Pühapäeva hommik vikerraadios tähendab pikemat jutuajamise hetke. Saate nimi ongi jutusaade ja mul on hea meel tutvustada tänast külalist. Tere hommikust, Jan Uuspõld, tere hommikust. Saatejuhti ja küsija on Sten Teppan. Mõnes mõttes on sinuga alati lihtne rääkida. Me oleme kohtunud ka varem, teisest küljest võib-olla natukene keeruline ja mõtlen just seda, et eks sa oled avalikkuse huviorbiidis olnud peaaegu vahetpidamata, vaata kui palju tänaseks 20 aastat rohkem veel. No ütleme ümmarguselt 20, ma usun jah, ma ju läksin lavakunstikooli 94. aastal. Aga siis oli seal seal, ei, ei olnud võib-olla seda avalikkuse ees tol ajal nii suur, veel. Ainuke ainuke asi, millega ma siis avalikkuse ette sattusin, oli ansambel. Luxury Filters ja tramm number 66 ikkagi muusika oli see, mis sind esimeses järjekorras avalikkuse ette tõi, mitte need kurikuulsad rullnokad, need olid natukene hiljem ja muusika oli enne. Ütle, kuidas sulle tundub seda paari aastakümmet kokkuvõttes, kui adekvaatne on pilt, mis sinust eesti inimestele tekkinud on? Meediani vahendaja, eks tan filter. Ta annab oma rõhuasetused, teeb oma valikuid ja nii edasi. Mõnikord on see inimese kontrolli all, mõnikord mitte nii väga. Huvitav niimoodi mõelda sellise nurga alt Polegi kunagi proovinud. Ma usun, et ma olen selle meediaprofiili või kuvandi põhjal üsnagi äratuntav, kohati nisugune, ettearvamatu, kuid samas rahulik. Ja on mingid teatavad niisugused asjad, mis võivad, võivad selle, selle rahuliku inimese korraks endast välja viia. Juhtub midagi nii, eks ole. Ma usun, et see kõik on tagasivaates mulle kasuks tulnud Endale õppetundideks ja just nimelt selline. Noh kui sa vaatad, et noh, et sündmusi nagu on olnud, eks ole, et et kui seda võrrelda näiteks mõne filmiga või, või, või, või seriaaliga, siis seal peab vahest ikka midagi juhtuma. Et ta, et, et oleks vaatajaid, et oleks reitingut. Et kui nad sellest plaanist vaatame, siis, siis on, on, on see meedia olnud mulle väga hea koostööpartner. Et minu puhul inimesed ise oma terve talupoja mõistusega suudavad selekteerida, mida, mida tasub uskuda ja mida mitte. Ma usun, et tegelikult kogu meedia puhul on niimoodi. Ja meil on praegu ikka väga palju tõmmatakse meedias mütsi pähe arvata väga palju, väga palju ja väga paljudel riigiametite esindajatel ja lihtsalt suutroppi täis topitud. Mul on kuri kahtlus, et on väga kahju ja see ajab mind natuke vihale ja endast välja ja nii edasi ja. Kas on mulje, mis sul on tekkinud või sa tead? Ma ei tea, mul on selline mulje. See on kurb, see on väga kurb, kui öeldakse niimoodi, et ignoreerime teatavat seisukohta ja inimesi, kes seda seisukohta esinevad ja surmame debatti siis on väga halvasti ja see tekitab väga palju kahtlusi. Ja ma kahtlustan, et sellel inimesel on, kas ta on ise tropp, kes on topitud mingisuguse augu ette, et sealt ei paistaks välja, mida ei taheta näha või siis on tema suutroppi täis topitud ja seal on väga kurb. Ma olin, ma ei hakka praegu nimetama, aga ma arvan Ma räägin tänase pühapäeva hommikul on, veedad sa siin vikerraadio stuudios, missugune see tavaliselt on, on seal tavaline pühapäeva hommik olemas. Ma olen tavaliselt kõige tavalisemalt mune aias siis ma pean vaatama, mis seal nii teha annab kas aias või siis metsas. Ma teen nagu ju metsa Tiiu praktiliselt iga päev. Et olla terve. Ja kui ma aias, siis kuskil sellisel kellaajal, nagu praegu on, hakkab tulema aknaraamide vahelt pannkoogi lõhna. See on mulle üks väga armas inimene. Paneb midagi pannile ja see sealt tuleb see klassikaline ja pannkoogi. Pühapäeviti on väga aja pannkooke süüa. Kõige vanemad. Ja metsaring tähendab, mida sinu jaoks? Metsaring tähendab minu jaoks olenevalt tujust viis kuni 10 kilomeetrit, kas siis keppidega või ilma leppideta niisugust sörgi ja kõndimise vahepealses tempot. Ja ma ei läbi metsas niisugust kindlat trajektoori, iga kord valin erineva, ehk siis ta on selline pool sporditegemise ja pool hulkumine selle vahepeal midagi. Et ühesõnaga ma saan ka metsast vajaliku infoga, vaat et mis valmis