusele peetakse eesti keeles. Ja siis sel nädalal selgus ühesõnaga keeleinspektsioon, võib-olla on ta ka saate kuule, et algatas menetluse, sest selgus, et, et enam ei tehta pakas uhad, vaid peetaksegi ainult üks istung Narva volikogus. Ja see istung on venekeelne. Jah, see on raske midagi mõistlikku öelda, isegi veel raskem on siin midagi pakkuda praeguste seaduste raames, mis lahendaks selle olukorra ära niimoodi, et hundid oleksid söönud, ehk siis Eesti riik oleks oma seadused seaduste ja muu sarnastega. Ma saan põhimõtteliselt aru, et me võime siin saates rääkida ka seadustest, mis ei ole veel hakanud kehtima, et võime võib-olla teha ka mõne mõne seaduse osas ettepanekuid, et kuidas nad võiksid olla. Aga kui ma vaatan nagu sellest vaatepunktist, et lambad oleksid terved, siis Narva ja muud kohaliku omavalitsuse organid on ju seal selleks, et kohalik elu saaks toimida teatud tasandil, mis on antud siis sellesse kompet tantsi ehk riik teeb enda tööd nagunii, teeb seda eestikeelset ja nii edasi. Põhimõttelist probleemi siin sellega, et või selles, et inimesed saaksid kohapeal enda elu korraldada võimalikult mugavalt, kusjuures mugavus on noh, see laenud, mugavuse küsimus, ma tsiteerin siin Jevgeni Ossinovskit, muuseas kes minu arvates väga täpselt panin selle asja kunagi paika, et noh, kõige parema tahtmise juures ka, kuidas sa paned 97 protsenti integreeruma lõimuma kolme protsendiga, kui see olukord seal on selline, siis noh, on selline. See on majandusteadlane Heinz, kes on läinud ajalukku muuhulgas ka sellise tähelepanekuga, et kui faktid muutuvad, peavad ka minu peavad arusaamad ja tõlgendused ja programmid muutuma. Ja ma soovitaksin võib-olla ütleme nüüd ideoloogilises plaanis või filosoofilises plaanis inimestele, kes selle, kes selle dilemma üle nüüd ajusid ragistavad, eks mõelda sellisele pool mõtte eksperimendile. Oletame, et meil oleks jäänud need 3000 rannarootslast Eestisse Noarootsi. Oletame, et seal oleks meil Noarootsi vallas rootsikeelne enamus, et neil oleks siis seadusest tulenev nõue teha enda asju eesti keeles ja tuleks välja, et nad teevad seda rootsi keeles ja nüüd mõelgem siis, mis, kuidas siis meie riik oleks reageerinud sellele saatnud siis see sõjaväekeeleinspektsiooni või jätnud üldse selle asja rahule, ei öelnud, et näete, kuidas meil on siin olemas väike vähemus. No küsimus ongi, mis samas väike, eks meil on siin vähemus, kes teeb asju nugised, nagu, nagu neile parem on ja meil ongi selline subseid subsid subsi, mis ta on, see suhteliselt reteedi printsiip, et on asju, mida ei ole vaja tingimata reguleerida alati kõige kõrgemal tasandil ja ma arvan, et see printsiip võiks mõistlikkuse piires kehtedega Narva kohtlastitega pakas uha alustades tulles tagasi alguse juurde ei ole ju parem kui, kui see, et nad teevad asja ilma paka Suhata, siin on hoopis teine oht riigi jaoks ehk selline võlts moraali. Sellega leppimise oht. Ja ma ei tea muidugi, kas sellist sõna üldse tohib rahvusringhäälingu eetris kasutada, et aga, aga see, aga see mõte on aga selles mõttes, et, et see, mida sa pakud, on ju samamoodi paka suh ja selles mõttes, et, et kui, kui see, kui sinu pakkumine on see, et öelda, et Eestis kehtib mingi seadus, et näiteks volikogus tuleb pidada pidada volikogu istungit, tuleb pidada eesti keeles, et ja siis riik justkui seda seadust ei rakenda ja pigistame silma kinni, siis see on täpselt samamoodi. Kas minu mõte on