Gustav Ernesaks on kirjutanud, laul on sõprustegudes. 18. jaanuari pidulikul kontserdil kinnitati riikliku akadeemilise meeskoori lipule laulu tegude tunnustuseks rahvaste sõpruse orden. Kui elad seda tavalist elu siin proovidel ja kontserdid annad, käid ringi, siis tundub, et see on kõik nii nagu me ei tee nagu mitte midagi erilist, aga kui teatud ajavahemik on möödas ja kui siin kroonikud asjad kokku võtavad, siis. Kuna arengu mõtte kinnituseks ongi peadirigent Olev ajal andmed käepärast Kõigepealt selle aastakümne jooksul õppisime selgeks 144 laulu mitte ainult laulvaid siia nende hulka kuuluvad ka sellised suurvormid nagu maakleri, apostlite õhtusöömaaeg, praapsi, kantaat, Rinaldo, Boris Parsadeniaanid, ma elan siin Sibeliuse kuller sümfoonia. Selle aastakümne jooksul oleme andnud 844 kontserti, neist Tallinnas 202 kaheksa, mujal Eestis 236, teistest liiduvabariikidest 303 ning välismaal 77 kontserti ning iga laulja on kodust ära olnud 1009 päeva. Ehk kokkuvõtteks kaks aastat ja üheksa kuud. Ei tule isegi selle peale, et nii kaua oleme kodust eemal olnud, aga ma ütlen, sellel asjal on ka oma hea külg, võib-olla sellepärast seisab ka abieluvärss. Ja on võib-olla perekonnaelu rahulikum, saame nii vähe kodus olla ja selle tõttu kui reisilt tulemas, siis on ikka elevus suurem ja ja võetakse rõõmsa näoga siledale. Vastu Raymond alanco, teie olete selle vestlusringi osavõtjatest kõige staažikam RAMi liige. Kas te teate ka seda, kui palju te üldse kogu oma rammi aja jooksul olete kodust ära oldud? Seda mina nüüd küll ei ole sellist statistikat pidanud, aga võib-olla olev sa võid öelda seda, et kui kaua me oleme üldse kodust ära olnud. Seda täpselt ei oska ütelda, aga võiks põhiliselt sama aja oleme ikka kodust ära kogu aeg iga 10 aasta jooksul ikka oma kolm aastat oleme kodust ära olnud ja purustamise neljaga. See tuleb välja siis oma 12 aastat nagu 40. Ja nagu ei võta kokku kasvõi kontserdite arv ja need kohad, kus me oleme käinud ja publik, kellega ma olen kohtunud, siis võib väikest rahuldustunnet küll tunda, et ilmselt koor ei ole oma heast tasemest allapoole läinud mitte kuskil ja mitte kunagi ja meie lipukirjaks, aga seal on ikkagi püüda homme teha paremini, mis täna välja ei tulnud veel. Ja ka viimane 10 aastat näitab seda, et nii mõnegi toreda asjaga hakkama saanud kasvõi terve rea suurvormide ettekandega kas või kohtumistega sihukeste dirigendi nagu Gennadi Rostessenski, paljude teiste sümfooniaorkestrite liidus oleme koos kontserte andnud. Meie koori ees on olnud niisugused Nõukogude Liidu koorimuusikakorüfeed nagu Otar Tagdakišvili, kelle teoseid Me oleme juba mitmeid esitanud ja kes ise oma teoseid juhatas, mis koorile oli väga suureks kooliks ja juba see kohtumine ise sellise mehega andis meile väga palju. Tahaks veel öelda seda, et me oleme suutnud saavutada päris hea kontakti paljude kooriheliloojatega. Me teame oma koduvabariigis, kes meile oskavad kirjutada, kes meile kirjutavad, tahaks kriipsu alla seda, et meil on tekkinud terve rida noori toredaid elajaid, kes meile mõtlevad Moskvas, Vilniuses, Riias, Leningradis, tahakski öelda tänusõnad, näiteks valelik Taale siis Juri Jevgrafov Moskvast, Sis Juri Falcon, Leinges meile kirjutatud Sydernikov ja Irina irvitasime Leningradist, et me tahaksime seda liini jätkata, seda nihukest, kontaktide otsimist ja uute noortekooriheliloojate julgustamist. Et nad meiega tulevikus kirjutaksid. Kui esimestel