on jõhvikas mustikas pohl, mis seened on hakanud tulema. Täitsa selline metsainfo, mida, mida meil on nagu vaja, me anname nagu metsaga tugevalt seotud ja. See on puhtalt niisugune iseendaga olemise aeg või kuivõrd see vist ei ole väga suur saladus, need kilomeetrid kõnnita tavaliselt dist sel Harku kandiseks Harku metsas, Harku metsas, see on ju avalik koht, seal liigub inimesi palju ringi, et ikkagi on see endaga olemise koht või inimesed, kes ilmselgelt tunnevad su ära peavad sind kinni ja kõnetavad, räägivad ilmaelust või eestlane ei ole ikka selline. Selle tipp liigub tõesti palju inimesi ja see on selles mõttes niisugune, selline tore mets. Mina üldiselt ma ikka teretame kõike, kes vastu tulevad ja mulle meeldib, see on kuidagi imelik, tekib ebamugav olukord, kui tuleb inimene vastu metsarajale, sa näed, tuleb võimu vastu Kuu maa, siis nüüd ta, mida ma siis teen, kõige lihtsam on nägu naerule. Ja tere päevast, siis on normaalne edasi minna, pärast hakkad mõtlema, et mis, miks ma pea ära pöörasin või mida ma siis nagu miks ma mängisin, et mul on just praegu mingi jube tähtsad mõtted peas ja metsas ei ole tähtsaid mõtteid peas. Metsas on parem aju tühjaks lasta. Vahest läheb ka jutuajamiseks ja see on, see on nagu tore. Minul ei ole seda pulsikella, et ma, ma ei pea õnneks seal täitma pulsikella poolt ette antud normi, nii et mul on aega ka juttu rääkida, nii et kes soovib võtteid vahetada, mul ei ole mitte midagi selle vastu. Aga su enda jaoks tähendab see ringmetsa rajal ikkagi seda, et, et sa lased mõtted vabaks, sa hingad värsket õhku, mitte mitte ei ole võimalus, näiteks seesama valge papka, mis sul siin praegu laua peal on, millele sinise pildikaga kirjutatud peale päkapikk kaasa võtta ja, ja kas või teksti pida või kuidagi peas neid olukordi ja situatsioone läbi mängida, fantaseerida, kuidas laval olla, mida teha? Kui on tulemas Sveni uus teatritükk, siis õpin teksti ka metsas. Aga metsas ma, ma ei võta tekstiraamatut kaasa. Et metsas siis teinekord üldiselt mul ei ole, klapid peas, aga kui mul on klapid peas, siis sealt ei tule mitte muusika, vaid sealt tuleb minu enda sisse loetud tekst. Ma kuulan seda siis taustaks jõudehetkedel ja siis siis ta jääb mulle pähe. Mulle vajab mul pähe ei hakka see tekst, et siis ma saan seda edasi kanda. Laval. Kas see võte on näitlejate hulgas tavaline või või pigem mitte, tead, sa? Ma ei tea minule õpet, las seda kunagi või selle nipivõte, ütles mulle Jüri Aarma, aga mul ei olnud kunagi vaja. Vaja hakkas minema siis, kui ma hakkasin monomonoasja tagama, sest et see, see on see tekstimassiiv ikka niivõrd suur suur, et et lihtsalt tuleb kasutada iga minut ära ja see on lihtsalt suurepärane võimalus, kas autoroolis, istumisel või, või metsamatka tehes, on, on kogu aeg sul nagu kõrvas siis lihtsalt see, see lühendab oluliselt seda päheõppimise aega. Teatrist rääkida see on, ehkki viimastel aegadel on lavale tulnud monotükke väga palju ja tegijate ring on hoopis laiem, kui see mõne aasta eest oli siis ometi, kui keegi räägib kusagil monotükist, siis ma arvan, esimene nimi või vähemalt üks esimestest, mis inimestel meeles mõlgub, oma hakkab, on sinu oma. Ütle, mida monotükk sinu jaoks tähendab, miks sa pead niisugust väljundit enda jaoks oluliseks? Monotükk kui niisugune annab ikkagi võimaluse heita välja avalikkuse ette sisse ladestunud mõtted, mis vajavad nii-öelda väljapaiskamist, et neid ei saa alati noh, nii-öelda siis päris teatris nagu teha, aga monotüki puhul on mul tegelikult võimalus, eriti nüüd, kui mul on võimalus ja osaleda tekstiloomes siis ma, ma saan nii-öelda ennast puhtaks rääkida, roll ei olegi nagu esiplaanil seal vaid vaid just nimelt see mõtte, mõttevahetus, idee vahetus, et see, see on, see on nagu olulisem isegi kui, kui, kui mingi roll, kuidas mu kehastub kellekski, eks ole. Ühest küljest on see vaesem teater, aga teisest küljest on, on ta jällegi noh, neid ei saa võrrelda, et ta ei ole nagu mingi näitlejale näitlejameisterlikkuse peale mängitud, sellest küljest on vaesem