veidikene teine, see ei ole seaduse tasandil, ma arvan, et selliseid asju nõuda ei saakski. Kujutagem nüüd ette, et me keelame ära näiteks siin Telepaatidele võimaluse pidada enda istungid sind telepaatia teel või mis iganes oluline jõu, kui me räägime Narva või mis iganes linnavolikogust või kohaliku omavalitsuse organist on see, et töö saab tehtud ja selle töö kvaliteet ja selle töö kvaliteet. See, mis läheb välja, on reguleeritav. Seadusega on see, mida need inimesed omavahel teevad, me ju ei, me ei, me ei saa ju seadustada näiteks seda, kas nad räägivad täislausetega või mis tasandilt alates on see eesti keel näiteks, eks, kui grammatika on puudulik ja nii edasi, see on ju absurdne, see määruse küsimus parimal juhul. Ei no ma arvan, et seda ei saa reguleerida. Sel nädalal pälvis palju tähelepanu ka uudis sellest, et ühes lasteaias oli piiratud siis lasteaia lastel omavahel vene keeles suhtlemine, mis, mis see jääb üle ainult loota, et tegemist oli sellise üksiku lasteaia pedagoogide, sellise suure Individuaalse innukusega, mis ilmselt loodetavasti ei ole kuidagi süsteemne ega ühegi määrusega reguleeritud ei täna ega tulevikus, aga aga tulles tagasi selle pakas uue küsimuse juurde, ma olen selles mõttes sinuga nõus, et et enne seda, kui see teema kuidagi siit, ma ei tea, kas siit raadiosaatest või ma ei tea, kust mujalt päevakorda ta jõudis. Ma ei olnud kuulnud, et see oleks väga põletav probleem Eestis, et mis keeles täpselt Narvas Narva volikogus istungeid peetakse, oligi see, et tundus, et erinevatel inimestel on erinev info, üks ühed teadsid, et peetakse kaks istungit, teadsid, et peetakse üks istung, kummas keeles istung peetakse? See noh, see ei olnud küsimus, mille osas oleks olnud ka kellegi poolt mingi viide tema õiguste rikkumisele. Et selles mõttes ma, ma ei saa aru sellest, et miks sa ei vaja nüüd praegu just minna nagu nüüd sellesse, sellesse, sellesse võitlusse. Aga kui juba sellesse minna siis ma selles mõttes ikkagi möönan, et, et siin on vaja mingit, et nagu ideed, et kuidas seda asja lahendada, et sa ütled, et 97 protsenti sa integreeruda kolme protsendiga, aga kui me tahame printsiibis, et võib-olla kunagi tulevikus oleks Narvas võimalik, kui ka eesti keelega hakkama saada ja saada hakkama inimesel, kes ei, ei ei valda vene keelt. Kui me tahame, et võib-olla sinna kunagi läheks tööle rohkem õpetajaid, kes suudaksid eesti keel või kes olekski eestikeelsed õpetajad ja õpetaksid inimesi, teisi inimesi keegi, et siis nad tahaksid ju need nad läheksid elama omavalitsusse, kus neil on võimalik volikogus toimuvast aru saada ilma vene keelt kasutamata ja selles mõttes noh siin mingisugune lahendus peaks, peaks olema nii, et tahad, aga aga minu meelest normaalne, et see lahendus ei ole niivõrd nagu mustvalge, nagu ta täna on, et ta oleks võimalik, kui, et oleks ma tea sünkroontõlge noh, Euroopa Parlamendis on need kõik asjad ära lahendada hoopis mees. Pidingi sa jõudsid täpselt sinna, kuhu ma tahtsin, ma ise jõudsin nende mõttega täpselt samasse kohta, enne kui ma nüüd, et sellest lahendusest räägin, lühidalt, tahan öelda siis konkreetselt, et mul on väga kahju, kui mina olen süüdi selles, et see jama nüüd tekkinud, eks teiseks pakas uh asemel tegelikult on olemas meil tsiviliseeritud, väljendas end Potjomkini küla. Kolmandaks tõlge täpselt, see on tõenäoliselt variant, kuidas asja oleks, asja annaks ära lahendada niimoodi, et kohalik