aastakümnetel oli Rebert duaaris põhiliselt eesti kooriklassika üldse klassikalisem repertuaar ja rahvaste laulud. Nüüd on vist väga suur osakaal siiski just tänapäeva heliloomingul, nii meie kui vennasrahvaste oma. On viimastel aastatel sellise repertuaari ülekaal on siiski tunduv aasta 75 protsenti kavastikal uudisloomingust ja kaasaegsete erinevate töödest. Ja publik võtab vastu kas igal pool võrdse eduga või on siin mingit vahet ka piirkonniti. Minu arvates meie publik on ikkagi hästi nagu ettevalmistatud sellise muusika kuulamiseks ja tõesti hea lugu võetakse väga hästi vastu. Muidugi oleneb teatud mõttes ikkagi publiku sellisest, kuidas öelda nüüd vaimsest nivoost või minu meelest ma olen nagu märganud seda, et ülikooli linnades on alati meie kontserdid väga suure eduga läinud. 10. aastate lõpus sai tehtud ka väikest statistikat, kui pikk aplaus ühel või teisel teosel oli ja sealt koorub ka välja siiski juustu uue repertuaari efektset lood, et need olid publikul väga hästi vastuvõetav. Näiteks pixel, Itaalia on üks sellistest lugudest, mis sai väga pika aplausi osaliseks. Ja piksuvitaanile kuulub ka aplausi pikkuse rekord seal kaks minutit, kui me siin tavaliselt Tallinnas mõõdame seda lause pikkus, see seal 20 sekundit, 30 sekundit, mis on juba nii väga pikk aplaus. Hariliku laulu puhul oleks lugu lainet kordamisioloogopiksellitoonia siis selline ränkraske laulud, seda naljalt ei, ei korda, kui me saime Valerigi Ta koraaliprelüüdi. Ja algul muidugi esitasime seda siin kodus teos läks Eesti publikule ukrainakeelne lugu. Väga hästi. Siis oleme seda laulnud muidugi reisidel Nõukogude liidus oleme laulnud välismaal, see lugu on enamasti olnud niisuguse kordamise piirli ja teda on sageli korratudki. Ja ma ei mäleta ühtegi juhust, kus see lugu oleks publiku külmaks jätnud. Kui mõnikord seda räägitakse mõne puhul, et et keelest ei saada aru, siis ikkagi on kuskil muusikas endas ka viga. Keele ei määra siin enam midagi, kui on väga hästi kirjutatud. Teavelt Veljo Tormis on väga populaarne heina ja mitte ainult meil, vaid terves liidus raja tagagi. Kuid teame samas ka, et Veljo Tormise loomingu üheks olulisimaks komponendiks on just tekst ja ma toetan, millal määrse mõtet. Veljo Tormis on osanud omasele folkloor Se pinnal baseeruva loominguga viiega teksti mõte muusika kaudu inimeseni, kes teksti üldse ei tunne, on just see muusikaline seletamatu see iva seal sees, mis inimese hinge väheks. Veljo Tormis elt õppisime ära tema kolmeosalise Bulgaaria trip defoni. Ja olime Bulgaaria sõidu ajal seda hoolsasti harjutanud ja asi oli selge, et kontrollide publiku pääl siis tegime Eestis olles seal Otepää baasil, suvel niisugusel nagu pooleldi puhkereisil laulsime seda siis Eesti publikule maal, et. Ja kujutage ette, seal võeti seda paremini vastu kui Bulgaarias. Mina teeksin ühe niisuguse järelduse. Et ilmselt oli publik selleks juba ettevalmistatud ja see tundus neile omamoodi pisut tuttav. Tormise eelmistest teostest aga bulgaarlased nähtavasti tormist veel nii palju ei tundnud ja tema nende rahvalaulude töötlused võib-olla tundusid neile pisut ootamatute lahendustena midagi niisugust pidi olema, sest keel oli ju nendele arusaadav. Teie repertuaaris praegu ka veel neid lugusid, mis on päris rammi algusaegadest. Esimeses kavast on veel tänaseni ettekandele tulevad, olete pilvedele vettinud kuku ja mis on ka igal pool suurepäraselt vastu võetud. On veel kavas Mart