Ninalood. Miina lood. Hinamis mul laupäeval juhtus, sa kohtasid poes kassasabas Buratiinot, kellel polnud enam pikka nina näiteks või? Dalai käisin opil idaga ja sohhiga veepommi vaatamas. Tead, ida andis minu pileti kohe minu kätte ja ma tahtsin taskusse panna. Aga samal ajal ma vaatasin plakateid, mis olid seina peal ja kujutad ette, see kontroll tuli pileti küljest ise ära. Ja ma ei olnud ju veel sisse läinudki. Puhus ja kontroll siis läks, kus Mahano. Aga enne saali minekut ei tohi kontrolli ära rebida. Kontroll siis laskis ennast rebida, saada aru, mul tuli ta täiesti kogemata ära. Aga õnneks tädi oskus, kui ida talle seletas, mis mul juhtus ja me saime ikkagi saali sisse, aga kui ta poleks, mida ta siis oleks tahtnud? Tiina, sa ei saa ju mitte midagi aru, mis ma räägin. Kontroll pole ju inimene, vaid on üks paberilipakas pileti otsas, milleks teda siis üldse on vaja? Selleks piletikontrollija saaks selle ukse peal ära rebida ja sa saaksid saali sisse minna. Kas ei ole siis mitte kunagi kinos käinud? Ei. Mitte kuidagi mitte. Kas sa arvad, et ma peaksin minema või? Appi, muidugi, sa pead kinno minema. Tahad veel kord seda v pommi vaatama? Oleme ma räägin sulle, kuidas nad kinos olema. Kõigepealt, sa ostad piletikassast ainult et, et me isegi ei tea, kas sa peaksid ostma lapse pileti või täiskasvanu pileti kos, mingit spetsiaalset kõikvõimsate olendite piletit ei ole olemas? Ei ole vist. Kas sina tead, sa viitsid muud ennast nähtamatuks, et siis ta ei peagi piletit ostma. Piletikontrollija lihtsalt ei näegi sind. Kavatsegi, mina tahan kinno minna nagu kord ja kohus. Miks mina peaksin piletist ja sellest kontrollist ilma jääma? Pärast on nii mõnus panna pilet märkmiku vahele ja siis oodata mõnel süngel sügisõhtul välja ja mõtled sel ilusal kevadõhtul, me käisime minaga koos, kino on haige või sa saad pileti, kui sa tahad, ostame sullegi. See pileti näiteks. Ei ole ju mingi tavaline suur inimene. Lapsepileti küljes ripubki siis kontroll, millest sa rääkisid. Oi seda ise ära rebida. Alles ukse peal rebitakse sul see ära. Ja siis sa võid seal sisse minna. Siis kui sa oled sees, siis sa pead üles otsima selle koha, mis sulle pileti peal on näiteks rida seitse, koht kaheksa, siis istu õde rahulikult maha oma koha peale, sest film ei ole veel alanud. Ja võtad välja oma kommikoti. Enne filmid ja videod, ma peaaegu kõik kommid ära süüa. Filmi ajal ei tohi paberitega krabistada, keegi võib hakata õiendama. Aga mõned kommid võib jätta pärastiseks ka, muidu pole ju koju minnes tee peal midagi siia, õige. Siis enne päris filmi algust näidatakse neil mõnikord reklaami, pesupulbri ja hambapasta omast ei jää, kindlasti on ikka selliseid reklaamid, mis reklaamivad igasuguseid filme. No need käivad nii, et igast filmist näidatakse natuke juppe. Aga nendes juppidest tunduvad need filmi nii segased, et mitte midagi ei saa aru. Päris tihti on neid ikka vaadata. Silmade ees hakkab nii mõnusalt virvendama. Seda virvendust tahaks küll näha. Mulle meeldivad kirjud asjad, hirmsasti veealune maailm näiteks ja kõik see Hiinas on hoopis teistmoodi virvendust veealuses maailmas. Aga tead, missugune kinos kõige rohkem meeldib? Siis, kui läheb pimedaks? Ei näe mitte midagi, ainult filmi, mis tuleb ekraani peal, et see film on siis päris pimedas näha. See on täitsa näha. Siis ongi nii, et sina istud pimedas, aga filmis paistab. Ja selles veebumi filmis oligi nii, et seal oli soe suvi ja maasikad juba kasvasid ja need tüdrukud kogu aeg mugisid neid. Ma peaaegu unustasin ära, et tegelikult on ju alles kevad, see, mitte mingeid maasikat kusagilt ei saa. Aga filmis Nad käisid ujumas ja pistsid maasikaid ja seal oli üks hästi lahe koera boika, millal me läheme? Mull jookseb juba suu vett. Kui sa pead teadma sina, et maasikad on ainult ekraani pealt, mitte päriselt, missis on maasikad. Ma vaatan kohe järele, millal see film on. Voort noh, see rääkinud nii. Teadmis mopi leidsin üks kentsakas asi. Oota, buss Eestimaal sõidab jälle ringi kinobuss, see on siis ilmselt. Kino, mis on ümber ehitatud bussiks no mitte midagi. On küll eriline, kuidas voolab kinobussis. Oota veepomm paksule Godzile. Mulle tundub, et need näitavad ka veepomme. Arvan sina, kui lähed hoopis sinna kino pulti midi, tavaliselt. Inno huvitav, kas seal on ka kontrollpileti küljes ja läheb pimedaks ja. Ma ei tea, aga ma arvan Ki teadmist kottimisele kinobussi üles, mis meil niisama siin passime. Siis ta me teada, mis seal sees toimub, nõus. Aga enne kui me hakkame minema, on meil veel yks asi lastele öelda, mäletad, sina kuus, ma ei mäleta. Teadmist mänd ei oska. Sellel nädalal on aprillikuu teadmiste mängi viimast karda. Viimane küsimus. Aga enne eelmise küsimuse vastus. Suur aitäh teile kõigile, kes te vastaseid saatsite. Ma sain neid jube palju ja peaaegu kõik olid õiged. Mäletad, ma küsisin, mida tähendab sõna valgusminut ja õige vastus oli. Valgusminut on ühik, mille abil mõõdetakse väga pikki vahemaid, mida meetrites mõõta ei saagi. Näiteks päike asub maast kaheksa valgusminuti kaugusel. See tähendab, et valgust, mida päike kiirgab, hakkad sina maa peal nägema kaheksa minutit pärast seda, kui päike ta välja saadab. Päris keeruline on ju ka veel ise ka veel natuke selle peale mõtlema. Nüüd kuula hoolega, kohe tuleb teadmiste mängu viimane küsimus. Kes tegi maailma esimese filmi, millal ja kus seda esimest filmi vaadata sai? Mängi kaasa ja sa võid võita tasuta pääsme tervele klassile või lihtsalt oma sõpradele Tartu või Pärnu veekeskusesse. Uuri järele ja saada esmaspäevaks vastus aadressil mina. E-R punkt ee või mina lood vikerraadio Gonsiori 21, Tallinn 15. Null kaks null. Ongi kõik head uurimist homseni siis. Näod kirjutab Eva Koff, jutustavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetab Tiina Vilu. Kui sa tahad mängu kohta lähemalt lugeda, otsi vikerraadio kodulehelt üles, mina lood, aadress on www punkt R punkt ee kaldkriips pikem. Ja muidugi kuule, homme jälle. Mina lugusid aitavad teieni tuua aura, keskus ja tervise, paradiisi ninalood.