omavalitsus saaks toimida. Ja Eesti seadused praeguses seisus jääksid muutmata. Sünkroontõlge on veel paremini tee kui mulle alguses oli, aga kolmandaks või neljandaks, täpsemalt siis pika perspektiivse lahenduse osas ja see ei ole ainult, see ei puuduta ainult Narvat, vaid see puudutab üldisemalt teiskeelsete, teist kultuuriliste inimeste integreerimist. Ma tahaksin väga näha sellises seisus nagu eriti nagu tänavad oleksid, tegelikult oleks ammu tulnud sellist asja teha, aga ma tahaks näha, et riik leiaks raha, mis tegelikult ei oleks väga suur. Täna tundub väga suurena, võib-olla ka ma arvan, et tegemist on paarikümne miljoni euroga, minna keele, pommitada Narvat, leida need 30 miljonit, mis iganes see maksab, maksta inimestele kõva palka, kes oleks nõus seda tegema ja tegema sellise, nagu öeldakse, hea tahte rünnaku sellele linnale, eks kastma ta eesti keelde nii palju, kui annab ja see raha noh, täna on see suur raha, aga 10 aasta pärast oleks ta väga väike raha, eks. Olukorrast riigis. Nii sel nädalal tuli välja kultuuriministeerium uue mõttega võtta riigi palgale järgmisest aastast viis kirjanikku, viis kunstnikku, selle mõtte sisu on siis see, et kunstnike kirjanike puhul on tegemist loomeinimestega, kellel Pole võimalik leida nii-öelda erialast tööd või olla siis nii-öelda noh, erinevalt näiteks ma ei tea näitlejatest, kes, kes leiavad tihtipeale tööd riigile ja omavalitsustele kuuluvates teatrites mõttes. Ja, ja erinevad veel, ma ei teagi keelest, aga ütleme, kirjanikul ja kunstnikul ei ole ju sellist nii-öelda kirjanikke Kirjanike maja või, või kus oleks võimalik riigi palgal rahulikult oma tööga tegeleda ja ja seetõttu siis selline selline ettepanek, seda veel täiendavat siis mõningaid selliseid klausleid, et riigi palgal olles see ei tähenda, et peaks tegema mingit konkreetset tulemust näitama vaid võib lihtsalt istuda ja, ja toimetada oma asju. Kui sellest alustada, siis see ongi võib-olla see koht, kus kus on ju näha, et kohtuvad kaks täiesti ühildamatut printsiipi, üks on siis loomingu selline valla purskumine nagu ta tuleb inimesele peale ja siis teine on raha ja sellise ajaraamistiku poolt. Noh, et töö tegemine eeldaks hüpet, sa näitad midagi. See asi, need asjad võivad ju kokku joosta. On olemas distsiplineeritud kirjanike, ma tean isegi olen lugenud kirjanike kohta, kes on suutelised hommikul kirjutama 1000 sõna ja pärast mida tahavad, eks, aga kõik inimesed ei ole sellised, eriti mulle tundub, et Eesti Eesti nooremapoolset kirjanikud ja nii edasi, mida mina näeksin hea meelega on esiteks selline süsteem saab, lahendus ei ole ju ainult kirjanikud, need, kes teenivad, teenivad kultuuri ja teenivad leiba, kirjutamise ja muu sarnasega. Nagu ma ütlesin ka ühest varasemast saatest, meil on probleem, ma arvan, laiemalt vabakutseliste kohtlemistega kohtlemisega, inimestega, kes teenivad vähe rahaga, sisuliselt annavad iseendale tööd võivad seda teha, mina laiendaksin neid definitsioone, lubaksin sellise kihi tekkimist, kellel oleks maksuerandid, kellel oleks lihtsam toime tulla. Ja kui kirjanikel ja sellistele, ütleme, kunstiinimestele on raskusi, siis ma teeksin neile eraldi söökla. Kui nad saaksid mingi parteipiletiga sisse, eks, et nad ei oleks näljas ja kogu see munitsipaalüürimajade tegemise teema ma paneksin ka sinna alla, teeksin neile sellise koha, kus nad saaksid elada ühiselamu, nii et oleks olemas põhifunktsioonide kaetus