see teater aga, aga just nimelt vahetada mõtteid puhe persooniga, persoon ise näitleja ise. Näitleja ise on ka subjekt seal just maateatris esil. Ühe mehe show puhul seal on hoopis sugused hoopis mingisugused muud mõtted, mismoodi ma oskan panna ennast kuulama, milles seisneb see minu originaalsus? Ma ei tea, kas need on ametisaladused, millest sa praegu räägid, et sul on nagu teatud võtted, et anna mulle mõni vihje, mida ma peaksin jälgima või, või kuskohast saab publik aru, et sa kasutad mingisugust võtet? No kus ta võib aru saada, noh ütleme näiteks, kui, kui, kui juhtub selline asi, et ma ei saa publikut kätte, publik on hajevil, siis ma hakkan vaikselt rääkima või jään üldse vait. Siis peame hakkama bulik kõrva teritamata, mida ta räägib. See on nagu selline kontrakäitumine alates, et ütleme, kui publik mind ei kuule, hästi, mingi müra on seal, segaja. Loogika ütleb, et ma peaks kõvemini rääkima aga toimib hoopis see, kui ma hakkan vaiksemini rääkima, keeran volüümi maha, siis, siis juhtus kohtunik seda, mis juhtus. Miks ta, miks ta vaikselt rääkima hakkas, siis tekib tähelevad tehniline võte, mis aitab nii-öelda südametasandil, minul ja publikul ühe ühele lainele saada. See on lihtsalt üks näide. Kui palju see lainele saamine, sõltub sellest, kas sa esined publikule Jõgeval Tartus, Tallinnas. On väga suur vahe, kas ma olen Kuressaares, astun lavale või Keilas, ma ütlen, kuskile vahele võib üle Eesti isegi telje tõmmata, kus on mentaliteedi vahe lausa. Võib-olla ma nüüd liialdan, aga midagi sinnapoole Eesti rahva aasia nagu eestlased, et me kõik nagu siin, kuidas me siis ei saa naguniimoodi nagu ühtemoodi siis kõik mõeldud ja ei saagi. See on kokkulepe, et me oleme niisugune eesti rahvas, eks ole aga meil on siin tegelikult väga palju väga palju rahvaid sees, see nõuab, nõuab veel eriliselt suurt nagu kokkuvõtmist, et et olla nisugune teatud hetkedel niisugune monoliitne nagu ühe lipu all või sest et meil on väga palju erinevaid indiviitidest, üldse ei räägi, eks ole, aga just just kohati nagu Lõuna-Eesti põhjaeesti. See mulje ja arusaam, mida sa praegu räägid, on tekkinud. No Eesti ikkagi nagu etenduse etenduse ajal, et millist nüanssima kusagil rohkem nii-öelda eri esile tõstma pean, kus ma pean natukene vürtsis vürtsisemaks maitsestama, kus ma pean natukene natukene vähemaks võtma ja vürtsis vürtsist armastavad kõike, igal pool vürtsist, huumorit aga, aga, aga seal on niisugused nagu nüansi nüansiküsimused. Saarlased, ma usun, ei pahanda mu peale. Minu jaoks on tunne, et kui ma räägin mingit nalja, nüüd ma juba tean seda, ma, ma oskan nende nende tempos nüüd olla. Aga kui ma räägin mingit nalja, siis ma nagu praegu utreerin aga mingeid nalja ja siis nad naeravad selle peale, siis ma. Ma arvestan sellega, et see ei pruugi selle nalja, naer olla vaid saneerimise. Aga ma tean, et ta ei pahanda mu peale, praegu ei räägita üldse halvustavalt. Et see ongi niisugune nagu armas, et nad, nad ei naera niimoodi lähmerdigi, kusjuures Eestis kusagile naerda niimodi plähmardigina kui Ameerikas näiteks kuidas me oleme harjunud nägema Ameerika shouside asju, seal on, tuleb mingi staar lavale, ta ei saagi midagi teha, juba naerdakse. Eks ole, et noh, küsimus ei ole naeramises, vaid küsimusele mida me naerame, kuidas meil ära, mis meile rõõmu valmistab, mis meid helisema paneb, see on meil vägagi olemas, et me ikkagi mina ja minu publik väga suurepäraselt oskama hoida seda head peent, niisugust huumorit, mille üle me koos naerame. Ja see on kohati erinev, et noh, saarlaste näite puhul siin ma just tahtsingi seda esile tõsta, et nad võtavad korralikult aega, seedivad läbi, mis nüüd oli, mis veidusse Seltavalt öeldi. Ja siis, kui saavad aru, siis naeravad mitut, naeravad sellepärast, et mingisugune kuulus koomik seda ütles järelikult. Pühapäeva hommik vikerraadiost, kuulata jutusaadet, minu külaline on Jan Uuspõld ja küsimusi esitab Sten Teppan. Mingil hetkel Jan ei olnud ju küsimustki solid inimeste jaoks ilmselgelt pullivend. Ainult ja ainult kuidas