Ninalood. Mina käis kinobussis ja sai teada, kuidas tehakse filme. Nüüd tahab ta oma teadmised käiku lasta. Kohe kuuled, kuidas mina lood. Mis see Õhupallist raam ja õhupallis. Vaata, ma võtsin kaks uss õhupall ja tegin nendest neljakandilise raami ja kõik, mis jääb selle raami sisse, ongi film. Aga vaatad lihtsalt läbi oma raami aknalt välja, vaatama, midagi lihtsalt aknast välja. Vaadata tähelepanelikult, kas selle pildi peal, mis raami sees on, seisab kõik paigal. Ei seisa, puuoksad liiguvad ja tänaval sõidavad autod ja pill liigub edasi. No näed, pilt liigub. Tegelikult ongi film? Mäletad, meie juures räägiti, et film on tegelikult liikuvad pilt. No ja mina siis mõtlesingi, et kogu maailm võib olla film. Näiteks lähed suvel mereranda ja paned oma raami ülesse ja siis vaatad, mis selles omises toimuma hakkab. Ma usun, et peaaegu alati toimub seal midagi põnevat. Näiteks jookseb kaadrisse koer ja hakkab haukuma. Või tuleb mõni laps, kes hakkab sulle seletama, et ta otsib täiesti kõige lähemalt jäätiseputkat ja Leetab ja seletab ja ise ei teagi, et on tegelikult, mis jaanfilmitegelane? Jah, aga siis ei käi ise otsustada, mis lugu sa seal filmis näitama, siis sul ongi 100 korda huvitavam seda vaadata, sest sa ei tea ise ka, mis edasi saab. Eile õhtul, eile õhtul ma läksin pargipingi peale, panin oma raami üles ja hakkasin vaatama. Ja tead, mis Filmsel jooksis. Täitsa kogemata jäi minu filmiraami sisse üks prügikast. Kas sina arvad, et prügikasti ümber ei toimu mitte midagi huvitavat? Toimub küll. Kõigepealt tuli üks vanune plika ja viskas oma jäätisepaberi prügikasti. Aga see ei läinud sisse, vaid jäi kaane peale vedelema. Siis tuli tasahilju üks kass ja hüppas kaane peale ja hakkas paberit limpsima. Siis kukkus kassil paber kogemata prügikasti sisse ja ta vahtis tükk aega sinna pimedasse auku. Tahaks kuidagi paberit kätte, aga ei saanud. Samal ajal jõudis kasti juurde koeri, hakkas haukuma, kassi saanud siis muidugi enam alla ja hüppas puu otsa. Koer see kõndis minema ja kohe pärast seda tuli ketsidest tagasi seesama tüdruk, kes oli oma jäätisepaberikasti kaanele visanud ja märkas kassi puu otsas ja hakkas kohe karjuma krediiti, tule alla, kiiti tule alla. Kujutad ette, see oli tema tuttav kass. Kassi tulnud alla ja põrnitses plikat, nagu ta oleks teadnud, et tema lohakuse pärast ta sattuski puu otsa. Tüdruk õppis kurvalt minema ja siis sääski puu otsa. Kass jäigi puu otsa. Siis mul tuli uni peale ja ma pidin härra tulema, nii et minu film lõppes nukralt. Nõuguv kass puu otsas, kes kõhusopis vaid paar keeledyt jäätist. Aga kes võiks öelda, et see polnud päris film? Seal oli kõik olemas tegelased, lugu, algus ja lõpp. Panen talle pealkirjaks. Korisema tõhuga, kas. Tõepoolest jutustasid, see on peksti filmi moodi. Jah, ja taolist filmi on väga lihtne teha. Proviergi võta raam kaasa ja mine näiteks turule või lennujaama või, või randa ja tegelikult sa võid sellist filmi teha ka oma koolis. Näiteks ma usun, et koolisööklasse päris muheda filmikooli sööklas. Seal ma olen kyll midagi huvitavat, aga kui sa mõtled, et lapsed, kes söövad, on tegelikult hoopis filmitegelased ja see, mis juhtub, ei juhtugi päriselt, vaid hoopis filmis, siis on ju hoopis vingem vaadata. Ma võin talle ykskord proovini, mitte kooli sööklasse, on kindel. Aga praegu ma proovin hoopis teistmoodi, sest ma tahan teha filmi oma raamatutegelastega. Nuusk mõmmikuga ja valgega ja välguga haldjaga. Jajah, nende kõigiga, nendega ma teen juunis filmi hakkan kohe joonistama, sest filmi jaoks on vaja hästi palju pilte. Iga liigutuse jaoks peab tegema eraldi pildi. Näiteks laik lendab üle majakatuse. Selleks on meil vaja vähemalt viis pilti. Algul see, kus ta tõuseb lendu siis see, kus ta on õhus, see, kus ta on veel kõrgemal õhus ja viimane selline, kus ta langeb maa peale tagasi. Ja pärast tuleb need pildid panna rulli peale kiiresti jooksma, siis tulebki välja film nagu välguv lendamisest. Sinule jäi küll ikka hästi meelde, kuidas filmida tehakse. Aga ma pean sulle tunnistama, et mulle meeldib ikka see oma dokumentaalfilmisüsteem, rohkem dokumentaaldokumente allfilm. See on selline film, kus filmid lihtsalt elu, seda, mida sa enda ümber näed. Nii nagu minema raamiga. Mind huvitab just see, kui ma istun 25. aprillil näiteks kell 19 25 rohelises pargis, siis mis seal juhtub? Iial ei või teada, ta mulle jälle meeldib ise lugusid välja mõelda. Tavalises elus ei juhtugi alati midagi. Kujuta ette, kui see tüdruk valeks oma jäätisepaberi prügikasti kaanele visanud, siis poleks ka kassi ja koer poleks konnad. Siis oleks filmis olnud lihtsalt vana must regikast. Siis oleks jälle midagi muud juhtunud. Näiteks oleks prügikasti ette seisma jäänud kaks daami kes oleks väärdunud asja taustal vestelnud parimast pesupulbrist, mis just kauplustesse müügile sattunud. Kas sa arvad, et need naised olekski päriselt tulnud kindlalt ja sel juhul poleks sellest filmist välja tulnud kurb film, koriseva kõhuga kass, vaid hoopis üks seebiooperimoodi teos, pealkirjaks näiteks. Puhas on ilus. Ealistika joonistan, mulle lihtsalt meeldivad multifilmid happy rohkem kui näitlejatega filmid või need sinu dokuti. Ise tead. Sina, kas sa solvusid Ööiaga? Mõtlesin just, et me võiksime koos ühe loomafilmi teha sipelgapesast sellest jube hea filmi, kui sa muidugi viitsid, muidugi ma viitsin, sina rumal. Me võime ju teha kaksiini ühe mustika ja teise selle dokumentaalfilmi dokumentaalnojah, just mis ütles. Ja õhtul võin mina sul aidata, seda multifilmi oli. Siis ma saangi selle rutem valmis. Enne kui sipelgad magama lähevad, Aada. Tšau, halle, ma tulen jälle. Mina lood, kirjutab Eeva kov, jutustavad Külli Teetamm ja Anti Kobin, toimetaja Tiina Vilu. Mina lugusid aitavad teieni tuua aura, keskus ja tervise, paradiisi. Ninalood.