inimestel, kes need, kes seda ise katta ei suuda. Sellega ma olen täiesti nõus, aga leida mingisugust viis kirjanikku või viis kunstnikku, see kõik, mida see tekitab, on lihtsalt üks väga ebaterve bürokraatlik jooks tippu, ma kujutan ette läbi Kirjanike Liidu ja nii edasi, mis, millest me ausalt öelda isegi me teada saaksime, me teada ilmselt ei tahaks, kes, kes kelle alla jäi ja kes kellele peale aastaseks. Aga lõpetuseks veel ühe asja, mida ma tahaksin pakkuda riigile, ühe mõte on võib-olla ka vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks selline institutsioon nagu pensionid inimestele, kes on nüüd juba ära teeninud ning kelle vanaduspõlv seetõttu võib kannatada, et neil ei ole seal olnud teenistuste nende pensionile kõrge, eks. Aga riigipension anda valitud kirjanikele valitsused kunstnikele juba loodud loomingu eest. See oleks väga inimlik ja samas ma arvan, et väga sümboolne Võib-olla ja mina näeks ka, et, et kui me, kui meil on, sest riigieelarvest võimalik sinna kuskil raha panna, et see, et seda raha jaotada, kas siis sellesse sellesse rohkematel kirjanikel oleksid olemas haigekassa ja võib-olla tõesti pensionisüsteem, seda, et inimest võtab palgale, see tundub mulle? Ta pidi problemaatiline, nii nende valik kui siis nende selline sõltumatus. Aga noh, iseenesest siin nagu mingisugune tsed, eeskujud on olemas, minul, minul on aastaid silma paistnud Suurbritannia süsteem, kus on juba sajandeid olnud palgal siis riiklik luuletaja ja temal on, tal ei ole otseselt nagu ka töiseid kohustusi, aga ta võiks tulla välja siis uute luuletustega riigi sünnipäevadel ja teistel tähtpäevadel ja, ja selle ülesandega on ta minu meelest suurepäraselt hakkama saanud. Erinevatel aastakümnetel on see läinud inimestel rohkem vähem korda. Muuseas, aga tähelepanuväärne on ka tema, tema töötasu, muide. Mida ma isegi ei tea, mis see on, aga see Suurbritannia poet laureaat, nagu ta ametlik tiitel on, eks ta on ka nende tase on kõikunud ja neid on ka kriitiliselt võimalik vaadata, aga ma arvan, et see on väga hea mõte, et siis teha ühele inimesele selline institutsioon panna ta nagu teatud mõttes ka situatsiooni, kus ta ka sisetuleb, toime sellega ei tule, aga see ei ole talle selles mõttes töö, vaid see on viis aastat võimalus ennast tõestada ei tõesta. Fain, keegi midagi ei kaota, tõestab, saab vabariik läbi, näiteks 100. aastapäeval, tunduvalt odavamalt, kui me saime just teada äripäevast, eks, 24 miljonit, kui ma ei eksi, ma paneksin poeet laureaadi, maksaksin talle. No ma ei tea, võtan nagu lambist summa 75000 aastas ja kirjutage ilusaid luuletusi, loodame, et kõik läheb hästi. Suurbritannias poeet laureaat saab eurodes kuskil 7000 eurot aastas, aga lisaks sellele on siis juba paarkümmend aastat tagasi taastati traditsioon, mis oli alguses siis seitsmeteistkümnendal sajandil märgise poet laureaat või siis riiklik luuletaja saab lisaks oma sellele rahalisele töötasule ka voodicherrit, mis on siis kuskil 600 500 600 liitrit. Siit alaneb muidugi mõttekäik, et tal peab olema koht, kuhu see vaagherit panna, koht, kus seda juua, koht, kuhu koht, kus klaasid pesta, nii et siit juba koor koorub selline. Me peame ütlema muidugi seda, et see ei kõla võib-olla soovitusena üksinda see 500 liitrit Charliet aastasse ära juua, et see ei pruugi olla tervislik, aga sellega me peame. Kahjuks see on tänase saate lõpetame, kohtume uuesti. Järgmisel pühapäeval kell 12.