end pullivenna nahas tundsid ja tundnud oled? Ma suhteliselt hästi, et, et see lihtsalt pullivenna kuulsus oli teatud teatud rahva hulgas. Et mul õnneks ju kogu aeg olen ma olnud samaaegselt noh, nii-öelda ka tõsine näitleja teatris ja teinud maailmakuulsat dramaturgiat, mänginud, mis on, millel on niisugust aegadeülest kaalu ja ja seda, mida, nagu tegelikult üks näitleja tunnetama peab tehes oma roll. Jah, sa võid seda ja see on rääkida ja tänava peal tuleb keegi vastaja ütleb saed tekki. Normaalne. See on väga tore, kui tullakse ja öeldakse niimoodi, ma ei tunne ennast kehvasti sellest, et sellepärast, et nagu ma olen hästi nagu edev. Mida aasta edasi, seda paremini ma suudan seda vaos hoida. Aga mulle kuidagi väga meeldib olla rullnokkade vees. Intellektuaalide mees, filmirahvamees, teatri ahvaneez, kirjandus, rahvamees, raadio, rahvamees, eks ole, kunstirahvamees. Klubimuusika, rahvamees, klassikalise muusika, rahvamees, kantri, rahvamees, poliitika, rahvamees. Mulle nii väga meeldib, et mul on nii kirev. Nii seinast seina, see tutvusringkond, kellega ma lävi, mind ei tee üldse nukraks. See, kui üks mees, kes tuleb vastu mulle, ütleb, et sae pekki, noh niimoodi. Tore sind näha, mind ei tee üldse NUT praktiliselt ta ei ole. Ei ole näinud minu kuningas Leari narri rolli, näiteks. Mis sest võib-olla tarid. Tal ei ole seda vajagi, võib-olla tema arenguks on just oluline see rullnokkade narratiiv. No. Ja mina ei pea selle pärast põdema, üks inimene ei ole näinud, kui iiri narri minu poolt mängib. Tähendab, kui te Dan Põldroosiga tegite rullnokki, sellest on ka juba ju üle 10 aasta möödas siis kumba pidi Janne asjad käisid, kas teie laenasid kujundasite oma telesaatesõnavara rahva seast kuuldu põhjal või oli vastupidi? Vaata, mul on juba asjad sassis. Kujundasite teie rahva sõnavara ikkagi, et sae pekki ja normaalne, kumba pidi see käis, kas teie laenasite või laenasite välja? Sellise kõnepruugi? No see oli selline vastastikku tsirkulatsioon, algselt muidugi meie laenasime elust mina ja tonn ja Vigla ja Kivirähk ja Juur aga õnneks tekkis ka seda, et ka meie lõime nii-öelda seda folkloori, et, et see konkreetne konkreetne sae pekki näiteks ongi meie võtteplatsilt esimene sõna kõlanud siis ta läks rahvahulka, et, et noh, see, see näitab ka midagi seda, et mille, mille pärast see nagu imelik sari nagu preemia on, on siiamaani inimestel meeles, sealt tekkis kastav folkloori juurde, mis on nagu väga hea. Ta dialoogis tänavaga salongiga salongi ärritas, tänavale meeldis mida iganes, eks ole, aga külmaks ei jätnud. Ja see on Kivirähu juure looming. Seal Vigla, Ivar Vigla, see niisugune geniaalne mõtlemine, mismoodi tema oskas ju õhust, et sööta neide, patt oleks vaja siukest tegelaskuju, sihukest tegelaskuju ja. Aga need, need killud jah, sae pekki, ma tean konkreetselt, ma mäletan ka seda seda hetkel, kui see tekkis nagu improvisatsiooni käigus, kui rullnokad seal midagi kaplasid, eks ole, teisi noh, normaalne seda ma nüüd ei tea, et see võis olla ennem, aga, aga võis olla vigla, kui, kui enne ei olnud, siis on see Vigla vigla söödetud nii-öelda. Et normaalne. Kui sa kunagi alustasid oma teed eesti näitlemise tippseltskonna suunas, tegid oma esimesi katsetusi ilmselt kusagil seal. Mingil hetkel tuli tagasiside ka inimestelt, kes jälgisid või õpetasid või suunasid kuidagi. Mis need esimesed signaalid olid, kas lapseohtu Jan Uuspõllule? Alti lootust, kui, kui tulevasele näitlejale. Oli jah, vale vanemad sõbrad just, keda ma siis nagu nagu kuulasin ja austasin ja järgida püüdsin. Sealt oli küll kuulda nende poolt, et, et et ma peaksin minema õppima niisugust asja, mina ei teadnud, mis seal on ja ma ei teadnud, mis on lavakunstiga, tee talle mingid asjad. Tegelikult mulle ju kogu aeg meeldis improviseerida, nalja, nalja heita, tubateatrit teha, kutsuga tekkis soodus olukord, siis ma kasutasin seda ära, sest mul oli niisugune kirg mingi häbening teha, mingisugusest olukorrast. Absurd välja luubi alla võtta, noh mulle meeldis selliseid asju