Saare leelo ja hällilaul. Mäletan, üks kava oli kindlasti kolmest kapist ja sellest ajast on kindlasti Eugen Kapi laul sündi unustame ära. Ja noh, muidugi eks Villem Kapi ja ka Artur Kapi looming on jäänud praegu natuke nagu kõrvale, tolleaegsed laulud aga mõninga proovi, kas saaksime need asjad jälle uuesti välja tuua? Viimasel ajal võib-olla me oleme natukene selles mõttes võlglaseks jäänud uue põlvkonna ees. Me oleme suhteliselt vähe laulnud, võib-olla meie vana Eesti klassika piirdub mees, repertuaar mingi 10 12 looga, iga põlvkond tahab ju kuulata või jääb järsku tema kuulamata niukses teavid, mida vallakool 20 aastat tagasi suure menuga laulis, nii et siin peab olema niisugune järjepidevus ja kavalalt neid asju, seadmed, et midagi ära unustama. Kontserditegevuses. Mis on praegu teie repertuaarist kõige armastatumaid teosed? Seda viimast kümmet aastat siis siin kõige enam on võib-olla Etegatud Gustav Ernesaksa laulukutse. See on igal pool, olgu see esimene Eestis Tallinnas olgu see siis nõukogude liidus teistes vennasvabariikides valguses, Lääne-Saksas, Saksamaal, Soomes igal pool on ta erakordselt hästi vastu võetud. Ja selle loo edu võib-olla on esiteks kui ise väga hea ja teiseks ka võib-olla tõstaksin siin esile ka solistivad laide osa, kes seda teeb. Neid lugusid on muidugi palju ja väga raske esile tuua. Ma juba nimetasin Seppik seal Itaalia meedia, mis on väga hea vastuvõtu osaliseks saadud või siis kuisse verelaulud Tormise loomingust. Väga head kõlapinda on siiski leitud ka Gustav Ernesaksa käekellad, mis ta kirjutas nagu Tammsaare 100.-ks juubeliks, sai esmakordselt ette kantud just vargamäel suure tamme all 77. aastal. Heaks autoriks on osutanud Tarmo Lepik, kelle samas kindlasti nüüd meil jääb pikaks ajaks repertuaar ja saab elutükiks. Või siis jälle võtta tema kolm Alveri luuletus, mis samuti on leidnud kõikjal suve pärast vastuvõttu. Viimane aastakümme on olnud väga rikas suurtest juubelipäevadest ja neil puhkudel on rammil tihti olnud mitte üksnes osavõtja vaid ka korraldaja roll. Kõigepealt muidugi loomulikult maestro juubelit seal nagu meie esmane kohus tähistada tema Neid ümmargusi sünnipäevi. Suurejooneliselt püüdsime teha seda tema 70. sünniaastapäeval, kus siis korraldasime kontserti dessarja, mis koosnes viiest eri valdkonda kuuluvast kontserdist ja kus tahtsime anda peaagu täieliku ülevaate kogu tema loomingust. Peale selle korraldasime Veljo Tormise 50.-le sünniaastapäevale pühendatud kahest kontserdist koosneva kontserdisarja, kus siis lõid kaasa kõik ka Tallinna teised koorid ning omamoodi oleme püüdnud kaasa lüüa meie Eesti suurkujude, nagu seda on Anton Hansen Tammsaare Juhan Smuuli sünniaastapäeva tähistamisele. Sel puhul oleme palunud siis ühte teist autorit kirjutada teos, mis on pühendatud siis vastavale isikule. Tammsaarele pühendati mitu teost. Esiteks maestro Gustav Ernesaksa poolt kirjutatud väärt kellad. Teiseks Veljo Tormise dokumentaalkantaat häälet Tammsaare karjapõlvest, kus siis kasutatud fonogrammi, näolka, Tammsaare õe häält ja mis antud situatsioonis väga hästi mõjus. Smuuli juubeliüritustest võtsime väga mitmekülgselt osa. Sel puhul me korraldasime suure kontserdite sarja kohe Tallinna koolides ja ta tema juubeliks kirju. Tasid rida helilooja teoseid, milles momendis, meenub NAGU Veljo Tormise viimane laev. Mart Saaresajandat sünniaastapäeva kahjuks kaasa lüüa ei saanud, kuna sellel ajal toimus kontserti