teha, aga, aga, aga tõesti, ma ei mõelnud üldse selle peale, et see oleks nüüd mingisugune näitlejameisterlik või minu arust võiks näitleja saada, aga mulle vanemad sõbrad seda soovitasid ja eks ma siis hakkasin uurima. Keskkooli ajal hakkasin käima hästi palju teatris niimoodi nagu omal käel. See oli siis juba periood valmistamaksend ette vaikselt edasi liikumiseks teatrikooli suunas. Võib-olla võib-olla tõesti ja see ei olnud isegi nagu, nagu teadlikuga, võib-olla jah, mul oli kõrvus vanemate sõprade niisugune soovitas, et kuule, et sa peaksid seda asja tegema, noh, et ütleme keskkooli asi, kui inimene mõtleb ka vaikselt, mis must saab, eks ole. Kuigi ma käisingi tegelikult kutsekeskkoolis mitteri keskkoolis ma õppisin korraliku ameti ja ma teadsin alati, et mul mis iganes. Mul on ometi olemas, et Moskva on midagi teha. Aga, ja kutse kutsekeskkooli kõrvalt oli siin Tallinnas, eks ole, oligi mul hea hea käia, ma käisin, käisin noorsooteatris, ma nimetan seda selliseks hundi Mati Undi kooliks, et ma käisin kõiki Mati Undi lavastusi vaatamas. Siis ma vaatasin, mismoodi näitajad on samad näitlejad. Väga palju, istusin seal linnateatri baaris all. See oli noh, lihtsalt ma mul meeldis, kui tuli trupp, mõni trupp sinna alla jälle mulle tundus, vaatasin, et jah, et nad räägivad kõva häälega nagu selgemini mõõdetud on, tundusid nagu niisugused targad inimesed ja mõtlesin, et nendest võiks eeskuju võtta küll. Et, et miks mitte nagu näitlejaks saada. Aga ega see mul lihtsalt ei tulnud, sellepärast et, et siis kui ma läksin sisse astuma esimest korda lavakasse nii-öelda sinna eelkonsultatsioonile, siis ma tulin selge eesuksest välja, sest see vaatepilt oli minu jaoks hirmus. Seal oli väga palju sadu veidraid inimesi. Need olid siis kõik need, kes tahtsid proovida lavakasse sisse astuda. Veider tähendab, mida teadsa nad olid niisugused, kuidas ma sulle ütlen, et mulle nad ei olnud üldse see see seltskond, kellega oleksin kujutanud ette, et ma hakkan veetma tulevikus oma oma tööpäevi, asju sest igasuguseid. Kuigi mina armastasin ka käia vanade sekund andist, ostetud tolmumantlitega mingisuguste vanade kingade ja asjadega, aga, aga seal on ikka kuidagi. Ma isegi, ma ei oska öelda, mis asi see oli, aga mind hirmutas kohutavalt ära see kuidas ma ütlen, see kõik inimesed kasutasid 11 peeglit olema ikka piisavalt olema, piisavalt olema, piisavalt, et selline, selline meeletult intensiivne kontrollkäik ja niimoodi seal ei olnud mitte keegi endas kindel. Ja see oli nagu hirmus. Kõigil silmad põlevad peas, kõik harjutavad oma mingeid luuletusi, tekste seal asju, mida siis nagu nagu esitada. Ja see oli, see oli, see oli kõike muud kui meeldiv, see ei vastanud mitte ühelegi minu ette. Sellest asjast ma ei läinud sinna sisse astuma, esimesel korral ma ei läinud üldse maininud pabereid kesisse sinna. Aga noh, kaks aastat seedisin ja seedisin ja siis siis, siis võtsin julguse kokku ja läksime. Mis selle kahe aasta jooksul sinus muutus või millest sa aru said või, või? Kuidas sa enda jaoks selle olukorra siis ära lahendasid, kui esimesel korral tulid selg ees kohe välja tagasi siis kaks aastat, kas see on piisavalt pikk aeg, et asi lihtsalt ära ununeks ja uuesti minna või? Või sa said kuidagi ma tea, täiskasvanumaks? Mõtlesin, et mismoodi asja lahti enda jaoks? See loll, ütleme niimoodi, et sõjavägi teeb meheks, eks ole. Ma ei, ma ei ole sellega päris nõus, aga mingi mingi koha pealt teeb, et ta siin selle kahe aasta jooksul jõudsin ka sõjaväes ära käia eesti sõjaväes. See paneb sind proovile. Enesekontrolli mõttes, sealsinud tehakse ilusasti maatasa, oled null, mitte keegi. See sõjaväe sõjavägi sellel toimib, eks ole, et, et siis hiljem hiljem tõsta, et sa oled väga tähtis nupuke selles süsteemis ja neelata alla see seal, kus sind roppude sõnadega sõimatakse vastu seina, kolm kuud järjest. Mingitseerud, kõik sõnavara, mida nad kasutasid, mõte, et kõik see tundub labane, see nemad sind käsutavad, niisugune labasus sind käsutab seal päris kibe pill alla neelata sellele varianti sa pead seda tegema ja õpidki ilusasti valitsema, nagu ennast olukorda ei heida meelt. Saad hakkama. Selles mõttes on see väga hea kool. Kui konfliktseks olukord seal sõjaväes või teenistuses sinu jaoks kujunes, et seesama pilli allaneelamine näiteks. Ma ei ole konfliktne ja ma ei tahtnud konflikte. Ja ma lihtsalt maaga ei, mitte kellegagi ei jaganud teist korda, kui ma läksin sinna lava lavakunstikooli sisse astuma, siis ma, ma sain linnaloa. Läksin ma olin siis teenistuses venelannast, läksin kirsadega sinna ja tegin, lugesin Juhan Liivi ja siis ma igatahes sõduri kostüümid tundsin ennast väga kindlalt. Ja sain ilusasti kutse tulla sisseastumiseksamitele ja ma tundsin, et see oli niisugune õige aeg. Mu ajastus oli õige. Ma olin väga õnnelik selle üle, et ma ei läinud tol esimesel korral. Ju ju siis oli mul vaja teha midagi muud. Kas teatrikooli ja armeeteenistuse vahel annab mingisuguseid paralleele tõmmata armee kohta, sa rääkisid, et sealt tasalülitatakse alguses kohe kõik null ja siis hakatakse tõstma. Kas midagi sarnast võib toimuda teatrikoolis ka, et, et kõik alustavad või vähemalt pingutatakse selle nimel kuidagi valgelt lehelt? Mingil moel vastu on, et kui ma arvan, et mul on midagi vähemalt tean midagi ja mul on näitlemisest, mul on võimalik seda siin koolis ära kasutada, siis pigem ei tule kasuks, et parem on, ongi lasta ennast seal ka nii-öelda ära nudida, igal juhul seal on parem unustada, alustada nullist, seda ka ka mingil määral tehakse. Mitte küll niisuguse labases võtmes, nagu see sõjaväes toimub, vaid seal räägitakse kujundite keeles tuuakse võrdlusi, üldistusi ja siis isendeid, järeldusi ja ise otsid omale selle parimatele, kuidas sa ennast ise ära ludid. Selleks, et olla avatud, et võtta vastu see õpetus ja informatsioon, mis sulle seal koolis antakse. Sest see on meeletu, suure väärtusega. Need oskused ja asjad, mis sealt koolist antakse, tuleb lihtsalt osata, see peab olema valmis neid vastu võtta. Ja esimene kursuse esimene poolaasta tegelikult jah, tegeletakse sellega, et antakse sellele vihjeid, mismoodi sa saaksid ennast ära nullida. Seal ei tehta seda niimoodi, nagu sõjaväelased võetakse kus. Peakraanikaussi aetakse aparaadiga kiilakaks tehakse natukene viisakamalt kultuursemalt, ütleme nii, rafineeritult ja. Aga jah, selles mõttes on sarnasus küll olemas, kui sa küsid müüa. Su elus on olnud tegelikult ju pööraseid aegu ja eks kõikide jaoks kulgeb elu paratamatult üles ja alla minu meelest sinu tõusud ja mõõnad on olnud kuidagi järsemad kui keskmiselt inimestel. Sellest ei ole ju palju aega möödas. Seitse-kaheksa aastat tagasi, kui jooksid ajalehtedes pealkirjadega et Uuspõld tuli viia haiglasse ja siis sinna juurde ikkagi rahustav selgituseta, midagi eluohtlikku ei ole ja, ja Uuspõld märatses, Palmses ja muu taoline värk, see oli, see oli täiesti igapäevane. Mis sel hetkel toimus sinu elus ja mida sa tegid, et, et sellele piir panna ja olla täna hoopis teistsuguse inimesena siin mikrofoni taga. Ma olen püüdnud ise nagu mõelda nende kuskilt sealtkaudu, et inimene on tee, mis tahad, niisugune kuigi talle on antud mõistus on ta siiski niisugune kogemuslik olend, tal on vaja selleks, et õppida, midagi kõrva taha panna. Selle jaoks on tal vaja kogeda läbi. Ehk siis piltlikult öeldes, et kui sulle öeldakse, et kann on kuum see kohvikann on siin kuu ära tuuluseda, siis jah, Sa saad jutust aru, aga sellest, et see kohvikann kuumal, sa ei saa aru ennem kui saatsin sõrmed pihta, pandi ära kõrvetanud ja nutma hakanud lapsena. Ja minul on see noh, kuidas ma siis ütlen, kas see lapsepõlv või asi või nii pikk olnud, et mul on, et mul on olnud ilmselt vaja seda kogemust nagu, et noh, mis tunne on, on, on, on see, kui kui sind mõistetakse vangi, mõisteti vang trellide taha aastaks ajaks, ma olin ju lubaduse vast tingimisi vabaduses. Võib-olla, kui mulle poleks seda tehtud, oleks ma midagi veel hullemat, et võib-olla see on väga hea, et ma ma lõhkusin Palmse mõisaseintelt oma kogemuse, ma ei räägi, see tegu ise ei ole