matk just Ukrainas. Aga kasiitme kõrvale ei jäänud. Selles mõttes, et me palusime helilooja Ester Mägi, kes oli üks Mart Saare vähestest õpilastest kirjutada mälestuseks temale pühendatud teos selleks sai poeem meeskoorile ja orelile tuule tuba, mis siis hiljem juba mitmel mitmel korral ette on kantud. Lisaks veel niisugused ülemaalised suursündmused nagu NSV liidu moodustamise 60. aastapäev olümpiaregatti kultuuriprogramm, Tartu ülikooli 350. aastapäeva pidustused. Ikka on trammil olnud midagi meeldivat, millega kuulajat üllatada. Tulles tagasi Mart Saare juubeli juurde tahaks rääkida koorisolistidest. Peale arvukate koori ja kammermuusika kontsertide viidi läbi ka vabariiklik Mart Saare nimeline vokalistide konkurss. Ja seal oli ramm ilusasti esindatud. Selles me tegime oma koorisisese väikese konkurssi kus siis sai ära märgitud need paremad esinejad ja kellel siis aastat nagu lubasid vabariiklikust konkursist osa võtta, siis saatsime need ka siia Tallinnasse esinema, maiust nimetades saatsime Tallinnasse esinema. Kuna me ise olime Ringreis Ukrainas ja nagu oma lähetusega saatsime Tallinnasse, et nad siis siin vääriliselt ka meeskoori esindaksid ja mul on väga hea meel sellest Rein Rajamägi seal nagu võitjaks tuli, hästi esines Marternat ja see on tore, et meiega meeskoorid, solistid seal siiski silma paistsid. Püüame seda tööd jätkata, selline. Koori siseneb kõiki solistide ülevaatus, toimub iga aasta, see on niimoodi nagu temaatiliselt ära jaotatud. 80. aastal oli meil nagu teemaks Schubert. Hiljem seoses Ernesaksa ja Eugen Kapi 75. sünniaastapäevaga oli meil solistile plaanis kontsert just Ernesaksa ja kapi loomingust. Käesoleva aasta, mis on nagu koori 40.-le aastapäevale pühendatud seal iga solist pidi esitama siis ühe klassikalise aaria või romansi kaasaegse eesti helilooja viimaste aastate romansid ning ühe rahvalaulu. Ja viimasest sellisest üritusest võttis osa 25 solisti, millest siis 12 suunasime esinema Kadrioru lossis toimuvale kontserdile. Igapäevase kuuri töö kõrval leiavad ju mehed aega ja tahtmist veel ansambli lauluks. Kuulsad ja staažikad gramm üks tramm kolm. Momendil tegutseb meil kooris viis kvarteti nimetatud kahele veel lisaks siis RAM neli RAM viis ning noortekvartett püüdnud leida oma näo, mis on väga teretulnud ja nad esinesid väga menukalt seal eelmise aasta lõpul kontserdisaalis. Ram ühega nagu me iseennast nimetame Vanameeste kvartett. Meie oleme kahjuks viimasel ajal meeskoori pikkadest reisidest Nõukogude Liitu alati nagu nüüd maha jäänud. Ja selle perioodi vältel me siis anname siin meie vabariigis kontserte. Nii 20 25 kontserti umbes sama palju kui koor selle aja vältel Nõukogude liidus, muidu me lihtsalt jääksime ajahätta oma kontserdite arvu täitmisega ja peab ütlema, et mulle väga meeldib sellistes kolhoosiklubides laulda ja meie sellised lihtsad laulud võetakse inimeste poolt veel päris hästi vastu ja ja võime veel natukene aega laulda. Kui sai Paar. Lausetmäega. RAM kolm laulab paljudes keeltes ja paljudel maadel. Viimase aastakümnereisid on viinud Inglismaale ja Šotimaale, Prantsusmaale, Belgiasse ja Luksemburgi, Jaapanisse, Islandile ja Madagaskari-le. Ja seda lisaks kogu koori plaanilistele, reisidele ja igapäevasele tööle. Kuidas see kõik kokku mahub? Kui edukalt kahjuks kvartett ei tegutseks ei tohiks siiski liiga kaugele ujuda oma baaslaevast. Tähendab, alati tuleb silmas pidada seda, et oled ikkagi meeskoori RAM-i laulja eelkõige kahjuks RAM kolm on tihti olnud koorist eemal. Aga need on olnud siiski õnneks enamasti proovide ajad ja oleme suutnud hiljem jälle teistele koos sammu pidada. Et minu mõte on selline ka, pakuksin selle välja ka veel solistide, osaliselt. Kuid just nimelt ikkagi igast solistiks säilusse patrioodi tunne, et sa oled ikkagi eelkõige RAMi laulja ja kuulud otsal kusagile verise tenori esimese tenori harjutanud bassirühma ja toetad ja oled selle rühmatäisväärtuslik liige nendelt reisidelt. Kindlasti tuleks mainida seda, et igal pool Me oleme püüdnud mitte ainult esindada meie kvarteti, vaid igal pool. Me oleme rõhutanud, et me oleme meeskooriosa ja et meil on olemas selline koor ja mõnelgi pool on tuntud huvi. Meil on kaasas olnud plaadid, et kas seda kooriga ei saaks meie maale ja nende kaudu saanud sealsed inimesed kuulda, et selline väikene rahvas ja väike maa on olemas. Mis nendest paljudest reisidest on olnud kõige meeldejäävam? No kõige huvitavam ja kõige ootamatum kontakt ja kokkupuude omapärase rahva ja publikuga oli muidugi Madagaskaril, see oli üks elav rahvas, kes oli tulnud kontserdile koos oma lastega, Need lapsed olid seal paljajalu ja sagisid seal ridade vahel, kui me lavale Ram kolmega tulime, siis oli üllatav kohe Nad hakkasid karjuma, vilistama ja meil tekkis tunne, et meiega midagi nähtavasti pilt on, me peame vaatama, kas meie riietuses on midagi või midagi, jälle pilt. Tuli välja, et nad olid vaimustuses sellest, et on olemas nii tursked mehe nagu meil kvartetis Kaljo Rästas, Ivar laide. See tekitas nendes tohutu rõõmu, et selliseid inimesi on olemas. Siis kui me laulsime nendele nende Madagaskari laulu nende keeles siis nad muidugi noh, lihtsalt lärmasid meil selle laulu praktiliselt käest ära, sest nad olid nii vaimustatud, et need kahvanäod oskavad laulda nende keeles ja nende laulu. Ja kui me jagasime nendele rinnamärke, mis olid tehtud ekstra selleks sõiduks siis oli järgmisel päeval sama kontserthoone juures tohutu mass noori väikeseid lapsi ja suuremaid. Ja nad kõik nõudsid käed pikal ees. Andke uuesti märke, sest nemad olid märkidest nii vaimustatud ja kuna me eelmisel õhtul laiutasime käsi, kui meil märgid otseseid meil ei ole, ei ole, ei ole, niisugune sõnapaar jäi nagu kõlama ja järgmisel päeval nad ootasid meid kontserdimaja ees. Mitmes ajaline lasteparv ja karjusid puhtas eesti keeles ei ole, ei ole. Nemad arvasid, et see märgi nimi nähtavasti märki nimetatakse meie keeles niimoodi käed olid, pikali ei ole, ei ole, nõudsid see märk? Väga huvitav oli, ja Madagaskar, no kõik nad olid huvitavad kahtlemata, kuid nii eksootilisi publiku ees ei olnud kusagil varem. 1971. aastal asutatud RAMi poistekoor kuulub kindlalt neljandasse aastakümnesse oma Iseseisvate kontsertidega ja põlvkondadekontsertidega, kus laulavad mehed ja poisid kuus. Asja hing ja looja on Venno Laul. Enne seda oli rammi juurest teatavasti tegevrammi noortekoor. Ma olin siis juba juhatanud RAMi noortekoori kaks aastat ja see kinnitas mulle vajadust luua veel noorem aste selle noortekoori ette et anda juba lapsepõlves koorilaulu algkogemusi. Niisiis sündiski poistekoor poiste ja noorte meeste ühendusest. Klassikaline segakoor oli silmas peetud ka seda eesmärki, et kasvatada tulevasi professionaalseid koorilauljaid. Ja selle koha pealt võib öelda, et on meie tegevus ilmselt ennast õigustanud. Sest juba on esimesed pääsukesed, kui võib nii öelda