hea, aga mingil pikemal ajaskaalal vaadatuna on filosoofiliselt võttes Jällegi on see hea asi kokkuvõttes enda kasuks pöörata. Nojah, selles mõttes enda kasuks pöörata, et mitte endale tuhka pähe raputada ja öelda, et vaadake, kus ma olen ikka õige mees, kes lõhkus Palmse mõisa, võtke eeskuju meid mitte selles, vaid just nimelt sellelt pinnalt, et, et okei nüüd puse juhtes aga et mitte ennast maha kanda elu lõpuni selle teo pärast vaid kuidagi endale ja kellele vaja veel tõestada, et näete, et ma õppisin sellest midagi. Et siis võib-olla mitte otsides õigustust sellele teole. Aga otsides õigustes endale selles teos, kes tegi selle teema, et, et see noh, see on tegelikult võimalik. Need, teod, mida me teeme ja mis meiega juhtuvad. Nad ei, ei pruugi ju juhtuda niisama. Aga tookord sündmuste ahel tundus ikkagi kuidagi nii, et sa pead sattuma karussellile, satub justkui mingisse suletud ringi, seal ilmselgelt oli oma osa alkoholil, ma nüüd ei oska neid jõudude vahekorda siin rääkida, see on nagu sinu teema rohkem, et, et kes ja kui palju või mis süüdi oli, et nii läks. Aga, aga sa olid ikkagi suletud ringis. Kui kriitiliseks praegu vaadates asi tundub, läks, mängisid päris kõvasti, tule ka mingil hetkel. Ja väga kõva kõva see ja no see see alkoholi ja selle asjaga mängimine on ikka väga See oli puhas napsi teema, napsivõtmise teema, mis toortoimub. See oli napsi teema ja see ikkagi ütleme niimoodi, et isegi kui sul on mingisugused asjad, millega sa ei lepi siin ühiskonnas ja kõik, aga, aga alkohol viib nad nagu tasakaalust välja, võimendab sul mingisuguse emotsiooni või mõtte asjatult suureks ja läheb see tasakaalust välja ja alkohol on selgelt asi, mida mina ei suuda kontrollida. Et ma pean sellest eemal olema, muidu ta kontrollib mind. Ja tookord oligi, ega seal, asi oli väga tõsine, sest et mulle ju tehti paarikümne õmbluse õmbluse ringis neid, et ma, et mul need arst õmbleb naha sul kokku, eks ole, et vot see ei ole lihtsalt nali, eks ju, ja ütleme, kogu see tervislik seisund ja ja psüühiliselt, et võibki ära keerata, kui, kui niimoodi niimoodi juua. Ega asi oligi naljast kaugele. Kui keegi satub sellisesse suletud ringi, kus alkohol kontrollib sind, kas uppuja päästmine on uppuja enese asi? Kas sina tõstsid end ise kõrvupidi, nagu öeldakse, piltlikult soost välja? Või mängivad inimsuhted otsustavat rolli ja keegi peab? Viskame köie? Vaata need köie Key köit lõputult visata ei saa, et, et lõpuks on ta ikkagi uppuja enda asi sulle visata, köit. No kuidas muidugi, mu ma kas või loe seda, et prokurör viskas mulle käia, visates need paragrahvid, mille põhjal ma olin seadust rikkunud. Ma ma olen tagantjärele väga tänulik, et see oli väga karm paragrahv, mis mulle sattus, et sellepärast, et ma ikkagi mängisin elu ja surma piiril. Tegelikult. Niimoodi võib ennast surnuks ju kukkuda lihtsalt suvaliselt kusagilt alla, meil ju juhtub surmajuhtumeid väga palju juua täis peaga inimestega ja see juhtubki siis kui valesti. Aga meil on väga palju neid inimesi, kes, kes jood valesti me võib-olla ei ole üldse võimelised võimelised nagu kaasa lööma selles leini kultuuris ja viinakultuuris. Pank mina ei ole, aga kui ma loen lehest, et meil on nii palju neid 60000, kellel on see probleem? Okei, öeldakse alkotootjad ütlevad, et see on mingi tühine väike protsent, miks kõik peavad kannatama selle nimel? Ei ole tühine protsent, et see mulle võrdub umbes sellisena, et kui meil on, me oleme mingi laevaga merel ja seal on tühine protsent laeva põhjast on auk seal sees ainult. Ehk neid ei huvita augu enda probleem. Nii et sul vett läbi laseb. Ei ole ju seal loll demagoogia ja mina olen siin üldse ei viitsi kuulata, et, et see on suur probleem ja see on kogu ühiskonna probleem ja me ei saa seda niimoodi võtted, et keegi ütleb, et kuule, minul küll alkoholiga probleeme ei ole, et mis sa seletad, endine joodik? Nojah, sul puhastustulest läbi käinud inimesena on ilmselt üsna kerge praegu nõustuda minister Ossinovski jõupingutustega ja selles diskussioonis on sinu hoiak