nendest poistest, kes põlvpükstes lauset siin poistekoori ridades. Juba on nendest jõudnud esimesed riikliku akadeemilise meeskoori ja mitte ainult riikliku meeskoori, vaid ka raadio, segakoori ja mis mind kõige rohkem rõõmustab konservatooriumi laulu ettevalmistusosakonda muusikakooli koorijuhtimise osakonda. Me vaatamegi nende poiste ettevalmistamisele natuke laiemast aspektist ei ole ilmselt õige kohe määratleda, et sinust saab rammi laulja. Hea, kui me sellel poisil saame äratada nii tõsist huvi muusika vastu. Et ta pärast ise asja käigus otsustab kas Lähete õppima koorijuhtimist või kui hääl lubab, siis tõesti laulmist. Kahtlemata tunneb iga poiss ennast ülendatuna, kui ta võib laulda koos nii kuulsa tunnustatud kollektiiviga. Ja need võimalusi esineda koos rammiga. Need on olnud meil kõigil aastatel ja tavaliselt isegi rohkem kui kord hooaja jooksul. Peab veel ütlema, et sellest rammi ja poistekoori koos laulust kasvas välja tegelikult üks mõte. Ja, ja see on ikka juba teoks saanud. Et laulupeol ühendada poiste ja meeste laul. 77. aasta koolinoorte laulupeol 80. aasta üldlaulupeol teatavasti kalasid juba ühendatud poistekoorid ja meeskoorid ja väga emotsionaalselt ja kõlaliselt väga värskelt ja väga huvitavad kui praegu laulupeoks ettevalmistamise käigus olen näiteks rajoonis poistekooridele öelnud, et poisid seda laulude peate eriti hästi oskama, sest seda Me laulame laulupeol koos meeskooridega ja, ja mis näoga me vaatame siis meeste poole, kui meie seal ees laulda ei oska, siis võib kohe proovi käigus märgata, et poisid võtavad ennast kohe kokku ja tahetakse tõesti see asi endale selgeks teha. Nad suhtuvad sellesse võimalusse tegelikult väga arusaavalt ja tunnetavad oma vastutust ja kohustust ühe korraga. Aga poistekoor kui eraldiseisev üksus, teil on ju oma kontserdielu oma sõidud ja käigud. Ka sellel ajal, kui meie saade eetrisse lähed, on RAMi laulupoisid kodust kaugel Vladimir-is, üleliidulisel koorifestivalil, nii et hoiame teile päka. Tal on vaja. Kuna poiste segakoor on nõukogude liidus suhteliselt harvaesinev kooriliik siis igal pool võetakse meie laul vastu väga suure huviga ja sea toonud meile aina uusi kutseid kastrollideks. Igal hooajal oleme käinud kusagil väljaspool Eesti NSV-d laulmas oleme esinenud koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga. Oleme esinenud Moskvas, Kiievis, Jerevanis. Oleme osa võtnud kirjanduse ja kunsti dekaadadest Ukrainas ja kasahhi NSVs. Oleme esinenud mitmete sümfooniaorkestrit ega, ja paljude dirigentidega võiks nimetada veeret väga elamusrikas oli poistekoorile esmakordne külaskäik rammi sünnilinna Jaroslavli. Siis oli meil kaasas rammi asutajaliige Eevald soo, kes kohapeal Jaroslavlis tutvustas poistele Jaroslavli linna. Rääkis, kus, kuidas alustas ramm oma tegevust 44. aastal. Mis on meeskoorireisidest olnud viimasel aastakümnel kõige meeldejäävam? Minu meelest need värvikaid reise on olnud väga palju, väga toredaid oli esimene kontsert Ungaris Budapestis, kui laulsime listi akadeemia pidulikus saalis, teadsime, et Ungari on väga nõudliku ja võib-olla ka hellitatud maitsega publik. Sellepärast seal väga palju väliskülalisi käib ja ja me esmakordselt sinna kontserdipubliku ette sattudes tõesti olime kaunikesti elevil olekus, aga küll oli hea tunne, kui esimesest loost peale me saime selle publiku kohe nagu öelda, saime kätte ja vastuvõtt oli väga hea ja see kontsert lõppes väga suure bravuuriga. Igal reisil on omad põnevad momendid ja toredat nihukest. Hetked, mis meelde jäävad minu jaoks näiteks üheks omad modi mekaks on Leningradi filharmoonia saal, mulle meeldib see õhkkond, mis selles saalis ja see on kuidagi eriline õhkkond. Ja juba see intervjuu ise ja, ja omat modivat Leningradi publik on niisugune. Ma ütleks natukene, võib-olla klaasihoidjaga, aga väga ere, tellitav bowling, ta on väga nõudlik publik. Selles mõttes on igas linnas võib-olla ja riigis teatud omale siukene nüanss juures alati, mida tunned laval. Ja ma arvan, et meie koor on selles mõttes väga suure niisuguse mälestuste ja muljetepagasiga ta võib omale meelde tuletada, vaat see linakontsert toimus vee, kes oli Moskvas Novosibirskis, aga vaat kui võrreldes listi Academy kontserdi, kuidas, kuidas Soomes võib-olla Helsingi kontsert seal välja läks, nii et neid võib-olla võrrelda on raske ja niukseid tipp-kontsert, kui me neid nimetame nad iialgi Matu omavahel või sarnane omavahel vaid igal juhul on alati oma mingisugune eriline hõng ühes või teises kohas ja nii peabki olema. Arvan ja loodan, et me suudame neid õnnehetki endale veel tulevikuski luua, et ega need iga päev ei sünni ja ei olegi tarvis, siis nad ei jääks meelde. Need juhtuvad harva, aga seda väärtuslikumad on minu arust on ja kui vahel pärast mõnda väga head kontserdid hakkavad, mõtlevad, kuidas siis nüüd välja tuli, siis ega lõpuni ei oskagi seda analüüsida ja võib-olla ei tohigi ja ei peagi analüüsima seda, sest minu arust kunsti ära ja tükkideks lahutada või emotsionaalset tippmomenti hakata tükkideks lahutama analüüsi sellest ei tule mitte midagi välja. Aga nii see elu on. Ja eks ta tulevikus kujuneb selliseks, tahaks, et see on niisugune kena traditsioonid, mis sellele koorile on olnud ja need tulemused ja saavutused, mida see koor tõesti on kirjutanud meie koorimuusika ajalukku ja just selles mõttes, et seda on väga hästi tutvustatud ja propageeritud ka teiste rahvaste juures. Stimuleeritud ja innustatud meie Heiloyd paljude lugude heade teoste kirjutamisel. Ma arvan, et see on üks põhiline niisugune moment, mida tänane ja homne lammilauda peab kogu aeg silmas pidama. Ja arvan, et see pilk homsesse just sellest seisukohast lähtudes on kõige olulisem, et me suudaksime leida endas jõudu ja tahet, entusiasmi ikkagi edasi minna ja kogu aeg midagi uut luua kogu aeg. Just toreda traditsioonide ja saavutuste baasil näha homset päeva. Kõiki au ja tänukirju, mis neljas aastakümme rammi senistele lisaks on toonud, ei jõua üles lugeda. Sel aastakümnel autasustati koori kunstilist juhti professor Gustav Ernesaksa oktoobrirevolutsiooni ordeniga ning peadirigenti Olev Oja rahvaste sõpruse ordeniga. Lisaks meie vabariigi rahvakunstniku aunimetusele omistati talle ka udmurdi ja NSV rahvakunstniku aunimetus. Tiitlikandjaid lisandus ka lauljate ridadesse. Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse on saanud Ivar laide, Aleksander Sarapu ja Tiit Köster. Meie vabariigi teenelise kultuuritegelase aunimetust kannavad Rudolf Zirk, Enn kailve, Georg Vetting ja Albert Olesk. Udmurdi ANSV teenelised kunstnikud on Kaljo Rästas ja Aleksander Sarapu. Laul on sõprustegudes rami 40 aasta jooksul läbi sõidetud tee ületab 13 korda maakera ümbermõõdu 14 10.-st ümber. Maailmareisist on seni läbitud 860 kilomeetrit. Juba nädala pärast hakkab sellele lisa tulema. Algab reis Ukrainasse ja Moldaavias ikka edasi laulukutsel sõpruse nimel.