väga selgelt teada. On küll väga selgelt teada ja siin mulle mul ei ole mingit rahastust olla hetkel Ossinovski Poolas. Ma soovin talle jõudu, on mul on, mul on väga hea meel, ma olen ise alati valmis alkoholi debatti osa võtma võltsimis puudut tab alko narkopoliitikat, siis tuleb korda saada. Sa ütlesid, et, et noh, et lõputult ei saa ju köit pilduda, et sa pead ikkagi ise tegema, mida sa tegid ära selleks, et või mis sind inspireeris midagi ette võtma, et sellest suletud ringist välja astuda? Õnneks on meil Eestisse jõudis üheksakümnendatel a- väga tarkade inimeste poolt välja mõeldud juurutatud süsteem. Sinu puhul siis lihtsalt A tegelikult, sest esimene tavad sa ei saanud eriti rakendada ja sa oled Jan Uuspõld. Kusjuures see ei loe seal üldse aa anda seepärast, et see, mis seal räägitakse, see jääb sinna seinte vahel. Ja see, kes seal käivad, jääb sinna seinte vahele. Mina ise võtan endale, võtan selle vastutuse enda eest, ma võin rääkida, et ma käin seal. Aga see on maailma praktikas ja ka Eesti praktikas kõige ja isegi ma võiksin öelda, ainus süsteem, meetod, millega võimalus pääseda alkoholikuradi käest, seal antakse sulle see võimalus. Muud võimalust ma ei näe. Seda ütles minule ka minu psühhiaater, kes mind ravis väga põhjalikult. Hiljuti ma nägin teda, küsis minu käest, et kuidas läheb. Ma ütlesin, et väga hästi läheb, sa tegid minuga väga head tööd. Aga ma pean sulle ütlema, et ainult psühhiaatriast ja tänapäeva meditsiinist ei aita. Ma nägin juba, ta hakkas noogutama peaga. Et on vaja juurde spirituaalselt lähenemist. Ta noogutas, ta ütles, et jah, ma tean seda. Aga ma ei, ma ütlesin talle, et, et see ei tähenda seda, et Artur ja tänapäeva meditsiin oleks kasu, aga need kaks asja kokku viia. Spirituaalsus ja tänapäeva meditsiin siis toimib asi, ta ütles, et ta teab seda et tema praktikas ka ainult puhtalt psühhiaatriaga ja ilma nii-öelda seda vaimset kvalitatiivset muutust tegemata patsient tema patsientide hulgas. Puhtalt tänapäeva meditsiiniga pääsenuid ei ole. Nad on väga kogenud arst, et tegemist on väga tõsise asjaga alkoholi puhul ja väga vähesed pääsevad sellest. Need, kes, kes tõesti pääsevad, nad on välja valitud. Kutsub täna omadega, oled kõige rohkem, kõnnin armastuse radadel. See on niisugune kõige võimsam jõud, mis aitab meid vaos hoida, mis aitab meid liigse eufooria eest ja liigse kurvameelsusest, mis. Aitab meil vihastamise asemel imestada ja mis aitab meil olla inimene? Mul on hetkel niisugune eesmärk käsil vana vana vana, tuhandeid aastaid vanaindia filosoofia põhjal. Et olen seadnud omale eesmärgiks jõuda punkti, kus on armastus kui absoluutne tõde. Ma ei tea, kas ma selles elus jõuan selleni, aga kui mul seda eesmärki poleks, siis ma ei jõuaks kunagi. See ideaal, mille poole ma püüdlen, ongi hinge teadvusele olemine. Ma olen hing. Et okei, see on mu keha, siinse, mu käsi näiteks, eks ole seal rinn pea. Aga kelle, minu, kes ütleb minu käsi, seal on mina kui hittink. Kui see kehaõhtud liikumatuks muutub, siis on midagi sellest kehast lahkunud. Järelikult see ei saa olla mina. See laip, see, mis selle liikuma pani, olin mina selleks hetkeks, kui ma olen oma eksistentsi sellel planeedil lõpetanud, siis mina olen näitima. Tänasele jutule tõmbame siin joone alla, aga seda oli lõpetuseks. Tore kuulda seda, mida sa enda kohta rääkisid, kasvõi selleks, et jälgida sinu edasist teekonda kõrvalt niimoodi vaikides. Ja mine tea, võib-olla siis ühel hetkel uuesti siinsamas mikrofoni taga kokku saada ja ja analüüsida, kuidas teekond kulgeb. Tore oleks, et kui, kui sul aga eetriaega on, siis mina. Mina olen iga hetk valmis tulema, sest et sinuga on väga meeldiv vestelda. Samad sõnad te kuulasite vikerraadio jutusaadet, Jan Uuspõld, näitleja ja veel palju enamat oli täna meil siin mikrofoni juures aitäh, Jan tulemast kena nädalavahetust ja hoian sulle pöidlaid. Aitäh. Aitäh kuulajatele ka. Nautige päeva ja kohtume jälle. Number koosneb. Koos noomen. Ära, mina olin tööl rääkida. No me koos elame Lamekoolidega. Normaalveerand.